Uued algused

Robertist sai eelmisel neljapäeval koolipoiss. Siin sellist pidulikku kooli alguse tähistamist, nagu Eestis, ei ole. Mul on sellest isegi natuke kahju, sest minu meelest on 1.september 1.klassi minejatele suur pidupäev ja kogu üritus väga ilus. Samas on Eesti lapsed palju vanemad, kui kooli lähevad. Siinsed 4-aastased junsud ehmataksid võib olla sellisel suurejoonelisel aktusel väga ära. Ühesõnaga, aktust ega mingit muud pidulikku avapauku ei olnud, tuli lihtsalt kooli minna. Veel eelmisel päeval oli Robi kooli minekust suures vaimustuses, aga järgmisel hommikul oli julgus kuhugi kadunud ja Robi arvas, et ta ikka ei taha kooli minna. Poetas isegi väikse pisara. Ütlesin, et kahjuks pole midagi teha, et tuleb minna. Koolivorm seljas, tõstsin Robi ratta peale ja sõitsime kooli juurde. Ma viin Robertit nimelt rattaga kooli. Nii on palju mugavam ja kiirem, sest Robi koolitee on üsna üksluine. Muudkui otse, otse, otse ja veel natuke ülesmäge ka kogu aeg. Mida lähemale me koolile jõudsime, seda rohkem Robi elevusse läks, sest kooli poole liikus suur hulk samasuguses vormis olevaid lapsi. Kooli õuele jõudes ütles Robi, et tal tuli selline mõte, et teeme nii, et lähme kooli, siis tema ütleb mulle „tsau“ ja siis ma lähen ära ja pärast tulen järgi. Ma arvasin, et see on väga hea mõte ja nii me tegimegi. Roberti klassi käib 30 last. Neil on kaks klassiruumi, millest ühes nad mängivad ja see näeb üldse välja rohkem nagu lasteaiaruum kõigi nende mänguasjade, nukumajade jms ja teises kirjutavad nad tähti, meisterdavad ja teevad muud käelist tegevust. Kuni jaanuarini kestab kool ainult kella 9-12. Selle aja sees pakutakse lastele ka puuvilju ja köögivilju ja igal lapsel on oma joogipudel, kust nad võivad soovi korral vett juua. Minu meelest väga tore korraldus. Vahepeal käivad nad õues mängimas ka. Reedel olid nad õues karated teinud, mis Robile väga meeldis. Üldse on Robi kooliga väga rahul ja läheb sinna hea meelega. Eriti meeldib talle, kui me pärast kooli poest läbi käime, sest siis ju kõik näevad, et ta tuleb koolist, mitte lasteaiast, sest tal on koolivorm seljas :) Küll see koolivorm on üks tore asi!  

