Päikselised päevad

Ilmaeluga peab kursis olema. Sellepärast otsustasime Kallega reede õhtul ära vaadata palju Oscareid saanud filmi „Piinakamber“ (inglise keeles „Hurt Locker“). Film räägib Iraagis rahu kaitsvate demineerijate elust. Mina isiklikult mingi sõjafilmide fänn pole. Tegelikult ei meeldi mulle üldse, kui filmides püssidega vehitakse, nii et suhtusin sellesse üsna suure eelarvamusega. Aga ma sain suure ja väga meeldiva üllatuse osaliseks, kui film osutus äärmiselt põnevaks. Teksti oli suhteliselt vähe, muusikat peaaegu, et üldse mitte, püsse ka eriti ei paugutatud (kuigi püssid olid osalistel vaat, et kogu aeg käes), aga pinge oli nii suur, et ma ei saanud vahepeal peaaegu, et hingata. Elamus oli võimas! Nii, et tundub, et seekord läksid Oscarid küll õigele filmile. Kellel see veel vaatmata on, siis soovitan soojalt. 

Laupäeval oli meil peaaegu, et kohustuslik käik Islingtonis toimunud Itaalia messile „La Dolce Vita“. Kohustuslik oli see sellepärast, et ma olin kutsed sinna saanud FOCUSest ja kuna proua, kellelt ma need kutsed sain, on itaallanna, siis tundus kuidagi sobimatu sinna minemata jätta. Noh, mess oli nagu mess ikka. Kallele meenus kohe Tallinna Näituste hall ja see, kuidas ta seal käis, sest tema isal oli oma firma boks seal üles seatud ja mulle meenus Tartu Näituste hall ja see, kuidas mina seal käisin, sest minu emal oli seal boks, kus ta oma kaupa pakkus. 

 Rahvast oli messil väga palju. Enamus publikust degusteeris veine, väiksem tunglemine oli kinnisvara ja reiside pakkujate bokside juures. Siis oli muidugi igasuguseid makaronide, oliiviõli ja saiakeste müüjaid. Eriti pikk saba vonkles aga pitsategijate juures. Veider, et kogu messil oli ainult üks koht, kus pitsat müüdi. Veel veidram oli aga see, et Ferrarit ei olnud. Ainult Fiat. Mage! Kuigi Fiat 500 on minu meelest väga armas auto, aga no ikkagi – Itaalia mess ja Ferrarit ei olegi.  

Väga kaua me seal messil ei viibinud, sest suur rahvamass käis närvidele. Kuna me enne Islingtonis käinud polnud, siis läksime hoopis seda kanti uurima. Tuli välja, et see on üks igavasti lahe koht. Sattusime kribu-krabu turule, kus müüdi peale hilpude, mänguasjade ja muu nodi ka näiteks värskeid mereande – erinevaid kalu, kaheksajalgu, hiidkrevette, jõekarpe jms. Suur isu oli neid delikatesse osta, aga kahjuks ei oska ma nendega midagi peale hakata. Peaks uurima, kuidas neid valmistada. Edasi jalutades jõudsime aga antiigiturule. Turg paiknes imearmsatel pisikestel, kitsastel tänavatel. Kaup, mida müüdi, meenutas Covent Gardeni turul nähtut – ikka vanad nõud, ehted, mündid ja nipsasjakesed. Tundub, et nende tagavarad on siin lõputud. Mulle õudselt meeldis see õhkkond, mis seal valitses. Need väiksed tänavad ja inimesed tunglemas erinevate lettide juures. Nagu ajaränne! Päike paistis ja ilm oli ilus, täiesti võrratu! Antiigiturult veidi edasi minnes jõudsime kanali äärde. Kanali serva oli pargitud palju erinevaid paate, millest mõnes paistsid inimesed lausa alaliselt elavat. Jalutasime veel veidi kanali ääres ja tulime siis koju. Vedas, et meil need messi kutsed olid, muidu poleks me kindlasti Islingtoni sattunud.

 

Pühapäeval peeti Inglismaal emadepäeva. Ax ja Robi kinkisid mulle väga armsa enda tehtud kaardi ja Axi enda tehtud klaasitükikesed, mille ta oli kooli keemia tunnis valmistanud. Üldiselt me leppisime aga kokku, et meie peame emadepäeva ikka mais, nii nagu Eestis ja muus maailmas kombeks on.

Ilm oli pühapäeval lausa suurepärane, nii et jalutasime kodukandis ringi ja käisime mänguväljakul. Pärast istusime ühe jõeäärse kohviku väliterassil, jõime kohvi ja sõime kooki. Päike paistis nii soojalt, et Kalle võttis lausa jope ära ja nautis olemist T-särgi väel! Super! Alates pühapäevast ongi ilmad aina soojemaks läinud. Täna on Londonis 14 kraadi sooja ja homseks lubatakse juba lausa 15 kraadi! Ma ei jõua ära rõõmustada!

 

Kui ma selle loo kirjutamise lõpetan, siis lähme Robiga tema lasteaeda arenguvestlusele. Päris huvitav, mida seal räägitakse. Eile, kui ma Robertile lasteaeda järele läksin, siis nad olid parajasti õues mängimas ja et Robil oli suur mänguhoog sees ja ta ei tahtnud veel koju minna, siis ma ajasin ajaviiteks kasvatajaga juttu. Kasvataja ütles, et Robi pidi olema nüüd palju enesekindlamaks muutunud, pidi rääkima juba päris palju inglise keeles ja aru pidi juba kõigest saama. Viimasel ajal mängib Robi kodus vahel omaette ja räägib inglise keeles ja küsib meie käest igasuguste sõnade kohta, et kuidas see inglise keeles on või siis ütleb mõne inglise keelse sõna ja uurib, et mida see eesti keeles tähendab. Nii huvitav on tema keele arengut jälgida.

Robiga sai eile hommikul nalja. Seni pole ta eriti endale riideid valinud ja on usaldanud minu maitset, aga eile hommikul oli tema riidesse saamisega lausa häda. Mitte midagi ei sobinud. Üks pluus oli kole ja teine oli ebamugav ja kolmas ei kõlvanud üldse kuhugi. Pükstega oli lugu veel hullem, nii et ma vaatasin, et me ei jõuagi lasteaeda, sest härral on nii palju nõudmisi. Lõpuks leppisime siis kokku, et lähme peale lasteaeda poodi ja Robi võib endale ise valida need riided, mis talle meeldivad. Robile see variant sobis ja ta oli nõus sellel tingimusel midagi oma kapist selga panema. Peale lasteaeda läksimegi poodi ja Robi valis väga asjalikult endale kaks T-särki ja kaks paari lühikesi pükse. Tundub, et tal on väga  hea maitse, sest minu meelest olid need kogu poes kõige ilusamad hilbud. Robi tahtis alguses veel ühtesid sõjaväe-mustriga pikki pükse ka osta, aga vaatas siis, et need on alt liiga laiad ja ütles, et talle sellised püksisääred ei meeldi ja et ta ikka ei taha neid pükse. Eriti peen vend! Agnesele ma juba ei julge enam üksi riideid osta, sest talle ei pruugi kõik minu arust ilusad asjad meeldida, aga nüüd on Robiga ka juba probleem. On ikka noored!

 

Päikesest soojemate tervitustega!