Teatris, koolis ja Maasikamäel

Paar nädalat tagasi potsatas minu e-postkasti pakkumine osta teisipäevastele muusikalidele poole hinnaga pileteid. Tavapäraselt on piletid üsna kallid, nii et haarasin rõõmuga võimalusest kinni. Kuna Kalle väga suur muusikalide fänn pole, siis jätsime poisid koju ja läksime Axiga kahekesi teatrisse. Teatrit leida polnud aga eriti kerge. Uurisin teekonna küll Google Mapist kenasti välja, aga läksime kuskilt natuke valesti ja tiirutasime kohe oma 20 minutit ringi ja ei leidnud õiget teatrit. Siin on ju  metsikult muusikaliteatreid ja naljakas on see, et enamik neist mängibki ainult ühte etendust.  Meie läksime vaatama muusikali nimega Chicago. Seda on Eestis ka etendatud, aga meil oli see nägemata. Õnneks jõudsime täpselt alguseks kohale, nii et lõpp hea kõik hea. Teater polnud väga suur ja publikut oli parasjagu. Seekord ma enam ei imestanud, et kohale oli tuldud teksades ja et etenduse ajal joodi plastmassist topsist õlut ja krõbistati midagi kõrvale süüa. Näitlejad olid väga ilusad (silmarõõmu oli nii meestele, kui naistele), laulsid hästi ja tantsisid veel paremini. Ikka uskumatu, kuidas nad suudavad samal ajal ringi karelda ja siis nii hästi laulda. Eriti äge oli dirigent, kes aeg-ajalt näitemängu sekkus ja vahepeal nalja tegi. Agnesele meeldis ka etendus väga, nii et jäime oma tüdrukute õhtuga äärmiselt rahule.

Neljapäeval toimus Roberti koolis õppekava tutvustav õhtu. Kõige huvitavam oli minu jaoks see, kuidas lapsi lugema õpetatakse. Eesti keeles on see ju lihtne. Õpid tähed ära, loed sõnad kokku ja ongi valmis. Inglise keeles see asi nii lihtne ei ole ja ma ei kujutanud ausalt öeldes eriti ette, mismoodi nad seda asja korraldavad. Tuleb valja, et süsteem on selline, et alguses õpetatakse neile tähti nii nagu eesti keeleski. Et A on [a] ja E on [e] ja P on [põh] jne. Õpetaja ütles, et nad on üsna hädas nende lastega, kes on tähestiku ära õppinud nii nagu kord ja kohus A, B, C, D ehk [ei, bi, si, di], sest neil on raske niimoodi lugema õppida. Näiteks, kui võtta sõna DOG, siis seda tuleks harjutada lugema [dõh, oo, gõh], aga häälikute nimedena tuleks see ju hoopis [di, õu, džii], mis ajab lapse segadusse. Nii, et mul on hea meel, et me ei ole Robile inglise keelset tähestiku õpetanud. Kui lapsed juba kõiki tähti kirjutada oskavad, siis lastakse neil kuulmise järgi sõnad kirja panna. Alguses ei tule sõnad kindlasti välja nii nagu need tegelikult kirjapildis olema peaksid, aga sellest ei pidavat midagi olema. Tasapisi hakatakse neile siis õigeid kirjapilte selgeks tegema. Peale selle on neil veel sõnasedelid. Selle aasta jooksul peaksid lapsed õppima lugema 42 võtmesõna. Tegelikult küll mitte lugema vaid peale vaadates aru saama, mis sõnaga tegu on. Need on sellised lihtsad sõnad nagu ema, isa, koer, kass jne. Pandi südamele, et lapsevanemad lastele palju raamatuid ette loeks ja laseks lastel mõistatada, mis loos edasi juhtub või lasta neil endil jutustada piltide järgi, mis ühes või teises loos toimub. Ma tundsin ennast hästi, sest meie loeme igal õhtul unejuttu ja enne seda uurime mõnda raamatut ja arutame, mis piltidel toimub. Kogemata läks jälle õigesti :) Lisaks sellele soovitati ka lastel lasta arvutiga mängida.  Muidugi mitte tundide viisi, aga et nad ennast arvuti taga kindlalt tunneks. Seda küll Robi eriti ei oska, sest ta pole arvuti vastu huvi tundnud ja me pole teda meelitanud ka. Nii, et selles osas tuleb veidi areneda. Järgmisel aastal pidi antama juba koduseid töid arvutis tegemiseks. Igal lapsel pidi olema kasutajanimi ja ligipääs kooli poolt ostetud programmidele. Ikka moodne maailm! Lõpetuseks paluti lapsevanematel, kes tahavad näiteks kooliekskursioonidele vabatahtliku saatjana kaasa minna, lahkesti täita ära mingi avaldus. Aga et olla ikkagi kindel, et tegemist pole mingi kriminaalse elemendiga, siis saadetakse need ankeedid taustauuringu teostamiseks politseile, mis pidi võtma oma 6-8 nädalat aega. Huvitav, kas nad minu puhul saadaksid  järelepärimise Eesti Politseile? Ma ei hakanud neid vaevama ja jätsin avalduse täitmata. Samas jälle hea ja turvaline teada, et ainult valitud isikud lapsi reisidel saadavad.

