Kas pool aastat on palju või vähe? Oleneb ilmselt, mida sa poole aastaga mõõdad. Vastsündinu ja 6-kuuse beebi arengu vahe tundub kolossaalne, samas pool aastat maailma ajaloos on ainult hetk. Eile, kuus kuud tagasi, kolisime me Londonisse. Ma olen alati arvanud, et pool aastat on minimaalne aeg, et kuskil ennast päriselt hästi tunda. Kui vahetad töökohta, siis esimese kuu kobad justkui pimeduses, siis hakkad juba asjadest rohkem aimu saama ja tunned ennast kindlamalt. Poole aasta möödudes, oled aga juba nagu kala vees. Kolimisega on vist samamoodi.
Ma imestan, kui lõdvalt me oma suurt elumuutust võtsime. Ei olnud mingit paanikat. Kõik kuidagi sujus. Võib olla oli asi ka selles, et meil oli seda kolimise mõtet aega mitu kuud seedida ja see ei olnud nagu Eestist põgenemine, me teadsime ja teame siiani, et tuleme tagasi ja see elu siin on ainult ajutine.
Pean aga tunnistama, et ega see algus siin päris stressivaba ka polnud. Mul oli ikka päris mitu korda klomp kurgus, kui me paar esimest nädalat oma ajutises korteris elasime. Meie Eesti kodu on suur ja avar, aga ajutises elamises oli kitsas, asju polnud kuhugi panna ja köök oli väike ja umbne. Kõige hirmsam oli minu jaoks millegipärast see, et ma pidin käe otsas süüa koju tassima. Ma ei saagi aru, miks see mind nii häiris. Nutt tuli lausa peale, kui ma sõrmed kronksus toidukottidega koju jõudsin. Lõpuks ma keeldusin kodus süüa tegemast, nii et sõime kas väljas või kasutasime mikrolaineahju teenuseid.
Teine teema oli Axi kool või täpsemalt selle puudumine. Õnn oli, et me olime kaasa ostnud Eesti õpikud, nii saime omas tempos ikkagi õppida ja Agnes ei tundnud ennast päris halvasti. Aga no ikkagi, kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Ax alustas kooli kuu aega hiljem, kui teised ja ega see väga lihtne polnud. Inglise keelega väga suuri raskusi polnudki, palju suurem mure olid lapsed, kes Agnest pidevalt proovile panid ja üritasid talle kohta kätte näidata. Näiteks selline lugu, kus üks tüdruk arvas, et Agnese kõrvarõngad on liiga uhked koolis käimiseks ja käskis tal need ära võtta. Agnes pole õnneks papist poiss ja ta saatis selle tüdruku kuu peale ja ütles, et ta võtab need ära siis, kui KEEGI (ehk siis mõni õpetaja) tal seda teha käseb. Tüdruk oli sellepeale öelnud, et tema just käsebki, mille peale Ax teatas uuesti ja veel resoluutsemalt, et ta võtab kõrvarõngad ära siis, kui KEEGI tal seda teha palub. Sellega jäeti Ax rahule. Või teine kord, kui Ax ennast peale kekat pesi ja klassi ülbik õiendama hakkas, et mida Ax õige enda meelest teeb, et nende klassis ei pese ennast mitte keegi. Hea, et ma otsustasin, et ma ei hakka tööle mineku peale enne isegi mõtlema, kui elu-olu juba sujub. Me pidasime Agnesega alguses ikka väga tihti, väga pikki vestlusi ja arutasime, miks keegi koolis ühte või teistmoodi käitus ja kuidas ise peaks sellises olukorras käituma. Ma ei oleks kindlasti saanud nii palju ja põhjalikult nendele teemadele keskenduda, kui ma oleksin ise tööst väsinud olnud. Nii, et soovitus kõigile, kes kavatsevad kunagi lastega välismaale elama asuda, võtke nende jaoks aega. Neil ei ole kerge kogu selle uuega toime tulla, nii et kodune toetus on ekstra oluline. Väga hästi mõjus Axile, kui ma ütlesin talle, et praegune lahendus ei pea üldse olema ainuke. Ax oli vahel nii läbi pärast kooli, et ütles, et ta ei tahagi enam sinna üldse minna ja siis ma pakkusin talle välja, et kui talle ikka kohe üldse ei meeldi, siis ta võib ju tegelikult kolida seniks, kuni meie siin elame, tagasi Eestisse ja elada kas vanavanemate juures või Kalle õe juures, et see ei ole üldse nii, et nüüd on London ja muud valikut pole. Agnes muidugi ei tahtnud tegelikult Eestisse tagasi kolida, aga see teadmine, et ta võib seda teha, lasi ta justkui lõdvaks ja andis talle tuge. Praeguseks on Agnes juba koolieluga harjunud ja kuigi vahel tuleb ikkagi ette, et keegi käitub tobedalt, siis ei tundu see enam nii ülekohtune ja ei löö pinda jalge alt ära.
