Juba homme Eestisse!

Agnesel on homme selle aasta viimane koolipäev! Hurraaa!!! Lõpuks ometi! Ta on sellest koolis käimisest juba väga ära tüdinenud ja käib mulle igal õhtul peale, et äkki ta võiks järgmine päev kooli mitte minna. Ma pole lubanud, kuigi tohutut õppimist sealt enam ei toimu vaid tegeletakse hoopis erinevate lõbusamate tegevuste ja filmide vaatamisega. Tegelikult ju täitsa lahe, sest need on olnud sellised mõtlemapanevad ja silmaringi laiendavad filmid. Üks oli näiteks sellest, kuidas India on maailma kõige suurem prügi ümbertöötleja. See käib nii, et hulk rahvast töötab prügimäel, kus nad sõna otseses mõttes käsitsi kogu prügimäele saabunud sodi läbi käivad ja sealt kõik kilekotid, plastmassist pudelid, pakendid ja muu „väärtusliku“ välja korjavad. Siis viiakse kogu sorteeritud kraam kogumispunkti, kus need siis puhastatakse ja ümber töödeldakse. Agnes oli sellest filmist üsna šokeeritud. Ühest küljest sellepärast, et inimestel tuleb sellist tööd teha ja teisest küljest sellepärast, et kui vastikult palju prügi inimkond toodab. Inglismaa ei ole muide just eriti eesrindlik oma prügimajanduses ja alles hakkab harjuma prügi sorteerimisega. Kummaline on see, et siin kogutakse küll pudeleid, paberit ja toidujäätmeid, aga mitte pakendeid. Imelik, sest pakendeid on ju kõige rohkem. Suurte supermarketite juures on küll pakendiprügi konteinerid, aga et meil autot pole, siis ma pean häbiga tunnistama, et viskame need üldise prügi hulka. Kuigi, kuna me sorteerime ära nii toidujäätmed, paberi, kui ka pudelid, siis üldine prügi ongi põhimõtteliselt pakendid. Vaat, kui pikk arutelu ühe Agnese koolis nähtud filmi pärast :) Axi koolis on range kontroll koolis viibimise üle. Olen seda korduvalt juba rääkinud ka, aga nüüd aasta lõpus, said need lapsed, kelle koolis käimise % oli vähemalt 98%, auhinnaks filmipäeva, kus näidati lahedaid filme ja juurde pakuti veel snäkke, nii et mõnus auhind tublidele koolis käijatele. Jälle erinev Eesti süsteemist, kus premeeritakse heade hinnetega lapsi, mitte aga neid, kes kohal käivad. Mina katsusin ikka alati koolis kohal olla, sest nii jäi mingi tarkus ikka külge ja kodus oli lihtsam õppida. Agnes ütles, et tema katsub ka ikka järgmisel aastal võimalikult palju kohal käia, et siis auhinnaks filmipäevale saada. Sellel aastal jäi tema % vist kuhugi 93 kanti. Eks see aasta oli talle stressirohke ka ja nii tulid tõved kallale. Nüüd on tal juba oma kamp tekkinud, nii et iga päev koolist tulles on tal mõni nali rääkida, mis neil seal juhtus. Mul on selle üle väga hea meel!

