Inglismaad vallutamas

Eelmisel laupäeval käisime taaskord Inglismaad avastamas. Meiega liitus ka Kalle endine töökaaslane Katri, kes oli meile pühadeks külla tulnud, nii et reisiseltskond sai eriti vahva. Ilmateade lubas küll terveks päevaks tugevaid hoovihmasid, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Varustasime endid lihtsalt sobivate abivahenditega ja asusime teele. Otsustasime seekord külastada Ida-Sussexi kanti ja seda vaid ühe päeva vältel, s.t et õhtuks tulime koju tagasi.

Kõigepealt sõitsimegi linna nimega Hastings, mis asub otse mere ääres. Agnes oli just koolis teada saanud, et aastal 1066 toimus seal kandis suur ja verine võitlus trooni pärast, mida kutsutakse „Battle of Hastings“. Oli juhtunud nimelt selline kurb lugu, et kuningas Edwardil, kes ära suri, ei olnud järeltulijaid ja enne oma surma oli ta erinevatel lahkuse hetkedel  lubanud kahele mehele oma surma järel trooni, kes siis selle trooni pärast peale kuninga surma võitlusse asusid. Võitjana tuli sellest hirmsast lahingust välja prantslane nimega William, kellest saigi kuningas William ja alates sellest ajast peale ei ole Inglismaa kuningate ja kuningannade hulgas tegelikult enam ühtegi anglo-saksi soost isikut, kõik nad on tegelikult prantslaste järeltulijad.

Esimene tore üllatus, mis meile Hastingsis osaks sai oli imeilus ilm. Päike paistis ja vihmast polnud haisugi. Kõigepealt otsustasime sõita mägiraudteega. Raudtee avati aastal 1902 ja see näeb välja nii, et kaks vagunit sõidavad edasi-tagasi ja viivad siis kas inimesi mäe otsa või siis sealt ära. Enamasti minnakse sinna mäe otsa vaadet nautima, mis oli tõepoolest võrratu! Hastings oli nagu peo peal! Samas saab niimoodi jalavaeva vähendades Hastingsi kindlust külastada, aga selle atraktsiooni jätsime seekord vahele. Kui mägi oli vallutatud, siis käisime kohalikus pubis kala söömas. Hastings on kalameeste linn, nii et otse linna keskel on suur kalalaevade „pesa“ ja seal samas on ka mitu poodi, mis otse merelt tulnud kala ja muid mereande müüvad. Nii, et pubis söödud kala oli värske ja väga maitsev! Sama maitsevad olid õlu ja siider, mida me selle üllatuslikult kauni päeva tähistamiseks jõime. Kui keha oli kinnitatud, siis astusime läbi kohalikust Akvaariumist. Seal oli päris palju vahvaid kalu ja muid mereelukaid. Londoni Sealife’ga ei saanud muidugi võrrelda, aga tore oli ikka. Hastingsi rand on nagu  Brightoniski, kiviklibune. Kivid on sellised pruunikad ja pehmed ja neil on päris mõnus lesida. Pikutasime natuke rannal ja vaatasime kuidas kalamehed merelt oma laevadega saabuvad. Nägime, kuidas üks laev kihutas suure hooga otse randa ja siis hakati seda välja vinnama. Paistis, et igal laevaomanikul on oma kuuris mootor, mille küljes on tross, millega siis laev kaldale veetakse. Et laeva põhja mitte kahjustada, siis oli selle alla ja külgedele pandud relsid, mille peal laev liugleb. Me polnud enne midagi sellist näinud. Väga huvitav lahendus!

