Thursday, 24 September 2009

Hull päev!



Täna on olnud tõesti täiesti pöörane päev. Õnneks heas mõttes, kuigi algus polnud just eriti lootustandev!
Ärkasime täna erakordselt vara, sest kella 9.15-ks pidime jõudma kooli, et kohtuda seal Agnese võimaliku klassijuhatajaga. Kuna me pole just eriliselt kuke ja koiduga ärkajad (Robi ja Ax tavaliselt enne kella 11 ennast voodist välja ei vea), siis tellisin eile meile täna hommikuks juba takso ära, et ikka kindlasti kohale jõuaksime. Lugesite õigesti – tellisin EILE takso ära! Siin on nimelt rangelt soovitatav, et takso tellitaks 24 tundi enne planeeritavat sõitu. Tundub väga veider, eriti, et taksosid on siin iga nurga peal niisama seismas rohkem, kui küllalt. Ilmselt siis tavaliselt minnaksegi seda teed, et võetakse takso lihtsalt kuskilt tänavanurgalt. Kuna meil oli aga ees äärmiselt oluline sõit, siis ei tahtnud sellega riskida – aga tegelikult vist oleksime siiski pidanud. Kui takso polnud kokku lepitud ajast 10 minutit hiljem ikka veel saabunud, muutusin juba närviliseks ja helistasin operaatorile, et uurida, kas takso ikka tuleb. Nad olid unustanud! Minu ees vabandati ette ja taha ja küsiti, kas ma endiselt soovin seda sõitu teha. Ütlesin, et kahjuks pole mul teist varianti ja et ma olen juba hilinemas. Operaator lubas takso kiiremas korras teele saata. Helistasin siis kooli ja ütlesin, et jääme hiljaks. Maru piinlik! Ei ole just kõige parem algus kooliga suhtlemiseks. Kohale jõudes tabas meid järgmine üllatus – keegi ei osanud meid oodata! Selle eest pean taaskord „tänama“ meie kooliotsimis-konsultanti, kes pidi meie kokkusaamise kokku leppima. Ta oli küll minu käest nõusoleku saanud, et meile see päev ja kellaaeg kohtumiseks sobib, aga oli unustanud minu nõusolekust kooli teavitada ja seega oldi koolis arvamusel, et ju me siis ei tule. Tagantjärele tundub, et võib olla oli isegi hea, et takso hilines ja ma kooli helistasin, et teatada, et me hilineme, millest nad võisid järeldada, et me oleme teel. Meil vedas, sest preilil, kellega me kohtuma pidime, oli aega meid vastu võtta. Preili on tema kohta tegelikult maru veider öelda, sest preili moodi ta just välja ei näinud. Ausalt öeldes võttis ta välimus meid Axiga hetkeks lausa kõhedaks – oli selline üsna pikk, tugevamat sorti kehaehitusega, pisikeste kurjade silmade ja kriipsu-suuga. Vanuse poolest võis olla umbes 45-55 aastane. Vaatas meid kuidagi kahtlustavalt ja oli meie kohalolekust selgelt häiritud. Hirm nahas, astusime tema järel kabinetti, mis ei olnud ka just eriti õdus paik. Õnneks oli mul kotis üks Kalevi kommide karp, mida ma olin hoidnud juhuks, kui õnnestuks mõne koolipreili (või härraga) kohtuda. Seni polnud seda kahjuks või õnneks vaja läinud. Ulatasin siis selle kommikarbi Miss Stennerile (nii oli ta nimi) ja äkitselt oleks nagu jää tema näost sulanud – ta muutus silmapilkselt äärmiselt rõõmsameelseks ja sõbralikuks ja palus meil naeratades istet võtta. Küll vedas! Edasi läks kõik väga kenasti. Kõigepealt uuris ta Agnese tunnistust ja palus Axil seda tõlkida, millega Ax ka kenasti hakkama sai. Siis uuris, milliseid aineid Agnes eriti armastab ja mida ei salli ja millega talle tegeleda meeldib ja no üldse igasuguseid asju Axi kohta. Ax rääkis väga hästi, ma peaaegu ei pidanudki vahele segama. Olin tema üle väga uhke! Edasi hakkas rääkima Miss Stenner koolikorraldusest ja koolivormist ja siis sai mulle äkitselt selgeks, et Ax ongi selle kooli nimekirja arvatud. Ma ei julgenud seda isegi mitte loota, see kooli jama on juba nii kaua kestnud, et tundus lõputuna. Hurraaa, hurraaa, hurraaa – Ax läheb järgmisel nädalal kooli! Keda huvitab, siis kooli nimi on Grey Court School ja veebist leiab selle kohta infot siit: http://www.greycourt.richmond.sch.uk/ Seal koolis käib päris palju välismaalasi, nii et neil on välismaalaste kooli sisse sulandamisega suured kogemused. Agnesele määratakse esimesteks nädalateks tema klassikaaslaste hulgast üks sõber (buddy), kes hakkab Axi kõiges juhendama, aitab tal leida klassiruume, lõunatab temaga ja on üldse igakülgseks abiks ja aitab Axil uues koolis orienteeruda. Me naersime, et Ax hakkab padjaga koolis käima (väänasime natuke inglise keelt eestipärasemaks). Peale selle „buddy“ on esimestel nädalatel Axile seltsiks veel üks asjapulk, kes käib temaga tundides kaasas ja vaatab, kuidas Axil läheb ja kuidas tal inglise keelega lood on ja otsustab, kas Ax vajab lisa-abi või mitte. Maru lahe minu meelest! Väga pull lugu on ka toitlustamisega. Koolil on söökla, kus lapsed saavad raha eest süüa osta, aga süsteem on hoopis eriline. Esimesel koolipäeval võetkse lapselt sõrmejälg (kas pöidlalt või