Rõõmsas elevuses

Jätkan sealt, kus eelmisel nädalal lõpetasin ehk siis veel üks väike hüpe oksjonimaailma. Maalidest, mida me seal nägime, kirjutades mainisin ka ühte Picasso maali nimega „Tete de femme“ (v.t loo juures olevat fotot. Pilt on võetud Postimehest). Picasso on sellel kujutanud oma teist naist ja maali eeldatavaks hinnaks oli Christie’s pakkunud 3 kuni 4 miljonit naela, kuid see müüdi ära hoopis rekordilise 8,1 miljoni naelaga! Uskumatu hind! Asi oli nimelt selles, et see maal oli 43 aastat avalikkuse eest peidus olnud ja seda oli hoitud kuskil erakogus. Maru uhke tunne, et meil õnnestus seda maali oma silmaga näha. Kes teab, kui kauaks see nüüd järgmisse erakogusse avalikkusele varjatult rippuma jääb. Võimas on ikka see kuulsate maalide maailm. Kui ma oma FOCUSe bossile kiitsin, kui väga see üritus meile meeldis, siis ta läks sellest kohe nii elevusse ja lubas, et kui ta järgmine kord kutsed saab, siis annab ühe jälle meile. Nii, et pean vist hakkama enda garderoobi soetama peeneid kostüüme, millega aeg-ajalt Christie’s kõrgseltskonnas maale vaatmas käia. Kallel oleks „lihtne“ seltskonda sulanduda – polegi vaja muud, kui osta üks nii 10 000 naelane ülikond, kikilips kaela siduda ja ongi korras. Eriti hea oleks, kui lips ja särk veel eriti hästi omavahel ei sobiks (see paistis seal vaatlusel mitmel korral silma). See oleks tase! :)

Eelmisel neljapäeval jätkus minu tööotsimise seminar. Sellel neljapäeval on viimane kord. Eelmisel nädalal lihvisime veel oma CVsid ja sellel nädalal hakkame keskenduma intervjuule. Meile anti terve A4 lehe täis küsimusi, mida meilt võidakse intervjuul küsida ja neljapäevaks peamegi veidi ettevalmistama ja siis hakkame harjutama.
Eile osalesin veel ühel FOCUSe korraldatud seminaril, kus õpetati kõnet pidama. Seminari viisid läbi kaks daami organisatsioonist SpeakersBank. Selle organisatsiooni loomisega on üks huvitav lugu. 1925 aastal sündis Ida-Londonis kodanik Jack Petcey. Ta ei sündinud just eriti jõukasse perekonda ja koolihariduse omandamine ei tundunud talle ka just eriti oluline, aga tal oli üks anne. Ta oli suurepärane suhtleja! 14 aastaselt lahkus ta koolist ja asus tööle, kuid peagi algas II Maailmasõda ja ta läks sõtta. Kui sõda läbi sai, siis töötas ta siin-seal müügimehena, aga talle tundus, et tema bossidest ei saa kunagi õigeid ärimehi. Peagi alustas ta oma äri, ostes 60 naela eest auto ja asutas nii oma esimese autorendifirma. Sealt edasi hakkas ta autode müügiga tegelema. 1969 aastal tuli tal idee avada Portugalis, Algarves puhkekompleks, mis töötab muide tänaseni. Siis hakkaski ta puhkekeskuste ja puhkuste müügiga tegelema ja temast on tänaseks saanud multimiljonär. Kuna Jack Petcey peab oma edu saladuseks just osavat suhtlemist ja kõnepidamist, siis asutas ta 1999 aastal fondi, mille eesmärk ongi õpetada inimesi hästi kõnesid pidama. Kõige toredam on aga see, et põhiline rõhk pannakse just koolilastele. Eesmärk on selline, et kõigis Londonis ja Essexis asuvates riigikoolides viiakse 14-15 aastastele noortele see kursus läbi ja läbiviijad on just selle organisatsiooni SpeakersBank esindajad, kes eilegi seda seminari korraldasid.
Kuna ma olen üsna mitmel suhtlemise ja kõne pidamise koolitusel käinud, siis midagi väga uut seal ei olnud, ikka see, et paista enesekindel, ära võta „kinniseid“ poose, vaata silma, räägi selgelt jne. Uus oli võib olla see, et soovitati kätega rääkida. Üks seminari läbiviijatest oli Austraaliast pärit daam ja tal oli terve rääkimise aja suu sõna otseses mõttes kõrvuni, silmad pärani ja ta vehkis meeletult kätega. Ma lausa tundsin, kuidas mul teda vaadates silmad punni lähevad :) Ütlesin talle selle kätega rääkimise kohta, et näiteks eestlased ei vehi rääkides üldse kätega ja et kui ma hakkaks kõnet pidades nende eest niimoodi vehkima, siis nad mõtleks, et ma olen hulluks läinud. Siis ta tunnistas, et muidugi tuleb oma publikut ikka tunda ja sellises olukorras tasuks kätega veidi tagasihoidlikum olla.

