Nii inglaslik

Eelmise nädala neljapäeval saabusid meile külla minu vanemad.  Me polnud neid jõuludest saadik näinud, nii et võite arvata, et kohtumisrõõm oli väga suur. Kuna nad on juba varem Londonis käinud, siis võisime kohustusliku programmi vahele jätta ja keskendusime rohkem meie kodukandi vaatamisväärsustele, kui välja arvata laupäevane käik Brightonisse ja Roberti lemmik Loodusmuuseum ja Axi lemmik Rahvusgalerii, mida nad mõlemad kindlasti tahtsid Sirtsule ja Tõnnile näidata. Agnes ja Robert ei kutsu oma vanavanemaid vanaemaks ja vanaisaks vaid Sirtsuks ja Tõnniks. Tänapäeva vanavanemad ongi nii noored ja nooruslikud, et imelik oleks neid vanaemaks ja vanaisaks kutsuda.

Reede oli meil vist kõige tihedamalt sisustatud päev, sest programmis oli õige mitu plaani. Alustuseks jalutasime niisama meie küla tänavatel ja põikasime sisse Õhupallipoodi, sest õhupallipoetädi, kuuldes, et mulle vanemad külla tulevad, tahtis neid kindlasti näha ja nendega tuttavaks saada. Kohtumine tekitas parajat elevust ja Robertit kiideti, kui nende üht parimat klienti :) Käisime ka kohalikus raamatupoes, kus kohe kõige esimesel riiulil seisis Sofi Oksaneni teos nimega „Puhastus“, mis oli väga toredaks ja armsaks üllatuseks. Sirts ja Tõnn olid meie kodukandist suures vaimustuses ja ütlesid, et nad poleks uskunudki, et siin nii ilus ja armas on. Et ikka kohe päris Inglismaa väikelinn! 

Väga kaua me jalutada ei jõudnud, sest me pidime Roberti ja Kallega minema Robi uude kooli tutvustavale tunnile. See oli jälle üks väga tore üritus ja minu vaimustus sellest koolist aina kasvas. Kohale oli kutsutud umbes pool klassi lastest koos vanematega. Klassi uksel tervitas neid õpetaja, lapsele pandi nimesilt rinda ja rohkem organiseeritud tegevust ei toimunudki. Laps sai rahulikult oma klassis ringi jalutada, raamatuid vaadata, mänguasjadega mängida või kui soovis, siis laua taga maalida või arvutil mänge mängida. Ka kooliõues võis aega veeta. Seal oli suur liivakast, jalgrattad, ilmatu suured klotsid ja hunnik autosid. Huvitav oli vaadata, kuidas tüdrukud asusid kohe mingi tegevuse kallale. Kes hakkas kohe maalima, kes siirdus nukumajja ja kes hakkas raamatuid vaatama. Poisid rippusid oma vanemate käe küljes ja tundsid ennast üsna kohmetuna. Nii huvitav ikka, kuidas poisid ja tüdrukud nii erinevad on. Robert oli ka alguses väikses segaduses, aga umbes 10 minutiga sulas üles ja oli nii hoos kõigi nende asjadega mängimises, et ei tahtnud tunni möödudes sealt äragi tulla. Nüüd ootab ta kooli minemist veel eriti suure innuga. Nii tore! Klassiruum väga suur polnud, nii et ma ei kujuta hästi ette, kuidas 30 last sinna ära mahuvad. Õppimine hakkab ikka läbi mängu käima, seda oli klassi vaadates kohe näha. Kõik paistis pigem nagu lasteaed. Õpetajal on seltsiks ka üks abiõpetaja, nii et kahepeale peavad nad siis selle kolmekümnese kambaga hakkama saama. Õpetajad käisid vahepeal lastega jutustamas, istusid niisama ja uurisid, mis kellegi lemmik mäng on ja tegid muidu sõbralikku juttu. Ikka selleks, et laps ennast sügisel kooli tulles kindlamalt tunneks. Roberti klassi tulevad ka ühed kaksikud tüdrukud tema lasteaiast, nii et tuttavad on ees olemas. Ma usun, et Robile hakkab seal koolis meeldima. Mulle küll juba väga meeldib!  