Kui aga siinsest koolist üldisemalt rääkida, siis on see võrreldes Eesti koolisüsteemiga hoopis midagi muud. Ma olen oma blogilugudes juba kirjutanud ka, et siin üritatakse elu eest lastes aine vastu huvi äratada. Põhiliselt on koduseks tööks internetist mingi tunnis arutatud teema kohta lisamaterjali otsimine ja siis selle kohta A4 lehe kujundamine. Matemaatikas tehakse muidugi kodus ka ülesandeid nagu Eestiski, aga kõik see katsutakse kuidagi sujuvalt ja ilma tuupimata selgeks teha. Kuna Ax õpib paralleelselt ja jõudu mööda ka Eesti programmi ja matas asjad üsnagi kattuvad, siis ma vaatan, et siinne süsteem toimib täitsa hästi. Hinnetega on siin aga naljakad lood. Need pole justkui eriti olulised, nii et kui Ax on mõne kontrolltöö ära teinud, siis ta vahel ei tea paar kuud, mis hinde ta selle eest sai. Tunnistusi, kui selliseid, ka ei ole. Hinnetest ja sellest, kui hästi või halvasti su lapsel läheb, saad aimu arenguvestlustel. Ma olen nüüd kahel arenguvestlusel käinud. Esimene toimus kunagi sügisel (ma kirjutasin ka sellest ühes loos) ja see oli selline tavaline vestlus, kus osalesid klassijuhataja, Ax ja mina. Eelmisel neljapäeval oli aga minu jaoks täiesti uus tase. Kõik aineõpetajad olid koolis ja kõigi õpetajatega võis käia vestlemas ja uurida, kuidas sinu lapsel just selles konkreetses aines läheb. Enne tuli õpetajatega ajad kooskõlastada ja siis muudkui käisid klassist klassi ja vestlesid. Päris huvitav! Tavaliselt ei tea ju kunagi, kes su lapse õpetajad on. Klassijuhatajat muidugi tead, aga see on ka enamasti kõik. Nüüd aga olid õpetajad võtnud aega, et vanematega vestelda. Minu meelest hiilgav idee! Agnes sai igal pool kõvasti kiita ja õpetajad ei jõudnud ära imestada, kui ilusad on Axi vihikud, kui hästi ta teeb koduseid töid ja kui hästi ta õpib. Lausa lust on sellist last omada :) Sain ka Axi hinnetelehe, kus ilutsesid ainult kahte sorti hindeid – 1 või 2! Supertubli!
