Tuesday 11 May 2010

Superstaariks saamas

Paar nädalat tagasi, kui me parajasti ühes kaubanduskeskuses ringi kolasime, tuli meie juurde üks noormees ja küsis, et kas Agnes oleks huvitatud esinemisproovile minemisest. Inglise keeles öeldakse selle kohta „audition“ ja seal käivad tavaliselt näitlejad või näitlejaks pürgijad, et mõnda filmi või etendusse rolli saada. Agnes läks kohe elevusse ja panime nime kirja. Eelmisel kolmapäeval helistatigi ja kutsuti laupäevaks kohale. Öeldi, et kohal on filmitegijad Londonist ja Los Angelesest ja et muu hulgas valib Londonis tegutsev „Talentide Koolitamise Akadeemia“ ka endale õpilasi. Kuna vajalik oli ka ühe lapsevanema kohalolek, siis läksimegi Axiga koos vaatama, mis pull seal toimub. Kalle ja Robert veetsid seni aega (üllatus, üllatus!) dinosauruste muuseumis ehk siis Roberti lemmik paigas nimega Loodusmuuseum. 

Kohale jõudes tuli Axil nimi kirja panna ja siis anti talle leht, kus oli mingite vitamiinide reklaamtekst, mis tal tuli hiljem kaamera ees ette kanda. Samuti tuli ära täita A4 lehe suurune ankeet kõigi Axi huvide kohta ja samuti kirjeldada tema välimust alates juuste ja silmade värvist, lõpetades jala numbriga. Näppu pisteti ka Akadeemiat tutvustav buklet, mida meil muidugi vaadata aega ei olnud. Kui oleks olnud, siis oleksime vast kohe aru saanud, et meid on kergelt haneks tõmmatud.

Rahvast oli üsna palju, ma arvan et lapsi ja noori (4-25 aastaseid) võis olla nii 40 ringis. Enamus olid pilukad või mustanahalised, nii et Ax nägi sellest kambast kõige inglasem välja. Kui kõik olid oma ankeedid ja reklaamtekstid kätte saanud, siis esines Talentide Akadeemia juht sütitava kõnega sellest, kui tore ja vaat, et ainuvõimalik koht tulevaste kuulsuste koolitamiseks nende akadeemia on, vürtsitades oma lugu edulugudega erinevatest näitlejatest, kes just tänu sellistele akadeemiatele on oma tähelendu alustanud. Lisaks rääkis ta ka natuke filmitegemisest ja kutsus ette kolm vabatahtlikku, kes pidid hoo pealt välja mõtlema mingi reklaami ja seda ette kandma. Rahvas aplodeeris maruliselt! Filmitegijaid ei paistnud kuskilt, aga proua akadeemiast selgitas, et nad jõuavad nädala pärast kohale ja vaatavad kõik videoklipid üle ja otsustavad, kas neil on kedagi mõnda oma filmi vaja. Oma kõne lõpetuseks lisas proua veel, et nende kooli on tohutu suur tung ja et seal on veel ainult mõni vaba koht ning et otsuse, kes neile sobib ja kes mitte teevad nad juba järgmise päeva hommikuks ning helistavad kohe väljavalitutele ning et siis tuleb kohe ka sinna tagasi minna, et kõik õppimisega seotud asjad läbi arutada. Kuna ma endiselt veel bukletile polnud pilku peale jõudnud visata, siis avaldas mulle selline töökiirus isegi muljet, sest rahvast oli ju tõesti palju (hommikupoole oli veel üks sarnane grupp prooviesinemisel käinud) ja tundus olevat päris raske sellest massist nii kiiresti paremik välja riisuda. Kui kõne lõppes, siis hakati kandidaate intervjueerima. Sellega tegeles kolm eri inimest, kolmes erinevas ruumi nurgas, nii et asi käis üsna kähku. Meid sattus küsitlema see sama proua, kes enne oli sütitavat kõnet Akadeemia teemadel pidanud. Ta oli Agnesest suures vaimustuses. Ütles, et Ax on väga ilus ja et oma välimusega saaks ta mängida nii inglast, ameeriklast kui ka šotlast, nii et väga lai ampluaa. Uuris, et kas Agnes soovib ikka tulihingeliselt näitlejaks saada ja Agnes muidugi kinnitas, et see on ta elu suurim soov (mis sellest, et ta alles hiljuti veel kooli Draama tunde ei sallinud). Lõpetuseks lisas proua veel, et Agnes on nii enesekindel, et see on lausa kadestamist väärt ja soovis meile edu. No mis sa hing veel oskad tahta peale sellist vestlust! Ax pidi suurest õnnest lendu minema! Siis tuli veel teha kaamera ees väike klipp ja ette kanda reklaam, mille tekst registreerumisel anti. Axil tuli see päris hästi välja ja siis oligi kogu lugu. Võis ära minna. Aega võttis kogu üritus natuke üle tunni aja. 