Reede õhtul läksime aga kontsedile. Elame kohe kuningliku botaanikaaia Kew Gardensi lähedal ja just eelmise nädala lõpus toimus seal kontserdisari Kew Swing. See kestis neli päeva ja igal õhtul oli kavas erinev esineja. Kuna reede õhtul jalkamatši ei olnud, siis oli just sobiv aeg selle kontserdi külastamiseks. Eriti sobiv oli aga see, et just reede õhtul esines seal ansambel nimega The Bootleg Beatles. See on bänd, mis mängib The Beatles’te muusikat ja on ka välimuselt väga sarnane kunagiste bändimeestega. Kuna minu vanemad olid omal ajal suured The Beatles’te fännid (kes poleks olnud), siis oli see kontsert nagu rusikas silma auku. Tegemist oli piknikukontserdiga, mis tähendas, et istekohti ei olnud ja kõigil pealtvaatajatel oli lahkesti palutud oma piknikutekid ja piknikukorvid kaasa võtta. Meie võtsime teki ja meestele mõned õlled, meile Sirtsuga pudeli veini ja lastele paki mahla. Siis veel mõned küpsised ja puuviljad ja arvasime, et on hästi küll. Kõht oli veel õhtusöögist täis ka, nii tundus, et ei hakka kraamiga üle pingutama. Aga te ei kujuta ette, mis pilt meile peoplatsilt avanes! See oli midagi enneolematut ja absoluutselt vaatamisväärset! Tekk teki kõrval olid suured seltskonnad ennast sisse seadnud. Mõni seltskond istus matkatoolidel ümber piknikuteki, mis oli otsast otsani sööke ja jooke täis. Kohale oli tuldud suurte külmakonteineritega, et joogid ikka jahedad püsiks (sooja oli tol õhtul 27kraadi), kastidest kraamiti välja üha uusi ja uusi sööke ja sellel pidusöömingul ei paistnud otsa tulevatki. Otse meie ees istus 5-6, umbes 50-60-aastsest naisest koosnev seltskond. Kuna nad olid meile kõige lähemal, siis oli neid hea jälgida. Neil olid kaasas klaasist pokaalid veini jaoks ja selleks, et pokaal ümber ei läheks, surusid nad maasse spetsiaalse pulga, mille otsa said nad oma klaasi kinnitada. Esialgu sõid nad erinevaid snäkke, mida oli juba kordades rohkem, kui meie olime endile kaasa võtnud. Meie imestusel ei olnud aga piire, kui õhtu edenedes võtsid nad oma kottidest välja ilmatu suured salatikausid, grillivaagnad ja uued snäkid. Kahvlid ja noad ei olnud mingid plastmassinärakad vaid korralikud metallist relvad. Ma ei imestaks, kui need oleks hõbedast olnud. Tõepoolest! Uskumatu ettevalmistus ja meeletu kogus süüa ja juua! Rahvas istus nii tihedasti koos oma tekkidel, et selleks, et piknikualalt välja saada, pidid suurt vaeva nägema ja kõvasti tekkide vahel tiirutama, aga keegi ei olnud kuri ja keegi ei räusanud. Kuigi alkoholi joodi ära arvestatav kogus, siis mitte keegi ei olnud silmnähtavalt purjus või ei kakerdanud kellegi „toidulauale“. Õhkkond oli äärmiselt meeldiv ja tore ja lõbus. Meile meenus üks osa Mr Bean’i filmidest, kus Mr Bean läks piknikule, kus tal oli kaasas kohver söökide ja toidunõude jaoks ja linik ja matkatool ja kuidas ta sättis kogu seda oma kraami suure hoole ja armastusega linale ja siis nii tähtsalt oma matkatoolil istus jne. Teate vast seda osa? No ja tuleb välja, et see polegi nali! Inglased käivadki niimoodi piknikul! Võrratu kogemus! Soojendusbändiks mängis Beach Boys. See oli ka kunagi 60ndatel üks menubänd. Rahvas eriti nende lugudega kaasa ei läinud, sest kõik olid ametis oma toidulauaga ja ega need Beach Boys’i lood ka teab, mis ägedad pole. Siis aga alustas mängu The Beatles. No ja usu või ära usu, see oli tõesti nagu originaal! Nad mängisid jube hästi ja nägid välja ka nagu päris! Läksime ka lava ette tantsima ja no seal toimus ikka tõeline möll! Rahvas huilgas laule kaasa ja üks ca 70 aastane tädi möllas niimoodi, et vaata ja imesta! Üldse oli rahvas ekstaasis ja me mõtlesime, et eks need tädid, kes seal näppu viskasid, olid kunagi päris Beatles’ite kontsedil ka lava ees röökimas ja nutmas ja et see kontsert tõi neile kõik mäestused silme ette. Meie ei ole nendel ammustel kontserditel käinud, aga möirgasime ka laule kaasa ja tantsisime ja olime suures vaimustuses! Tohutu äge! Õhtu lõpus toimus veel eriti uhke ja võimas ilutulestik ja siis mindigi koju. See oli vägev elamus! Nii kontsert ise, kui kogu see piknik ja rahvas ja melu. Tõeliselt inglaslik üritus!