Kui nüüd aga tagasi meenutustesse laskuda, siis ma ei unusta kunagi, kui kurb ma olin, kui pidin Robi esimest korda lasteaeda jätma. Asi oli ju selles, et tegelikult ei olnud tal mingit vajadust lasteaeda minna, sest mina olin ju kodus. Lasteaeda panime Robi puhtalt sellepärast, et ta õpiks inglise keelt. Siin on ju kord selline, et 4 aastased peavad kooli minema ja oleks väga soovitav, kui laps selleks ajaks ka inglise keelt räägiks. Oi, Robi oli niiiiiiiiiiiii kurb, kui ma ta esimesel päeval lasteaeda üksi jätsin. Ta ei saanud ju mitte midagi aru, mis temaga räägiti. Ja mina hoidsin terve kodutee nuttu tagasi, sest ma olin ka niiiiiiiiii kurb ja mul oli temast kohutavalt kahju. Ma ei jõudnud ära oodata, et saaksin talle juba järele minna ja ta sülle rabada. Kui järele läksin, siis selgus, et Robi oli olnud täitsa vapper ja tegelikult ei nutnud rohkem, kui vaid 5 minutit. Järgmisel kahel korral poetas Robi ka pisara ja siis enam mitte. Nüüd ta isegi ootab vahel, et saaks lasteaeda minna. Tal on seal juba sõbrad tekkinud, kellega ta dinosauruseid või sõda mängib. Inglise keel hakkab ka vaikselt külge jääma. Viisakusavaldused nagu tere, head aega, aitäh, on juba ammu selged, nüüd on lisandunud veel sellised eluks vajalikud lausekesed nagu „what’s your name?“ , „stop and sit down“ jms.
Valisime Robile välja kolm kooli, kuhu kandideerimiseks detsembri alguseks avalduse pidime tegema. Märtsi lõpuks peaks selguma, millisesse neist koolidest Robi pääseb või kas üldse pääseb. Mingeid katseid siin ei olnud, tuli teha lihtsalt avaldus ja ootama jääda. Kuna Robil ei ole mingit tervislikku põhjust üheski neist koolides käimiseks ja tal ei ole ka õdesid või vendi, kes neis koolides juba käiks ning samuti ei ole ta kiriku liige (kaks neist koolidest on kirikukoolid), siis võib väga hästi juhtuda, et esimese hooga ta ei saagi kooli vaid jääb ootenimekirja ja kui siis koht peaks vabanema, siis saab löögile. Me võtame seda Roberti kooli asja lõdvalt, sest nagunii on see ajutine ja kui me ükskord Eestisse tagasi tuleme ja Robi 7 aastaseks saab, siis läheb ta uuesti kooli.
Kallel tööl suuri sisseelamise raskusi ei olnud või vähemalt ei kurtnud ta selle üle. Harjumatu oli see, et enamus kaastöötajatest on temast 25 - 30 aastat vanemad. Neid oli Kalle noorus väga imestama pannud, nii et Kalle ütles, et ta pole elu sees nii palju pidanud oma vanusest rääkima, kui viimase poole aasta jooksul ja et hea meelega oleks ta ennast kümme aastat vanemaks valetanud J Kalle ülemus on väga muhe mees ja neil tekkis omavahel kohe väga hea klapp. Vahelduseks on väga tore, kui sul on tore ülemus ;)
Mis minusse puutub, siis esialgu ma tegevusetuse üle just kurta ei saanud. Esialgu sisustasid minu aja kõikvõimalikud remondimehed, keda ma pidevalt ootasin ja kes aeg-ajalt suvatsesid lubatud ajal kohale ilmuda, aga aeg-ajalt ka mitte. Auku meie köögi laes mäletate? No see püsis seal ikka väga kaua ja see polnud kaugeltki ainuke teema, millega tegeleda tuli. Mulle tundubki, et esimese kuu võ nii olin ma pidevalt kellegi ootel, sest siin ei ole kombeks öelda kella-aega millal mingi kaup võiks kohale jõuda vaid siin öeldakse, et asi jõuab sellel ja sellel kuupäeval ajavahemikus 8.00-19.00. No ja siis sa istudki ja ootad ja ootad ja vahel juhtub, et nad ei jõua sellegipoolest lubatud päeval kohale ja siis sa helistad ja uurid ja siis vabandatakse ja öeldakse sulle mõni uus kuupäev, mille sa saad sisustada „oodates“.
