Eesti trall ja kohalik karneval

Ja olemegi tagasi Londonis! Eile tähistasime meie esimest Londoni-aasta täitumist restorani külastusega ja pärast istusime Thamesi ääres, sõime jäätist ja vaatlesime inimesi. Mõnus oli! Üldse on kuidagi uskumatult tore tagasi olla. Mitte, et Eestis poleks tore olnud. Eesti oli lausa võrratu! Astusime lennujaamast välja, parklasse ja tundsime, kui palju ÕHKU oli! Ma ei kujutanud ette, et sellest vahest nii selgesti aru saab. Kuna kohe järgmisel päeval peale Tallinnasse saabumist oli meil kavas minna Elvasse, siis naersime, et seal mändide all hakkab vist osoonist pea täiesti ringi käima, et peame ilmselt natuke vahepeal auto sumbutaja juures hingamas käima, et ikka oma tavapärane heitgaasi doos kätte saada :) Tegelikult midagi sellist vaja teha ei olnud. Kui millestki pea üldse ringi käima hakkas, siis suurest rõõmust OMASID näha. Kõik oli ikka endine nagu poleks ära olnudki. Ilm oli ju ka võrratu! Roberti arust on üldse Elvas alati suvi, sest me käime seal ainult suviti (minu vanemetel on seal väike suvemaja). Järgmisel päeval pidas minu ema Elvas oma juubelit, mis oli eriti tore, sest siis saime ühe hoobiga kõiki lähemaid sugulasi ja sõpru (keda oli nii 60 ringis) näha. Pidu oli vägev, alates juba keskpäeval alanud rännakuga mööda Elva metsas olevat Väerada, sihtpunktiks Elva Laskespordikeskus, kus pidu toimus. Pidu ise oli väga lahe nagu alati, kui palju toredaid inimesi koos on.

Kui aga jutuga natuke tagasi minna, siis lennujaama tuli meile Kalle isa vastu ja viis meid meie oma koju. Meil on see õnn, et me ei ole oma Eesti kodu kellelegi võõrale välja üürinud. Seal elab meie äraolekul Kalle õde oma tütrega ja nii saame alati Eestis olles oma enda kodus ööbida. Rõõm oli sinna jõuda! Istusime terassil, ümberringi oli pime, rohutirtsud siristasid ja me ei raatsinud magama minna. Nii vaikne oli! Ükski lennuk ei lennanud, ükski auto ei sõitnud (meie kodu asub veidi linnast väljas). Istusime seal ja mõtlesime, kui tore, et see on meie kodu ja kui tore on meil sinna paari aasta pärast tagasi minna. Hea, kui sildu pole põletatud!