Laupäeval käisime Brightonis. Seal oli ilm üllatavalt jahe, nii 20-22 kraadi ringis, nii et rannas me ei päevitanud vaid tegime seal väikse pikniku „fish and chips’i“ näol ja pärast kolasime linnas ringi. Seekord jõudsime ka Brightonis asuvasse paleesse, kuhu me oma sügisesel retkel ei jõudnud. Palee on väga lahe! See on nii teistsugune tavapärastest Inglise lossidest, et suu jääb ammuli. Väljast on palee kujundatud India stiilis, aga sees on palju hiinapärast. Robert oli suures vaimustuses kõigist neist lohedest ja madudest, keda ta seal kohtas ja ütles, et see on tema loss. Kõik oli väga, väga stiilselt kujundatud ja oli kohe aru saada, et see on ehitatud „naudingute paleeks“. Palee ehitatigi ju selleks, et seal oleks mõnus pidutseda. Nii, et ma soovitan küll, et kes kunagi Brightonisse sattub, siis selles palees tuleks kindlasti ära käia.

Ülejäänud päevadel käisime Richmondis ja Richmondi pargis, kus nägime kõiki vaatamisväärsusi alates hirvedes ja papagoidest ja lõpetades kaunite roosiaedadega. Roberti juhtimisel jõudsime ka Loodusmuuseumisse, Agnese juhtimisel Rahvusgaleriisse ja Kalle eestvõttel ka kohalikku pubisse. 

Mõnus, et Sirts ja Tõnn said siin olla terve nädala, sest siis sai kõike rahuliku tempoga võtta ja ei pidanud kramplikult kiirustama, et kõike näha. Ega kõike ei jõua ju nädalaga ka, aga see polnudki eesmärk. Aeg läks lennates nagu see ikka hea seltskonna puhul on. Lahkumine õnneks kurb ei olnud, sest juba vähem, kui nädala pärast lendame me ise Eestisse! Ei jõua enam ära oodata!

 

Agnesel kestab aga ju ikka veel kool. Õppetöö kõrvalt on nad nüüd viimasel nädalal ekskurseerinud. Teisipäeval käisid nad vaatamas Sussexis asuvat kaljut nimega Seven Sisters, mis on võimas valge kalju, mis asub otse mere ääres ja kust on võrratud vaated. Tahaks isegi sinna minna. Agnes ütles, et väga huvitav nende ekskursioon polnud, et nad olid lihtsalt mööda teerada kaljuni jalutanud, kaasa võetud toidukraami ära söönud ja tagasi tulnud. Eile käisid nad ühepäevasel ekskursioonil Prantsusmaal, St Omeris. See oli ka minu arust üsna kummaline reis. Ma lugesin, et St Omer on väga vana linn, kus on võimas katedraal ja uhke ajalugu. Oletasin, et seda katedraali nad vaatama lähevadki, aga ei midagi sellist. Asi nägi välja nii, et kell 5.45 pidi Ax kooli juures olema. Sealt sõitsid nad Eurotunneli kaudu Prantsusmaale ja  siis St Omeri. Igale lapsele oli antud töövihik, mille nad pidid ära täitma. Sinna tuli märkida kõiksugu asju alates teekonnast, kuidas nad sinna läksid, lõpetades sellega, et neil tuli St Omeri linnas üles leida postkontor ja kirja panna selle lahtioleku ajad. Reisi eesmärk oli  prantsuse keele praktiseerimine. Seda nad said harjutada küll, sest nagu Agnes ütles, siis enamuse ajast, mis nad St Omeris veetsid, võisid nad shopata. Katedraali nad ei näinud, aga selle eest sai Ax endale teksad :) Natuke veider sõita nii kaugele, et poodi minna. Aga noh, ju siis peeti poemüüjaga prantsuse keeles suhtlemist katedraalist olulisemaks. Agnes oli igatahes üsna rahul, et ta sai rääkimisega hakkama küll.  Tagasi jõudsid nad õhtul kella 8 paiku, nii et suts ja valmis ja Prantsusmaal käidud!

 

Tuuliste tervitustega!