nimetissõrmelt) ja salvestatakse süsteemi, millega avatakse lapsele nö „sööklakonto“ (see on minu meelevaldne tõlgendus selle süsteemi nimele). Süsteem näeb siis välja nii, et laps viib kooli kas sularaha või tseki, summa sisestatakse süsteemi ja kui laps läheb sööklasse, siis vajutab oma sõrmega kuhugi klahvile, millega laps tuvastatakse. Siis valib sööklas toidud ja vajutab veelkord nupule, millega tema kontolt toidu eest makstav summa maha arvatakse. Päris huvitav! Kui konto hakkab tühjaks saama, tuleb jälle sularahaga kooli minna, et see kontole laadida, peale mida saab taaskord ühe näpuliigutusega toidu eest tasuda. Ma usun, et eks ma hakkan Axi kooli-uudiseid regulaarselt edastama, sest kindlasti on siinses koolis paljud asjad teisiti, kui meil.
Koolis olime ligi 1,5 tundi, nii et Robi oli omadega päris läbi ja äärmiselt õnnelik, kui me sealt minema saime. Üsna varsti peale koju jõudmist saabusid meile remondimehed. Tegelikult ei olnud nad päris remondimehed, nad tulid siia lihtsalt selleks, et vaadata, kui tõsine see auk meie köögi laes on. Pidi olema üsna tõsine, nii et järgmisel nädalal tulevad asjalikumad töömehed ja teevad lae korda. Poole päevaga pidi see asi tehtud saama.
Niikui remondimehed minema läksid, asusime jälle teele. Seekord läksime vaatama, kas saame Robile koha lastepäevahoidu (nursery). Siin üsna meie lähedal, umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel, asub Kew Montessory School. Kes lastekasvatamisest rohkem teavad, siis on kursis, et Montessory oli üks daam, kes lõi oma lastekasvatamise koolkonna. Idee on selles, et lastel lastakse tegeleda asjadega, millega nad ise tegeleda tahavad ja neid suunatakse erinevate huvitavate tegevuste juurde. Väga oluline osa on käelisel tegevusel. Ütlesime Robile, et lähme mängumaale (ei tahtnud teda kohe lasteaia-juttudega hirmutama hakata). Robi oli üsna elevuses. Meid võttis vastu äärmiselt rõõmus naisterahvas, kes meid juba ootas (leppisin eile kohtumise kokku). Ruum, kus lapsed mängisid, oli ilmatu suur ja mitte väga hubane. Umbes nagu võimla. Lapsed tegelesid parajasti maalimisega ja tundusid rõõmsad. Kuigi ruum ise polnud just muinasjutuline paik, siis kasvatajad olid lausa super! Nad oleksid nagu kogu elu oodanud, et Robert nendega liituks. Neil oli just üks vaba koht õhtuseks ajaks, mis on siis päeval kella 12-st kuni kella 15-ni. Mulle see väga sobib, sest Robile meeldib kaua magada ja siis ma ei pea teda hakkama üles ajama. Robi hakkab esialgu seal käima kolmel päeval nädalas. Iga päev on neil mõni erinev tegevus. Esmaspäeviti on karate, teisipäeviti arvuti, kolmapäeviti söögitegemine, neljapäeviti kunst ja reedeti pallimängud. Valisin Robile esmaspäeva, kolmapäeva ja neljapäeva. Uurisin, et mida need väiksed põnnid (3-5 aastased) seal kokandustunnis üldse teevad. Kuna nad pidid hetkel värvidega tegelema, siis nad olid eile teinud smuutisid. Olid erinevat värvi puuvilju ja marju plöduks ajanud, siis sinna juurde piima pannud, blenderis kasvataja abiga asjad ära seganud ja seda joonud. Eelmisel nädalal olid nad teinud söödavaid kaelakeesid – olid erinevaid marju paela otsa ajanud. Vahel pidi nad tegema küpsiseid või tarretist. Igavestesti lahe! Ma olin vaimustuses! Robi oli esialgu natuke ehmunud olemisega, aga kui talle toodi terve kastitäis dinosauruseid, kaheksajalgu ja muid elukaid, siis oli ta täiesti sillas! Ei tahtnud isegi ära tulla. Nii tore! Nüüd on vast esmaspäeval põnevam tagasi minna, sest dinosauruste kast vajab veel uurimist. Kuna lapsed läksid õue mängima, siis läksime ka. Mänguväljakul on paar kiike ja üks turnumiseks mõeldud atraktsioon, kus on ka liumägi. Liivakasti kahjuks pole. Siin on üldse liivakastidega väga kitsad olud. Ei saagi aru, miks neid ei ole, lastele ju nii meeldib liivaga mängida. Robil jäi kogu sellest üritusest igatahes hea mulje, nii et kui kodu poole astusime, siis Robi seletas kõva häälega, et aga TEMA lasteaias on ikka nii ägedad dinosaurused. Nii tore! Eriti huvitav on see, et Robi ütles selle koha kohta „minu lasteaed“, meie ise ei rääkinud kordagi midagi lasteaiast. Ma loodan, et Robile hakkab seal meeldima.
Ja lõpetuseks veel üks tore uudis - just praegu, kui ma seda juttu siin kirjutasin, saabus meie ukse taha hunnik toidukraami. Hurraaa! See toimibki! Minu teisipäevane online-ostupäev läks täie ette! Jube mõnus ikka küll niimoodi toitu osta. Nüüd on külmkapp söögikraami täis ja meel muretu! Järgmine kord pean ainult puuviljade ja marjade kogust suurendama, sest Ax ja Robi olid nagu hagijad nende kallal, nii et pool kogusest on juba hävitatud ;)
Vahvat peatselt saabuvat nädalavahetust ja palju päikselisi tervitusi!

