Argipäeva askeldused

Täna hommikul ei tahtnud Robi kuidagi kooli minna. Ta leidis, et palju lahedam oleks minuga koju jääda ja autodega mängida. Ma ajan Roberti igal hommikul natuke varem üles, et me jõuaks enne kooli minekut midagi mängida. Kuna ta toas on nüüd uus autoteedega vaip, siis viimasel ajal on dinosauruse-mängud asendunud automängudega. Mulle meeldib see palju rohkem, nii et olen rõõmus. Aga ega see koolis käimine lihtne ei ole. Robert on õhtuks ikka päris väsinud ja läheb täiesti vabatahtlikult juba kell 21 magama, mis on meie pere kohta ikka väga vara. Eelmisel nädalal oli Robi väga nördinud, kui ta sai aru, et ta peab iga päev koolis käima. Õnneks ainult paaril päeval nädalas on tal pikad päevad. Mõtlesime enda meelest välja väga kavala plaani, kuidas Robert ei peaks neil kahel päeval liiga kauaks peale kooli lasteaeda jääma. Agnesel lõppeb kool varem, kui minu tööpäev ja ta jõuaks Robile 1,5 tundi varem järele, kui mina. Plaan oli hea, aga kukkus läbi, sest tuli välja, et siin ei või alla 16-aastased lapsed oma õdedel-vendadel lasteaias järel käia. Minu meelest täiesti jabur! Aga no mis teha. Reegel on reegel. Üldse on siin lasteaias igavesti palju reegleid. Pidin ära täitma paksu paki pabereid. Pidin andma loa või siis kirjalikult keelduma, et Robertit võib lasteaias pildistada. Siis pidin andma loa (või jälle keelduma), et nad võivad minna parki jalutama. Lasteaeda tuli osta päevituskreem, sest lapsi kreemitatakse õues oleku ajal, et nad ära ei põleks. Tuli täita vorm, kuhu pidi kirja panema nende isikute nimed, kes võivad lapsel lasteaias järel käia. Aga ainult nimedest üksi ei piisa. Nime kõrvale tuli kleepida ka fotod, pluss veel allkirjad. Ja kõige tipuks tuli välja mõelda parool. Ma ei tea, mis selle parooliga peala hakatakse, aga no meil on see nüüd olemas. Loomulikult oli ka hulk vorme pühendatud allergiatele, mis õnneks meie peret väga ei puuduta. On lausa hirmus, kui palju allergilisi inimesi siin on. Kalle oli lugenud kuskilt ajalehest, et keegi tütarlaps oli sattunud raskes seisus haiglasse kuna oli suudelnud noormeest, kes oli enne söönud pähklitega šokolaadi ja pähkitükike oli tal vist veel kuskil suus, igatahes viis see tütarlapse surma äärele. Või siis hirmus lugu Agnese koolist, kus vahetult enne suvevaheaega suri üks poiss ära, kuna ta oli joonud energiajooki, milles oli kübeke pähklit olnud. Jube! Tundub, et pähkliallergia ongi siinsete allergikute kõige suurem probleem. Agnesel oli ka Eestis elades metsapähklite allergia, aga siia kolides on see nagu käega pühitud (ptuiptuiptui üle vasaku õla muidugi). Keskkonnavahetus mõjus hästi.

Olen Roberti koolis juba päris mitme lapsevanemaga ka tutvunud ja minu meelest organiseerib üks ema reedeks „mängupäeva“. Ma ei tea, mis see endast võiks kujutada, aga ma arvan, et see tähendab, et mingi punt lapsi läheb koos ema või isaga peale kooli kellegi juurde mängima. Robert sai ka juba esimese sünnipäevakutse. Mul oli nii hea meel. See ju tähendab, et ta on popp poiss! Pidu toimub alles 10.oktoobril, aga juba jagati kutseid. Peab selle meelde jätma, et kutsed tuleb varakult üle anda.

Räägin muudkui Robi koolist nagu Ax ei käikski enam koolis. Tegelikult muidugi käib, aga no see pole enam nii uus teema, sellepärast pole ma ka sellest juttu teinud. Tundub, et Axist saab polüglot, sest ta hakkas peale prantsuse keele, sel aastal veel ka hispaania keelt õppima. Ja Eesti programmi järgi õpime kodus nüüd vene keelt, nii et varsti on Agnesel 5 keelt suus J Õnneks on Axil keelte peale annet, nii et isegi vene keel tuleb tal hästi välja. Kuigi lugeda on seda raske, sest tähed on ju teistsugused. Prantsuse keeles jäin ma Axist õppimises maha, aga hispaania keeles tahan küll ree peal püsida. Nii siis ongi, et hispaania keeles on Ax minu õpetaja ja vene keeles mina tema õpetaja. Päris hea on endalgi vene keelt meelde tuletada ja Agnes kiidab, et hispaania keel tuleb mul päris hästi välja ;) Ax on oma klassis kõige osavam hispaania keele rääkija, sest erinevalt teistest, oskab Agnes põrisevat R-i.

