Luxembourgis lõbutsemas

* Luxembourg * Vaade Luxembourgi orule * Viandeni kindlus oma täies hiilguses * Vianden justkui peo peal (vaade lossist) * Vaade Viandeni kindlusest * Viandeni linnake * Mänguväljak Luxi kesklinnas. Robi paneb "jõele" tammi ette * Veemöll ja piraadilaev  

Koolivaheaja esimese poole veetsime kodus. Jalutasime parkides, mängisime mänguväljakutel ja mõnulesime niisama kodus. Neljapäeval käisin koos lastega tööl, sest meil oli sel päeval FOCUSe ajakirja saatmise päev ja iga abikäsi oli teretulnud. Reedel aga sõitsime Axi ja Robiga Luxembourgi, külla minu õe Juta perele, kes sinna sel sügisel elama kolisid. Naljakas on see, et lend Londonist Luxembourgi kestab ainult 50 minutit, nii et kõige rohkem aega võtab teekond kodunt lennujaama. Täiesti jabur, kas pole?

Lennujaamas olid meil Juta ja Eva Maria vastas (Eva Maria ehk Mann on Juta ja Henri 5-aastane tütar), nii et me ei pidanud ise hakkama leiutama, kuidas lennujaamast nende poole minna. Lux jättis kohe väga hea mulje. Selline väike ja armas. Vahelduseks on nii tore, kui sa ei pea tundide viisi sõitma, et punktist A punkti B jõuda. 

Laupäeva hommikul läksimegi Luxembourgi linnaga tutvuma. Kõigepealt jalutasime läbi vanakraamituru, kus müüdi põhiliselt vanaaegseid nõusid, aga ka muud pudi-padi. Sealt võis leida imearmsaid asju, aga me suutsime ennast ohjeldada ja ei ostnud midagi. Sama ei saa ma öelda juustupoe kohta, kuhu Juta meid järgmisena juhatas. See ei olnud eriti suur pood, aga juustulett oli lihtsalt sõnulseletamatu ja võttis silme ees kirjuks! Minu „juustuletinägu“ võttis eriti karmid vormid ja ma tundsin, kuidas mul suu lihtsalt vett jooksma hakkas. Pool letist oli pühendatud kitsejuustudele, aga et ma eriline kitsejuustusõber pole, siis jätsime selle poole sinnapaika. Õnneks on Juta suur toidufänn ja tunneb juuste minust paremini, nii et ta oskas natuke juhiseid anda. Pika mõtlemise peale lahkusime kolme juustuga. Juustude nimesid ma enam ei mäleta, aga üks nendest oli selline, mille kahe kihi vahele oli pandud tuhka. Tänapäeval on tuhk seal lihtsalt toreduse pärast, aga tegelikult oli asjal kunagi ka mõte sees. Asi oli selles, et õhtusest lüpsist ülejäänud piimast ei jagunud terve juustu tegemiseks. Siis pandigi sinna peale tuhka, et juustusegu ööga halvaks ei läheks ja hommikul lisati sinna hommikusest lüpsist tulnud piim. Praegu tehakse seda juustu tavaliselt ikka ühe raksuga ja ühe lüpsi piimast. Tuha maitse sobis sinna vahele muide väga hästi. Minu meelest väga põnev juustulugu :) Teine juust, mis me proovisime oli ka maru hea. Selle nime ma JÄLLE ei mäleta, aga see oli selline pisike ümmargune pallike, mille tegemisel pestakse iga juustukerakest kohalikus kanges alkoholis. See andis juustule erilise heinakõrt meenutava maigu. Juta kindlasti mäletab nende juustude nimesid. Peaksin ka üles kirjutama. Need olid maru head. Kallele tõin külakostiks ka ühe juustu – Saint Marcellini cremeux. Me pole veel proovida jõudnud, aga see peaks olema eriti õrna tekstuuriga, seest vedelapoolne brie. See pidi olema nii õrn, et selleks, et see transpordil katki ei läheks, on see paigutatud väikesesse terrakotapotti. Juustumaailm on vist sama põnev, kui veinimaailm. Seal poekeses müüdi muide veine ka, nii et kui soovisid, siis võisid osta endale tüki juustu ja sinna kõrvale sobiva veini ja nautida seal samas poes olevate lauakeste ääres oma maiust. Meie ei hakanud seal einestama ja jätsime degustatsiooni õhtuks. Edasi läksime tavalisele turule, kus müüdi kõike, mis värske. Kala, liha, köögivilju, saiakesi, kõikvõimalikke maitseaineid ja maitsetaimi ja isegi lilleõisi oma toidu kaunistamiseks. Lillepotte ja lõikelilli müüdi kohe eriti palju. Luxis pidi olema inimestel kombeks endale koju palju lilli osta, nii et tundub, et lilleäriga tasub seal maal tegeleda. Kui turul olid silmad kirjuks aetud, siis läksime sõitma väikese turistidele mõeldud rongiga. See oli päris tore ettevõtmine, sest ühe hoobiga said kogu vanalinnast mõnusa ülevaate. Taustaks võisid kuulata audiogiidi, kus räägiti Luxi ajaloost. Kokkuvõtvalt võin öelda, et umbes 1000 aastat tagasi asutasid selle linna mungad ja peale seda on linna korduvalt vallutatud, maha põletatud, siis jälle üles ehitatud, siis sõdimise käigus jälle maatasa tehtud jne, jne. Luxembourgist on pärit mitmete riikite kuninglikud pead, nii et väga viljakas kasvulava siniverelistele. Meile meeldiski Luxembourgi linna juures kõige rohkem see, et keset linna on suur org, mille põhjas jookseb väike jõgi ja tänu sellele orule on linnas palju sildasid, mis teevad linna väga omanäoliseks. Eriti ilus oli muidugi see, et sügis on hetkel oma täies hiilguses ja puud nii erksavärvilised, et me muud ei saanudki teha, kui ainult ohata, kui kaunis see kõik on! Käisime ka Luxemborugi katedraalis ja täiesti ettekavatsemata ka ühel kunstinäitusel, mis osutus väga toredaks elamuseks. Tegemist oli nn Kuldse Ajastu maalikunstiga. Uskumatu, milliseid maale kunagi ikka tehti! Iga pisemgi detail oli välja toodud! Väike nali oli seal ka. Kui me hakkasime kunstisaalist ära minema, siis ma küsisin, et mis kellelegi sealt kõige rohkem meeldis. Robert vastas sellepeale, et talle meeldisid kõige rohkem need nooled, mis näitasid, millisesse ruumi järgmisena minna tuleb. Paistab, et Robi hindab rohkem moodsat kunsti ;)