Jõudsime Eestis olles veel ühte pulma, mitmele sünnipäevale ja muule peole ja rändasime palju ringi. Käisime Pärnus ja Saaremaal, kus nägime oma suureks rõõmuks, et rannakarjamaadele on ilmunud veised ja lambad ja kus me saime vaat, et oma elu parima teeninduse osaliseks, kui ööbisime Pilguse Mõisas. See on tõesti koht, mida sooivitada. Mõisaproua isiklikult on seal suviti tööl ja meid võeti vastu nagu kalleid sugulasi, kes on pikalt reisilt koju tulnud. Lihtsalt võrratu! Läheme sinna kindlasti teinegi kord ja soovitame teistelgi Saaremaad külastades seal ööbida või kasvõi niisama teed jooma minna. See on tõesti armas koht. Siis jõudsime veel Elistvere loomaparki ja lapsed käisid koos minu õega Vudilas. Käisime veel Võsul ja Rakveres, sest sealne linnus on Roberti lemmik. Jõudsime ka Võrru, kus on valmis saanud hiiglama vahva rannapromenaad ja kus Ränduri Pubis pakutakse endiselt suurepärast lõhesuppi. Sõin seda kunagi aastaid tagasi ja tahtsin nüüd proovida, kas see maitseb veel sama hästi ja ma pean ütlema, et see on tõesti täpselt sama hea, kui tookord. Võrus elab ka meie armas sugulane Säde, kellele me ka külla jõudsime. Teel Võrru põikasime aga läbi Maanteemuuseumist. Kes seal veel käinud ei ole, siis see on küll koht, kuhu tasub minna. Seal oli ennegi põnev, aga nüüd on seal valmis saanud veel eriti kiftid asjad, millest üks on ajalooline tee, mis näeb välja nii, et kõnnid mööda teed ja teekate vaheldub vastavalt sellele, mis sajandil, milline teekate oli. Tee ise on veidi süvendatud, nii et teed ääristavad kõrgemad seinad, mis on kujundatud vastavalt sellele sajandile, kus sa parajasti astud. See kõik on lageda taeva alla ja väga lahe. Peale selle on seal veel vahva mänguväljak lastele ja eriti, eriti äge liikluslinnak, kus saad liigelda kas elektriautol, tõukerattal või väiksemad liiklejad väntadega autol. See on nagu päris linn, kus on majad, vaateaknad, poed, ülekäigurajad, ringristmik jne ainult, et miniatuurne. Lõbutsesime seal kohe tükk aega. Peale selle on Maanteemuuseumis muidugi veel suur angaar kõikvõimalike vähem ja rohkem vanaaegsete autodega, palju tee-ehitusmasinaid, teeajalugu tutvustav näitus ja palju muud. Seal on põnev ka tüdrukutel, nii et ei tasu arvata, et see ainult poiste pärusmaa on. Peale kõige muu viib sinna vana Võru maantee, mis on juba iseenesestki vaatamisväärsus oma tõusude, languste, käänakute ja võrratult kauni loodusega. Kui veel muuseumidest rääkida, siis Robi polnud veel kunagi käinud Tartu Mänguasjamuuseumis ja see viga sai ka nüüd parandatud. Robile meeldis seal hullupööra, nii et ilmselt me enam Tartut külastades sellest muuseumist mööda hiilida ei saa. Ja tore ongi!

Kalle oli väga kaval ja kutsus oma sõbrad ühel päeval kohvikusse kokku ja nägi kõik niimoodi korraga ära. Minu sõbrad on rohkem hajali ja nii mul kuluski palju aega, et kõigiga kokku saada ja ega kahjuks päris kõiki, keda oleks tahtnud, ei näinudki. Mida ma aga ei osanud loota, see oli suure hulga klassikaaslaste nägemine. See oli tohutu vahva üllatus! Meil sai kevadel 15 aastat keskkooli lõpust. Leppisin juba ammu klassiõe Margitiga kokku, et kui ma Tartusse tulen, et siis kindlasti kohtume. Suur organiseerija, nagu ta on, ütles Margit, et ta paneb igaks juhuks Facebooki ka üleskutse üles, et kui keegi klassikaaslastest sel ajal Tartus on, et siis võiks ju suurema kokkusaamise korraldada. Ikkagi ju 15 aastat keska lõpust. Ja kuigi etteteatamise aeg oli ca 5 päeva, tuli kohale lausa 17 inimest 33-st. Minu meelest super tulemus! Nii tore oli kõiki näha. Kõik on ikka samasugused nagu siis ja miski pole muutunud. Istusime ja ajasime juttu ja pärast läksime Püssirohukeldrisse tantsima, kus meie rõõmsaks üllatuseks oli retropidu ja mängiti just neid lugusid, mis olid kuumad siis, kui meie keskkoolis käisime. Möll missugune! Suur tänu veelkord, kallis Margit nii toreda õhtu eest!