Tore oli, et meie kolimist korraldav firma praktiliselt sundis meid asuma organisatsiooni FOCUS liikmeteks. Ma ise poleks sellepeale küll tulnud, et sellest võiks kasu olla. Nüüd olen ma osalenud juba mitmetel FOCUSe korraldatud semnaridel ja alates jaanuarist seal ka vabatahtlikuna toimetanud. Uus veebileht, millega tegelema mind alguses paluti, pole veel küll endiselt valmis saanud (mis on minu meelest IT-lahenduste puhul tavaline, need ei saa kunagi valmis siis, kui alguses arvati), nii et ma olen tegelenud seal muude teemadega. Kuid kuna seltskond on seal tore ja kuna minu jaoks ongi olulisem sellest, mida ma teen, seltskond, kellega koos ma seda teen, siis ma olen õnnelik.
Alates jaanuarist käin ma ka trennis, nii et päevad on kuidagi väga toimekaks muutunud. Alustasin ka tasapisi töö otsimist, aga ma pean tunnistama, et pole sellega veel eriti kaugele jõudnud. Kevad on kätte jõudnud ja meie külastuskalender leiab järjest rohkem täiendust, nii et peale FOCUSE vabatahtliku töö on mu teiseks hobiks harjutada B&B pidamist :)
Me ei kahetse, et me Londonisse kolisime ja meil on hea meel, et meil on 3 aastat aega, et seda linna ja seda riiki uurida. London on lahe! Siin on hunnikute viisi muuseume, mida külastada ja mis enamasti ei maksa mitte midagi, siin on suured pargid, vahvad paleed ja kirju seltskond. On veel palju asju, mida ma kindlasti tahaksin siin ette võtta: minna vaatama muusikali, käia kontserditel, minna Chelsea jalka klubi mängule ja huilata koos fännidega, sõita laevaga mööda Thems’i, möllata ööklubides, olla pealtvaatajaks Wimbledoni tenniseturniiril ja võtta osa vähemalt ühest 2012 aasta Londoni olümpia üritusest. No ja siis on veel vaja kindlasti minna Šotimaale ja Walesi ja Prantsusmaa on siin samas ja... Ma loodan, et me jõuame ikka kõik need unistused teoks teha. Kõigest 2,5 aastat ongu ju veel ainult jäänud!
Lillelõhnaliste ja linnulaululiste tervitustega kevadisest Londonist!
Ma imestan, kui lõdvalt me oma suurt elumuutust võtsime. Ei olnud mingit paanikat. Kõik kuidagi sujus. Võib olla oli asi ka selles, et meil oli seda kolimise mõtet aega mitu kuud seedida ja see ei olnud nagu Eestist põgenemine, me teadsime ja teame siiani, et tuleme tagasi ja see elu siin on ainult ajutine.
Pean aga tunnistama, et ega see algus siin päris stressivaba ka polnud. Mul oli ikka päris mitu korda klomp kurgus, kui me paar esimest nädalat oma ajutises korteris elasime. Meie Eesti kodu on suur ja avar, aga ajutises elamises oli kitsas, asju polnud kuhugi panna ja köök oli väike ja umbne. Kõige hirmsam oli minu jaoks millegipärast see, et ma pidin käe otsas süüa koju tassima. Ma ei saagi aru, miks see mind nii häiris. Nutt tuli lausa peale, kui ma sõrmed kronksus toidukottidega koju jõudsin. Lõpuks ma keeldusin kodus süüa tegemast, nii et sõime kas väljas või kasutasime mikrolaineahju teenuseid.
