Nagu ma lubasin, siis selle nädala lugu ei tule mitte Inglismaast vaid hoopis Taist, kus me Axi ja Robiga nädal aega veetsime. Nädalast jäi muidugi liiga väheseks, nii et saime seda võrratut, lahedat, teistmoodi riiki ainult nuusutada. Oleksime tahtnud minna kaheks nädalaks, aga Agnese kooli direktor ei andnud meile luba. Nii jäigi see reis lühemaks, kui oleksime soovinud, aga me ei kahetse. Meie õnn oli see, et meid ootas Tais minu kalli õe Juta pere, kes on Tais alates novembrist elanud ja kes tänu sellele kohalikke olusid juba üsna hästi tunnevad. Nii, et meil oli justkui kohaliku giidiga reis. Väga mõnus!
Lend Londonist Bangkoki kestis natuke üle 10 tunni, aga kuna start oli üsna hilja õhtul, siis magasime sellest enamuse maha, nii et tegelikult ei tundunudki sõit pikem, kui sõit Londonist Tallinnasse. Lend, piiriületus ja pagasi kätte saamine sujusid kõik laitmatult, kuid et kõik ikka liiga ladusalt ei laabuks, siis korraldas meie usin pank mulle väikese „üllatuse“. Ostsin lennujaamast sissejuhatuseks oma õemehele külakostiks liitri Bacardi rummi ja maksin selle eest kaardiga, sest tänu pangaautomaatide ajastule, ei hakanud ma Londonis raha vahetama ja kavatsesin selle Tais automaadist lihtsalt välja võtta. Rummi eest maksnud, siirdusime passikontrolli ja edasi pagasit kätte saama. Tee peale jäigi üks sularahaautomaat ja ma mõtlesin, et võtan ajaviiteks raha välja. Millegipärast ma seda aga teha ei saanud. Raha pidi arvel olema küllalt, aga automaat keeldus järjekindlalt mulle raha andmast ja palus oma pangaga ühendust võtta. Kui nii juhtus juba kolmes eri autoomaadis, siis ma helistasin Kallele, et ta asja uuriks. Kalle helistaski meie panka ja sai sealt väga üllatava vastuse. Panga-onud olid nimelt pannud tähele, et ma olin sooritanud väga ebatavalise ostu väga ebatavalises riigis ja hakkasid kartma, et keegi napsulembeline tailane on minu kaardi pihta pannud ja sellepärast panid minu kaardi igaks juhuks lihtsalt kinni. Kallel oli läinud ikka päris tükk aega enne, kui ta sai neile selgeks teha, et kaart ei ole varastatud ja et ma hea meelega kasutaks seda nüüd edasi. Vedas, et Kallel on suured läbirääkimiste oskused, kaart tehti lõpuks lahti ja mina sain oma sularaha kätte.
Kuna sihtpunkt ei olnud meil mitte Bangkok vaid HuaHin, mis asub Bangkoki lennujaamast ca 2,5 tunnise autosõidu kaugusel, siis oli Juta organiseeritud taksojuht meil lennujaamas vastas. Ma olen tähele pannud, et kõik, kes Tais käivad, elavad või seal käimisest muljetavad, räägivad alati hindadest ja see on ka arusaadav, sest hinnad on seal lihtsalt üle mõistuse odavad. Kujutate pilti, et taksojuht, kes sõitis meile lennujaama vastu, ootas meid sildike näpus ja viis meid pärast 2,5 tunnise autosõidu kaugusele Hua Hini, tahtis selle eest tasuks 545 krooni! Võrdluseks võin öelda, et kui me Heathrow lennujaamast tagasi tulles koju sõitsime ja sõit ei kestnud mitte 2,5 tundi vaid 20 minutit, siis küsis taksojuht meilt 40 naela, mis on siis ca 720 krooni. Vahe on üsna märgatav!
Esimesed kolm ööd olime Juta juures. Juta, koos oma mehe Henri ja nende 4 aastase tütre Eva Maria ehk lihtsamalt Manniga, on olnud juba alates maist 2009 maailmareisil (maailmareisi blogi leiad siit: http://www.teeekond.blogspot.com/ ), nii et kui kohtumised Skypes välja arvata, siis me polnud üksteist juba väga ammu näinud ja rõõm oli muidugi kirjeldamatu. Jõudsime kohale õhtul kella 20 paiku ja kuigi algselt oli plaan minna ööturule, siis tegelikult oli niisamagi mõnus lobiseda ja me ei viitsinudki kuhugi minna. Juta oli varunud lauale parimad palad Tai köögist, pluss veel hunniku kõikvõimalikke puuvilju, milledest osade nime me isegi ei teadnud. Puuviljad olid võrratud! Ma pole elus ees nii magusaid mangosid ja ananasse maitsnud. Need võõrapärased puuviljad olid ka head, aga lemmikuid nendest ei kujunenud. Välja arvatud draakonivili, mis Robile väga maitses. Mulle mitte eriti, minu meelest oli see nagu veidi maitsetu kiivi. Juta ütleski, et millegipärast meeldib see vili just poistele ja meestele. Huvitav! Ju selles on midagi sellist, mis meestele hästi mõjub.
