Eelmise nädala neljapäeval osalesin tööotsimise workshopil. Eesti keeles oleks vist kenam öelda üritusel, aga üritus pidi tegelikult tähendama “nurjunud katset”, mida see kõne all olev ettevõtmine kindlasti ei ole. Nimetan seda siis hoopis seminariks. Tegelikult, on ta nimi, mis ta on, ära tasub see igatahes.
Peale minu osales seminaril veel viis naist, pluss kaks korraldajat. Algatuseks oli väike tutvustusring, kus kõik said endast ja oma ideedest rääkida. Selle seminari eripäraks on, et seal aidatakse sul endas selgusele jõuda, et mida sa üldse teha tahaksid. Ma pean tunnistama, et mul päris selget ettekujutust sellest pole. Ma ei ütle, et mulle poleks oma eelmised tööd ja töökohad meeldinud, aga võib olla oleks võimalik leida midagi veel südamelähedasemat ja mulle sobivamat. Ma ei ole harjunud ennast analüüsima, aga just seda meil palutigi teha. Paluti, et me unistaks ja paneks kirja, milline võiks olla meie unistuste töökoht, alates sellest, mis kell peaks tööpäev algama, kus töökoht asuks ja lõpetades sellega, milles töö ise seisneks ja kes oleksid kolleegid. Ma pole sellele eriti mõelnud! Veider, eks? Tegelikult ma tean, et mulle on olulisem seltskond, kui see töö, mida ma teen. Olen teinud ka minu jaoks äärmiselt tüütut tööd, aga hea seltskond on selle kompenseerinud. Pealegi on võimalused mulle alati kuidagi ise sülle jooksnud, nii et eriti pole vaja olnud isegi oma pead vaevata – vaatad, et töö oleks enam-vähem sobiv, palk oleks parem, kui eelmises kohas ja loodad, et töökaaslased on vahvad. Nii lihtne see ongi! Nüüd aga on mul võimalus unistada oma ideaalsest töökohast! Vägev! Milline see küll olla võiks?
Õnneks on sellistele endas urgitsemisega mitte harjunud tegelastele välja mõeldud abivahend nimega Karjääri Navigaator. See on üks programm, kuhu sisestad enda kohta kõikvõimalikku infot ja siis peaks tulemusena selguma, kus suunas oleks tark liikuda. Küsimusi on palju ja see kõik võtab päris kaua aega, aga ma usun, et tulemus on seda aega väärt. Osasid on neli – sinu huvid, sinu stiil, sinu oskused, sinu väärtused. Huvide osas ei olnud midagi nii üllatavat, aga stiili küsimuste juures oli päris põnev see, et pidi kirjutama sinu jaoks oluliste inimeste nimed. Need inimesed, kellelt sa oled midagi õppinud ja lisama iga nime taha väärtused, mida sa neis inimestes hindad. Edasi tuli ära märkida, millised neist väärtustest sul endal sinu arvates on. Kui see tehtud, siis pidid valima neist välja 5 kõige rohkem sinu kohta käivat ja siis neid omavahel võrdlema. Näiteks, kas sinu arust oled sa pigem usaldusväärne või ettevõtlik, hea suhtleja või täpne jne. Päris huvitav. Eile jõudsin huvide ja stiiliga ühele poole, täna võtan siis oskused ja väärtused käsile.
Peale selle navigaatortamise, tuleb järgmiseks seminariks (mis on sellel neljapäeval) koostada CV, mis vastaks Inglismaa nõuetele. See on päris huvitav ja hoopis teistmoodi, kui meil harjutud. Kõige keskel on suurelt oma nimi ja aadress, aga ei midagi muud. Ei vanust, ei perekonnaseisu, ei sugu – mitte midagi, mis võiks olla diskrimineeriv. Sinna alla tuleb kirjutada enda kohta väike nö reklaaminupuke, et mida sa varem teinud oled, milles sa eriti osav oled jne. Siis tuleb töökogemuse rubriik, kus paari viimast kogemust tuleb täpsemalt kirjeldada ja ülejäänuid ainult neid nimetades. Peale seda on väike ülevaade haridusteest, oskustest ja isiklikest huvidest. Soovitajaid pole vaja lisada, tuleb märkida, et need saab küsimise peale. Päris huvitav ja päris palju teistmoodi, kui meil harjutud.