Teine teema oli Axi kool või täpsemalt selle puudumine. Õnn oli, et me olime kaasa ostnud Eesti õpikud, nii saime omas tempos ikkagi õppida ja Agnes ei tundnud ennast päris halvasti. Aga no ikkagi, kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Ax alustas kooli kuu aega hiljem, kui teised ja ega see väga lihtne polnud. Inglise keelega väga suuri raskusi polnudki, palju suurem mure olid lapsed, kes Agnest pidevalt proovile panid ja üritasid talle kohta kätte näidata. Näiteks selline lugu, kus üks tüdruk arvas, et Agnese kõrvarõngad on liiga uhked koolis käimiseks ja käskis tal need ära võtta. Agnes pole õnneks papist poiss ja ta saatis selle tüdruku kuu peale ja ütles, et ta võtab need ära siis, kui KEEGI (ehk siis mõni õpetaja) tal seda teha käseb. Tüdruk oli sellepeale öelnud, et tema just käsebki, mille peale Ax teatas uuesti ja veel resoluutsemalt, et ta võtab kõrvarõngad ära siis, kui KEEGI tal seda teha palub. Sellega jäeti Ax rahule. Või teine kord, kui Ax ennast peale kekat pesi ja klassi ülbik õiendama hakkas, et mida Ax õige enda meelest teeb, et nende klassis ei pese ennast mitte keegi. Hea, et ma otsustasin, et ma ei hakka tööle mineku peale enne isegi mõtlema, kui elu-olu juba sujub. Me pidasime Agnesega alguses ikka väga tihti, väga pikki vestlusi ja arutasime, miks keegi koolis ühte või teistmoodi käitus ja kuidas ise peaks sellises olukorras käituma. Ma ei oleks kindlasti saanud nii palju ja põhjalikult nendele teemadele keskenduda, kui ma oleksin ise tööst väsinud olnud. Nii, et soovitus kõigile, kes kavatsevad kunagi lastega välismaale elama asuda, võtke nende jaoks aega. Neil ei ole kerge kogu selle uuega toime tulla, nii et kodune toetus on ekstra oluline. Väga hästi mõjus Axile, kui ma ütlesin talle, et praegune lahendus ei pea üldse olema ainuke. Ax oli vahel nii läbi pärast kooli, et ütles, et ta ei tahagi enam sinna üldse minna ja siis ma pakkusin talle välja, et kui talle ikka kohe üldse ei meeldi, siis ta võib ju tegelikult kolida seniks, kuni meie siin elame, tagasi Eestisse ja elada kas vanavanemate juures või Kalle õe juures, et see ei ole üldse nii, et nüüd on London ja muud valikut pole. Agnes muidugi ei tahtnud tegelikult Eestisse tagasi kolida, aga see teadmine, et ta võib seda teha, lasi ta justkui lõdvaks ja andis talle tuge. Praeguseks on Agnes juba koolieluga harjunud ja kuigi vahel tuleb ikkagi ette, et keegi käitub tobedalt, siis ei tundu see enam nii ülekohtune ja ei löö pinda jalge alt ära.
Kui aga siinsest koolist üldisemalt rääkida, siis on see võrreldes Eesti koolisüsteemiga hoopis midagi muud. Ma olen oma blogilugudes juba kirjutanud ka, et siin üritatakse elu eest lastes aine vastu huvi äratada. Põhiliselt on koduseks tööks internetist mingi tunnis arutatud teema kohta lisamaterjali otsimine ja siis selle kohta A4 lehe kujundamine. Matemaatikas tehakse muidugi kodus ka ülesandeid nagu Eestiski, aga kõik see katsutakse kuidagi sujuvalt ja ilma tuupimata selgeks teha. Kuna Ax õpib paralleelselt ja jõudu mööda ka Eesti programmi ja matas asjad üsnagi kattuvad, siis ma vaatan, et siinne süsteem toimib täitsa hästi. Hinnetega on siin aga naljakad lood. Need pole justkui eriti olulised, nii et kui Ax on mõne kontrolltöö ära teinud, siis ta vahel ei tea paar kuud, mis hinde ta selle eest sai. Tunnistusi, kui selliseid, ka ei ole. Hinnetest ja sellest, kui hästi või halvasti su lapsel läheb, saad aimu arenguvestlustel. Ma olen nüüd kahel arenguvestlusel käinud. Esimene toimus kunagi sügisel (ma kirjutasin ka sellest ühes loos) ja see oli selline tavaline vestlus, kus osalesid klassijuhataja, Ax ja mina. Eelmisel neljapäeval oli aga minu jaoks täiesti uus tase. Kõik aineõpetajad olid koolis ja kõigi õpetajatega võis käia vestlemas ja uurida, kuidas sinu lapsel just selles konkreetses aines läheb. Enne tuli õpetajatega ajad kooskõlastada ja siis muudkui käisid klassist klassi ja vestlesid. Päris huvitav! Tavaliselt ei tea ju kunagi, kes su lapse õpetajad on. Klassijuhatajat muidugi tead, aga see on ka enamasti kõik. Nüüd aga olid õpetajad võtnud aega, et vanematega vestelda. Minu meelest hiilgav idee! Agnes sai igal pool kõvasti kiita ja õpetajad ei jõudnud ära imestada, kui ilusad on Axi vihikud, kui hästi ta teeb koduseid töid ja kui hästi ta õpib. Lausa lust on sellist last omada :) Sain ka Axi hinnetelehe, kus ilutsesid ainult kahte sorti hindeid – 1 või 2! Supertubli!