Siis oli mul aga aega visata pilk ka bukletile, mis meile nii lahkesti oli näppu ulatatud. Seda veidi lähemalt uurides sain ma „nägijaks“, kui nii võib öelda. Akadeemias on mitu erinevat kursust. Kõige magedam neist oli reklaamides osalemise koolitus ja kõige kiftim televisioonis ja filmis osalemise koolitus, mis mõlemad on kindlasti suurepärased ja kasulikud ettevõtmised, aga hind, mis selle eest küsiti, oli pehmelt öeldes röögatu! Kõige soodsam kursus, kestvusega 20 nädalat, oli 1200 naela ja kõige kallim „kõigest“ 3000 naela (kestvus samuti 20 nädalat). Agnes, olles veel intervjuul saadud kiituse mõju all, oli muidugi südamepõhjani nördinud, kui ma ütlesin talle, et see ei tule kõne allagi, et ta sinna akadeemiasse läheks, sest  see on lihtsalt nii jube kallis. Soovitasin, et kui talle ikka see näitlemine nüüd äkitselt nii meeldima on hakanud, et siis ta võiks ju minna kuhugi kodukandi näiteringi, mis ilmselt ei maksa 3000 naela vaid ehk 30 naela. Aga see talle muidugi ei sobinud! Olin kohe päris hädas, sest Ax oli nagu ära tehtud. Umbes nagu hüpnoosis või midagi sellist. On ikka kaval reklaamitrikk küll! Ma kahjuks ei usu, et mingisugused filmimehed üldse tulid või tulevad. See oli puhtalt reklaamiüritus sellistele „lollikestele“ nagu meie. Noh, eks elu õpetab! Huvitav ja kasulik kogemus igatahes.

Loomulikult helistati meile järgmise päeva hommikul ja sooviti õnne selle puhul, et Agnes on üks nende väheste väljavalitute seas, kes osutus Akadeemiasse valituks. Enne, kui ma jõudsin midagi öelda, kiideti veelkord Agnese kaunist välimust ja tema näitlemisoskust. No oli meeldiv kuulda küll, mis seal salata, aga pidin neid siiski kurvastama ja ütlema, et nende hinnad on ikka meile vastuvõetamatud. Siis enam pikka juttu ei tehtud ja sooviti kõike head. 

Mul tekkis praegu seda lugu kirjutades tunne, et see on nagu supertolmuimeja Kirby müümise trikk. Ma ei tea, kui paljudel teist on olnud au selle demonstratsiooni näha. Minul on ja ma võin kinnitada, et oleks mul sellel hetkel see raha olemas olnud, siis ma oleks selle kohe ära ostnud. Issand, milline võimas masin! Vaatad ja imestad ja tunned, et ainult see ongi sul veel täielikust õnnest puudu! Üks selle müüginippe on ju ka, et hinnapakkumine, mis sulle tehakse (no alati ikka väga palju soodsam, kui selle asja „tegelik“ hind, mis sellest, et ikkagi tuleks välja käia oma 40 tuhat krooni) kehtib ainult 1 ööpäev! Sama asi ju! Laps on selle intervjuul saadud emotsiooni mõju all ka umbes 24h ja käib oma vanematele pinda nagu udu ja nii minnaksegi õnge. Ma ei ütle, et Kirby või Talentide Akadeemia jamad on, kindlasti mitte, aga need on nii kallid, et kui inimesel lastaks natuke aega maha võtta ja asja üle järele mõelda, siis ta ei ostaks ei Kirbyt ega ei läheks akadeemiasse staariks saama. 

 

Kuigi siin peetakse emadepäeva märtsis, siis meie pidasime seda ikkagi eelmisel pühapäeval. Hommikul oli terve pere minu voodi ette üles rivistatud, lilled käes ja laulsid Roberti eestvõtmisel „Happy Birthday to you...“ Nii armas! Kingituseks sain toreda kaardi ja väga vahva kingituse – 15 minutit juuste susamist! Kohutavalt lahe kingitus! Mulle õudselt meeldib, kui mul juustes susatakse, aga keegi ei viitsi seda tavaliselt teha. Nüüd siis sain täieliku kaifi! Päeval käisime Itaalia restoranis söömas (superteenindus ja supersöök) ja õhtul läksime kõik koos ratastega sõitma. Mõtlesime alguses, et teeme väikse tiiru, aga siis avastasime nii ägedad rajad, et sõit kestis üle 1,5 tunni, nii et lõpuks olime päris läbi. Teadsime, et Richmondi park on meile lähedal, aga me polnud veel sinna ratastega sõitma jõudnud (nagu ma ka eelmise nädala loos tunnistasin). Nüüd aga leidsime oma suureks imestuseks, et alla 10 minuti liikluskeerises möllamist ja olemegi tohutu mõnusas pargis, mis on rohkem nagu mets ja kus on väga kiftid rattarajad. Elu läheb aina mõnusamaks! Peame nüüd veel endale mõne optimaalse raja leiutama, sest pühapäeval sõitsime üsna sihitult ringi ja nii kujuneski meie väike rattasõit pigem nagu rattaretkeks.

