Koolivaheaeg, hurraaa!!!

Alustan seekord jälle koolijutuga. Eelmisel kolmapäeval kutsuti meid Kallega Roberti kooli klassijuhatajaga kohtuma. Õnneks polnud tegemist mingi Robi pätitegemise klattimisega vaid tavapärase arenguvestlusega. Õpetaja pidi Robertiga väga rahul olema. Tema täpsed sõnad olid, et ta lausa särab rõõmust, et Robi nii tubli on :) Algus ei läinud ju Robil väga ladusalt, aga nüüd pidi ta ennast klassis väga hästi tundma. Tema sõnavara pidi iga päevaga meeletult arenema ja kui tunnis koos mõnda asja arutatakse, siis pidi Robi alati kõva häälega haasa mõtlema ja oma vastuseid pakkuma. Õpetaja kiitis, et Robert on endale palju sõpru leidnud ja seda on näha ka, sest kui me kooli juurest rattal ära sõidame, siis pidevalt keegi hõigub Robile „Bye, Robert!“ ja siis Robi hõigub kõlaval häälel vastu. Kõige parem sõber pidi Robil olema Ben. Temaga pidi Robi kõige rohkem mängima. Tore, kui on sõpru, siis on koolis lõbusam ka! Uurisime seda, et kas me peaks hakkama Robile juba neid võtmesõnu õpetama, millest koolis peetud koosolekul räägiti, aga klassijuhataja arvas, et ei ole vaja. Esialgu harjutab Robi tähti ja saab sõnavara selgemaks ja alles hiljem tulevad võtmesõnad. Õpetaja leidis, et meil ei ole tegelikult üldse vaja Robile inglise keelt õpetada, et selle „mure“ võime rahulikult kooli kaela jätta. Varsti hakatakse koolist koju saatma pildiraamatuid ja kui me tahame, siis me võime neid uurides lugusid jutustada ka ainult eesti keeles. Robi on naljakas, ta ju räägib meil praegu aeg-ajalt segakeeles. Ütleb näiteks „Issi, too palun mulle üks carrot!“ või näiteks, et „su nose on must!“ Nii naljakas! Õnneks ta Kallet veel „Daddy’ks“ ja mind „Mummy’ks“ ei kutsu, sest eesti keeles kõlaksid need väga naljakalt – tädi ja mammi :) Kirjutamise osas soovitati Robertil näppude tugevust harjutada, et siis on lihtsam pliiatsit õigesti hoida ja ilusaid tähti kirjutada. Harjutada saab näiteks pesupulka kinni ja lahti vajutades või juukseklambriga sama tehes. Ma nägin koolis sellist mängu, kus neil tuli sellise juukseklambri (kunagi kutsuti seda asjandust kurenäpiks) sarnase asjaga väikseid esemeid laualt võtta ja karpi panna. Hea idee! Pliiatsi hoid on Robi koolis üldse väga oluline. Seda on hea teada, sest Ax ütleb, et tema koolis hoiavad lapsed pliiatseid ja pastakaid nagu jumal juhatab. Üks pidi kirjutama lausa nii, et hoiab pastakat 3. ja 4. näpu vahel. Loomulikult on neil siis käekiri täiesti arusaamatu. Samas, kui arvutimaailm sellise kiirusega edasi areneb, siis ilmselt varsti polegi vaja enam pliiatsit käes hoida muuks, kui vahel ainult allkirja kirjutamiseks. Ja seda pole ka ju tegelikult enam teha vaja, sest digiallkiri asendab sellegi väikese vaeva. Nojah, see selleks! Mina olen ikkagi arvamusel, et käekiri võiks loetav olla, nii et mulle meeldib, et Robi koolis sellele rõhku pannakse. Kokkuvõttes oli kohtumine Roberti klassijuhatajaga väga tore ja meeldiv. Tore on teada, et kõik on hästi!