Kui nüüd aga tagasi meenutustesse laskuda, siis ma ei unusta kunagi, kui kurb ma olin, kui pidin Robi esimest korda lasteaeda jätma. Asi oli ju selles, et tegelikult ei olnud tal mingit vajadust lasteaeda minna, sest mina olin ju kodus. Lasteaeda panime Robi puhtalt sellepärast, et ta õpiks inglise keelt. Siin on ju kord selline, et 4 aastased peavad kooli minema ja oleks väga soovitav, kui laps selleks ajaks ka inglise keelt räägiks. Oi, Robi oli niiiiiiiiiiiii kurb, kui ma ta esimesel päeval lasteaeda üksi jätsin. Ta ei saanud ju mitte midagi aru, mis temaga räägiti. Ja mina hoidsin terve kodutee nuttu tagasi, sest ma olin ka niiiiiiiiii kurb ja mul oli temast kohutavalt kahju. Ma ei jõudnud ära oodata, et saaksin talle juba järele minna ja ta sülle rabada. Kui järele läksin, siis selgus, et Robi oli olnud täitsa vapper ja tegelikult ei nutnud rohkem, kui vaid 5 minutit. Järgmisel kahel korral poetas Robi ka pisara ja siis enam mitte. Nüüd ta isegi ootab vahel, et saaks lasteaeda minna. Tal on seal juba sõbrad tekkinud, kellega ta dinosauruseid või sõda mängib. Inglise keel hakkab ka vaikselt külge jääma. Viisakusavaldused nagu tere, head aega, aitäh, on juba ammu selged, nüüd on lisandunud veel sellised eluks vajalikud lausekesed nagu „what’s your name?“ , „stop and sit down“ jms.
Valisime Robile välja kolm kooli, kuhu kandideerimiseks detsembri alguseks avalduse pidime tegema. Märtsi lõpuks peaks selguma, millisesse neist koolidest Robi pääseb või kas üldse pääseb. Mingeid katseid siin ei olnud, tuli teha lihtsalt avaldus ja ootama jääda. Kuna Robil ei ole mingit tervislikku põhjust üheski neist koolides käimiseks ja tal ei ole ka õdesid või vendi, kes neis koolides juba käiks ning samuti ei ole ta kiriku liige (kaks neist koolidest on kirikukoolid), siis võib väga hästi juhtuda, et esimese hooga ta ei saagi kooli vaid jääb ootenimekirja ja kui siis koht peaks vabanema, siis saab löögile. Me võtame seda Roberti kooli asja lõdvalt, sest nagunii on see ajutine ja kui me ükskord Eestisse tagasi tuleme ja Robi 7 aastaseks saab, siis läheb ta uuesti kooli.