Ajavahe tekitas alguses aga veidi ebamugavust. Tai aeg on Inglismaa ajast 7 tundi ees, nii et ma olin väga meeldivalt üllatunud, kui Robert ennast esimesel õhtul kell 00.00 magama sättis. Kuna meie Axiga lennukis nii palju ei maganud, kui Robi, siis meie olime selleks ajaks juba üsna unised. Aga minu õnn oli üürike, sest kell 01.30 ärkas Robi üles ja tahtis süüa ja siis tahtis mängida ja laulda ja multikat vaadata, nii et uuesti saime magama alles kell 06.00 hommikul (mis Londoni aja järgi oli ju kell 23 õhtul, nii et igati normaalne). Agnes, va unekott, õnneks sellest öisest trianglist välja ei teinud, nii et tema pani jutti 15 tundi und. Oleks võib olla kauemgi maganud, aga me ajasime ta lihtsalt üles. Novot. Kuna magama jäime nii vara (või hilja), siis ärkasime alles päeval ja jõudsime Hua Hini randa ka üsna hilja. Mis oligi võib olla hea, sest muidu oleksime sissejuhatuseks ehk väga ära põlenud.
Rand väga ülerahvastatud ei olnud ja enamasti paistis seal olevat kohalik rahvas. Hua Hin pidigi olema Bangkoki inimeste lemmik suvituspaik, nii et kuigi seal käib ka palju välismaalasi, siis suurema osa moodustavad ikkagi kohalikud. Vesi oli nii soe nagu vannis. Ma ei olegi vist nii soojas merevees enne ujunud. Lapsed sealt välja ei saanudki ja polnudki vaja, sest erinevalt Eestist, ei ole seal vaja karta, et laps tundide viisi meres ligunedes, ära võiks külmetada.
Peale randa siirdusime ööturule. Ööturg on nagu turg ikka, ainuke vahe on selles, et see toimub õhtul, mitte päeval ja seal müüakse nii hilpe, ehteid, mänguasju, kui ka toidupoolist. Söök on seal hiiglama odav ja hiiglama hea! Grillidel küpsetatakse kõikvõimalikke lihasid, mis on mõnusalt puust vardakese otsa aetud, nii et saad kohe näksima asuda, siis on veel muidugi hunnikutes mereande, magusamat kraami, puuvilju ja veel palju muud, nii et võtab silme ees kirjuks. Vedas, et meie „giidiks“ oli toidufännist Juta, kes oskas meile paremaid palasid soovitada. Kuna tegemist oli vana-aasta õhtuga (algamas oli Hiina uus aasta), siis oli Henri lemmik söögikoht selle puhul kinni, nii et einestasime ööturul olevas toidukohas. Minu meelest oli seal söök täitsa hea, aga Juta ja Henri arvasid, et päris nii see polnud.
Kuna tegemist oli vana-aasta õhtuga, siis toimus Hua Hini kaubanduskeskuse ees väike show, kus etendati draakoni tantsu. Muud uue aasta saabumise möllu linnas polnud. Peale draakoni tantsu vaatamist kolasime veel veidi kaubanduskeskuses ja käisime toidupoes. Kuigi Hua Hin on päris suur linn (elanikke on seal ca 60 000), siis on kogu linnas meie mõistes ainult kaks normaalset toidupoodi. Enamus poekesi müüb küll piima, leiba, võid ja mune, aga kui sa tahaksid näiteks osta liha või puuvilju või muud kraami söögi tegemiseks, siis neid sa poest ei leia. Nende järele tuleb minna turule. Poodides ei ole ka poolfabrikaate, sest söögid tehakse kõik otsast-lõpuni ise. Samas, kui sa ise süüa teha ei viitsi, siis lähed ja ostad mõne nurga pealt valmis küpsetatud lihavarda või palud kohvikutädil endale supi kilekotti pakkida :) Mõnus! Juta ütles, et tema arvutuste kohaselt hinnavahe ise söögi tegemisel ja ostmisel on pea olematu, nii et milleks siis pingutada. Juta pere maja ette sõidab näiteks igal hommikul üks tore tädi mootorrattal, mille külge on sätitud grill ja kus ta kanafilee-vardaid küpsetab (kahe puupulga vahele on pandud kanafilee ja see ära grillitud) ja salatit valmistab. Jube mõnus! Need kanavardad olid meie laste lemmikud. Üks kanavarras maksis 3 krooni! Mis sa hing veel oskad tahta!
Pühapäeval peesitasime basseini ääres. Bassein asub Juta pere elamisest ca 200 meetri kaugusel, nii et see on üks nende lemmik paik, kui nad ei viitsi mere äärde sõita. Mereni on nende juurest umbes 10 minuti rollerisõidu tee, nii et ka mitte väga kaugel.
Õhtul käisime aga ühes vahvas söögikohas, mis paistis olevat kohalike lemmik paik. Einestamine maksab seal täiskasvanule 30 krooni ja lastele 20 krooni ja süüa võib nii palju, kui süda lustib. Tegemist on rootsi lauaga, kus sa saad oma eine ise valmis meisterdada. Iga laua peal on väike grill, mis näeb välja selline, et kõige all on söed, mis seda kütavad, selle peal on anum, kuhu käib vesi ja veeanuma keskel on ümmargune grilliosa, kus sa saad liha või kala grillida. Süsteem on siis selline, et võtad rootsilaualt endale meelepäraseid maitseaineid ja rohelist kraami ja paned vette keema. Grilli teed pekitükiga rasvaseks ja laod sinna tooreid liha või kalatükke. On olemas ka suur ühisgrill, millel saad grillida suuri krevette või tervet kala. Rootsilaual on ka juba valmis tehtud suppi ja magustoite ja muidugi ka hunnikutes puuvilju. Selles söögikohas oli ka mänguväljak, mis pidi olema Hua Hini ainuke. Väljanägemine polnud sellel just suurepärane, aga lastele meeldis see sellegipoolest.