Nädalavahetusel oli meil väga ilus ja soe ilm. Laupäeval päikest küll näha ei olnud ja ilm oli üsna hall, aga selle eest ei sadanud ja oli soe. Otsustasime sõita ratastega Richmondi keskusest ca 3 miili kaugsel olevasse paika nimega Strawberry Hill. Saime peaaegu kogu tee sõita mööda jõe äärt, mis oli lihtsalt võrratu. Vesi on ikka nii ilus. Olgu see siis jõe, järve, mere või oja näol. Vahepeal tegime peatuse mänguväljakul ja siis sõitsime jälle edasi. Plaan oli minna vaatama Strawberry Hill House. Selle lasi 18. sajandil ehitada Horace Walpole, kes on kuulus selle poolest, et ta oli esimene, kes tuli sellepeale, et tuleks koguda ja süsteemselt kokku panna Inglise ajalugu maalide, kirjade jm visuaalselt nauditavate asjade näol. Eriti armastas ta väiksemõõtmelisi portreemaale. Maja on ehitatud Gooti stiilis  ja näeb väga uhke välja. Hetkel on seal käimas renoveerimistööd, mis pole veel päriselt lõppenud, nii et sisse me minema ei hakanud ja imetlesime maja väljast. Tegelikult maja paaris ruumis me ikkagi käisime, sest seal toimus laupäeval joonistamisepäev, et jäljendada Horace Walpole poolt kogutud pisikeste portreemaalide kollektsiooni. Oli meisterdanud hulgaliselt papist pildiraame, mis olid kuldseks värvitud ja mõned kuldsete makaronidega või väikeste pärlitega kaunistatud. See makaronide idee oli muide väga lahe. Need raamid nägid väga šefid välja. Iga soovija võis endale valida raami, kuhu sisse ta oma pildi tahtis joonistada. Meie tegime Robiga koostööd ja joonistasime roosa printsessi. Robi tegi pea ja mina ülejäänud keha. Robi lisas veel viimase lihvi päikese ja muru näol. Päris tore pilt sai. Sellest tehti värvikoopia, mis anti meile kaasa ja originaal pandi raami ja kinnitati seinale. Uhke värk! Pidasime seal samas pargis ka pikniku ja sõitsime mööda jõe äärt tagasi Richmondisse. Kokku võttis see kõik aega oma 4 tundi, nii et olime koju jõudes väsinud, ent õnnelikud.

Pühapäeval käis Robi jälle sünnipäeval. Pidu toimus jälle kirikus, aga seekord mitte samas hoones vaid kiriku õue peal asuvas väikses majas. Ilm oli lausa super, päike paistis ja sooja oli ligi 25 kraadi. Seekordsel peol olid meelelahutajad. Toy Story 3 filmist tuntud tegelased, kes lapsi kogu peo vältel lõbustasid. Robert alguses asjaga ei haakunud, aga mingil hetkel hakkas kogu see möll talle meeldima, nii et ta võttis peost, mis võtta andis. Söögipaus oli korraldatud väga nutikalt. Igale lapsele oli komplekteeritud kuldne toidukraamiga karbike. Laud nägi väga ilus välja, kui kõik need oma 30 säravat karpi seal reas seisid. Igaüks nosis oma karbist, mis talle meelepärane tundus ja pärast anti ülejääkidega karbid kaasa. Küünalde puhumise tseremoonia oli jälle samasugune nagu eelmiselgi nädalal, nii et tort viid peale küünalde kustumist ära. Tükk mingit teist kooki pandi äraminnes kaasa. Samuti oli jälle väike kingitus igale külalisele, nii et tundus, et oli selline traditsiooniline pidu. 

Eile oli ajalooline päev. Robert teatas eile õhtul, et tal on nüüd nii palju sõpru koolis, et talle meeldib seal nüüd väga ja et ta tahaks lausa iga päev koolis käia. Meil oli nii hea meel! Alates eelmise nädala kolmapäevast ei ole Robi enam hommikul nutnud ka, kui ma ta kooli jätan ja ära lähen. Siis toimus tal mingi pööre. Õpetaja ütles, et ta ei tundnud Robit äkitselt ära, sest kui muidu oli Robi rohkem omaette klassis toimetanud, siis äkitselt oli ta hakanud teistega kõva häälega lobisema, nalja viskama ja ennast silmnähtavalt hästi tundma. Tema sõnavara pidavat ka iga päevaga müstilise kiirusega arenema. Me ei jõua ära rõõmustada! Robertile meeldib millegipärast, kui ma igal hommikul õpetajale midagi tema poolt edasi ütlen. See oligi vist eelmisel kolmapäeval, kui ma pidin õpetajale ütlema, et Robil on koolis igav. Ma siis ütlesin ja õpetaja asus kohe Robiga mingi tegevuse kallale. Viimastel päevadel on Robert tahtnud, et ma ütleks õpetajale, et ta tahab temaga mängida. Olen siis öelnud ja õpetaja on lubanud, et nad mängivad. Robi on rahul ja rõõmus ja mina saan kerge südamega ära minna! Nii huvitav, et selline asi ta enesekindlamaks teeb. Ehk on tal hirm, et selle suure lastehulga seas jääb ta õpetajal muidu märkamata või äkki enne jäigi? Võib olla ei saanud ta enne piisavalt just selle õpetaja tähelepanu, aga nüüd, kui õpetaja on ikka lubanud, et ta temaga tegeleb, siis ta ikka tegeleb ka. Klassis on ju kolm õpetajat. Üks on see põhiõpetaja, kellele Robi palubki igal hommikul teateid edastada ja teised kaks on abiõpetajad. Enne tegelesid Robiga rohkem abiõpetajad, kui see nö päris õpetaja, mis ilmselt polnud nii uhke. No oli, kuidas oli, põhiline, et Robert nüüd rõõmus on! See on kõige tähtsam!

 

Õnnetunnet südamesse!