Peale kauni Eesti ja kallite sõprade ja sugulaste, ootas meid sel suvel ees aga veel üks vägev ettevõtmine ja see oli U2 kontsert Helsingis. Robert jäi selleks ajaks Elvasse minu vanemate juurde ja Agnes läks oma sõbranna poole ööbima, sest sõbranna vanemad läksid ka kontserdile ja nii oli tüdrukutel lahedam ja natuke ka julgem, olla. Kontserdile sõitsime päris suure pundiga, sest Kalle sõbrad on ka suured U2 fännid ja nemad tegelikult olidki selle reisi põhikorraldajad. Tore, kui on selliseid sõpru! Teel Helsingisse kuulasime kordamööda U2 lugusid ja kirusime, et ei olnud taipu, et laulusõnu välja printida. Nii oleks ju hoopis parem kaasa laulda olnud. Vaevalt laevalt maha saanud, kõndisime hotelli poole, kui märkasime, et tänaval vedeleb pakk valgeid pabereid. Neiu meie seltskonnast hüüdis: „Laulusõnad!!!“, tõstis paberite paki maast üles ja kujutage ette need olidki U2 laulusõnad!!! Pööraselt naljakas lugu! Edasi läks päev sama lõbusalt. Nalja sai nii palju, et ma pole enam ammu selliseid kõhukrampe naerust saanud. Õhtul tundus, et terve Helsingi liigub ühes suunas, sest suured rahvamassid liikusid kontserdipaiga poole. Olime valmis pikaks järjekorras seisimiseks, aga ainuke saba, kus seista tuli, oli kempsujärjekord. Kõik sujus väga hästi ja peatselt olime lava ees. Alguses tundus, et rahvast polegi eriti palju, aga lõpuks sai kogu staadion inimesi täis. Soojendusbändi ajal hakkas vihma tibama ja tänu sellele läks U2 meeskonnal oma pillide sättimisega väga kaua aega, nii et tuju hakkas juba vaikselt ära minema, kogu eelsoojendus, mis enne sai sisse joodud, oli lahtunud, jalad kiskusid seismisest krampi ja selg väsis ära. Kohutavalt tüütu oli seista ja oodata. Aga siis nad tulid ja kogu väsimus oli kui käega pühitud! See oli lihtsalt võimas! Ei mingit erilist šõud, ei mingit kostüümide vahetust või tantsutüdrukuid! Mitte midagi polnud vaja, peale nende endi! Tundsin, kuidas ihukarvad püsti tõusid, kui muusika kehast läbi tungis ja Bono meie eest mööda jalutas. Rahvas oli hullumas! Vägev, vägev, vägev! Ei pannud tähelegi, kuidas aeg lendas! U2 on ikka võrratu! Vihma ka ei sadanud terve kontserdi aja, alles eelviimase loo ajal hakkas uuesti tibutama, nii et kõige viimaseks looks laulis Bono hoopis „Singing in the rain“ (ja mitte "Dancing in the rain", aitäh indrek 'ott' tähelepaneku eest :) ja seda ümisedes ja vihmast läbimärgadena me hotelli poole marssisimegi. Vihma sadas ikka nagu oavarrest, nii et lõpuks ei viitsinud ma enam poriloikudest mööda kõndida, sest vahet nagunii polnud. Nagunii olin läbimärg. Aga hing laulis ja meel oli rõõmus, sest elamus heast kontserdist oli vägev!

Eesti on ikka nii ilus! Veendusime selles veelkord! Kui mõnus oli väikses imepuhta veega metsajärves ujuda või näha õhtul nahkhiiri Elva mändide vahel lendamas, liikuda tänavatel ilma, et peaks kogu aeg trügima ja „sorry“ hüüdma. Tundsime, kui hea on Eesti õhk ja kui maitsev on vesi ja kui ilusad on päikeseloojangud ja kui toredad on inimesed, kes seal elavad. Mõtlesin Eestis olles kohe mitu korda, et küll on ikka tore, et meil selline kodumaa on. Nii armas, väike ja puhas!