Seda enda reklaamimise osa tuleb mul harjutada. Eestlased on ju nii tagasihoidlikud, et ah, mis nüüd mina, et normaalselt sain tööl hakkama, mingit käkki ei keeranud, preemiat maksti - vist olin tubli ;) Seminari üks korraldajatest on ameeriklanna, nii et ma usun, et temalt on palju selles vallas õppida.
Laupäeval tegime Kallega endile väikse era-õhtu ja käisime Jaapani restoranis söömas. Lastele kutsusime seltsiks ühe väga toreda Eesti neiu Kadri, kes juba üle aasta siin elab ja kes on juhuslikult minu tädi sõbranna tütar. Nii me ta „avastasimegi“ :) Kadri on hästi tore ja mulle tundus, et Robi armus temasse esimesest silmapilgust, sest niikui Kadri oli uksest sisse saanud ja paar sõna vahetanud, hakkas Robi kibelema, et me juba minema hakkaks ja neid omapead jätaks.
Meile üsna lähedal elab suur jaapanlaste kogukond ja tänu sellele on seal ka palju jaapanipäraseid restorane. Valisime ühe neist välja ja õnneks reserveerisime ka laua. Õnneks sellepärast, et see koht oli puupüsti rahvast täis ja pidevalt astusid uksest sisse inimesed, kes oleksid samuti seal süüa tahtnud, aga ilma reserveeringuta oli seda raske korraldada. Ruum oli väike ja tihedalt laudu täis. Üle poolte külastajatest moodustasid jaapanlased, mis oli hea märk. Kalle tellis endale kala-carpacciot, mis kujutab endast tooreid kalafilee tükke, mis on oliiviõli ja maitseainetega immutatud ja siis veel muidugi sushit. Mina tellisid samuti sushit ja lõhet terriyaki kastmes. Oleksin tahtnud seeni, sest minu gurmaanist õde soovitas just neid süüa, aga menüüs polnud mitte ühtegi seent. Kõik oli väga maitsev, eriti muidugi sushi. Mida rohkem ma seda söön, seda rohkem ma seda armastan. Praegugi hakkas suu vett jooksma, kui seda siin kirjutan. Tagasi tulles vedas meil metrooga nii hästi, et jõudsime tohutu kiirusega kodukanti tagasi ja et kellaaeg oli veel varajane, siis astusime läbi meie külas asuvast pubist, mis meil juba ammu kripeldas, aga kuhu me polnud veel jõudnud. Pubi asub hotelli all ja selgus, et seest on see täpselt nii hubane, kui väljast vaadates paistis. Pubis oli palju rahvast ja enamus paistsid olevad püsikunded, sest jäi mulje, et nad kõik tunnevad teineteist. Eriti lahe oli aga see, et pubis oli ka neli koera, kes truult oma peremehe kõrval istusid ja kannatlikult ootasid, et see oma õllega lõpule jõuaks. Ju see oli neil tavaline õhtuste jalutuskäikude rutiin.
Pühapäeval käisime uudistamas meie kandi vist kõige suuremat paleed – Hampton Court Palace. Palee ehitati algselt 16.sajandi alguses Rooma Katoliku Kiriku kardinal Thomas Cardinal Wolsey’le, kes oli kuningas Henry VIII lemmik. 1529 aastal Henry poolehoid Härra Wolsey osas millegipärast rauges, nii et kuningas võttis palee endale ja ehitas selle suuremaks. Alates 18.saj pole seal plees enam ükski kuninglik liige elanud.
