Kolmapäevased kallistused! Eriti suured kallistused aga Margitile, kellel on täna sünnipäev! Palju, palju õnne!

Nagu eelmisel nädalal lubatud sai, algas mul uus elu – alates läinud nädala kolmapäevast olen ma kohaliku spordiklubi liige. Liikmeks astuda oli lihtne, aga ainult sellest ju ei piisa. Vaja ju ikka kohale ka minna ja trennist osa võtta. Tegelikult oli tuhin sees ja väga raske see polnudki, nii et kolmapäeva hommikul, peale seda, kui olin Roberti lasteaeda viinud, jalutasin spordisaali. Meie kodunt on sinna ca 20 minuti jalutuskäigu tee, nii et väga mõnus. Hea, et ei pea bussi või metrooga kuhugi kaugele loksuma vaid saab jalgsi liigelda. Ega ma mingi eriti suur spordiklubide asjatundja pole. Selles mõttes, et ma pole neis väga palju käinud. Minu viimane kogemus pärineb eelmise aasta kevadest, kui ma olin kolm kuud spordiklubi Arctic liige. Võrreldes Arcticuga on siinne spordiklubi väiksem – jõusaal on palju väiksem ja aeroobikasaalid on ka palju väiksemad. Suurem on ainult basseinide osa ja mulle tundub, et see ongi seal tegelikult põhiline atraktsioon. Suvisel perioodil on avatud isegi üks väliujula. Viskan sellele siis suve saabudes pilgu peale. Ma väga suur ujuja pole, nii et basseini olen siiani ainult vaadanud, aga mitte seal sees käinud. Mis on aga eriti väike, on riietusruum. Kappe, kuhu oma asju panna, on ca 30 ja dušše ainult 6! Siin ei ole üldiselt kombeks, et paljalt mööda riietusruumi ringi kolatakse, nii et sisse on seatud ka 4 kabiini, kus oma riideid vahetada saaks. Kabiinid näevad välja umbes nagu rannas olevad riiete vahetamiseks mõeldud putkad. Ka dušši all tuleb käia nö kabiinis. Nii, et ei mingit paljastust. Vaba kapi leidmisega aga raskusi pole, kuid see ei tähenda, et trennidest palju rahvast osa ei võtaks. Asi on hoopis selles, et inimesed ei vahetagi riideid ja ei pesegi ennast peale trenni! Kujutate ette!? Nad tulevad otse õuest, joped/mantlid seljas, trenniriided nende all. Panevad oma üleriided saali nurka maha ja asuvad treenima. Kui tund läbi saab, siis panevad välisriided selga tagasi ja marsivad minema. Nii veider! Ma ei uskunud oma silmi, kui ma seda nägin. Agnes muide kurtis, et tüdrukud ei pese ennast üldse peale kehalise tundi ja haisevad siis pärast terve päeva higi järgi. Agnes, kui trendi looja, oli peale kekat läinud ennast pesema ja siis üks tüdruk oli ülbelt küsinud, et mida Ax enda meelest teeb? Ax oli vastanud, et ta peseb ennast. Selle peale oli see tüdruk tähtsalt teatanud: „Aga meil ei pese ennast MITTE KEEGI!“. Agnest see väide ei kõigutanud ja nüüd pidid osad tüdrukud ennast Axi eeskujul peale kekat pesema olema hakanud. Ma väga imestasin, kui Ax mulle seda lugu kunagi rääkis, aga nüüd ma saan aru kust see komme tuleb – nende tüdrukute emad ka ei pese ennast peale trenni. Väga veider! No ju nad kodus ikka vast pesevad või ma ka ei tea. Jube imelik igatahes.
Trenn, millest ma kolmapäeval osa võtsin, oli step-aeroobika. Kes aeroobikamaastikul nii kodus pole, siis neile selgituseks, et see on selline trenn, kus igaühe eest põrandal on üks ca 20 cm kõrgune ja umbes 1m x 40cm suurune pingike ja siis astutakse sinna peale. Tehakse rütmika muusika saatel erinevaid kombinatsioone ja keksitakse põhimõtteliselt terve tund selle pingi peale ja siis jälle alla. Treeneriks oli päris vahva kutt, ma arvan et umbes 30 aastane. Enamust trennis viibijatest tundis ta nimepidi ja õhkkond oli väga lõbus. Trenn kestis 45 minutit. Eestis on tavaliselt trennid nii, et umbes 45 minutit pühendatakse aeroobikale, ca 10 minutit tehakse jõuharjutusi lihastele ja siis 5 minutit venitatakse. Siin pannakse aga kogu aeg tiheda tambiga aeroobikat ja lõpuks venitatakse hops-hops natuke lihaseid ja ongi valmis. Neljapäeval käisin body pump’i trennis. See on hoopis teine ooper – tund aega jamatakse kangide ja hantlitega ja ei mingit keksimist. Puhas lihaste treening. Treener oli see sama kutt, kes eelmisel päeval step-aeroobikatki oli andnud. Mulle täitsa meeldis see lihaste pumpamine. Vahepeal oli küll tunne, et nüüd ma suren, aga õnneks jäin ikka ellu. Peale esmaspäevast trenni aga pidin tõesti peaaegu otsad andma. Siis osalesin ahvatleva nimega trennis, mida kutsuti „fatburner“, ehk siis maakeeli rasvapõletus. Sobib mulle, mõtlesin! Tegelikult ei sobinud. Treener oli taaskord üks meesterahvas. Ma arvan, et umbes 40 aastane. Ta rääkis vahetpidamata ja mitte ainult ei selgitanud samme, mida hetkel teha tuli vaid rääkis ilmast, poes käimisest, oma tuttavatest jne. Kohutavalt häiriv! Muusika oli ka vastik, selline täielik tehno. Trenn ise seisnes selles, et kogu aeg tehti hästi kiireid sammukombinatsioone, hops siia, hops sinna, keerutus, samba, mambo jne, jne. Üritasin sellest sõnadevoolust, mida treener suust välja ajas, sammude kohta käivat infot eristada, aga kogu aeg see ei õnnestunud. Ta lihtsalt rääkis nii palju! Nagu spordikommentaator. Lembitu Kuuse oleks tema kõrval igatahes väga sõna-aher. Olin üsna hädas, katsusin jälgida mida treeneri jalad teevad ja üritada ise sama teha, aga ta muudkui kargles siia ja sinna, nii et lõpuks ma loobusin õigete sammude tegemisest ja hüplesin niisama :) Koju jõudes olin läbi nagu käbi. Nüüd jälgin hoolega, et ma rohkem selle treeneri trenni ei läheks. Täna õhtul proovin „boxercise“ nimelist trenni. Nime järgi võiks arvata, et tegemist on poksimisega. Eks näis! Ootan igatahes põnevusega.