Pühapäeval oli meil imeilus ilm ja et seda mitte raisku lasta, siis käisime Richmondi pargis jalutamas ja lehtedes sahistamas. Lehti küll veel väga palju ei ole, nii et täit kaifi sahistamisest me ei saanud, aga ilus oli ikka. Pilt on veel üsna roheline, aga mõned üksikud värvilised laigud on juba olemas. Richmondi park asub väga kõrgel kohal ja sealt avanevad väga kaunid vaated. Tegin kõvasti pilte ja avastasin, kui ägedad on varjud. Hakkangi nüüd vist varje pildile püüdma. Pargis oli väga palju rahvast. See on juba vanadest aegadest nii, et kui on ilus ilm, siis on väga peen sõita Richmondi parki jalutama. Vanasti käidi siin hobustega patseerimas, aga nüüd jalutatakse. Pargis on päris palju parklaid, kuhu oma „moodne hobune“ jätta ja ise jalutuskäigule siirduda. Sattusime nägema ka ühte pulmapidu. See toimus Pembroke lodge juures. Noorpaar alles saabus vanaegses autos ja väljas oli palju rahvast neid tervitamas. Paistis, et lauad kaeti õue, sest pargialune oli valgete linadega laudu täis, mis oli meie jaoks natuke kummaline, sest tavalised pühapäeva nautijad jalutasid seal samas ringi. Ei mingit privaatsust pulmalistele! Me oleme siin päris tihti sattunud peale pulmapidudele pühapäevasel päeval. Eestlaste jaoks jälle harjumatu. Ma ei ole veel kuulnud, et Eestis keegi oma pulmi pühapäeval peaks, aga ju siin ei lähe selliseks pikaks peoks ka nagu meil kombeks on ja järgmisel päeval jõuavad kõik kenasti tööle. Peale jalutajate on pargis palju oravaid, kes on nii julged ja võiks öelda, et isegi ülbed, et piisab sul ainult maha kükitada, kui nad on juba jaol ja loodavad midagi põske pista. Natuke isegi hirmus. Ikkagi metsloom, mis sest, et väike. Meil midagi neil anda polnud, nii et neil tuli meis pettuda. Järgmisel korral peame olema paremini varustatud. Peale jalutuskäiku pargis käisime veel oma kodukandi pitsarestoranis einestamas ja tulime koju. Oli selline ülivahva päikseline perepühapäev!

Lastel algas ju nüüd koolivaheaeg! Oh seda rõõmu ja õnne! Hommikul saab magada! Ma ootasin ise ka juba koolivaheaega väga, sest kuidagi tüütu on igal hommikul Robertit üles ajada ja ajapeale kuhugi minna. Ta ei ole hommikuti eriti särtsakas ja vahel läheb lausa pool tundi, enne kui ta suvatseb ennast voodist välja ajada. Agnes on õnneks juba arukam kuju ja temaga nii palju janti hommikuti ei ole, aga no vara ärgata on sellegipoolest tüütu. Nii, et oleme kõik rõõmsad. Välja arvatud muidugi Kalle, kellel tuleb hommikul seda magavat kampa kadedusega vaadata.

Eile käisimegi vaheaja esimese päeva puhul uuesti Chessingtoni lõbustuspargis. Eelmisel korral jäi meil pool sellest tohutust alast läbi käimata, nii et nüüd saime selle vea parandada. Tuli välja, et seal asub veel teinegi osa loomaaeda, mis avati alles sellel suvel. See osa loomaaiast oli väga ilusti kujundatud ja seal võis näha sebrasid, kapibaarasid, kes on väga veidrad loomad, meenutates merisea, koera ja kopra ristsugutist. Siis oli seal veel hulgaliselt linde, ahve ja muid elukaid, keda me ainult stendilt pildi pealt nägime, sest nad ei suvatsenud ennast meile esitleda. Lõbutsesime muidugi ka erinevatel atraktsioonidel, aga kuna tegemist on koolivaheajaga, siis olid ägedamates kohtades meeletult pikad järjekorrad (kohati oli ooteaeg lausa 90 minutit!), nii et piirdusime veidi magedamate lõbustustega, aga tore oli ikka. Kuna kohe on kätte jõudmas Halloween, siis toimus seal mitmeid selleteemalisi üritusi. Kõik põõsaste alused olid kõrvitsaid täis tipitud, majade katustele olid sätitud suuremad ja väiksemad plastmassist kõrvitsad, nõiad, ämblikud nahkhiired jm Halloween’i kohustuslikud elemendid. Korraldati etendusi, hirmu ja õuduse retki metsatukas jms temaatilisi üritusi. Paljud külastajad olid ka ennast ära maskeerinud ja seda mitte ainult lapsed vaid ka täiskasvanud. Äge! Kui me ära hakkasime tulema, siis marssisid just väravatest sisse kaks, no ma arvan, et nii 60 aastast daami, kes olid ennast pealaest jalatallani nõiaks kostümeerinud. Lahe, kui osatakse lõbutseda! Robert ei jõua Halloweeni ära oodata. Lähmegi täna kostüümi ostma. Eelmisel aastal saime sellest kõrvale hiilida, aga sellel aastal see enam ei õnnestu. Halloweeni me aga kodus siiski ei pea, sest sõidame koos Axi ja Robiga hoopis Luxembourgi, külla minu kalli õe perele, kes sinna sellel sügisel elama kolis. Nii äge! Me ei jõua ära oodata!

Tervitused palavad!