Meie juurest saab sinna otse bussiga ja sõit kestab umbes 30 minutit, nii et jälle üks vahva atraktsioon otse koduõuel. Palee oli väga huvitav. Hästi sopiline, paljude siseõuede ja erinevate „korteritega“. Paistis, et kuninglikud kõrgused, kes seal kunagi elasid, olid väga privaatsust armastavad ja tahtsid igaüks endale oma elamist. Seest see palee midagi väga erilist ei olnud, samas oli aga aed võimas. See oli praegugi äge, nii et suvel on see kindlasti veel kordades ilusam. Eriline atraktsioon, millele me seal kogemata peale sattusime, oli kuidas „kuningas Henry VIII“ teatas rahvale oma peatsest abiellumisest Kateryn Parr’ga. See oli lõbus väike etendus ja peab ütlema, et peategelased nägid välja täpselt sellised nagu nad oleksid just vanadelt maalidelt maha astunud.
Jalutasin nädalavahetusel meie aias ja avastasin oma suureks rõõmuks, et nartsissid ja tulbid, mille sibulad me Robiga sügisel mulda pistsime, on juba tärganud. Nartsissid on juba umbes 10cm kõrgused ja tulbid poole väiksemad. Nii äge! Ma ei väsi kordamast – kevad pole enam kaugel!
Pikad paid ja kõvad kallistused!
Peale minu osales seminaril veel viis naist, pluss kaks korraldajat. Algatuseks oli väike tutvustusring, kus kõik said endast ja oma ideedest rääkida. Selle seminari eripäraks on, et seal aidatakse sul endas selgusele jõuda, et mida sa üldse teha tahaksid. Ma pean tunnistama, et mul päris selget ettekujutust sellest pole. Ma ei ütle, et mulle poleks oma eelmised tööd ja töökohad meeldinud, aga võib olla oleks võimalik leida midagi veel südamelähedasemat ja mulle sobivamat. Ma ei ole harjunud ennast analüüsima, aga just seda meil palutigi teha. Paluti, et me unistaks ja paneks kirja, milline võiks olla meie unistuste töökoht, alates sellest, mis kell peaks tööpäev algama, kus töökoht asuks ja lõpetades sellega, milles töö ise seisneks ja kes oleksid kolleegid. Ma pole sellele eriti mõelnud! Veider, eks? Tegelikult ma tean, et mulle on olulisem seltskond, kui see töö, mida ma teen. Olen teinud ka minu jaoks äärmiselt tüütut tööd, aga hea seltskond on selle kompenseerinud. Pealegi on võimalused mulle alati kuidagi ise sülle jooksnud, nii et eriti pole vaja olnud isegi oma pead vaevata – vaatad, et töö oleks enam-vähem sobiv, palk oleks parem, kui eelmises kohas ja loodad, et töökaaslased on vahvad. Nii lihtne see ongi! Nüüd aga on mul võimalus unistada oma ideaalsest töökohast! Vägev! Milline see küll olla võiks?
Õnneks on sellistele endas urgitsemisega mitte harjunud tegelastele välja mõeldud abivahend nimega Karjääri Navigaator. See on üks programm, kuhu sisestad enda kohta kõikvõimalikku infot ja siis peaks tulemusena selguma, kus suunas oleks tark liikuda. Küsimusi on palju ja see kõik võtab päris kaua aega, aga ma usun, et tulemus on seda aega väärt. Osasid on neli – sinu huvid, sinu stiil, sinu oskused, sinu väärtused. Huvide osas ei olnud midagi nii üllatavat, aga stiili küsimuste juures oli päris põnev see, et pidi kirjutama sinu jaoks oluliste inimeste nimed. Need inimesed, kellelt sa oled midagi õppinud ja lisama iga nime taha väärtused, mida sa neis inimestes hindad. Edasi tuli ära märkida, millised neist väärtustest sul endal sinu arvates on. Kui see tehtud, siis pidid valima neist välja 5 kõige rohkem sinu kohta käivat ja siis neid omavahel võrdlema. Näiteks, kas sinu arust oled sa pigem usaldusväärne või ettevõtlik, hea suhtleja või täpne jne. Päris huvitav. Eile jõudsin huvide ja stiiliga ühele poole, täna võtan siis oskused ja väärtused käsile.