Laupäeval oli meil äärmiselt vastik ilm. Vihma kallas nagu oavarrest ja mida paremat ikka sellise ilmaga teha, kui minna poodlema. Külastasime juba eelmise nädala loos kiidetud Westfieldi-nimelist tohutut kaubanduskeskust. Põhiliselt sellepärast, et meile jäi kripeldama see vahva sushi-koht, millest ma ka eelmisel nädalal rääkisin. Proovisime selle siis seekord ära. Täitsa lahe oli. Istud reas kõrgel toolil nagu kana õrrel. Sushi-komplektid ja muud jaapanipärased road sõidavad mööda. Vaatad, kui mõni suu vett jooksma ajab, siis rabad liinilt ja sööd ära. Väga odav see lõbu pole. Iga komplekti peal on ka hind, mis eriti Agnest närvi ajas. Ta ütles, et ta ei saa neid asju võtta, kui ta näeb, kui kallid need on, aga ta sai endast ikka võitu. Hinnad jäid 6-8 naela vahele sushi komplekti eest. Komplekt koosnes, olenevalt sisust, 2-4 sushist. Proovisime ka salateid, mingit kanavärki ja kooke. Kõht sai päris täis ja maitsed olid üsna head, aga rohkem me vist sinna ikka ei lähe. Natuke ebamugav oli seal istuda ja veidi jättis sellise kiirsöögikoha mulje. Eks seda ta ju oli ka.
Poest ostsime Axile paar kleidikest eelseisva Tai-reisi jaoks, mina sain ühed ägedad püksid ja Robi lahkus poest helikopteriga. Kallele jäi kinkimise rõõm :)

Pühapäeval aga paistis päike ja ilm oli nii kevadiselt soe ja mõnus, et lausa lust. Kalle hingel kripeldas juba ammu Lennundusmuuseum http://www.rafmuseum.org.uk/london/ kuhu me siis sammud ka seadsime. Muuseum asub meie kodunt üsna kaugel, paari metrooga kulub sinna minekuks üle tunni aja. Aga asi on minemist väärt. Eriti muidugi poistele/meestele või lennundushuviga naistele. Sissepääs on tasuta ja välja on pandud lausa 107 erinevat lennukit ja helikopterit. Eraldi väljapanek oli II Maailmasõjas võidelnud lennukitele. Need olid ikka hirmsad küll, nii suured ja jubedad. Üldiselt lennukitesse sisse minna ei saanud, v.a mõned erandid. Üks osa muuseumist oli aga umbes nagu meie A-HA-või Energiakeskus, kus sai erinevaid asju näppida ja katsetada. Seal veetsime kohe hulk aega. Nagu siin tihti tasuta muuseumide puhul on, tuli majast välja pääsemiseks läbida suveniiride ja muu ninni-nänni pood, mis on paras katsumus, kui sa ei taha sealt midagi osta. Suutsime Roberti sealt hädaga läbi vedada ilma midagi ostmata, mis temas muidugi suure pahameeletormi esile kutsus. Õnneks ta pole pika vihaga, nii et varsti olime jälle sõbrad.
Lennundusmuuseum on aga väga vahva koht, nii et kes Londonit külastab ja tahab näha midagi militaarsemat ja jõulisemat, kui paleed ja lossid, siis see on küll üks koht, mida soovitada.

