Lilleline jõuluaeg

Päike paistab, saialilled ja rododendronid õitsevad – paistab tõesti, et jõulud pole enam kaugel ;) Lause sai esimesel pilgul jabur, aga võin kinnitada, et see on täiesti tõsi! Reedel, kui Roberti lasteaias toimus jõuluetendus, läks meie maja ees oleval rododendronil õis lahti. Ma ei jõua siinset kliimat ära imestada.

Roberti jõuluetendus oli aga väga vahva. Robi ületas ennast ja ei hakanudki mind nähes nutma ja jäi kenasti oma toolikesele istuma. Ta küll keeldus laulmast ja muud moodi etenduses osalemast ja istus niisama, karjuse kostüüm seljas, oma toolil ja jälgis mängu, aga progress seegi. Järgmine kord võtab ehk juba aktiivsemalt üritusest osa. Lugu, mida lapsed mängisid, oli muidugi Jeesukese sünd. Lapsed olid jagatud osadesse - olid Johannes ja Maarja, inglikesed, kolm kuningat, külarahvas ja karjused. Kõik kenasti kostümmeritud. Tegevust saatsid laulukesed, mille tustamuusika tuli enamasti CD-plaadilt, aga mõnedele lauludele mängis lasteaia juhataja ise kitarril saadet. Kõige rohkem elevuses kogu üritusest olid muidugi lapsevanemad. Neid oli saali kogunenud tohutult, mõnel lapsel olid kohal nii mõlemad vanemad, kui ka kõik vanavanemad. Päris huvitav ja seda eriti, et etendus toimus kell 11 hommikul. Paistab, et lapsukese lasteaias esinemine on siin olulisem, kui tööl käimine. Iseenesest ju väga armas. Saali uksed avati viis minutit enne etenduse algust. Ma mõtlesin, et kui ma kümme minutit enne seda kohale lähen, siis on hästi. Kohale jõudes olid pealtvaatajad aga jõudnud moodustada juba pika järjekorra, nii et parimat istekohta mul ei õnnestunudki saada. Lapsed olid nagu lapsed ikka. Mõni oli väga aktiivne ja laulis kõva häälega kõiki laule kaasa, mõni istus niisama ja ei teinud midagi, mõni nuttis ema süles ja üks tüdruk jäi hoopis magama. Kaks poissi, kes pidid pika varre otsas tähekesi hoidma ja nendega kolmele kuningale Jeesuse juurde teed näitama, hakkasid ajaviiteks tähekestega võitlust pidama ja togisid üksteist. Kolmas „kuningas“ lõi aega surnuks sellega, et keerutas ennast seni, kuni kaks esimest „kuningat“ oma kingitused Jeesusele viisid, nii, et kui tema kord tuli kingitus üle anda, siis ta kakerdas nagu väike joodik Jeesuslapsukese poole, endal kroon viltu peas. Üks eriti aktiivne sell, aga tüdines peale etenduse lõppu juhataja peetud kõnedest, marssis tema juurde ja ütles kõva häälega, et tal on igav! Nii, et selline üsna lõbus üritus.

Reedel toimus veel teinegi jõulupidu. Meie külakeskuses süüdati puudel jõulukaunistused ja selle puhul korraldati rahvaüritus. Läksime Robi ja Axiga seda möllu vaatma. Üritus toimus meie kohaliku rongijaama esisel alal, kuhu oli üles seatud hulgaliselt müügilette, paar karuselli ja majake, kus Jõuluvana lapsi vastu võttis. Robi tahtis ka kangesti Jõuluvana näha ja nii me asusimegi pikka järjekorda seisma. Kui olime umbes 10 minutit seisnud, siis Robi nägi kardina vahelt natuke Jõuluvana. Paistis suur mees olevat. Ütlesin Robile, et ta Jõuluvana juurde jõudes talle Hello! ütleks. Robi arvas, et ta ei tahaks Hello! öelda ja et ta parema meelega ei ütleks Jõuluvanale üldse mitte midagi, et ta tahaks teda ainult näha. Mina arvasin, et nii hästi ei sobi, et midagi peaks talle ikka ütlema. Robi arvas sellepeale, et sel juhul ta ei tahagi Jõuluvana juurde minna ja et tegelikult ta ei tahagi seda SUURT jõuluvana näha vaid hoopis mõnda pisikest. Alatu öelda, aga meie Axiga olime üsna rõõmsad, sest vihma oli just hakanud sadama ja Jõuluvanani jõudmiseks oleks kulunud veel vähemalt 20 minutit. Jalutasime peopaigas veel natuke ringi, kuulasime, kuidas lapsed jõululaule laulsid, katsusime kaupa, aga midagi ei ostnud ja tulime koju. Mingit erilist muljet sellest üritusest ei jäänud – üsna tavaline laat.