Laupäeval käisime tutvumas allahindlustega ja ma pean ütlema, et võrreldes jaanuariga, kus ma allahindlustes lausa pettusin, on nüüd hinnad nii madalale lastud, et kui mul oleks rohkem aega ja viitsimist olnud, siis oleks võinud vist ennast pankrotti shopata. See on lihtsalt meeletu! Nii, et kallid poodlemishullud, soovitan teil järgmisel aastal oma Londoni reis sättida kuhugi juuli keskele. Suuremate numbrite kandjatel on muidugi rohkem valikut, mis on tore, sest selletõttu oli mul valik väiksem ja nii jäi rohkem raha alles. Kallel jälle veab, sest ta on nii pikk ja kuna siin väga palju pikki mehi ei ole, siis on temal alati allahindlustel lõbu laialt. Ma ikka vahel mõtlen, et ma peaks olema kas veel number väiksem või siis paar numbrit suurem, et valik oleks parem. Kalle eelistaks muidugi seda number väiksemat varianti (kui valima peaks), aga ma ei viitsi ja suurem olla ka nagu ei taha. Nii, et pean oma numbrivariandi juurde jääma. Mul käis just külas üks juuksur, kes on eestlane, aga elab siin ja teeb kodus ka juuksuritööd, mis on poole soodsam, kui salongis, nii et väga hea variant. Ta vaatas siin Facebookis ühe oma sõbranna pilte ja ütles, et ta olevat väga palju maha võtnud, et Eestis ju kõik dieeditavad, et ühiskond nõuab ja et muidu ei püsi konkurentsis. Karm värk! Ma hakkasin mõtlema, et ma eriti ei tea kedagi, kes niiväga dieeditaks. Ju see oleneb vist seltskonnast, kus sa liigud ja sellest, kas ja kellega ja mil viisil sa konkureerida tahad. 

Pühapäeval käisime oma sõprade Siimu ja Riinaga Regent Pargis piknikul ja niisama jalutamas. Kuigi me nüüd teame, kuidas PEAKS piknikul käima, siis me sellegipoolest ei hakanud klaasist pokaale ja metallist nugasid/kahvleid/lusikaid kaasa vedama ja piknikutasime ikka eestlaste kombel. Mõnus oli! Pärast ronisime Primrose mäele, kust on võrratu vaade linnale, nii et paistab nii City, kui ka London Eye ja püha Pauli Katedraal. Seal oleks lahe uut aastat vastu võtta, kogu linna ilutulestik justkui peopeal. Plaan oli minna veel roosiaedadesse ja  ka paadiga sõitma, aga tänu pühapäevasele päevale ja ilusale ilmale oli liiklus tiigil nagu kiirteel tipptunnil ja saba paadi laenutamiseks mitmesaja meetrine, nii et loobusime üritusest. Pargis mängis mingi jazz’i punt ja kuna Kalle ja lapsed ei viitsinud roose vaatama tulla, siis jätsime nad muusikat kuulama ja läksime Siimu ja Riinaga roosiaedadesse jalutama. Oh, millised lõhnad ja värvid! Mul oli natuke kahju, et ma eelmisel nädalal Sirtsu ja Tõnni sinna ei viinud, neile oleks seal kindlasti meeldinud. Eriti muidugi Sirtsule. Mulle ikka tohutult roosid meeldivad! Kui me Eestisse tagasi kolime, siis teen endale ka roosiaia. Peale rooside nägime me veel paari musta luike, kes olid nii ilusad oma mustade sulgeda ja erkpunase nokaga (lugu illustreeriva foto autor on Siim). Võrratu! Ma ei mäleta, et ma oleks enne musta luike näinud. Äärmiselt ilusad ja suursugused linnud. Nii, et jälle üks väga tore päev koos Siimu ja Riinaga. Kohutavalt kahju, et nende kool läbi saab ja nad sügisel ära kolivad. Ma olen juba ette kurb. 

Praegu olen ma aga tohutus elevuses, sest juba homme sõidame Eestisse! Me pole seal alates aastavahetusest käinud, nii et peaaegu 7 kuud! On väga armas, et olete meie tulekuks mere-ja järvevee soojaks kütnud! Suur tänu! Siin elamise juures ongi üks kehvemaid asju see, et ei saa sõita 15 minutiga mere äärde, et korra ujumas käia või seal niisama jalutada. Eestis elades tegime seda tihti, nii suvel, kui talvel (talvel me muidugi ujuma ei läinud). Ma kardan, et Eestis olles on mul nii palju tegemist, et blogi lugusid ma seal ei kirjuta ja pealegi, on see blogi ju ikkagi Londoni, mitte Eesti blogi :) Nii, et siin kohtume kunagi septembri alguses, siis kui me jälle tagasi tuleme ja siis, kui meil saab siin juba aasta elatud. Aeg lendab linnutiivul! Hakkan nüüd kohvreid pakkima! 

 

Ilusat, rõõmsat ja naudinguterohket suve teile kõigile!