Kallel tööl suuri sisseelamise raskusi ei olnud või vähemalt ei kurtnud ta selle üle. Harjumatu oli see, et enamus kaastöötajatest on temast 25 - 30 aastat vanemad. Neid oli Kalle noorus väga imestama pannud, nii et Kalle ütles, et ta pole elu sees nii palju pidanud oma vanusest rääkima, kui viimase poole aasta jooksul ja et hea meelega oleks ta ennast kümme aastat vanemaks valetanud J Kalle ülemus on väga muhe mees ja neil tekkis omavahel kohe väga hea klapp. Vahelduseks on väga tore, kui sul on tore ülemus ;)
Mis minusse puutub, siis esialgu ma tegevusetuse üle just kurta ei saanud. Esialgu sisustasid minu aja kõikvõimalikud remondimehed, keda ma pidevalt ootasin ja kes aeg-ajalt suvatsesid lubatud ajal kohale ilmuda, aga aeg-ajalt ka mitte. Auku meie köögi laes mäletate? No see püsis seal ikka väga kaua ja see polnud kaugeltki ainuke teema, millega tegeleda tuli. Mulle tundubki, et esimese kuu võ nii olin ma pidevalt kellegi ootel, sest siin ei ole kombeks öelda kella-aega millal mingi kaup võiks kohale jõuda vaid siin öeldakse, et asi jõuab sellel ja sellel kuupäeval ajavahemikus 8.00-19.00. No ja siis sa istudki ja ootad ja ootad ja vahel juhtub, et nad ei jõua sellegipoolest lubatud päeval kohale ja siis sa helistad ja uurid ja siis vabandatakse ja öeldakse sulle mõni uus kuupäev, mille sa saad sisustada „oodates“.
Tore oli, et meie kolimist korraldav firma praktiliselt sundis meid asuma organisatsiooni FOCUS liikmeteks. Ma ise poleks sellepeale küll tulnud, et sellest võiks kasu olla. Nüüd olen ma osalenud juba mitmetel FOCUSe korraldatud semnaridel ja alates jaanuarist seal ka vabatahtlikuna toimetanud. Uus veebileht, millega tegelema mind alguses paluti, pole veel küll endiselt valmis saanud (mis on minu meelest IT-lahenduste puhul tavaline, need ei saa kunagi valmis siis, kui alguses arvati), nii et ma olen tegelenud seal muude teemadega. Kuid kuna seltskond on seal tore ja kuna minu jaoks ongi olulisem sellest, mida ma teen, seltskond, kellega koos ma seda teen, siis ma olen õnnelik.
Alates jaanuarist käin ma ka trennis, nii et päevad on kuidagi väga toimekaks muutunud. Alustasin ka tasapisi töö otsimist, aga ma pean tunnistama, et pole sellega veel eriti kaugele jõudnud. Kevad on kätte jõudnud ja meie külastuskalender leiab järjest rohkem täiendust, nii et peale FOCUSE vabatahtliku töö on mu teiseks hobiks harjutada B&B pidamist :)
Me ei kahetse, et me Londonisse kolisime ja meil on hea meel, et meil on 3 aastat aega, et seda linna ja seda riiki uurida. London on lahe! Siin on hunnikute viisi muuseume, mida külastada ja mis enamasti ei maksa mitte midagi, siin on suured pargid, vahvad paleed ja kirju seltskond. On veel palju asju, mida ma kindlasti tahaksin siin ette võtta: minna vaatama muusikali, käia kontserditel, minna Chelsea jalka klubi mängule ja huilata koos fännidega, sõita laevaga mööda Thems’i, möllata ööklubides, olla pealtvaatajaks Wimbledoni tenniseturniiril ja võtta osa vähemalt ühest 2012 aasta Londoni olümpia üritusest. No ja siis on veel vaja kindlasti minna Šotimaale ja Walesi ja Prantsusmaa on siin samas ja... Ma loodan, et me jõuame ikka kõik need unistused teoks teha. Kõigest 2,5 aastat ongu ju veel ainult jäänud!
Lillelõhnaliste ja linnulaululiste tervitustega kevadisest Londonist!