Laupäeval käisime 1852 aastal asutatud Victoria ja Alberti muuseumis, mis on maailma suurim dekoratiivse kunsti ja disaini muuseum ja kus pidi püsiekspositsioonis olema lausa 4,5 miljonit eset, pluss siis veel ajutised näitused. No see on ikka tõesti nii suur muuseum, et ma ei kujuta ette, mitu päeva selle läbimine aega võiks võtta. Meie suutsime läbida Euroopa renessansi ajastu kaunid kujud ja nikerdused, keskajast pärit võimsad ja veidi sünged väljapanekud ja siis veel väikse osa Jaapanist ja Hiinast ning kõige lõpuks saime veel ülevaate moeajaloost. Siis jõud rauges. Muuseumisse pääs on tasuta, välja arvatud erinäitused, nii et võime sinna teinekord veel tagasi minna. Kokkuvõttes võib öelda, et ikka uskumatu, milliseid uhkeid esemeid on inimesed kunagi teinud. Vaatad ja imestad ja ei jõua ära imestada.
Laupäeva pärastlõuna veetsime meie Axiga aga kinos. Käisime palju kiidetud ja mitmeid auhindu saanud Avatari vaatamas. Ma ajasin alguses Kallet Axiga kinno, sest nemad on rohkem sellised ulme-fännid, aga kuna Kalle väga minna ei tahtnud, siis läksin ise ja jäin rahule. See film ongi minu meelest rohkem nagu naistele. Sõdimist on seal muidugi ka, aga põhirõhk on ikka armastusel ja ilusatel piltidel kaunist loodusest. Meile Axiga film meeldis. Kui millegi üle nuriseda, siis võib olla oleks võinud natuke lühem olla. 3D prillid olid siin ka väga mugavad, täitsa nagu tavalised prillid, mitte sellised papist nagu ma Eesti kinos olen kohanud. Seekord kinos keegi ei röökinud, nii et ju tookord, kui me „Noorkuud“ vaatamas käisime, oli see kisa ja lärm ilmselt tingitud ikka publiku vanusest.

Ma olen nüüd suureks trenni-hundiks hakanud. Olen avastanud enda jaoks poksimise. Te ei kujuta ette, kui äge see on! Trenn on meeletult tempokas, nii et vahepeal pole aega isegi nina nuusata :) Kõigepealt joostakse, siis tuleb teatevõistlus, edasi kätekõverdused, kõhulihased, siis hakatakse poksima. Ollakse paarides ja kordamööda siis poksitakse. Ühel on kaitsmed, teine poksib. Siis tehakse kätelihastele harjutusi, siis jälle joostakse, siis poks, siis jalalihased, siis poks jne, jne. Ma pole elu sees nii ägedas trennis käinud! Eile proovisin spinningut (see trenn toimub jalgrattatrenažööridel). Ma ei osanud arvata, et see võib nii läbi võtta. Õnneks olin ma enne näinud, milliste nägudega inimesed sealt treeningsaalist välja tulevad, nii et oskasin ennast varustada veepudeli ja käterätiga. Need kulusid marjaks ära. Siis ma olen proovinud veel vesivõimlemist, aga see on kuidagi liiga mage ja lihtne. Bodypump on aga päris lahe. Ma natuke pelgasin seda trenni, sest seal on nii palju erinevaid kange ja hantleid ja muid abivahendeid, aga tegelikult on täitsa tore. Huvitav, et see sõltub ikka nii palju treenerist, kas trenn on tore või mitte. Üks ja sama trenn erineva treeneriga võib olla totaalselt erinev. Juba muusikamaitse ju loeb. Mul on natuke kahju, et tänu vabatahtliku tööle FOCUSes ja igasugustele seminaridele, kus ma osalen, ei ole mul enam aega päevasel ajal trennis käia. Õhtul on ennast palju raskem kodunt välja ajada, aga pärast on muidugi hea tunne, et sai käidud. Lihas kasvab ja pekk kahaneb! Hurraaa!

Tegelikult olen ma praegu kohutavalt elevuses. Juba ülehomme õhtul stardime Axi ja Robiga Taimaale, külla oma kallile õekesele Jutale, suurepärasele õemehele Henrile ja nende imearmsale tütrele Eva Mariale! Ma ei jõua ära oodata! Kahju ainult, et Kalle ei saa töö tõttu kaasa tulla. Imelik on ilma temata reisima minna. Ma pole harjunud, et ma ei saa temaga kõike toredat, mida kogen või näen, kohe jagada ja peale selle pole ma üksi koos laste ja ilma Kalleta kunagi reisinud ja see tekitab natuke kõhedust. Oh, aga ikkagi nii äge! Londonis on ilm praegu väga ebameeldiv, rõske ja külm. Heh, ilm sai vist aru, et ma temaga rahul pole, sest päike tuli just välja. No aga ikkagi, siin pole soe! Aga varsti lebame rannas, limpsime kokteili, maitseme suurepäraseid Tai roogasid ja naudime maailma parimat seltskonda! Juhuuu! Tänu reisile jääb ilmselt järgmisel nädalal blogilugu kirjutamata, aga selle eest ülejärgmisel nädalal saate vahelduseks Londoni elule lugeda midagi Taist.

Rõõmsate tervituste, soojade kallistuste ja matsuvate musidega!

P.S Palavad õnnesoovid kallile Markole, kellel on täna sünnipäev! Hurraaa, hurraaa, hoiliii-hoilaaaa!