5 comments:

indrek 'ott' said...

Päris huvitav see systeem seal koolis. Natuke lööb professionaalne kretinism välja (kyll Kalle saab aru ;), aga see on lahe, et mingi udupeen näpujäljesysteem on aretatud ja 'sööklakonto' arvestus toimib, aga laadimine käib ikka nii, et käid sularaha näpus :-)

Sealkandis keegi internetipanka ka kasutab? Kontod vist saite pangas suure byrikraatia peale avatud, kui õigesti mingist vanemast loost mäletan :-)

Anonymous said...

Hei,

nii äge tõesti ,et Ax nüüd lõpuks "oma kooli" leidis. Loodame, et see "padi" on ka igati asjalik ja sõbralik "padi :) Ühesõnaga, hoian pöialt, et asjad koolis hästi sujuksid - kuigi teades Axi, siis ilmselt kõik läheb ülikergelt!
Ja no hea, et dinosaurusepoiss leidis palju uusi dinosauruseid :) Änks.
Tervitused ja kallid kah! Olen nüüd ka igapäevaste lugejate hulgas :)
Margit

Kalle said...

Tead, selle süsteemi taga on 2 põhjust, esiteks pole UK nagu ka Eesti rakendanud elektroonilise raha süsteemi (no chip'il on sularaha) ja teiseks on need hinnad ülisubsideeritud võrreldes tavahindandega. Mul on tööl samuti sularahamasin, milelga oma badge'ile saan sulli laadida ja selle eest lobi osta:)

Anonymous said...

Ma arvan, et koolijutud saavad huvitavad olema. Kõik ju seal käinud ja oma kogemus olemas. See, et koolis õnnelik paeb olema, on meile võõras. Minu meelest kehtib siin ikka Treffneri ja Lenini mõte, et õppida, õppida nagu hull. Lasteaiad on siiski ka siin muutunud. Tean ju omastkäest. Ma ju nõuka kooliga.Ikka tervitustega!Eva sõber

Eva & CO said...

indrek 'ott' - see koolisöökla maksesüsteem on tõesti põnev, aga kuna Kalle selle kohta juba vastas, siis ei oskagi ma rohkem midagi lisada. Internetipanga kohta aga niipalju, et seda kasutatakse küll, kuigi meie mõistes on see süsteem veidi kummaline ja vajab harjumist :)

Margit - nii tore, et sina ka meie blogi lugejaskonnaga liitusid! Sellest on ainult rõõm! Aitäh pöidlahoidmise eest, loodetavast läheb Axil koolis kõik libedalt. Robi käis täna esimest päeva üksi lasteaias ja jäi täitsa ellu :) Dinosauruste kastini ta seekord ei jõudnudki, sest muud tegevused röövisid kogu aja. Hea on aga teada, et selline maiuspala, nagu dinosaurustekast on ootel :)

Eva sõber - see tundub siin olevat tõesti põhiline eesmärk, et laps peab olema koolis õnnelik. Mulle ei meenu, et meil Eestis oleks keegi seda kunagi rõhutanud või isegi maininud. Kui Leninist ja Treffnerist veidi lähemale tulla, siis ju ka Tammsaare ütles, et "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus". Me oleme ikka hambad ristis ja kulm kipras harjunud asju ajama. Hea, et nüüd teistsugust elufilosoofiat kohtame!