Kuna Kalle oli peaaegu terve eelmise nädala tööasjus Horvaatias, siis oli meie seltskond vähendatud koosseisus ja vähendatud koosseisus olla on kuidagi poolik tunne, nii et peale selle, et me Robertiga reedel troopiliste loomade loomaaeda külastasime, me rohkem midagi märkimisväärset korda ei saatnudki.
Loomaaed oli aga väga vahva. See asub Syon’i pargi veerel ja Syon’i park on Kew Gardensist otse teisel pool jõge. Bussiga liigeldes nii otse muidugi ei saa, aga eriti üle poole tunni meie juurest sinna minek aega ei võta. Syon’i park on juba iseenesest väga märkimisväärne paik ja peale selle asub seal veel uhke palee koos talveaia ja ilusate aedadega, mis tasuvad ka kindlasti vaatamist http://www.syonpark.co.uk/ Seekord me ei hakanud paleed ja selle aedu aga külastama, sest pool kampa oli ju puudu ja keskendusime ainult loomadele.
Loomaaed pole väga suur, aga kõik olulisemad troopikast pärit loomad on seal täiesti olemas. Loomad, kes seal elavad, on kõik ühel või teisel viisil päästetud. Kas on nad illegaalselt riiki toodud või on keegi nad hooletusse jätnud või lihtsalt oma loomast ära tüdinenud ja siis neile andnud. Seal olid krokodillid, papagoid, tšintšiljad, ahvid, maod, mitut sorti sisalikke, tarantlid, kilpkonnad jm troopilises kliimas elavad loomad või putukad. Muidugi oli seal ka mänguasjapood, kust me Robiga kuidagi mööda minna ei saanud ja kust ta endale metsikult jubeda hiiglasliku kärbse ostis. See oli tõesti kõige koledam mänguasi selles poes, aga no mis teha. Maitse üle ei vaielda. Püüdsin küll Robit lepatriinude, mesilaste või isegi dinosaurustega ära meelitada, aga tema tahtis ikka seda jubedat kärbest :) Kärbes näpus jalutasime ringi ja uurisime loomi. Papagoid olid seal hästi kiftid, hästi suured (nagu filmides need, kes piraatide õlal istuvad) ja värvilised ja enamus lendas seal niisama ringi. Peale troopiliste loomade olid seal veel kanad, kes vabalt ringi tatsasid ja muudkui tuppa kippusid. Õues olid ka mõned puurid. Ühes elas öökull ja teises kalpsasid ringi jänesed. Nii, et ainult troopiliste loomadega seal tegemist ei olnud.
Jalutasime just parajasti õues ja mõtlesime, et kas vaatame veelkord sisse või hakkame minema, kui üks töötaja meid loomi tutvustavale etteastele kutsus. Läksime vaatama, et mis seal siis toimub. Ühte ruumi olid toolid kenasti ritta sätitud ja üks üsna rokkari välimusega tätoveeritud neiu hakkas meile loomi tutvustama. Kõigepealt toodi vaatamiseks ja katsumiseks välja tšintšilja. Mul oli maru kahju, et Agnest kaasas ei olnud, sest temal on ju olnud kaks tšintšiljat. Viimase,valge tšintšilja Maša, olime Londonisse kolides sunnitud ära andma, sest me ei saanud teda siia kaasa võtta. Tšintšiljadel on väga tobe komme juhtmeid ja seinu närida ja üürimajas oleks selline tegevus meile väga kalliks maksma läinud. Õnneks leidsime talle suurepärase kodu, kus tal on nüüd suur, suur puur ja kaks tšintšiljat veel seltsiks ka. Nii, et Maša ilmselt ainult võitis sellest ümberkorraldusest. Agnes muidugi siiani õhkab vahel, et tahaks Mašat. Novot. Nii, et Ax oleks kindlasti eriti rõõmus olnud, kui ta oleks saanud seal seda tšintšiljat paitada, nii et peame sinna veel tagasi minema. Järgmisena esitleti meile kollast sisalikku. Mulle ei ole kunagi sisalikud eriti meeldinud, aga see tundus kohe kuidagi armas. Ka sisalikku võis paitada ja Robert oli minu suureks üllatuseks lausa nii julge, et tahtis selle endale sülle võtta. Õnneks oli mul fotokas kaasas, nii et nüüd saate teiegi Robi julgustükki näha. Ma ei tea, kas ma ise oleks tahtnud, et mulle selline elukas oleks sülle pandud. Robert oli aga väga rahul ja paitas muudkui sisalikku. Peale kollast, toodi meile näitamiseks roheline sisalik, kelle ka Robert enda sülle võttis. Edasi näidati meile kahte madu, kellest üks oli nii suur ja raske, et kui see kaela panna, siis võib laua kaela ära nihestada. Kõige lõpuks toodi meile vaatamiseks välja Elvise nimeline caiman, kes on nagu väiksemat sorti krokodill. Teda kellelegi sülle ei antud, aga pai sai ka temale teha. Robert oli lummatud! Siis oli etendus läbi. Kokku kestis see ligi tund aega, sest pai tegemine ja loomade süles hoidmine võttis omajagu aega. Publik koosnes enamasti lastest ja lapsevanematest, aga oli ka üks päris huvitav vanaprouade paar, kes olid vaat, et kõige agaramad loomahuvilised. Vaesed lapsed pidid nende järel muudkui ootama, sest tädidel oli vaja nii põhjalikult kõik loomad ära silitada ja küll sülle võtta või kaela riputada, nii et see võttis tohutu aja. Selle suure mao panid nad lausa kahepeale kaela ja siis istusid seal nagu hunnik õnnetust, sest see madu oli tõesti raske ja vanainimese kael ju pole ju enam terasest. Õnneks nad kaela siiski ei murdnud.