Kalle sõitis pühapäeva varahommikul tööasjus nädalaks Ukrainasse. Programm on seal jälle ääretult tihe, nii et ega me väga suhelda polegi saanud. Eile Kalle helistas ja ütles, et ta oleks nagu ajarännu läbi teinud. Tänavapilt pidi olema nagu Eestis aastal 1990. Päris huvitav! Nad ei peatu ainult Odessas vaid vuravad mööda riiki ringi. Bussisõit on küll tüütu, aga samas näeb jälle palju rohkem. Internetiga on seal lood kehvad, nii mul tulebki kannatada seni, kuni ta tagasi jõuab, et kõigest lähemalt kuulda.

Eelmisel nädalal ei külastanud me meie jaoks mitte ühtegi uut paika. Kaks korda jõudsime Roberti lemmikusse Kalamuuseumisse (Sealife) ja peaaegu oleks jõudnud Madame Tussauds muusemisse, kus me ka tegelikult juba käinud oleme, aga ei viitsinud minna. Pühapäeval tundus kõigile millegipärast nii tüütu kolme metrooga sinna sõita, et jätsime selle käigu ära. Peale selle ei tundnud ma ennast eriti hästi, sest mul oli vist esimest korda elus alatemperatuur. Jube nõme olukord, kui su kehatemperatuur on 35,5. Pea valutab, kohutavalt külm on olla, aga midagi teha ka pole. Kui on kõrge palavik, siis saad ju võtta palavikku alandavaid rohte, aga alatemperatuuriga pole muud, kui larbi sooja teed. Mul valutas juba laupäeval pea kohutavalt ja oli hirmus külm, aga kuna meil käisid reedel Siim ja Riina külas, siis ma panin oma peavalu joodud veini arvele. Aga võta näpust!

Eile, kui ma tööle läksin, siis ma nägin kahte huvitavat asja. Esiteks ronisid mingid inimesed järjekindlalt mööda ühte majaseina nööripidi alla. Maja oli ikka päris kõrge, umbes nii 6-7 korruseline. Nad ronisid siis, kui ma tööle läksin ja ronisid ka siis, kui ma töölt tulin. Ei teagi, mis üritus see selline oli. Võib olla oleksin saanud isegi kampa lüüa, kui oleks tahtmist olnud, aga mul ei olnud. Mulle selline maa ja taeva vahel nööri otsas kõlkumine ei meeldi. Tundub liiga ebaturvaline. Teine huvitav asi, mis ma nägin, oli matuserong. Kurb sündmus, aga võõral maal huvitav. Ma polnud enne seda siin juhtunud nägema. Autode kolonn polnud eiriti pikk. Nii viis-kuus autot ehk. Kõik olid musta värvi. Kõige esimene oli muidugi matuseauto, kust paistis kirst, mille ümber ja peal oli tohutult lilli. Matuseautole järgnevad autod olid aga ka kõik kaunistatud. Iga auto katusel olid tohutud lillevanikud, nii et kogu auto katus oli nendega kaetud. Väga huvitav minu meelest. Hoopis teistmoodi, kui meil.

Ilmad on meil sel nädalal lausa võrratud. Eelmise nädala lõpus oli tunne, et kohe-kohe tuleb talv, aga õnneks pööras ilm hoopis paremuse poole. Väljas on nii soe, et käime lühikeste varrukatega pluusi väel. Ostsin just Robi koolist tulles tee peale jäävast aiapoest mõned alpikannid. Istutame need pärast Robertiga aeda. Need püsivad siin õues kuni kevadeni ilusad. Robert on suur aiatöömees ja ütleb vahel mulle lausa ise, et lähme nüüd aeda tööle. Ja ma pean ütlema, et temast on isegi täitsa suur abi. Siin on nii tore, et poes müüakse lastele mõeldud aiatöökindaid. Nii tore leiutis!

Mul oli juba tükk aega tahtmine katsetada maalimist. Mu ema on kunstnik ja kuigi ma ise pole kunsti kuigi süvendatult kunagi õppinud, siis kõrvalt olen ma seda palju näinud ja tean, kuidas asjad peaksid käima. Nii, et minus kripeldas kange tahtmine proovida. Kord ei olnud aga aega ja kord ei olnud vahendeid ja nii see mõte mul teostamata jäänud oligi. Eelmisel nädala, kui Robert koolis oli, otsustasin ma oma idee teoks teha. Ostsin karbi õlivärve ja kõik muu vajaliku ja asusin maalima. Tahtsin teha lillemaali. Otsisin netist fotosid ja leidsingi ühe imeilusa pildi, kus valgel taustal olid fuksiaroosad gerberad. Mõeldud tehtud! Kuna ma aga päris kindel polnud, kas ma oskan üldse maalida, siis ei olnud minu ostetud õlivärvikarp kuigi suur ja värvituubid üsna väiksed. Valget tausta ma niisiis teha ei saanud. Noh, mis siis! Tegin siis rohelise, sest seda oli karbis mitu tuubi. Roosat ka ei olnud ja kuna valget kulus niigi siia-sinna, siis ei saanud ma ka punasest ja valgest roosat kokku segada ja tuli teha hoopis punased gerberad. Tulemus polnud päris see, mis ma oma vaimusilmas ette kujutasin, aga väga hull ka ei saanud, nii et ma arvan, et ma jätkan katsetamist. Järgmine kord tuleb lihtsalt osta suur pott valget õlivärvi. Minu surematu kunstiteos on ka tänase loo illustratsiooniks.

Päikseliste tervitustega!