Esmaspäeval oli minu esimene tööpäev vabatahtlikuna. Päris lahe oli üle hulga aja tööle minna. Kohe asjalik tunne oli.
Viisin ennast kõigepealt kurssi FOCUSe kodukorra ja muu asjasse puutuvaga ja siis asusin töö kallale. Praegune töö seisneb selles, et ma otsin infot selle kohta, mida põnevat Londonis ja selle lähiümbruses paari järgneva kuu jooksul toimub. Kogutud info pannakse kokku ühte ajakirja, mis FOCUSe liikmetele saadetakse. See on päris kasulik, sest siis saan ise ka kohe teada, mida põnevat oodata on. Kui see asi valmis saab, siis hakkan uue kodulehega tegelema. Seltskond on seal FOCUSes väga tore, kõik on väga rõõmsameelsed ja abivalmid. Tore on seal olla.
Natuke stressi tekitav on ainult asjaolu, et ma pean punkt kell 15.00 Robi lasteaeda jõudma. Siin pole nii nagu Eestis, et vanemad tulevad lapsele järgi siis, kui heaks arvavad. Üldiselt kella 16-18 vahel. Siin on nii, et lapsevanemad moodustavad juba enne kella kolme lasteaia ukse taha pika järjekorra ja kui kell kukub, avatakse lasteaia uks ja kõik rabavad oma võsukese kaasa. Eile jõudsin küll täpselt kell 15 kohale, aga millegipärast oli uks varem lahti tehtud ja enamus lapsi juba koju viidud, nii et minu vaene Robikene juba tihkus nutta, sest ta kartis, et ma ei tulegi talle järgi. Nii kahju oli temast. See on selle „tööl“ käimise juures kõige jamam.
Eile olin ma tegelikult ainult paar tundi FOCUSes, sest mul oli juba ammu kokku lepitud üks lõunasöök nende naistega, kellega me kunagi novembris messil esinesime. Käisime ühe Mehhiko söögikohas söömas. Kõik kohale ei saanud tulla, peale minu olid lõunal veel kaks ameeriklannat ja üks mehhiklanna. Nad on hästi toredad. Nii elavad ja jutukad. Ma ei tea, kas ma väga pikalt suudaks nendega koos olla, aga lühike lõuna koos nendega oli küll väga tore. Söök oli ka hea. Järgmisel kolmapäeval äkki kordame. Mehhiklanna, kelle nimi on Monica, rääkis väga huvitavat lugu. Ta kandideerib kuhugi reklaamifirmasse büroojuhataja kohale. Esimene intervjuu oli temaga tehtud telefonitsi. Intervjuu läks hästi, nii et ta pääses teise vooru. Teine voor oli aga äärmiselt kummaline – tal oli nimelt palutud osaleda firma jõulupeol, kus osaleseid firma töötajad, kliendid ja siis veel potensiaalsed uued töötajad. Keelduda sellest üritusest ei saanud, sest kutsel oli kirjas, et kui ta vähegi on huvitatud selles firmas töötamisest, siis tulgu kohale. Nii kummaline! Ma pole sellisest intervjuu-vormist kunagi midagi kuulnud. Üritusel oli korraldatud erinevaid mänge ja muidu nalja tehtud, nii et kokkuvõttes oli päris lõbus olnud, aga parajalt närvesööv ikka ka. Ilmselt jättis Monica seal hea mulje, sest täna peaks tal olema kolmas intervjuu, meie mõistes siis see normaalne intervjuu laua taga vesteldes.

Minul algab homme tööotsimise workshop. See hakkab toimuma igal neljapäeval ja kestab paar tundi korraga, kokku neljal nädalal. Idee järgi peaks meid seal õpetatama Inglismaale kohast CV-d koostama, selgitatama, kuidas siin töö otsimine täpsemalt käib ja aitama otsustada, millist tööd tasub üldse otsida, s.t milline töö võiks sobida. Peale selle on koolitajatel hulgaliselt tutvusi ja kontakte, nii et võib juhtuda, et neil on mõni pakkumine, kuhu võiks kandideerida. Mööda külgi see ettevõtmine ikka maha ei jookse, nii et ma arvan, et tasub osaleda.

Nagu ilmselt aru saite, on minu elu äkitselt suure hoo siin sisse saanud. Ma pole enam ammu nii palju ringi sebinud. Eile ei jõudnud isegi blogi-lugu kirjutada ja elamine hakkab ka vaikselt tolmuvaiba alla mattuma. Võtangi ennast nüüd kokku ja asun tolmurullidega võitlusse.

Lumi on meil ära sulanud, linnud laulavad ja tundub, et kevad pole enam kaugel! Hurraa!
Hästi palju tervitusi teile kõigile!

P.S fotol on jäädvustus meie eelmisel nädalal sadanud lumest ja Lummememmest, mis tänaseks on juba ära sulanud.