Eile oli minul ka uus algus. Minust sai ametlikult tööinimene! Hurraa! Kuna ma olen oma töökohas juba alates jaanuarist vabatahtlikuna tööl käinud, siis midagi väga uut ei olnud. Välja arvatud see, et kui ma muidu olin seal 4 tundi, siis eile olin 6, et ikka oma 12h nädalas ära teha. Eile hommikul toimus seal meie organisatsiooni uutele liikmetele selline üritus nagu „Kohvihommik!“. See on hästi tore ettevõtmine, kus tullakse lihtsalt paariks tunniks kokku, juuakse kohvi või teed, süüakse suupisteid ja lihtsalt lobisetakse. See loob sellise mõnusa ja koduse tunde ja uutel liikmetel on teinekord hea tagasi tulla, sest nad juba tunnevad teisi liikmeid ja seltskonda, kes seal tegutseb. Tutvusin seal päris mitme toreda naisega. Seal eriti mehi ei käi, sest tihti on lugu nii, et Londonisse kolitakse sellepärast, et mees tuleb siia tööle ja pere tuleb kaasa. Ja siis naised otsivadki endale tegevust või abi, et siin oma karjääri alustada. Enamus seminare, mis Focus pakub, ongi just karjääriga seotud. Sain seal ühe prantslannaga vesteldes ühe väga huvitava asja teada. Ma olen alati arvanud, et prantslased on väga julged ja et neid ei huvita, mida keegi neist arvab. Aga tuleb välja, et see pole üldsegi nii. Meil tuli juttu siinsest koolisüsteemist, millest me mõlemad oleme vaimustatud. Prantsuse süsteem pidi olema Eesti omale üsna sarnane. Ikka, et igaüks enda eest, tuubitakse definitsioone, antakse kirjalikke vastuseid, ei mingit meeskonnatööd. Siin on ju aga nii, et igal võimalusel lastakse lapsel oma arvamust avaldada, luuakse erinevaid meeskondi, et mingit olukorda läbi mängida. See õpetab lapsele eneseväljenduse julgust ja seda on ju elus väga vaja. Prantslanna, kellega ma vestlesin, ütles, et ta oli tööasjus enne tihti Londonis koosolekutel käinud ja et ta alati imestas, kui vabalt kõik oma arvamusi avaldasid. Et Prantsusmaal ei pidavat sa iialgi midagi sellist nägema. Prantslased pidid olema hirmus mures sellepärast, et mis küll teised neist mõtlevad ja ei julge sellepärast suud lahti teha ja kui on näiteks koosolek, siis vabatahtlikult ei avalda keegi oma arvamust, alati tuleb otse kellegi poole pöörduda ja küsida, et „mida sina asjast arvad?“. Nii huvitav, kas pole? See on ju täpselt nagu eestlased! Poleks arvanudki, et prantslased  nii meie moodi on.

Ostsime endile eelmisel nädalal aastapiletid Londoni kõige ägedamatele atraktsioonidele. Robert tahaks kasvõi iga päev  käia Sealife’s kalasid vaatamas, aga et see on maru kallis, siis me seal eriti tihti ei ole käinud. Nüüd ostsimegi piletid, millega saame käia aasta otsa, kasvõi iga päev, Sealife’s, London Eye’l, Madame Tussauds muuseumis, hirmu ja õuduste muuseumides (ma ei mäleta praegu, mis nende nimed olid) ja Legolandis. Tahtsimegi juba reedel, kui me piletid kätte saime, kohe Sealife minna, aga see oli juba kinni, kui me kohale jõudsime. Tegime siis lohutuseks tiiru London Eyel. Ega me muidu poleks viitsinud sinna minna, aga seal ei olnud üldse järjekorda, mis on väga erakordne. Maru ilusad vaated on sealt ikka küll. Pühapäeval käisime aga Legolandis. Robi ärkas suurest elevusest juba kell 8 hommikul, nii et startisime üsna vara. Seal oli kohutavalt palju inimesi! Lihtsalt jube! Mõtlesime, et me vist muud ei saagi teha, kui ainult sabades seista ja eks me alguses seisimegi, aga kuskil kella 2 paiku hakkasid järjekorrad atraktsioonide juures peaaegu olematuks muutuma ja me saime ikka kõvasti lõbutseda. Teinekord tasubki vist oma minekut sättida pühapäeva pärastlõunale. Siin on ju kombeks, et lapsed lähevad õhtul kell 7 või 7.30 juba magama ja ilmselt hakkavad siis kaugemalt tulijad kella kolme paiku juba koju sättima. Jäime kõik oma Legolandi-päevaga väga rahule! Täna, peale Roberti kooli, on meil kavas Sealife’s ära käia. Tuleb ikka täie raha eest lõbutseda!

Ja loo lõppu üks Roberti elutarkus. Hakkasime Legolandi sättima ja Robi pidi riided ära vahetama. Robi seisi kapi ees, valis endale pluusi ja ütles:  „Minul ei lähe riiete vahetamisega palju aega. Tüdrukutel läheb palju aega!“  Ise nii väike, aga elu põhitõed juba selged! :)

 

Ikka tervitades!