Kõige ägedam kogu selle päeva juures oli Robi jaoks aga rolleriga sõit. Henri võitis sellega Roberti südame! Viis, kuidas sõit käis, oli veidi hirmuäratav – Robi istus kõige ees ja hoidis rolleri peeglitest kinni, tema taga istus Mann ja kõige taga Henri. Kiivrid olid kõigil peas, aga ikkagi oli natuke jube seda seltskonda minema sõites vaadata. Õnneks läks kõik hästi!
Esmaspäeval saime kätte oma rendiauto ja kolisime villasse. Villa rentisime sellepärast, et teisipäeval lisandusid meie seltskonnale veel viis Juta ja Henri Eesti sõpra. Villa oli superilus ja asus veidi Hua Hinist väljas.
Kui olime villas ennast sisse seadnud, siis sõitsime elevantide külla, et esimest korda elus elevandi seljas sõita. Ax ja Mann sõitsid ühe elevandi seljas ja mina Robiga teise seljas. Tool oli üllatavalt mugav, aga samas kõikus ikka vahepeal üsna palju, nii et me Axiga hoidsime väiksemaid selle igaks juhuks ikka kinni. Sõit kestis pool tundi ja oli minu meelest täitsa piisav, et tunne kätte saada ja et saaks öelda, et see trikk on nüüd tehtud. Pärast saime veel elevanti banaanidega kostitada ja vaadata, kuidas üks väike elevant trikke tegi. Ta oli päris osav. Kõigpealt puhus suupilli, ise sinna juurde tantsides, siis mängis ksülofoni, keerutas rõngast ja lõpuks istus maha, nii et Ax sai tema sülle istuma minna. Need elevandid, kes seal külas elavad, pidid olema munkade poolt päästetud ja mungad pidid nende eest ka hoolitsema. Tempel, kus mungad elavad, asus kohe elevandiküla kõrval. See oli päris võimas! Tohutult kulda ja karda ja kõiksugu ilmatu suuri loomade kujusid – leoparde, pantreid, madusid, tiigreid. Robi oli suures vaimustuses ja muudkui tellis, et tee siin minust pilti ja tee seal minust pilti. Ta ei suutnudki otsustada, kas talle meeldis rohkem elevandiga sõita või hoopis neid kujusid katsuda.
Teisipäeva päeval käisime rannas. Seekord käisime meie villa lähedal asuvas veel täiesti asustamata rannas. Paistis, et seda randa alles hakatakse turistide (või siis kohalike) jaoks korda sättima, sest korralikud asfaldteed olid sinna juba rajatud, aga ühtegi autot parklas polnud ja ühtegi inimest ka näha polnud. Rand oli täiesti meie päralt! Kui Hua Hini rannas oli meres ka natuke kive, siis selles rannas oli ainult ilus, hele liiv ja meri läks aeglaselt sügavaks, nii et ideaalne koht lastega peesitamiseks. Tuuleke puhus, päike paistis ja meri oli soe, nii et supermõnus. Olime seal vast oma 2,5 tundi ja kuigi päris kanged päevituskreemid olid peal, siis ikkagi suutsime kohati ära põleda.
Peale rannamõnusid läksin massaaži. Kuna ma arvestasin juba enne, et peale päevitamist võib nahk hell olla, siis ei võtnud ma mitte Tai vaid hoopis õlimassaaži. Oi, see oli mõnus! Massöör oli väga osav ja kõige mõnusam oli see, et ta ei kippunud lobisema. Minu meelest on väga tüütu olla massaažis, kui sinuga pidevalt lobisetakse. Jäin väga rahule! Agnes käis ka selle sama massööri juures neljapäeva hommikul massaažis (elus esimest korda) ja oli sillas.
Õhtul saabusid teised eestlased ja toimus kohtumispidu. Seltskond sobis omavahel väga hästi! Mann ja Robi rõõmustasid eriti Eestist saabunud 4-aastase Petra üle.
Kolmapäeval hommikul oli varajane äratus ja sõit viis mere äärde, kus meid ootas laevuke, et meid ahvide saarele ja kalastama viia. Sõitsime mööda imelistest rohelistest mägedest, meri oli ilus ja tuju hea. Ahvid olid saarekesel väga rahumeelsed. Enne meie laeva käis neid ühe teise laeva seltskond söötmas, nii et meie pakutud suvikõrvitsad enam nii popid ei tundnud. Ahvid võtsid need küll kenasti oma kätte, aga sõid vaid sisu ja viskasid koored minema. Ahvide juurest veidi eemal visati jälle ankur põhja ja mehed hakkasid kala püüdma. Henri oli nii armas ja lasi Robil ka õnge hoida, nii et mulle tundub, et Henri on nüüd Kalle järel Roberti teine lemmik mees. Eile ta joonistas lausa ühe pildi, millel lennuki, puu ja ussi kõrval seisab ka Henri. See oli nüüd väike lüüriline kõrvalpõige. Tagasi Tai juurde tulles, siis seni, kuni mehed kala püüdsid, oli võimalus ka snorgeldada, aga kuna seal ühtegi kala näha polnud, siis oli see üsna mõttetu tegevus. Lapsed lõbutsesid aga vees hullupööra, sest nii äge oli ju päästevest seljas vees hulpida. Laeval pakuti ka süüa, nii et igati mõnus päev. Mehed said ikka mõned kalad ka, aga kaasa me neid ei võtnud vaid jätsime kaptenile „jootrahaks“.
