Pikk nädalavahetus

Kas ei tundu, et sel ajal, kui tööinimesed tööd rügavad või kui koolilapsed koolitarkust taga nõuavad, paistab väljas päike ja ilm on suviselt soe. Piisab aga nädalavahetusel või veel parem, pikal nädalavahetusel saabuda, kui ilm keerab ära, vihma hakkab sadama ja soe päike asendub kontidest läbi murdva tuulega. No õnneks alati see nii ei ole, aga just täpselt niimoodi juhtus see sellel nädalavahetusel, kui ees ootas kolm vaba päeva. Kolm vaba päeva sellepärast, et siin on tore traditsioon, et mai esimene ja mai viimane esmaspäev on alati vabad päevad ning samuti on alati vaba päev augusti viimane esmaspäev. Mulle meeldib, kui reegliks on tehtud, et esmaspäev on vaba, mitte mingi kuupäev nagu näiteks 01.mai, mis sellel aastal Eestis küll kellelegi vist vaba päeva lisaks ei toonud.  

 

Meil oli juba ammu plaanis külastada Oxfordi, mis ei jää Londonist kuigi kaugele ja kus meie siinne sõber Siim kunagi õppis. Pidimegi sinna laupäeval kõik koos minema, aga tänu hirmuäratavale ilmateatele otsustasime reedel, et jätame seekord minemata ja lähme kunagi, kui päike paistab ja saab murul lesida. Laupäeval ärgates oli aga ilm veel üsnagi ilus, mis tekitas meis teatavat meelepaha kohalike „Kuuse-taatide“ aadressil, kes tavaliselt küll väga hästi ilma ennustada oskavad, aga seekord omadega pusse panid. No mis seal ikka! Kell oli selleks ajaks juba liiga palju, et uuesti Oxford kavasse võtta, nii et otsustasime külastada mõnda lähemal asuvat vaatamist väärivat paika ja läksime meist ca 30 minutilise rongisõidu kaugusel asuvasse kohta nimega Hampstead Heath. See on ilmatu suur park, mis kohati meenutab pigem metsa. Olime vaimustuses! Maastik oli seal väga vahelduv, kord oli mägi, siis jälle org. Palju oli erinevaid tiigikesi, kus Robert sai kive vette loopida. Vahepeal oli tunne, et oled paksus metsas – sajad linnud laulsid pea kohal, mets lõhnas kohati täpselt nagu Eestis, nii et tekkis väga soe ja kodune tunne. Mõned aeglasema ärkamisega suured, hirmuäratavad puud olid veel aga üsna raagus ja neid vaadates tekkis natuke isegi kõhe tunne. Oleksime sattunud nagu filmi „Midsomeri mõrvad“ ja ma juba kujutasin ette, kuidas ma mõne sellise puu alt laiba leian. Õnneks seda siiski ei juhtunud :) Hästi palju oli pargis koertega jalutajaid. Ma võin öelda, et ma pole vist nii palju koeri kuskil mujal, kui koerte näitusel, koos näinudki. Siinsed koerad on muide eranditult tõukoerad ja paistavad olevat väga hästi kasvatatud. Nad jooksevad küll parkides niisama vabalt ringi, aga piisab peremehel või -naisel vaid korra hüüda,  kui juba ongi koer kõpsti tema kõrval. Kuna park asub kõrgel, siis on seal ka väga ilusad vaated ümbruskonnale, aga vaadetest enam nautisime meie lihtsalt kaunist loodust ja koduse metsa lõhna. Kahju, et see park meie juurest nii kaugele jääb, et rattaga sinna sõitma ei lähe. Oleks ikka superluks küll, kui kodukandis selline kiftide radadega park asuks. Tegelikult, mis ma ikka nukrutsen, meil on siin ju oma Richmondi park, mis on ka kift. No mitte nii mägine, aga ikkagi lahe ja me polegi veel jõudnud sinna rattaradasid avastama. Täitsa piinlik kohe!

Laupäeva päevaks lubatud vihm jõudis siia õhtupoolikul ja siis sadas ja sadas vahelduva eduga kuni esmaspäeva hommikuni, nii et pühapäeva me lihtsalt molutasime maha. See on ka vahelduseks päris mõnus tegevus, eriti kui sul on lugeda mõni mõnus raamat või vaadata ära mõni hea film. Meil olid mõlemad punktid täidetud, nii et elu oli vaatamata koledale ilmale ilus.

 

Kui vihm oli esmaspäeva lõunaks enam-vähem üle jäänud ja meil oli juba tubastest tegemistest tüdimus peal, siis otsutasime külastada Hounslow lähedal asuvat  miniloomaaeda.  Tuli välja, et see on väga tore koht. Põhiliselt olid vaatamiseks koduloomad. Sigu oli seal kohe väga mitut sorti, nii et osasid ei olnud me enne isegi näinud. Siis oli seal veel päris mitut sorti kitsi ja isegi kolm imearmsat kitsetalle. Olid ka lambad ja lambatalled. Sattusime just õigel ajal tallede juures olema, sest algas nende söötmise aeg ja lapsed said tallesid ise lutipudelist toita. Robert natuke pelgas seda söötmise värki, aga Agnesel tuli see hästi välja (nagu ka juuresolevalt pildilt näha võib). Lisaks suurematele loomadele oli seal hulgaliselt erinevaid jäneseid, merisigu, rotte ja muid väiksemaid närilisi. Ei puudnud ka lehmad ja ponid, nii et täisvärk. Mulle meeldisid kõige rohkem aga ühed laama sarnased loomad, kelle nime ma olen jõudnud juba ära unustada. Nad olid väga ilusat punakaspruuni värvi ja piilusid uudishimulikult oma suure tuka alt inimesi.  Enam-vähem kõiki loomi võis paitada ja iga natukese aja tagant oli üles sätitud kraanikauss või desinfitseerimisaparaat, et oma käed peale looma katsumist saaks puhtaks pesta. Muidugi ei puudunud sealt ka mänguväljak, kus olid vahvad traktori kujulised turnikad, kiiged ja muud lõbustused alustades täispuhutud hüppamismaja ja lõpetades väikse karuselliga. Samuti oli seal palju pikniku pidamiseks mõeldud laudu, aga kuna ilm oli tänu läbilõikavalt külmale tuulele mitte just lämmatavalt palav, siis me seekord pikniku pidama ei hakanud. Robert, kui suur loomasõber, oli nähtuga üsna rahul, aga mainis siiski, et talle oleks meeldinud seal ikka mõnda krokodilli ka näha.

 

Ja nagu korralikule Murhpy seadusele kohane, siis täna, kui Kalle siirdus tööle ja Ax kooli, särab teavas päike ja tuulgi on jäänud vaiksemaks. Meil Robertiga on täna vaba päev. Eks me siis vaatame, mis me teeme. Robert tahaks kindlasti muru niita või jalgpalli mängida. Ühe palli lennutas Kalle juba naabriaeda ja vastu meie lootusi, pole nad seda meile veel tagasi visanud. Õnneks on meil teine pall veel ;) Õhtul aga lähme ja ostame Axile ratta! Tõotab tulla tegus päev!

 

Soojade soovide ja pehmete kallistustega!