Peale selle navigaatortamise, tuleb järgmiseks seminariks (mis on sellel neljapäeval) koostada CV, mis vastaks Inglismaa nõuetele. See on päris huvitav ja hoopis teistmoodi, kui meil harjutud. Kõige keskel on suurelt oma nimi ja aadress, aga ei midagi muud. Ei vanust, ei perekonnaseisu, ei sugu – mitte midagi, mis võiks olla diskrimineeriv. Sinna alla tuleb kirjutada enda kohta väike nö reklaaminupuke, et mida sa varem teinud oled, milles sa eriti osav oled jne. Siis tuleb töökogemuse rubriik, kus paari viimast kogemust tuleb täpsemalt kirjeldada ja ülejäänuid ainult neid nimetades. Peale seda on väike ülevaade haridusteest, oskustest ja isiklikest huvidest. Soovitajaid pole vaja lisada, tuleb märkida, et need saab küsimise peale. Päris huvitav ja päris palju teistmoodi, kui meil harjutud.
Seda enda reklaamimise osa tuleb mul harjutada. Eestlased on ju nii tagasihoidlikud, et ah, mis nüüd mina, et normaalselt sain tööl hakkama, mingit käkki ei keeranud, preemiat maksti - vist olin tubli ;) Seminari üks korraldajatest on ameeriklanna, nii et ma usun, et temalt on palju selles vallas õppida.
Laupäeval tegime Kallega endile väikse era-õhtu ja käisime Jaapani restoranis söömas. Lastele kutsusime seltsiks ühe väga toreda Eesti neiu Kadri, kes juba üle aasta siin elab ja kes on juhuslikult minu tädi sõbranna tütar. Nii me ta „avastasimegi“ :) Kadri on hästi tore ja mulle tundus, et Robi armus temasse esimesest silmapilgust, sest niikui Kadri oli uksest sisse saanud ja paar sõna vahetanud, hakkas Robi kibelema, et me juba minema hakkaks ja neid omapead jätaks.
Meile üsna lähedal elab suur jaapanlaste kogukond ja tänu sellele on seal ka palju jaapanipäraseid restorane. Valisime ühe neist välja ja õnneks reserveerisime ka laua. Õnneks sellepärast, et see koht oli puupüsti rahvast täis ja pidevalt astusid uksest sisse inimesed, kes oleksid samuti seal süüa tahtnud, aga ilma reserveeringuta oli seda raske korraldada. Ruum oli väike ja tihedalt laudu täis. Üle poolte külastajatest moodustasid jaapanlased, mis oli hea märk. Kalle tellis endale kala-carpacciot, mis kujutab endast tooreid kalafilee tükke, mis on oliiviõli ja maitseainetega immutatud ja siis veel muidugi sushit. Mina tellisid samuti sushit ja lõhet terriyaki kastmes. Oleksin tahtnud seeni, sest minu gurmaanist õde soovitas just neid süüa, aga menüüs polnud mitte ühtegi seent. Kõik oli väga maitsev, eriti muidugi sushi. Mida rohkem ma seda söön, seda rohkem ma seda armastan. Praegugi hakkas suu vett jooksma, kui seda siin kirjutan. Tagasi tulles vedas meil metrooga nii hästi, et jõudsime tohutu kiirusega kodukanti tagasi ja et kellaaeg oli veel varajane, siis astusime läbi meie külas asuvast pubist, mis meil juba ammu kripeldas, aga kuhu me polnud veel jõudnud. Pubi asub hotelli all ja selgus, et seest on see täpselt nii hubane, kui väljast vaadates paistis. Pubis oli palju rahvast ja enamus paistsid olevad püsikunded, sest jäi mulje, et nad kõik tunnevad teineteist. Eriti lahe oli aga see, et pubis oli ka neli koera, kes truult oma peremehe kõrval istusid ja kannatlikult ootasid, et see oma õllega lõpule jõuaks. Ju see oli neil tavaline õhtuste jalutuskäikude rutiin.