Õhtul käisime söömas ühes restoranis, kus oli elav muusika ja kus me olime sel hetkel ainukesed külastajad, nii et täielik privaat-kontsert. Söögid olid jälle superhead ja hinnad muidugi veel paremad ;) Tai söögid on teadupärast väga vürtsikad ja kuigi mul ei ole vürtsi vastu midagi, siis seal ületab see ikka igasugused piirid. Sööki tellides tuleb alati öelda, et see peab olema vähevürtsikas ja siis sa võid olla ka veel üsna kindel, et mingil hetkel tekkib tunne, et oled lohemadu ja sülgad tuld.
Neljapäeval võtsime ette tõsisema shoppamise. Käisime Hua Hinist ca 30 km Bangkoki poole asuvas outletis. Mina kujutasin ette, et see on üks suur pood, umbes nagu kaltsukas, kus tuleb sobrada. Aga ei – see on justkui terve kvartal, kõik firmariiete/jalanõude/muu pudi-padi poode täis. Seal on poode alates Espritist, lõpetades Nike ja Adidasega. Möllasime seal ikka omajagu, aga ma võin kindlalt väita, et võib olla kolmandiku kõigist poodidest jõudsime läbi võtta, siis sai aeg otsa. Pidime tagasi villasse jõudma, sest meil oli plaan veel õhtul peole minna ja selleks puhuks oli meil tellitud lapsehoidja, kes Robile, Mannile ja Petrale seltsiks jääks. Agnese lõime üles ja võtsime peole kaasa. Lapsehoidja oli Manni Tais asuva lasteaia kasvatajatädi Fon, armas pisike tai naine, kes ka inglise keelt räägib.
Siirdusime oma seltskonnaga HuaHini põhilisele öötänavale, kus on ridamisi baare ja kohvikuid ja kus jalutab ringi suurel hulgal mees-naisi. Omamoodi lõbusaks ajaviiteks kujunes arvamismäng, kes nendest kaunitest naistest on tegelikult mehed ja kes mitte. Nad on ikka väga kenad, need naise moodi mehed. Istusime baaris täitsa tänava ääres, nii et pidevalt vooris meist mööda kõiksugu kaupmehi, kes oma kaupa pakkusid. Kõige lahedam oli üks roose müüv 14 aastane tüdruk, kes käis ringi lauamänguga ja pakkus, et kui tema võidab, siis kaotaja peab temalt pundi roose ostma. Meie kamba mehed katsetasid paaril korral ja mõlemal korral tüdruk võitis, nii et saime 10 roosi võrra rikkamaks. Juta teadis rääkida, et see sama tüdruk mängib ka oivaliselt piljardit. Üks nende sõber oli terve sületäie roose temaga mängides pidanud ostma. Kui öö oli juba käes, siis läksime ööklubisse. Sinna jõudes olime meie ainukesed külastajad, aga kus on, sinna tuleb juurde, nii et varsti oli saal rahvast täis ja möll täies hoos. Kella 2 paiku läksime koju. Kõik lapsed magasid kenasti oma voodites, nii et lapsehoidja oli oma tööga hästi hakkama saanud. Hommikul Petra mainis, et kõigepealt oli Robi magama jäänud ja siis lapsehoidja ja siis nemad Manniga olid ka vaadanud, et mis seal ikka passida, et lähvad siis magama.
Reedel oligi meie viimane päev Tais. Õnneks läks lend täitsa öösel, nii et meil oli veel terve päev aega. Veetsime selle mere ääres. Seekord siis juba kolmandas rannas. See rand meeldis mulle vist kõige rohkem – rannas oli restoran, wc/dušš, natuke rahvast ja ilus liiv. Reedel olid natuke suuremad lained, nii et möllasime lainetes ja tundsime merest mõnu.
Õhtul tuli meiel takso jälle järele ja viis meid lennujaama. Kuidagi väga kurb oli lahkuda. Tai jäi kripeldama ja ma olen täiesti kindel, et lähme sinna veel kunagi tagasi, aga siis juba kauemaks, kui nädalaks ja kindlasti võtame Kalle ka kaasa! Ma usun, et talle seal meeldiks!
Suur-suur tänu Jutale ja Henrile selle vahva reisi korraldamise eest!
Kuhjaga tervitusi linnulaululisest ja krookuse-õielisest Londonist!
Lend Londonist Bangkoki kestis natuke üle 10 tunni, aga kuna start oli üsna hilja õhtul, siis magasime sellest enamuse maha, nii et tegelikult ei tundunudki sõit pikem, kui sõit Londonist Tallinnasse. Lend, piiriületus ja pagasi kätte saamine sujusid kõik laitmatult, kuid et kõik ikka liiga ladusalt ei laabuks, siis korraldas meie usin pank mulle väikese „üllatuse“. Ostsin lennujaamast sissejuhatuseks oma õemehele külakostiks liitri Bacardi rummi ja maksin selle eest kaardiga, sest tänu pangaautomaatide ajastule, ei hakanud ma Londonis raha vahetama ja kavatsesin selle Tais automaadist lihtsalt välja võtta. Rummi eest maksnud, siirdusime passikontrolli ja edasi pagasit kätte saama. Tee peale jäigi üks sularahaautomaat ja ma mõtlesin, et võtan ajaviiteks raha välja. Millegipärast ma seda aga teha ei saanud. Raha pidi arvel olema küllalt, aga automaat keeldus järjekindlalt mulle raha andmast ja palus oma pangaga ühendust võtta. Kui nii juhtus juba kolmes eri autoomaadis, siis ma helistasin Kallele, et ta asja uuriks. Kalle helistaski meie panka ja sai sealt väga üllatava vastuse. Panga-onud olid nimelt pannud tähele, et ma olin sooritanud väga ebatavalise ostu väga ebatavalises riigis ja hakkasid kartma, et keegi napsulembeline tailane on minu kaardi pihta pannud ja sellepärast panid minu kaardi igaks juhuks lihtsalt kinni. Kallel oli läinud ikka päris tükk aega enne, kui ta sai neile selgeks teha, et kaart ei ole varastatud ja et ma hea meelega kasutaks seda nüüd edasi. Vedas, et Kallel on suured läbirääkimiste oskused, kaart tehti lõpuks lahti ja mina sain oma sularaha kätte.