Londonisse jõudes puhkasime kõigepealt paar päeva suurest Eesti-möllust ja tegime koduseid toimetusi. Kalle pidi küll juba reedel tööle minema, aga tundus, et tal väga selle vastu polnudki midagi. Oligi vast mõnus meie seltskonnast natuke puhata. Koju jõudes avastasime, et taimed on meie maja peaaegu, et vallutanud, nii et välisuksest oli pea võimatu sisse pääseda, sest ronitaim, mis meie maja seina pidi turnib, oli ennast ukse ette sättinud. Edasi läks ka raskelt, sest terve esik oli saabunud posti täis ja ust oli äärmiselt raske lahti lükata. Siin ei ole postkaste vaid on ukse sees ava, kust post sisse lükatakse. Hea süsteem, eriti, kui kauemaks ära lähed. Magamistoas oli järgmine üllatus, kui see sama ronitaim, mis meie ukseava oli vallutanud, oli kuidagi akna vahelt läbi tunginud ja poole toani kasvanud. Nalja, kui palju! Hommikul tegime esimese käigu oma „tomatipõllule“. Istutasime Roberti ja Agnesega kevadel neli kobartomatitaime oma aeda ja kahjuks ei õnnestunud meil enne Eestisse tulemist veel mitte ühtegi vilja noppida. Nüüd aga olid taimed tomatite all lausa lookas. Paljud olid juba maha pudenenud, aga ca 40 valmis tomatit õnnestus meil ikka saada. Oi, kui magusad need olid! Tulemas on veel kindlasti üle 100 tomati, nii et Robi teeb nüüd igal hommikul esimese käigu tomatipeenrasse, et sealt mõni äsja valmis saanud vili noppida ja põske pista. Lahe!

Pühapäevaks olime juba nii palju puhanud, et läksime Notting Hilli karnevalile. See karneval peaks olema Rio de Janero karnevali Londoni variant ja seda peetakse kahel päeval augusti lõpus juba 60ndatest alates. Korraldus oli päris vägev! Tänavad, karnevali toimumiskoha ümbruses, olid autodele suletud, kõikjal oli palju rahvast ja enamus neist tarbis täiesti rahumeeli alkoholi, kuigi kell oli 2 päeval. Tänavate äärde olid üles sätitud erinevad letid söökide ja jookidega. Peaegu kõigil olid kaelas viled, mida nad ka väga intensiivselt kasutasid ja kellel vile veel puudus, see võis selle otsekohe tänavalt endale soetada, sest vilemüüjaid oli karjakaupa. Samuti sai osta vuvuzela sarnaseid pasunaid, nii et te võite ette kujutada, mis hääled seal tänaval kostusid. See oli üks suur vile ja vuvuzela koor! Väga lõbus! Karneval ise nägi välja nii, et osad tänavad olid aiaga ära piiratud, ja aedu valvas hordide viisi politseinikke. Aeg-ajalt avati värav ja siis sai tänavat ületada. Aia äärde seisma ei tohtinud jääda, tuli olla pidevas liikumises. Meil vedas, sest täpselt siis, kui meie aia äärde jõudsime, tulidki karnevalilised oma uhkete kostüümidega, tantsides suurte autode taga, kust lasti muusikat. Põhimõtteliselt nägi see asi välja nagu tänavareiv, ainult selle vahega, et kui reivil saab igaüks auto järel tantsida, siis seal tantsisid vaid karnevalil osalejad ja pealtvaatajad pidid aia taga keksima. Vihma hakkas sadama ja väga kaua me seda möllu vaadata ei viitsinud. Tundus, et see karneval on tegelikult üsna teisejärguline kogu muu möllu mõistes. Põhiline on ikka see, et saaks kõvasti vilet puhuda, napsu võtta ja sõpradega tänavatel jõlkuda.

Robert on täna suures elevuses, sest täna peaks meile jõudma kiik, mille me talle lubasime osta, kui ta kiikumise ära õpib. Robi oli selline laiskvorst, et tahtis, et teda kiigutataks, aga ise ei viitsinud hoo tegemist ära õppia. See oli üsna tüütu ja nii me lubasimegi talle peibutuseks, et kui ta hoo tegemise ära õpib, siis ostame Londonis oma aeda kiige. See mõte pani Roberti tegutsema ja sel ajal, kui meie U2 kontserdit nautisime, õppis Robi Elvas minu isa juhendamisel kiikumise ära!

Homme algab ju Eestis kool! Rõõmsat kooliaastat kõigile koolijütsidele ja nende vanematele! Meie lastel algab kool veidi hiljem. Axil 7. ja Robil 9.septembril, aga juba sel neljapäeval lähme Robertiga tema uude lasteaeda mängima. Lasteaeda sellepärast, et paaril päeval nädalas peab ta peale kooli veel mõneks tunniks sinna mängima jääma, sest mul algab ju ka alates 13.septembrist tööinimese elu! Küll on põnev!

Päikesest pakatavate tervitustega!