Pühapäeval käisime uudistamas meie kandi vist kõige suuremat paleed – Hampton Court Palace. Palee ehitati algselt 16.sajandi alguses Rooma Katoliku Kiriku kardinal Thomas Cardinal Wolsey’le, kes oli kuningas Henry VIII lemmik. 1529 aastal Henry poolehoid Härra Wolsey osas millegipärast rauges, nii et kuningas võttis palee endale ja ehitas selle suuremaks. Alates 18.saj pole seal plees enam ükski kuninglik liige elanud.
Meie juurest saab sinna otse bussiga ja sõit kestab umbes 30 minutit, nii et jälle üks vahva atraktsioon otse koduõuel. Palee oli väga huvitav. Hästi sopiline, paljude siseõuede ja erinevate „korteritega“. Paistis, et kuninglikud kõrgused, kes seal kunagi elasid, olid väga privaatsust armastavad ja tahtsid igaüks endale oma elamist. Seest see palee midagi väga erilist ei olnud, samas oli aga aed võimas. See oli praegugi äge, nii et suvel on see kindlasti veel kordades ilusam. Eriline atraktsioon, millele me seal kogemata peale sattusime, oli kuidas „kuningas Henry VIII“ teatas rahvale oma peatsest abiellumisest Kateryn Parr’ga. See oli lõbus väike etendus ja peab ütlema, et peategelased nägid välja täpselt sellised nagu nad oleksid just vanadelt maalidelt maha astunud.
Jalutasin nädalavahetusel meie aias ja avastasin oma suureks rõõmuks, et nartsissid ja tulbid, mille sibulad me Robiga sügisel mulda pistsime, on juba tärganud. Nartsissid on juba umbes 10cm kõrgused ja tulbid poole väiksemad. Nii äge! Ma ei väsi kordamast – kevad pole enam kaugel!
Pikad paid ja kõvad kallistused!
4 comments:
Tere, päris põnev see navigeerimine. Kas see on netis vabalt saadaval? CV kohta käiv jutt on põnev ja Sinu märkus enda reklaamimise kohta kohane.
Te olete väga tublid, et kahekesi väljas käite ja endale lapsehoidjaid viitsite hankida. Vahva, et Robi kohe omaks võttis.
Edu eneseanalüüsimisel!
Anne
Ma arvan, et sinu parim oskus on igal nädalal üks mõnus lugu kirjutada. Selle üle olen tõesti rõõmus ja alati on sul tutvustada mõni Inglismaale omane nüansike ka. No nii panegi kirja - olen eriliselt hea kirjamees. Eva sõber
Kahupeal jumala õigus, oled ikka üks hea kirjamees küll. Ei väsi mina jälle kordamast. Väga laheda asja peale oled igatahes sattunud! Ootan huviga tulemusi!
Anne - navigeerimine on tõesti põnev. Netis see kahjuks vabalt saadaval pole, see on seminari juhendajal mingi oma süsteem. CV jõudsin nüüd valmis kirjutada. Küll see reklaami osa oli keeruline, no kuidagi piinlik on ennast kiita, aga peab!
Kahekesi on tõepoolest väga mõnus väljas käia. Millegipärast on aga selle organiseerimine vahel nii ületamatuks raskuseks ja siis jääbki välja minemata. Tegelikult on asi pingutust väärt ja lisab elule mõnusalt vürtsi!
Eva sõber - aitäh! Panen siis kirja,et olen hea kirjamees :)
Juc - panen nüüd kohe kaks korda kirja, et olen hea kirjamees :)
Lahe asi on see navigeerimise süsteem tõesti. Eriti kasulik algajale eneses urgitsejale. Ei teagi, mis tulemus sealt tuleb. Ma olen nüüd jõudnud endas niipalju selgusele ja tegelikult teadsin ma seda juba enne ka, et mul on üsna ükskõik, mis tööd ma teen, seni kuni seltskond, kellega ma seda koos teen, on hea. See oli nüüd küll väga karjääri-inimesele mitte sobiv avaldus, aga saladuskatte all ma võin öelda, et ma ei olegi eriline karjääri-redelil turnija. Vaene ameeriklannast seminari korraldaja saab kreepsu, kui ma selle avaldusega lagedale tulen ;)
Post a Comment