Kuna sihtpunkt ei olnud meil mitte Bangkok vaid HuaHin, mis asub Bangkoki lennujaamast ca 2,5 tunnise autosõidu kaugusel, siis oli Juta organiseeritud taksojuht meil lennujaamas vastas. Ma olen tähele pannud, et kõik, kes Tais käivad, elavad või seal käimisest muljetavad, räägivad alati hindadest ja see on ka arusaadav, sest hinnad on seal lihtsalt üle mõistuse odavad. Kujutate pilti, et taksojuht, kes sõitis meile lennujaama vastu, ootas meid sildike näpus ja viis meid pärast 2,5 tunnise autosõidu kaugusele Hua Hini, tahtis selle eest tasuks 545 krooni! Võrdluseks võin öelda, et kui me Heathrow lennujaamast tagasi tulles koju sõitsime ja sõit ei kestnud mitte 2,5 tundi vaid 20 minutit, siis küsis taksojuht meilt 40 naela, mis on siis ca 720 krooni. Vahe on üsna märgatav!
Esimesed kolm ööd olime Juta juures. Juta, koos oma mehe Henri ja nende 4 aastase tütre Eva Maria ehk lihtsamalt Manniga, on olnud juba alates maist 2009 maailmareisil (maailmareisi blogi leiad siit: http://www.teeekond.blogspot.com/ ), nii et kui kohtumised Skypes välja arvata, siis me polnud üksteist juba väga ammu näinud ja rõõm oli muidugi kirjeldamatu. Jõudsime kohale õhtul kella 20 paiku ja kuigi algselt oli plaan minna ööturule, siis tegelikult oli niisamagi mõnus lobiseda ja me ei viitsinudki kuhugi minna. Juta oli varunud lauale parimad palad Tai köögist, pluss veel hunniku kõikvõimalikke puuvilju, milledest osade nime me isegi ei teadnud. Puuviljad olid võrratud! Ma pole elus ees nii magusaid mangosid ja ananasse maitsnud. Need võõrapärased puuviljad olid ka head, aga lemmikuid nendest ei kujunenud. Välja arvatud draakonivili, mis Robile väga maitses. Mulle mitte eriti, minu meelest oli see nagu veidi maitsetu kiivi. Juta ütleski, et millegipärast meeldib see vili just poistele ja meestele. Huvitav! Ju selles on midagi sellist, mis meestele hästi mõjub.
Ajavahe tekitas alguses aga veidi ebamugavust. Tai aeg on Inglismaa ajast 7 tundi ees, nii et ma olin väga meeldivalt üllatunud, kui Robert ennast esimesel õhtul kell 00.00 magama sättis. Kuna meie Axiga lennukis nii palju ei maganud, kui Robi, siis meie olime selleks ajaks juba üsna unised. Aga minu õnn oli üürike, sest kell 01.30 ärkas Robi üles ja tahtis süüa ja siis tahtis mängida ja laulda ja multikat vaadata, nii et uuesti saime magama alles kell 06.00 hommikul (mis Londoni aja järgi oli ju kell 23 õhtul, nii et igati normaalne). Agnes, va unekott, õnneks sellest öisest trianglist välja ei teinud, nii et tema pani jutti 15 tundi und. Oleks võib olla kauemgi maganud, aga me ajasime ta lihtsalt üles. Novot. Kuna magama jäime nii vara (või hilja), siis ärkasime alles päeval ja jõudsime Hua Hini randa ka üsna hilja. Mis oligi võib olla hea, sest muidu oleksime sissejuhatuseks ehk väga ära põlenud.
Rand väga ülerahvastatud ei olnud ja enamasti paistis seal olevat kohalik rahvas. Hua Hin pidigi olema Bangkoki inimeste lemmik suvituspaik, nii et kuigi seal käib ka palju välismaalasi, siis suurema osa moodustavad ikkagi kohalikud. Vesi oli nii soe nagu vannis. Ma ei olegi vist nii soojas merevees enne ujunud. Lapsed sealt välja ei saanudki ja polnudki vaja, sest erinevalt Eestist, ei ole seal vaja karta, et laps tundide viisi meres ligunedes, ära võiks külmetada.
