Lapsepõlv tuleb meelde

Ilus ilm teeb meele rõõmsaks ja seda rõõmu on siin jagunud nüüd juba ligi 3 nädalat! Muruplatsid on on ära kõrbenud ja kastmata lilled norgu vajunud, sest kogu selle aja jooksul pole vihma õieti sadanudki, aga kurvaks ei tee see kedagi. Ma just ükspäev mõtlesin, et misasja nad õiendavad selle Inglise ilma kallal. Sügis oli lausa võrratult kaunis ja soe ja nüüd selline ilus ja päikseline suvi! Aga tuleb välja, et see on erand, mitte reegel. Üks mu ameeriklasest sõbranna, kes on siin kolm aastat elanud, ütles, et ta pole veel sellist suve siin näinud ja ajalehtedes räägitakse, et sellist juunit-juulit pole viimase 30 aasta jooksul olnud. Inglastele vist meeldib see 30-aasta võrdlus. Talvel öeldi, et nii lumist talve pole viimase 30 aasta jooksul nähtud ja kui ma nüüd oma Forsyte’de saagat lugesin, siis seal arutati ka, et nii kaunist sügist nagu see 1924 aasta oma, pole viimase 30 aasta jooksul nähtud :)

Et ilusat ilma ära kasutada, siis käisime laupäeval koos Siimu ja Riinaga Richmondi pargis ratastega sõitmas ja piknikku pidamas. Nagu tihti meie sõpradega juhtub, siis polnud ka nemad veel Richmondisse jõudnud. Richmond on meile lihtsalt liiga lähedal, et seda vaatama minna. Tundub aga nii, et londonlaste jaoks on see üks päikselise nädalavahetuse olulisemaid paiku, sest igal nädalavahetusel tungleb Richmondi tänavatel ja jõe äärsel promenaadil tuhandeid inimesi. See on vist juba vanast ajast nii, sest kui nüüd jälle minu viimase aja lektüürile, Forsyte’de saagale, tugineda, siis oli juba tol ajal väga peen ilusa ilmaga Richmondisse jalutama sõita. Meie otsustasime jalutamise asemel ratastel veereda. Richmondi silla juures on tore rattalaenutus, kust me Siimule ja Riinale rattad laenutasime ja teele asusime, seljakotid head ja paremat kraami täis. Tohutu mõnus oli sõita! Päike kõrvetas ja heinamaad lõhnasid täpselt nagu Eestis, niimoodi sooja ja veidi kõrbenud heina järele. Lapsepõlv tuli lausa meelde! Kalle on Richmondi pargi risti ja põiki läbi sõitnud ja sellepärast oli ta meile heaks teejuhiks. Pikniku pidasime ühe järvekese ääres. Mõnus oli seal puu all istuda, keha kinnitada, juttu ajada ja järve peal olevaid parte ja eemal kablutavaid hirvi vaadata. Üks koer tegi šõud, kui ujus järvele parte taga ajama. Pardid muidugi lollitasid vaest looma ja ujusid rahulikult, kuni koer üsna nende lähedale jõudis ja tõusid siis lendu. Koer muudkui ujus ja haukus ja tema peremees kaldal aina hüüdis, et koer välja tuleks. Koer muidugi ei tulnud. Lõpuks ei jäänud peremehel muud üle, kui ise koerale järgi minna ja ta veest välja tuua. Meelelahutus missugune! Sellega seoses tuli mul meelde, et minu vanaemal oli ka kunagi üks koer nimega Jack, kes oli puhasverd krants. Tema soontes voolas aga terjeri verd, nii et ta oli väga linnumaias. Alalõpmata oli temaga häda, kui ta maal naabrite kanu pihta pani. Meil oli ka väike suvila Elva jõe ääres ja ükskord, kui Jack meil seal kaasas oli, siis ta hakkas samamoodi, nagu nüüd see koer seal Richmondi pargis, parte taga ajama. Ujus mööda jõge aina edasi ja pardid muudkui lollitasid teda. Ühel hetkel oli koer kadunud ja mina läksin koos oma tädipojaga koera päästma. Mina olin umbes 5 või 6 ja tädipoeg siis nii 9-10 aastane. Sõitsime paadiga mööda jõge ja nägimegi, et Jack redutab kaldal. Tädipoeg ajas paadi kaldasse ja mina hakkasin kaldale hüppama, aga paat libises tagasi ja ma kukkusin vette. Ma mäletan, kuidas ma vette vajusin ja oma juukseid vees hõljumas nägin. Ujuda ma õieti ei osanud, aga hirmu veel õnneks ei jõudnud tekkida, sest tädipoeg tõmbas mu veest välja. Saime Jacki ka kaldalt kätte ja läksime tagasi suvilasse. Tädipoeg oli kohutavalt vihane ja ütles, et ta enam mitte kunagi naistega paadiga sõitma ei lähe! Ma ei teagi, kas ta nüüd oma naisega on paadiga sõitmas käinud või tekitasin ma talle eluaegse trauma. Loodetavasti mitte! Mul on igatahes väga hea meel, et ta mu elu päästis! Suur tänu talle veelkord! Kui nüüd meenutusterajalt tagasi Richmondi parki tulla, siis peale pikniku pidamist sõitsime veel ringi, kihutasime mägedest alla ja rühkisime teistest jälle üles. Imetlesime kauneid vaateid ja hirvede karjasid. Huvitav on see, et hirved on kõik koos ainult innaajal. Praegu ei paista isaseid emased loomad eriti huvitavat ja nad hoiavad omaette. Emased on siis omaette pundis ja noored isased veelkord eraldi seltskonnana kuskil kolmandas kohas. Hea, et asjad inimestel teismoodi sätitud on. Oleks kole kurb oma meest ainult paar korda aastas näha (või ma ei tea, kui tihti neil hirvedel see tuhin peale tuleb ;) Kui olime sõitmisest ära väsinud, siis tulime meie poole, et ära vaadata kaks jalkamatši ja tasa teha kogu hommikul kaotatud kalorite hulk :) Oli väga, väga tore päev!