Jätsime Hastingsi seljataha ja sõitsime sealt mitte kaugel olevatele liivatüünidele, Cambre Sands. Tuul oli küll üsna suur ja jahe, aga leidsime endale mõnusa augu ja lesisime ja võtsime päikest. Rand oli seal lai ja liivane ja meenutas natuke Pärnu kandis olevaid randasid. Kaldad olid seal aga kõrgemad. Seni, kuni Ax ja Katri peesitasid, kolasime meie Robi ja Kallega mööda liivatüüne ringi. Jube lahe oli seal ronida. Jooksime vahepeal mäest alla või tegime liivahunnikusse hüppeid. Kohutavalt äge! Robi ei tahtnud sealt kuidagi ära tulla ja me lubasime talle, et lähme teinekord kindlasti tagasi. Suvel võib seal kohe väga mõnus olla. Praegu oli ikka natuke jahe. Raputasime liiva kingadest välja ja siirdusime väikesse keskaegsesse linna nimega Rye, mis tõlkes tähendab rukist või siis rukkiviskit. See on pisike linnake, kus elanikke on ainult 4000 ringis ja mis asub jõe ääres. Selle linna kohta oli Inglismaa raamatus öeldud, et see linnake oleks justkui kogemata sahvri riiulile unustatud ja siis sealt sajandite pärast uuesti välja võetud ja kohale asetatud. Ja no tõesti oli selline tunne, kui seal tänavatel ringi käisid, et oleksid justkui ajas rännanud. Tänavad olid üsna kitsad ja majad armsad ja vanaaegsed. Igal pool olid väiksed kenad kohvikud või poekesed. Majadel oli nii palju väikseid nüansse, et neid olekski võinud pildistama jääda. Ühesõnaga, võrratu! Käisime ühes väikses kohvikus kohvi ja kooki söömas ja ülejäänud aja jalutasime niisama ringi. Selle linna võlu ongi linn ise. Kellaaeg oli juba üsna hiline, nii et enamus poode olid juba kinni ja ega me väga ei olekski tahtnud poodlema hakata. Vaateakendest piisas täiesti. 

Koduteel ootas meid veel üks vaatamisväärsus – Bodiam Castle. Jõudsime kohale napilt peale selle sulgemist, nii et nägime seda kindlust vaid väljastpoolt, aga kuna päev oli olnud juba üsna pikk, siis ei olnud meil kellelgi isegi väga kahju, et me sisse ei saanud. Kindlust ümbritseb vallikraav, mis on tõepoolest ääreni vett täis. Ma ei olnudki sellist asja veel kunagi näinud. Tavaliselt on ju vallikraavid rohtunud ja veest pole seal haisugi. Kaldal lebas päästenöör, millega uljaid kindlustekülastajaid välja võiks õngitseda. Väga usaldusväärne see nöörijupp igatahes ei paistnud. Õnneks seda vaja ka ei läinud. Jõudsime just kindlusele ringi peale teha, kui tuli muueumitöötaja ja palus meil lahkuda, sest väravaid hakati sulgema.

 

Koju jõudes hakkasime mune värvima, sest pühapäeval oli ju munadepüha. Siin ei ole kombeks mune värvida või ei värvita neid vähemalt meile tuttavate munavärvidega. Poest ma neid igatahes ei leidnud. Nii, et kasutasime Katriga fantaasiat ja mätsisime munad krepp-paberi sisse (sibulakoori ei olnud mul meeles koguda). Munad said päris vahvad ja värvilised. Aga siinsetest kommetest rääkides, siis oli poes tohutu tung šokolaadimunadele. Neid osteti ikka kuhjade viisi, nii et kui ma ükspäev tahtsin ka tagasihoidlikult mõned munad riiulilt rabada, siis uskuge või mitte – ma ei  pääsenud löögile. Rahvas tungles kommiriiulite ees ja oli terve vahekäigu sõna otseses mõttes ummistanud. Metsik! Jätsingi sel päeval munad ostmata ja läksin järgmisel päeval uuesti õnne katsuma. Seekord oli rohkem õnne ja ma sain oma šokolaadimunad ostetud. Meil pole olnud kombeks pühadejänkut „tülitada“ ja mune muru sisse peita, aga seekord tegime selle triki ära. Peitsin aeda erinevatesse kohtadesse hulgem šokolaadimune ja kujukesi ja Robi ja Ax läksid neid otsima. Agnes oli muidugi asjasse veidi pühendatud, aga Robi jaoks oli see ikka tõeliselt põnev. No kujutage ette, jänes on šokolaadimunad muru sisse ära peitnud! Vahva oli seda elevust vaadata. Järgmisel aastal teeme seda kindlasti jälle!

 

Pühapäeva päeval läks Katri koju. Robert oli nii kurb, sest tema oleks tahtnud, et Katri oleks kohe kauemaks jäänud (eks meie ikka ka). Õnneks ei pidanud Robi kaua kurvastama, sest juba esmaspäeval saabus minu tädipoeg Roland oma tütarde Carolini ja Katrinaga. Eile tutvusime Richmondiga (kuhu tavaliselt meie külalised ei jõua, sest see on lihtsalt liiga lähedal ;) ja täna lähme siis linna peale vaatamist väärivaid asju kaema. Päike paistab ja sooja tuleb 17 kraadi! Super!

 

Supersuurte kallistustega!