Paljulapseline nädal

Lõpetasin oma eelmise nädala blogiloo sellega, et meie juurde olid just äsja saabunud minu tädipoeg Roland koos oma kahe tütre, Carolini ja Katrinaga. Nagu lubatud sai, nii läksimegi teisipäeval Londoni kesklinna piirkonnas asuvaid tähtsamaid objekte vaatama ja nende taustal kohustuslikke pilte tegema (no, et oleks ikka tõestusmaterial, et Big Ben, Buckinghami palee ja muud olulised kohad on nähtud). Ilm oli väga ilus, nii et jalutasime kiirustamata ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde, vahepeal tegime jäätise ja kohvi peatusi ja nautisime elu. Lastele jättis vist kõige suurema mulje aga hoopis London Eye juures toimuv palagan, kus ennast kujudeks või mõneks tuntud multikategelaseks maskeerunud inimesed nalja tegid ja selle eest raha kasseerisid. Sellist asja vist Eestis veel ei näe. Huvitav, kas sellisel tegevusel turgu oleks? Tallinna viga pidigi muide olema see, et pole mingit märki, mille taustal pilti teha. No nüüd on see suur Vabaduse sammas, aga see on ju ka alalõpmata remondikuues. Võib olla oleks päris hea idee kellelgi ennast Vanaks Toomaseks maskeerida ja endaga pildistamise eest väike raha küsida. Ma muidugi ei tea, võib olla on sellised „vanad Toomased“ juba vanalinnas olemas, aga kui ei ole, siis oleks see ju täitsa hea mõte.

Kolmapäeval sõitis Roland Šotimaale, kus toimus konverents, millest ta osa võtma oligi tegelikult tulnud ja jättis tüdrukud meie juurde. Robert tahtis kangesti muidugi Loodusmuuseumi võlusid tutvustada ja nii läksimegi kolmapäeval esimese asjana dinosauruseid ja muid toredaid asju, mida seal näha saab, kaema. Kuna praegu on siin koolivaheaeg, siis oli seal muidugi metsikult rahvast, aga ellu me jäime ja kõik vägevamad eksponaadid said üle vaadatud.

Neljapäeval läksime aga Madame Tussauds vahakujude muuseumisse. Me ei olnud seal ise ka veel kunagi käinud, nii et olime suures põnevuses. Õnneks olin piletid juba ette ära ostnud (soovitan soojalt seda ka teistel teha, kes sinna kunagi minna kavatsevad), nii et vaatamata suurele rahvamassile uste taga, ei läinud meil sisse saamisega kauem, kui vaid 5 minutit. Muljed on igatahes vägevad! Tüdrukutel oli seal nii palju „tuttavaid“, et enamus aega kulus piltide tegemisele. Kõiki kujusid võis kallistada ja kasvõi musi anda ja need olid paigutatud mööda ruumi siia-sinna laiali, nii et esimesel pilgul ei pruukinud mõni kuulsus rahva seast väljagi paista. Need nägid ikka väga tõetruud välja küll, kõik oli nagu päris – alates ripsmetest ja lõpetades maksaplekkidega mõne vanema daami või härra nahal. Robertil seal peale Shreki ja Jurassic Parki filmist pärit dinosauruse käe ühtegi tuttavat polnud, nii et temal oli seal natuke isegi igavavõitu. Lõpuks leidis ta ühe kuldse maokuju, kellega ta tahtis pilti teha :) Tüdrukute jaoks oli aga kõige suuremaks elamuseks õuduste tuba, kuhu meie Robiga ei läinudki. Seda atraktsiooni alla 12 aastastele ei soovitatudki ja pärast plikad ütlesid, et Robi jaoks oleks seal ikka liiga õudne olnud ka. Seal olid olnud hirmuäratavad vahakujud ja igasugused jubedad stseenid ja lisaks kõigele veel mõned päris inimesed, kes siis rahvast ehmatasid. Mulle endale väga ehmatamine ei meeldi, nii et mul polnud kahju ka, et ma sinna minna ei saanud. Tüdrukud käisid aga kohe kaks korda seda „toredust“ vaatamas. Üsna varsti peale õuduste tuba oli aga atraktsioon, kus kuulsa Londoni musta taksoga veeti sind läbi Londoni ajaloo. Hästi vahvalt tehtud ja lõbus vaatemäng. Peale seda lõppes näitus ära ja kahjuks enam tagasiteed polnud – olid jäänud vaid nännipood ja väljapääs. Nii, et kes kunagi sinna muuseumisse läheb, siis on hea teada, et kui mõni saal veel kripeldama jäi, siis tasub enne taksosse istumist sinna veel tagasi minna, sest pärast enam tagasi ei saa. Kuna ilm oli superilus (sooja ligi 20 kraadi), siis jalutasime seal lähedal asuvasse Regent Parki. Park oli rahvast täis nagu ikka Londonis ilusa ilmaga. Istusime veidi kohvikus ja jalutasime siis Kuninganna Mary aedades. Seal oli väga ilus, aga ma usun, et suvel on veel ilusam. Osasid lilli alles istutati ja roosid polnud veel muidugi mõista õitsema hakanud. Sinna tuleb suvel kindlasti tagasi minna.