Robert kibeleb nüüd hirmsasti, et me Axi ja Kalle ka kaasa võtaks ja sinna tagasi läheks. Eks me lähme ka kindlasti ja seda juba lähemal ajal, sest oktoobris tuleb loomaaial sealt ära kolida. Põhjus on selles, et otse loomaaia kõrvale ehitatakse tohutut Hiltoni hotelli ja pisike loomaaed jääb suurele ja tähtsale ehitisele ette. Nüüd nad koguvadki raha, et kolimist kinni maksta, sest kolimine maksab väga palju ja raha sellistel asutustel eriti ju ei ole. Meiegi poetasime annetuste kasti mõned naelad, et üritust toetada. Kahju küll, kui selline vahva loomaaed peaks oma uksed sulgema. Loodetavasti leidub häid inimesi, kes neid aitavad.
Kõvasti kallistades!
9 comments:
Kuidagi armsad ettevõtmised on teil seal Londonis. Mingil imemoel osatakse ka kõige koledamad elukad kenaks rääkida. Aga Robi on ikkagi väga julge! Tervitused Eva sõbralt.
Tere,
ma ei imest, miks Londonis lapsehoid nii lühike on - mõni tund päevas. Seal on ju nii palju avastamist, et muidu ei jääks selleks aega. Vahvad ettevõtmise don teil jah.
Kallid,
Anne
Eva sõber - ma ise ka imestasin, et kuidas selline tegelikult ju üsna eemaletõukava välimusega sisalik sai armas tunduda. Täitsa veider! Ju neid ikka armastatakse seal kogu südamest ja see paistab ka looma silmist ja olekust välja. Robi julgus pani mind ennastki imestama! Vapper vend!
Väga palju sooje tervitusi Sullegi!
Anne - väga lahe tähelepanek :) Ilmselt see nii täpselt ongi!
Me kaardistame siin nüüd kõik vahvad paigad ära, kuhu tasuks lastega minna ja kui te meile ükskord külla tulete, siis on programm juba koos :)
Kallid, musid, pikad paid!
Tõepoolest imelik, et see tavamõistes mitte just kuigi nunnu loom, tundub seal Robi süles väga armas. Ja endiselt olete ikka eriti tublid maailmaavastajad! Kõvad kallistused.
ma hakkan ka Robist aru saama, on tõesti ilus loom! praktiline ka, ei aja karvu, ei haugu.
Juc - no tõesti ei saa aru, kuidas see loom nii armas saab tunduda :)
Maailma on tore avastada, kui see nii vahva on. Eks sa tead seda omast käest paremini, kui keegi teine :)
Kõvad kallistused vastu!
wips - lahe! Robi on meid kõiki varsti "ümber pööranud" :)
Loom on aga tõesti praktiline nagu Sa tabavalt ütlesid. Kirpe tal vast ka ei ole ja kärbsed ja sääsed pistab ka kõik nahka. Täielik imeloom ;)
Mina olen kade, ma tahaks ka sellist sisalikku sülle, ausõna! Minu parim loomaaiaelamus on Mehhikost, kus anti kätte tarantel ja suur skorpion ja suur tarakan (ikka kordades suurem kui eesti kodutarakan). Mulle nii meeldib, kui antakse lastele (ja mitte nii lastele)loomi kätte, eriti selliseid, mida tavaelus nunnuks ei peeta - see on nii hariv ja vaimustav. Siis õpivad ka lapsed, et "vastik elukas" on lihtsalt stigma ja vääritimõistmine. Robi on igatahes õigel teel!
Tervitan!
lillelaps - no teie olete Robiga küll hingesugulased :) Ma isiklikult tarakani just väga sülle ei ihkaks, taranteli kannataks vast veel kuidagi ära. Kui Sa Eestis käies vahel Pärnusse sattud, siis seal on ka üks väike troopiliste loomade loomaaed ja seal antakse ka kõiksugu elukaid sülle ja kaela ja kaissu. Me sattusime sinna ükskord ühel vihmasel pärastlõunal ja peremees oli meid nähes nii rõõmus (olime ainukesed külastajad), et oleks kasvõi kõik elukad puuridest välja vedanud :) Tookord piirdusime aga vaid erinevas suuruses madudega, kuigi oleksime võinud lõbutseda ka tarakanide ja tarantelitega.
Aga see on muidugi super, et lapsi (ja täiskasvanuid) haritakse ja "peletised" armsaks räägitakse :)
Palju tervitusi Sullegi!
Post a Comment