 

Kui ma olen siiani Eesti koolilapsi kadedaks ajanud kirjeldades, kui mõnusalt siin õppimisse suhtutakse ja kui vähe on vaja võrreldes Eesti kooliga siinses koolis asju pähe tuupida ja koduseid töid teha, siis nüüd on hetk, kus Eesti lapsed saavad rõõmustada ja Axile kaasa tunda. Agnesel on paari nädala pärast tulemas eksamid kõigis ainetes! Isegi kunstis ja muusikas! Muusikas nemad siin muide üldse ei laula vaid õpivad noote, muusikaajalugu ja klaveril lugusid mängima. Agnes isegi pabistab päris kõvasti selle muusika eksami pärast. Eile tegimegi suure tabeli, kuhu panime kirja, mis päeval Ax mis ainet kordab. Nii, et järgmised 2 nädalat tulevad täis tihedat õppimist! Päris huvitav, mida nad seal koolis siis juunis ja juulis ka teevad? Juuni alguses tuleb Agnesel veel nädal aega vaheaega, aga siis on kool jutti kuni 22.juulini (jälle põhjust Eesti lastel rõõmustada ja Axile kaasa tunda). Elame näeme!

 

Kõige paremate tervitustega! 

 

P.S tänase loo juures on illustreerivaks pildiks foto meie aias õitsevast roosast puust. Kui kellelgi on aimu, mis puu see võiks olla, siis andke teada! Infoks nii palju, et see ei lõhna!

8 comments:

indrek 'ott' said...

Tervitused Londonisse!
Eks see prooviesinemiste asi, kus sind kiidetakse taevani, ole selles suhtes sama teema nagu mänguasjadepoes, kus mängitakse laste soovidele ja siis on vanemad väga raskes seisus, et seletada, miks ei ole mõistlik selle või teise asja tegemine.

Aga kui ma nyyd väga mööda ei pane, siis mul on tunne, et varsti saate kirsse süüa :-P

Anonymous said...

Väga lahe! Mulle meenus, et suguvõsas on vähemalt kaks KIRBY omanikku - ei tea, kas nad akadeemiasse ka lähevad...
TW

Anonymous said...

Staarik saamise(värbamise) lugu oli sul nii muhedalt kirjutatud, et naersin kohe kõva häälega. Mõnus emadepäev ja nagu ikka - väsitav. Ega eksameid pea siis suurepäraselt tegema, eks nad vaatavad, mis kellelegi külge on jäänud. Tervitab Eva sõber, teiste oma ka.

Eva ja CO said...

indrek 'ott' - no täpipealt nagu mänguasja pood! Ja siis sina pead olema see paha ja vastik, kes ütleb, et selline "ost" on ebamõistlik.
Väga kift, kui see meie puu kirsiks osutuks. Ootame põnevusega :)

TW - õige küll, meie pundis on tõesti kaks õnnelikku Kirby omanikku. Kui õiged inimesed kutsuks, siis nad läheks võib olla Akadeemiasse ka ;) Staariks sobiks nad igatahes hästi!

Eva sõber - väga vahva, et naerda said! Eks see üks naljakas ettevõtmine oli ka ju :)
Emadepäev oli tõesti väga mõnus! Olime kõik õhtu lõpuks väsinud ent õnnelikud :)
Kuule, see on sul hea tähelepanek, et eksameid ei pea maksimumi peale pingutama! Vabastav mõtlemine! Aitäh!
Tervitame palavalt vastu ka!

Juc said...

Oi milline originaalne kink emadepäevaks. Jube vahva. Ja milline kaif.
Mina arvan, et kui vanajumal tahab, jääb Londoni tänavatel Axike filmitegijatele ja ilma Akdeemiata silma.
Aga see eksamiasi on küll jube. Hoian siis pöialt. Kuigi, Ax on nii tubli, niikuinii saab hästi hakkama. Jõudu!

Eva ja CO said...

Juc - mul oli sellel aastal tõesti väga originaalne ja väga mõnus emadepäeva kingitus!
Ma usun ka, et kui Axist peaks mingil põhjusel filmistaar saama, siis küll see temast saab ka. Kas just Jumala abiga või lihtsalt juhuste kokkulangemise tõttu :)
Eksamid on tõesti tüütud ja päris palju pingeid on tänu sellele kodus. Õnneks on need varsti läbi, mis sellest, et need pole veel jõudnud alatagi ;) Jõudu tarvis!

Anonymous said...

See pildil olev puuke on vist üks täidsõieline
mandlipuu
Reet

Eva ja CO said...

Reet - Sa oled geenius! Googeldasin täidisõielisi mandlipuid ja ongi täpselt meie roosa puu! Hurraa! Suur tänu Sulle!