7 comments:
Jessas, juba kuuendik läbi! Ega seal igav küll ei hakka - nii pikk programm. Väga hea kokkuvõte. Tavaliselt kirjutad lustakaid lugusid, aga eks seal ole ka muud olnud ja nüüd nii kenasti ka raskem pool meeldetuletatud. Ega seda poolt aastat ei tahaks vist uuesti läbi teha? Tulevik on helge! Tervitused Eva sõbralt
heips
hmm... lugu on nii ylevaatlik ja kokkuvõtlik, et sobiks pigem Londonist lahkumist kirjeldama, mitte sissejuhatuseks. Kalle võiks oma töö tegemistest rohkem rääkida ja kirjutada, temast on kuidagi väga vähe juttu... nagu episoodiline osatäitja sellest näitemängus ;-)
mulle on natuke see arusaamatu, et mis nendest lastest ikkagi saab, kes 'tutvuste' (loe: õed-vennad ei käi samas koolis; ei ole kiriku liikmed jne) tõttu kooli ei saa, jäävadki hariduseta?
ps! illustreeriv pilt loo juures on pressifoto auhinda väärt :)
Eva sõber - tore, et Sulle kokkuvõte meeldis. Ma kirjutasin selle nimelt natuke tumedamates toonides, kui tavapärased lood. Alati ju ei ole kõik nii roosiline, aga et ma pole viriseja ja halaja tüüp, siis ei pane neid asju tavaliselt kirja. Samas on ebaõiglane jätta mulje, et kõik ongi alati nii hästi, tegelikult on ikka jama ka. Nüüd on siis õiglus jalule seatud :) Sul on täiesti õigus - hetkel küll ei viitsiks seda kõike otsast alata.
Palju tervitusi!
indrek 'ott' - õnneks me tegelikult ikka Londonist lahkuma ei hakka ja kuna Kalle on oma töö osas nii kidakeelne ja ei taha, et ma sellest suurt midagi blogisse kirja paneks, siis mul on tunne, et Sa pead ikka ise kohale lendama ja tema käest otse uurima, et kuidas tal tööl need asjad käivad :)
Lapsed, kes kohe kooli ei pääse, jäävadki ootenimekirja või siis pakutakse neile mõni muu variant kuskil teises mitte nende nimekirjas olevas koolis. Mul on tunne, et nad siin eriti ei pabista sellepärast, et mis siis saab, kui lapsed erineval ajal kooli alustavad.
Suured tänud pressifoto auhinna eest :) Autor on Kalle
Oi kui vahva lugu. Anname siis juba loole ka auhinna :). Mulle sellised mõtisklused hullult meeldivad. Aga Eva sõbra jutt, et kuuendik läbi tundub küll jube - kohe hakkategi jälle asju pakkima. Jube muidugi teie vaatevinklist, kes te kõiki neid asju seal veel teha tahate, mitte meie vaatevinklist, kes me kõik teid varsti pikisilmi Eestisse ootame :). Tervitused teile sinna. Varsti proovime teie B&B ka ära.
Juc - aitäh loo auhinna eest! Nii tore, et Sulle mu mõtisklused meeldisid.
Kuuendik on juba läbi - see kõlab tõesti umbes nii nagu peaks kohe asju pakkima hakkama. Hea, et ei pea ;)
Teie üle on mul aga siiras hea meel ja ma ei kujuta ettegi seda ärevust, mis teil hinges valitseb, mõeldes sellele, et peale aastast eemal olekut jälle kodumaale naasete! Kahju, et meid teid seal tervitamas ei ole, aga eks me teeme siis Skypest otselülitusi pillerkaarile :)
Olete meie B&B-s alati väga oodatud!
Palju tervitusi!
Muideks, see nädalavahetus (20-21 märts) on Londoni orhideenäitus! Üks parimaid-suuremaid maailmas. The Lawrence Hall, Westminster. Oi kus ma surfaks seal ringi ja ostleks... Aga tee Sa mu eest!
Tervitustega, Villu
Mulle ka lugu meeldis, emana loeksin seda ka näiteks ajakirjast "Pere ja kodu". Väga õpetlik minu arust. Jaksu ja tervist!
Post a Comment