Ma olen unustanud rääkida ühest huvitavast asjast. Käisime mõned nädalad tagasi külas Kalle ülemusel. Kuna seltskonnas oli ka lapsi, siis lõbustas Kalle sekretär neid sellega, et tegi nööriga ühe triki. Trikk oli vahva, aga selle saladustesse meid ei pühendatud ja see polegi tegelikult hetkel oluline ja mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kas te mäletate seda lapsepõlves mängitud nöörimängu nimega Kassikangas? See oli nii, et võtsid nöörist tehtud ringi kahe käe sõrmede vahele ja siis pusisid seda nööri kuidagi ühe ja teise sõrme ümber ja siis teine võttis selle sinult enda kätte ja siis sina jälle tagasi enda kätte jne, jne. Kuna peale trikki jäi nöörirõngas lauale vedelema, siis hakkas rootslannast peoperenaine katsetama, et kuidas see Kassikangas käis ja tuleb välja, et seda mängu mängiti nii Inglismaal, Rootsis, kui ka Eestis! Kas pole huvitav!? Kellelgi päris õieti meeles polnud, kuidas see täpselt käis, aga kõik mäletasid, et nad seda mängisid. Pusisime päris kaua selle kallal ja lõpuks hakkas juba välja tulema. Mõtlesin, et peaks Agnesele ka õpetama, kuidas see käib. Ikkagi ju nii maailmakuulus mäng! Meie mängisime seda tihti ajaviiteks rongis, kui maale sõitsime.

Naljakas, et mul täna muudkui lapsepõlve mälestused esile tungivad. Koduigatsus on vist peal! Noh, kaua pole enam oodata ka, juba 22.juuli õhtul jõuame Eestisse ja juba ülehomme jõuavad meile külla minu vanemad! Nii tore, nii tore, nii tore!!!

Maasikast magusamate tervitustega!