Kallel oli vaja laupäeval poodidesse kolama minna ja kuna Robi tahtis väga metsa minna, siis võtsime meie Axi ja Robiga suuna Richmondi parki, samal ajal, kui Kalle poodides „lõbutses“. Seekord me pargis hirvi ei näinud, aga selle eest oli seal hulgaliselt dinosauruste jäänuseid - nii vähemalt meie ekskursioonijuht-Robert seletas. Nimelt on pargis päris palju ümber kukkunud puid, mis on sinna vedelema jäetud ja mõned neist nägid tõesti oma heledaks tõmbunud tüvedega välja nagu mõned dinosauruse luud. Robertil oli igatahes lõbu laialt! Jalutasime pargis kohe päris tükk aega, sest ilm oli ilus. Pärast käisime veel kohvikus. Selline mõnus laupäev! Kallel muidugi nii tore polnud, sest poed olid meeleheitlikest ostlejatest pungil ja õhkkond üsna närviline ning seda ei leevendanud ka pidev jõululaulukeste mängimine poe personali poolt. Oh, õnnis, õnnis jõuluaeg! :)

Pühapäeval oli Kallel sünnipäev! Kalle poolt suured tänud kõigile õnnitlejatele! Hommikul laulsime sünnipäevalapse nagu kord ja kohus üles ja olime katnud kena sünnipäevalaua. Kuna Kallele maitseb väga küpsetamata piparkoogitainas, mida siinses kaubandusvõrgus aga saada ei ole, siis otsustasin teda üllatada ja ise piparkoogitaigna valmis meisterdada. Maitse oli täitsa nagu päris, aga välimus oli pigem nagu pasteet. Kalle oli neid veidra välimusega viilukesi laual nähes üsna üllatunud ja ei osanud esimesel pilgul arvatagi, millega tegu võiks olla :) Pärast küpsetasime taignast piparkoogid ja siis maitsesid need tõesti hästi. Teinekord tuleb vist suhkurt kõvasti kauem pruunistada.
Lõunale läksime söögikohta nimega Giraffe. Põhjus, miks selle koha valisime, oli see, et esiteks on sinna lapsed väga oodatud (mida paljude siinsete toidukohtade kohta ei saa just öelda) ja teiseks asus see konkreetne koht otse London Eye kandis oleva jõuluturu servas ja meil oli plaan, et peale lõunatamist lähme vaatame seal ka ringi. Lõunasöök sujus väga mõnusalt – teenindus oli lausa suurepärane ja toidud ka. Pärast jalutasimegi mööda jõe kallast ja vaatasime, kuidas linna on kaunistatud. Ma ei tea, kas ma virisen liiga palju või on tõesti Eesti jõuluehtes linnad nii superilusad, aga no ei olnud midagi erilist. Päris huvitavad kaunistused olid tehtud plastmassist pudelitest – kuidagi ära lõigutud, nii et paistis nagu oleksid puudel suured lokikuhilad, mille sees olid tulukesed ja osadel puudel olid suured sinised ehted küljes, aga ei midagi vapustavat. Jõuluturg oli saginat täis – müüdi kõiksugu vidinaid, mütse, maiustusi, jms jõulunänni. Meie jälle midagi ei ostnud. Putkad olid iseenesest armsad ja üks karusell oli seal ka. Paistab, et karusellid on siin üldse igasuguste laatade ja muude sarnaste paikade lahutamatud osad. Minu meelest täitsa tore – karusell loob sellise rõõmsa ja muretu meeleolu. Väga kaua me seal ringi ei jalutanud, sest vihma hakkas sadama.
Koju jõudes oli Robi kuidagi uimane ja teda kraadides selgus, et tal on tõbi kallal. Ilmselt sama viirus, mis mindki eelmisel nädalal tabas – köha, nohu ja väike palavik. Täna on ta eriti nohune, nii et lausa kahju on teda vaadata, silmad on nii vesised ja punased, et endal lähevad ka silmad märjaks, kui teda vaatan. Aga küll üle läheb! Kahju on ainult sellest, et eilseks planeeritud järjekordne jõulupidu Roberti lasteaias jäi nüüd ära. Loodetavasti kosub Robi neljapäevaks nii palju, et saame Kallega minna tema panga presidendi vastuvõtule. See toimub eriti peenes kohas ja ma olen kogu sellest üritusest üsna suures elevuses. Loodetavasti saate järgmisel nädalal sellest lugeda!

Kõike kaunist! Olge terved ja rõõmsad!