Peale randa siirdusime ööturule. Ööturg on nagu turg ikka, ainuke vahe on selles, et see toimub õhtul, mitte päeval ja seal müüakse nii hilpe, ehteid, mänguasju, kui ka toidupoolist. Söök on seal hiiglama odav ja hiiglama hea! Grillidel küpsetatakse kõikvõimalikke lihasid, mis on mõnusalt puust vardakese otsa aetud, nii et saad kohe näksima asuda, siis on veel muidugi hunnikutes mereande, magusamat kraami, puuvilju ja veel palju muud, nii et võtab silme ees kirjuks. Vedas, et meie „giidiks“ oli toidufännist Juta, kes oskas meile paremaid palasid soovitada. Kuna tegemist oli vana-aasta õhtuga (algamas oli Hiina uus aasta), siis oli Henri lemmik söögikoht selle puhul kinni, nii et einestasime ööturul olevas toidukohas. Minu meelest oli seal söök täitsa hea, aga Juta ja Henri arvasid, et päris nii see polnud.
Kuna tegemist oli vana-aasta õhtuga, siis toimus Hua Hini kaubanduskeskuse ees väike show, kus etendati draakoni tantsu. Muud uue aasta saabumise möllu linnas polnud. Peale draakoni tantsu vaatamist kolasime veel veidi kaubanduskeskuses ja käisime toidupoes. Kuigi Hua Hin on päris suur linn (elanikke on seal ca 60 000), siis on kogu linnas meie mõistes ainult kaks normaalset toidupoodi. Enamus poekesi müüb küll piima, leiba, võid ja mune, aga kui sa tahaksid näiteks osta liha või puuvilju või muud kraami söögi tegemiseks, siis neid sa poest ei leia. Nende järele tuleb minna turule. Poodides ei ole ka poolfabrikaate, sest söögid tehakse kõik otsast-lõpuni ise. Samas, kui sa ise süüa teha ei viitsi, siis lähed ja ostad mõne nurga pealt valmis küpsetatud lihavarda või palud kohvikutädil endale supi kilekotti pakkida :) Mõnus! Juta ütles, et tema arvutuste kohaselt hinnavahe ise söögi tegemisel ja ostmisel on pea olematu, nii et milleks siis pingutada. Juta pere maja ette sõidab näiteks igal hommikul üks tore tädi mootorrattal, mille külge on sätitud grill ja kus ta kanafilee-vardaid küpsetab (kahe puupulga vahele on pandud kanafilee ja see ära grillitud) ja salatit valmistab. Jube mõnus! Need kanavardad olid meie laste lemmikud. Üks kanavarras maksis 3 krooni! Mis sa hing veel oskad tahta!
Pühapäeval peesitasime basseini ääres. Bassein asub Juta pere elamisest ca 200 meetri kaugusel, nii et see on üks nende lemmik paik, kui nad ei viitsi mere äärde sõita. Mereni on nende juurest umbes 10 minuti rollerisõidu tee, nii et ka mitte väga kaugel.
Õhtul käisime aga ühes vahvas söögikohas, mis paistis olevat kohalike lemmik paik. Einestamine maksab seal täiskasvanule 30 krooni ja lastele 20 krooni ja süüa võib nii palju, kui süda lustib. Tegemist on rootsi lauaga, kus sa saad oma eine ise valmis meisterdada. Iga laua peal on väike grill, mis näeb välja selline, et kõige all on söed, mis seda kütavad, selle peal on anum, kuhu käib vesi ja veeanuma keskel on ümmargune grilliosa, kus sa saad liha või kala grillida. Süsteem on siis selline, et võtad rootsilaualt endale meelepäraseid maitseaineid ja rohelist kraami ja paned vette keema. Grilli teed pekitükiga rasvaseks ja laod sinna tooreid liha või kalatükke. On olemas ka suur ühisgrill, millel saad grillida suuri krevette või tervet kala. Rootsilaual on ka juba valmis tehtud suppi ja magustoite ja muidugi ka hunnikutes puuvilju. Selles söögikohas oli ka mänguväljak, mis pidi olema Hua Hini ainuke. Väljanägemine polnud sellel just suurepärane, aga lastele meeldis see sellegipoolest.
Kõige ägedam kogu selle päeva juures oli Robi jaoks aga rolleriga sõit. Henri võitis sellega Roberti südame! Viis, kuidas sõit käis, oli veidi hirmuäratav – Robi istus kõige ees ja hoidis rolleri peeglitest kinni, tema taga istus Mann ja kõige taga Henri. Kiivrid olid kõigil peas, aga ikkagi oli natuke jube seda seltskonda minema sõites vaadata. Õnneks läks kõik hästi!
Esmaspäeval saime kätte oma rendiauto ja kolisime villasse. Villa rentisime sellepärast, et teisipäeval lisandusid meie seltskonnale veel viis Juta ja Henri Eesti sõpra. Villa oli superilus ja asus veidi Hua Hinist väljas.
Kui olime villas ennast sisse seadnud, siis sõitsime elevantide külla, et esimest korda elus elevandi seljas sõita. Ax ja Mann sõitsid ühe elevandi seljas ja mina Robiga teise seljas. Tool oli üllatavalt mugav, aga samas kõikus ikka vahepeal üsna palju, nii et me Axiga hoidsime väiksemaid selle igaks juhuks ikka kinni. Sõit kestis pool tundi ja oli minu meelest täitsa piisav, et tunne kätte saada ja et saaks öelda, et see trikk on nüüd tehtud. Pärast saime veel elevanti banaanidega kostitada ja vaadata, kuidas üks väike elevant trikke tegi. Ta oli päris osav. Kõigpealt puhus suupilli, ise sinna juurde tantsides, siis mängis ksülofoni, keerutas rõngast ja lõpuks istus maha, nii et Ax sai tema sülle istuma minna. Need elevandid, kes seal külas elavad, pidid olema munkade poolt päästetud ja mungad pidid nende eest ka hoolitsema. Tempel, kus mungad elavad, asus kohe elevandiküla kõrval. See oli päris võimas! Tohutult kulda ja karda ja kõiksugu ilmatu suuri loomade kujusid – leoparde, pantreid, madusid, tiigreid. Robi oli suures vaimustuses ja muudkui tellis, et tee siin minust pilti ja tee seal minust pilti. Ta ei suutnudki otsustada, kas talle meeldis rohkem elevandiga sõita või hoopis neid kujusid katsuda.