Kuna tüdrukud tahtsid hirmasti mõnda lossi näha, aga Buckinghami Palee on avatud vaid augusti algusest kuni septembri lõpuni, siis võtsime reedel suuna Windsorisse. Meie olime seal juba varem käinud. See oli sügisel, kui meil oli külas minu teine tädipoeg oma perega. Loss oli endiselt uhke ja tüdrukud jäid väga rahule. Seal sai natuke nalja ka. Plikadel oli suur soov minna vaaterattaga sõitma ja kuna me sügisel  Windsorit külastades ka vaaterattale sattusime, siis läksimegi seda otsima. Aga mida ei olnud, oli vaateratas. Meil Axiga hakkas juba isegi natuke kõhe. Hakkasime juba veidi oma mõistuses kahtlema ja kartma, et äkki see sügisene vaaterattasõit oli viirastus. Õnneks ei pidanud me aga kaua kimbatuses olema, sest uurides kohalikult elanikult vaateratta asukoha kohta selgus, et seda talvisel hooajal seal üldse polegi. See pidi sinna toodama alles juulis. Maru veider! See ei paistnud üldse sellise asja moodi, mida saaks kergelt ühest kohast teise viia. Aga no mis teha! Me ei lasknud sellest tujul langeda ja läksime hoopis väiksele laevareisile mööda Thames’i. Pärast söötsime luikesid ja jalutasime veel natuke Etonis. Kolledžisse me seekord jälle ei saanud (nagu ka sügisel), sest jäime veidi hiljaks ja väravad olid juba suletud. Imetlesime siis selle kuulsa maja katust ja ülemisi aknaid (need paistsid üle müüri).

Laupäeval me enam kuhugi väga kaugele ekskurseerima minna ei viitsinud ja kolasime niisama kodu ümbruses ringi ja niisamuti ka pühapäeval. Ilmad olid terve nädala lausa võrratud, nii et kui me just kuskil ringi ei käinud, siis mängisid lapsed aias või käisid meie kodule väga lähedal asuval mänguväljakul mängimas.

Me kõik leidsime, et see oli võrratu nädal! Kõige rohkem rõõmu oli ilmselt Robertil, sest Carolin on lausa sündinud lastesõber ja ta viitsis Robiga ohjeldamatult mängida, nii et kui Robi hommikul silmad lahti lõi, siis ei hüüdnud ta mitte tavapäraselt „emme“ vaid hoopis „Caroliiiiiiin“ ja juba läkski mäng lahti. Super! Pühapäeva õhtul jõudis Roland ka Šotimaa avarustest tagasi ja esmaspäeva õhtul jõudsid nad kõik kenasti juba Eestimaa pinnale.

 

Kui teha veel enne lõpetust lüüriline kõrvalpõige kevade edenemisesse, siis ma võin uhkusega öelda, et minu tulbid on õitsema hakanud ja et aias õitseb üldse juba igasuguseid tuntud (nurmenukk,kannike) ja tundmatuid (mingi roosade õitega mustsõstra lõhnaline põõsas ja mingi valgete õitega lill, mille osas on mul kahtlus, et see on umbrohi, sest seda on kuidagi kahtlaselt palju meie aias) lilli. Roosil on juba üsna suured õiepungad ja otse meie köögi akna taga õitseb suur tumeroosade õitega magnoolia. Meil on nüüd uus, väike ja usin fotokas, mida ma saan kerge vaevaga kaasas kanda, nii et olen juba teinud mõned lillepildid meie kandi tänavatel õitsevatest puudest, põõsastest ja lilledest ja kunagi lähemal ajal kavatsen need pildid siia blogisse üles ka panna. Aga sellega läheb veel natuke aega :)

 

Teid kõiki kallistades!