Kisub sügiseks

Tundub, et sellel aastal tuleb sügis varem, kui eelmisel aastal. Märkasin just, et meie tänava suurel kasel hakkavad lehed kollaseks minema. Täna on ilm ka sügiseselt sombune, kuigi sooja on õues nii 20 kraadi ringis, mida on ju täitsa palju. Selline sügis on mõnus. 

Robil läheb nüüd koolis järjest paremini. Hakkasin mõtlema, et miks ometi ta sinna hommikul eriti jääda ei taha, sest valikuid, mida teha, on seal ju nii palju, et ei saa ju ometi olla, et tal on igav. Siis aga turgatas mulle, et võib olla selles ongi asi. Kooli saabumine näeb välja nii, et kell 8.55 helistatakse kooli õuel suurt kellukest, klasside uksed tehakse lahti ja lapsed trügivad sisse. Klassiruum on täis erinevaid tegevusi, mille vahel valida. On nukumaja, piraadilaev, on neli arvutit, kus sa võid mängida, on klotsihunnik, meisterdamislaud, kus saad kas maalida või mõnda muud käelist tegevust proovida. Siis on veel pusled ja raamatulugemise nurgake, tähtede ja numbrite harjutamise mängud, suur jalgadel seisev kauss veega, kus sees on igal hommikul erinevad mänguasjad. Täna hommikul olid näiteks haid. Siis on seal veel üks laud, kuhu peale on igal hommikul sätitud mingi mäng – dinosaurustemaa või autodemäng või traktorid ja taluloomad vms. Minu meelest absoluutne laste unistuste maa, aga ilmselt on seda kõike liiga palju. Kohutavalt raske on ju otsustada, millega sa kõige rohkem tegeleda tahaks ja siis käidki ühe laua juurest teise juurde ja ei teegi midagi. Mul tekkib alati selline nõutuse tunne, kui ma sattun kuhugi poodi, kus on liiga suur valik. No ei oska otsustada! Kallel on lausa minu ühe näoilme kohta väljend „juustuleti-nägu“ :) No aga nii ongi, et kui sul on ikka tohutult suur valik erinevaid juustusid riiulitel, no millist siis valida? Võtab nõutuks! Mõtlesimegi siis Robiga välja sellise nipi, et igal hommikul, kui kooli sõidame, siis mõtleme välja, millega Robert kõige enne tegelema hakkab. Tore on arutada, mis vahvad asjad neil seal koolis on ja mõistatada, milline mäng täna selle ühe laua peale sätitud on. Vaatan ainult, et ma ei tohi sinna kooli liiga kauaks jorutama jääda, sest muidu läheb ikkagi Robil meel nukraks. Kui ma ruttu „tsau“ ütlen ja varvast viskan, siis on Robil tuju palju parem. 

Oleme juba ammu tahtnud minna vaatama värvilisi purskkaeve Somerset’i Maja juures, mis asub Londoni keskklinnas, üsna London Eye lähedal. Pole aga siiani juhust olnud. Eelmisel kolmapäval, kui meil oli eriti ilus ja soe päev (sooja 25 kraadi), siis otsustasimegi Robi ja Axiga, et käime seal ära. Ootasime, kuni pimedamaks läheb ja sõitsime kohale. Purskkaevusid meil aga näha ei õnnestunudki, sest seal toimus parajasti Londoni Moenädala lõpuüritus ja kogu majaesine oli dekoratsioonidega kaetud. Moenädala lõpuüritusest me ka osa võtma ei hakanud, sest Robert oli ilmselgelt liiga noor selle ürituse jaoks ja ma ei tea, kas sinna üldse ilma kutseteta oleks sisse saanud. Me ei hakanud proovima. Jalutasime niisama mööda öist linna ja nautisime vaateid. Polegi eriti pimedas Londoni kesklinna kolama sattunud. Mõned üksikud korrad ainult. Natuke isegi piinlik. Peaks rohkem kohaliku ööeluga tutvuma. Meie käime selle asemel aina muuseumites ja lõbustusparkides ;) 

Muuseumidest rääkides, siis laupäeval käisime Madame Tussauds muuseumis. Hea on seal käia, kui sul on aastapilet ja ei pea põdema, kui väljapaneku üsna kiire tempoga läbid. Ma pean ütlema, et Robertil on seal ikka üsna igav. Ta ei tunne neist kujudest ju peaegu kedagi. Seal on nüüd küll 4D film superkangelastest, kuhu Robi aga keeldus minemast. Ma ei tea, kas Robil on eriti hea kuulmine või on tal lihtsalt nii hea muusikaline kuulmine, aga ta keeldub kinno minemast. Ütleb, et talle ei meeldi see kisa, mis seal on. Agnes ei viitsinud ka üksi kinno minema hakata, nii et see jäi mõneks teiseks korraks. Pärast käisime kõik koos (Kalle meiega muuseumisse ei tulnud) sushit söömas ühes pisikeses Jaapani restoranis. Agnes ehmatas alguses ära, sest see koht polnud just eriti hubane ja kena. Jaapani toidukohad on seda minu meelest üldse harva. Aga söök oli seal super, nii et Ax lubas, et ta teinekord enam restorani üle välimuse järgi ei otsusta. Peale seda otsustasime natuke lõbutseda ja sõitsime bussiga koju. Kui aega on, siis on bussiga väga lahe sõita. Eriti, kui saad istuda teisel korrusel kõige esimesel pingil nagu meie seda tegime. Nii huvitav on sõita vahelduseks maa peal ja vaadata, mis ümberringi toimub. Kahekordse bussi aknast avaneb ju ülihea vaade. Kõik on nagu peopesa peal!

Agnes õpib praegu inglise keele tunnis väga huvitavat asja. Nad õpivad, kuidas ennast eriti veenvalt teistele selgeks teha. Milliseid sõnu ja millise rõhuga tuleks kasutada, kuidas kirjutada eriti mõjuvaid kirju jms. Eilseks kodutööks oli Agnesel vaja leida mõni artikkel, mille kohta tal oleks oma arvamus, mida saaks vaidluse alla seada. Ta pidi tekstist välja otsima sõnu ja lauseid, mis on eriti mõjuvad ja kirjeldama, mis emotsioone need lugejas tekitavad. Minu meelest jälle väga eluks vajalik kogemus.  Alates sellest aastast on Axil selline aine nagu psühholoogia, kus nad praegu tegelevad positiivse mõtlemise õppimisega. Ühes tunnis pidid nad kirja panema kõik asjad, mis neile endi juures meeldivad. Üks tüdruk ei olnud mitte ühtegi asja välja osanud mõelda! Kujutate ette, kui kurb! Ma ei tea, kas Eestis ka selline õppeaine on programmis, aga minu meelest on see väga vajalik. Eriti sellistel 12-13 aastastel, kes just puberteedi-ikka hakkavad jõudma ja kes aeg-ajalt maailmaga pahuksis on.

Ax käisi eile võrkpallitrennis ja talle väga meeldis. Trenn toimub küll kahjuks ainult kord nädalas, aga parem ikka, kui mitte midagi. Tüdrukud pidid olema kõik umbes Axi vanused ja mängima umbes samal tasemel nagu Ax, nii et super!  Treener on see sama, kes eelmisel kevadel Axile koolis trenni andis. Ta on venelanna ja Agnes oli väga uhkelt talle eile esimese asjana öelnud „здравствуйте”. Polüglott ;)

 

Päike tuli välja! Saadan osa sellest teile!