Teisipäeva päeval käisime rannas. Seekord käisime meie villa lähedal asuvas veel täiesti asustamata rannas. Paistis, et seda randa alles hakatakse turistide (või siis kohalike) jaoks korda sättima, sest korralikud asfaldteed olid sinna juba rajatud, aga ühtegi autot parklas polnud ja ühtegi inimest ka näha polnud. Rand oli täiesti meie päralt! Kui Hua Hini rannas oli meres ka natuke kive, siis selles rannas oli ainult ilus, hele liiv ja meri läks aeglaselt sügavaks, nii et ideaalne koht lastega peesitamiseks. Tuuleke puhus, päike paistis ja meri oli soe, nii et supermõnus. Olime seal vast oma 2,5 tundi ja kuigi päris kanged päevituskreemid olid peal, siis ikkagi suutsime kohati ära põleda.
Peale rannamõnusid läksin massaaži. Kuna ma arvestasin juba enne, et peale päevitamist võib nahk hell olla, siis ei võtnud ma mitte Tai vaid hoopis õlimassaaži. Oi, see oli mõnus! Massöör oli väga osav ja kõige mõnusam oli see, et ta ei kippunud lobisema. Minu meelest on väga tüütu olla massaažis, kui sinuga pidevalt lobisetakse. Jäin väga rahule! Agnes käis ka selle sama massööri juures neljapäeva hommikul massaažis (elus esimest korda) ja oli sillas.
Õhtul saabusid teised eestlased ja toimus kohtumispidu. Seltskond sobis omavahel väga hästi! Mann ja Robi rõõmustasid eriti Eestist saabunud 4-aastase Petra üle.
Kolmapäeval hommikul oli varajane äratus ja sõit viis mere äärde, kus meid ootas laevuke, et meid ahvide saarele ja kalastama viia. Sõitsime mööda imelistest rohelistest mägedest, meri oli ilus ja tuju hea. Ahvid olid saarekesel väga rahumeelsed. Enne meie laeva käis neid ühe teise laeva seltskond söötmas, nii et meie pakutud suvikõrvitsad enam nii popid ei tundnud. Ahvid võtsid need küll kenasti oma kätte, aga sõid vaid sisu ja viskasid koored minema. Ahvide juurest veidi eemal visati jälle ankur põhja ja mehed hakkasid kala püüdma. Henri oli nii armas ja lasi Robil ka õnge hoida, nii et mulle tundub, et Henri on nüüd Kalle järel Roberti teine lemmik mees. Eile ta joonistas lausa ühe pildi, millel lennuki, puu ja ussi kõrval seisab ka Henri. See oli nüüd väike lüüriline kõrvalpõige. Tagasi Tai juurde tulles, siis seni, kuni mehed kala püüdsid, oli võimalus ka snorgeldada, aga kuna seal ühtegi kala näha polnud, siis oli see üsna mõttetu tegevus. Lapsed lõbutsesid aga vees hullupööra, sest nii äge oli ju päästevest seljas vees hulpida. Laeval pakuti ka süüa, nii et igati mõnus päev. Mehed said ikka mõned kalad ka, aga kaasa me neid ei võtnud vaid jätsime kaptenile „jootrahaks“.
Õhtul käisime söömas ühes restoranis, kus oli elav muusika ja kus me olime sel hetkel ainukesed külastajad, nii et täielik privaat-kontsert. Söögid olid jälle superhead ja hinnad muidugi veel paremad ;) Tai söögid on teadupärast väga vürtsikad ja kuigi mul ei ole vürtsi vastu midagi, siis seal ületab see ikka igasugused piirid. Sööki tellides tuleb alati öelda, et see peab olema vähevürtsikas ja siis sa võid olla ka veel üsna kindel, et mingil hetkel tekkib tunne, et oled lohemadu ja sülgad tuld.
Neljapäeval võtsime ette tõsisema shoppamise. Käisime Hua Hinist ca 30 km Bangkoki poole asuvas outletis. Mina kujutasin ette, et see on üks suur pood, umbes nagu kaltsukas, kus tuleb sobrada. Aga ei – see on justkui terve kvartal, kõik firmariiete/jalanõude/muu pudi-padi poode täis. Seal on poode alates Espritist, lõpetades Nike ja Adidasega. Möllasime seal ikka omajagu, aga ma võin kindlalt väita, et võib olla kolmandiku kõigist poodidest jõudsime läbi võtta, siis sai aeg otsa. Pidime tagasi villasse jõudma, sest meil oli plaan veel õhtul peole minna ja selleks puhuks oli meil tellitud lapsehoidja, kes Robile, Mannile ja Petrale seltsiks jääks. Agnese lõime üles ja võtsime peole kaasa. Lapsehoidja oli Manni Tais asuva lasteaia kasvatajatädi Fon, armas pisike tai naine, kes ka inglise keelt räägib.
Siirdusime oma seltskonnaga HuaHini põhilisele öötänavale, kus on ridamisi baare ja kohvikuid ja kus jalutab ringi suurel hulgal mees-naisi. Omamoodi lõbusaks ajaviiteks kujunes arvamismäng, kes nendest kaunitest naistest on tegelikult mehed ja kes mitte. Nad on ikka väga kenad, need naise moodi mehed. Istusime baaris täitsa tänava ääres, nii et pidevalt vooris meist mööda kõiksugu kaupmehi, kes oma kaupa pakkusid. Kõige lahedam oli üks roose müüv 14 aastane tüdruk, kes käis ringi lauamänguga ja pakkus, et kui tema võidab, siis kaotaja peab temalt pundi roose ostma. Meie kamba mehed katsetasid paaril korral ja mõlemal korral tüdruk võitis, nii et saime 10 roosi võrra rikkamaks. Juta teadis rääkida, et see sama tüdruk mängib ka oivaliselt piljardit. Üks nende sõber oli terve sületäie roose temaga mängides pidanud ostma. Kui öö oli juba käes, siis läksime ööklubisse. Sinna jõudes olime meie ainukesed külastajad, aga kus on, sinna tuleb juurde, nii et varsti oli saal rahvast täis ja möll täies hoos. Kella 2 paiku läksime koju. Kõik lapsed magasid kenasti oma voodites, nii et lapsehoidja oli oma tööga hästi hakkama saanud. Hommikul Petra mainis, et kõigepealt oli Robi magama jäänud ja siis lapsehoidja ja siis nemad Manniga olid ka vaadanud, et mis seal ikka passida, et lähvad siis magama.
Reedel oligi meie viimane päev Tais. Õnneks läks lend täitsa öösel, nii et meil oli veel terve päev aega. Veetsime selle mere ääres. Seekord siis juba kolmandas rannas. See rand meeldis mulle vist kõige rohkem – rannas oli restoran, wc/dušš, natuke rahvast ja ilus liiv. Reedel olid natuke suuremad lained, nii et möllasime lainetes ja tundsime merest mõnu.
Õhtul tuli meiel takso jälle järele ja viis meid lennujaama. Kuidagi väga kurb oli lahkuda. Tai jäi kripeldama ja ma olen täiesti kindel, et lähme sinna veel kunagi tagasi, aga siis juba kauemaks, kui nädalaks ja kindlasti võtame Kalle ka kaasa! Ma usun, et talle seal meeldiks!
Suur-suur tänu Jutale ja Henrile selle vahva reisi korraldamise eest!
Kuhjaga tervitusi linnulaululisest ja krookuse-õielisest Londonist!
P.S reisupildid leiad, kui vaatad eelmist postitust nimega "Päikesega Taist (pildid)"
6 comments:
Ole sa tänatud, et viitsisid kirjutada. Oli ikka sisukas reis! No pangalugu on küll uskumatu.Ei tea, kas iga kaardiomaniku jaoks istub kuskil inimene, kes mängu jälgib?Neil on ikka poolik inf, kui ei teadnud, et te lendu läksite. Arenguruumi on. Aga Robi kujudevaimustus on ennekuulmatu. Ta oli ju Elva väerajal ka suisa pöördes. Väga huvitav. Ja siis oli minu jaoks kummaline, et Ax käis massaazis.Minu põlvkonna jaoks oli selline protsetuur viimane enne lõplikku kangestumist. Aga muidugi, see on ju mõnus ja miks mitte elu nautida! Olete tublid! Kuulake linnulaulu ja oodake kevadet- meie saame ainult oodata. Eva sõber.
Eva sõber - reis oli tõesti sisukas, nii et tegelikult oleksin võinud veel mitu korda pikemagi loo kirja panna, aga sel juhul poleks seda ilmselt keegi lugeda viitsinud.
See pangakaardi-jama oli ikka müstika. Natuke isegi kõhe, et nii pingsalt minu toimetamisi jälgitakse.
Mul olid need Elva väeraja kujud ja Roberti vaimustus nendest, juba meelestki läinud. Huvitav tõesti, mis teda nende kujude juures nii köidab? Ta muideks teeb vaheapeal sellist nalja, et jääb mingisse kummalisse poosi seisma ja ütleb, et vaata, ma olen kuju.
Agnes ajas tegelikult juba ammu, et tema tahab massaazi minna ja nüüd sai selle siis ära proovida ja jäi väga rahule.
Saadan Sullegi sinna lumisesse Eestisse kevadet! Täna on meil õues tunne nagu oleks aprill - kohe selline kevade lõhn on! Mõnus!
Head Eesti Vabariigi aastapäeva ja palju tervitusi!
Oi kui vahva lugemine, sama vahva, kui tegemine ise :) Tervitused teile sinna kaugele Londonisse!
Nii lahe, selline tahtmine tuli kohe endal ka tööl laud puhtaks teha ja otse Taisse põrutada. Palju tervitusi Teile. Eva jätka ikka samas vaimus blogitamist, nii lahe on unustada töö ja elada kaasa teie seiklustele ;)
Tervitades,
Kristi
Kristi - nii armsalt kirjutasid. Sinu head sõnad annavad kohe suurt indu edaspidisteks lugudeks. Aitäh!
Ma põrutaks ka kohe tagasi Taisse, kui saaks ja võtaks Sinu ka kaasa :)
Kuhjaga tervitusi!
Juc - oli tõesti vahva! Suured tänud Taid tutvustamast!
Palju, palju tervitusi päikselisse Taisse!
Post a Comment