Pühapäeval rentisime auto ja sõitsime linnast välja, linnakesse nimega Vianden. Loobusime kiirteest ja sõitsime mööda kitsast ja üsna käänulist teed pidi, et näha kogu seda ilu, mis meid ümbritses. Mäekülgedel paiknev mets oli lihtsalt nii võrratult kaunis, et mõnda aega koosnes meie vestlus ainult hõigetest „Oh, vaata sinna!!!“ või „Issand, kui ilus!“ või „Millised värvid?“  Lapsed vaatasid juba, et me oleme aru kaotanud, istume tobedalt õnnelike nägudega autos ja muudkui hõigume :) Kohale jõudes hõiked ei raugenud, sest Viandeni linna kohal kõrgub suur ja uhke kindlus. See on ehitatud 11.-15.sajandil ja esindab võimsal moel romaani ja gooti stiili. Kindluse ajalugu on väga pikk ja kirev, aga ma ei hakka seda siinkohal ümber jutustama. Kindluse lugu oleks aga peaaegu, et kurvalt võinud lõppeda, sest aastaks 1977 oli see väga kehva olukorda sattunud. Alles olid jäänud ainult varemed. Õnneks ostis Luxembourgi Suurhertsog Jean kindluse mitte nii headelt peremeestelt riigile tagasi ja lasi selle täielikult renoveerida. Meie saime nüüd juba aimu, milline see uhke ehitis kunagi välja võis näha. Roberti rõõmuks oli seal näitus raudrüüdest, mõõkadest ja muudest sõjapidamiseks vajalikest asjandustest ja meie rõõmuks olid mõned toad sisustatud kunagistele hiigleaegadele kohaselt. Kõige ägedamad olid aga ikkagi vaated, mis seal avanesid. Kogu linnake oli nagu peo peal ja kõike seda toredust ümbritsesid imeilusad värivliste puudega mäed. Võrratu! Pärast jalutasime alla linna, imetlesime armsaid tänavaid ja kinnitasime keha ühes väikses kohvikus. Ilm läks nii soojaks, et istusime kohviku väliterassil lühikeste varrukatega pluuside väel! Milline mõnu viimasel oktoobri päeval! Tagasi sõites käisime vaatamas veel teistki kindlust, nimega Bourscheid, aga sinna sisse minema me enam ei hakanud, sest see ei tundunud nii äge nagu Vianden ja pealegi, mitut kindlust sa siis ikka ühe päevaga külastada jõuad. 

Esmaspäeva hommikupooliku pühendasime laste rõõmuks mänguväljakutele. Neid on Luxis väga palju ja need on lihtsalt superägedad! Ma ei ole isegi Londonis nii kifti mänguväljakut näinud. No see Pritnsess Dianale pühendatud mänguväljak Kensingtoni Pargis, millest ma kunagi kirjutasin, ehk saab sinna ligilähedale, aga üldiselt on siin ikka sellised tavalisemad mänguväljakud kiigede, ronimispuude jms. Esimene mänguväljak, kus me käisime, asus kohe keset linna ühes pargis. Kõige kiftim selle juures oli tehismägi, mille otsas olid suured veekraanid, kust said vett välja pumbata. Vesi hakkas mööda „mäekülgi“ alla voolama ja kui tahtsid, siis said siia või sinna tammi ette lükata. Siis leidis vesi tee kuskilt mujalt. Lasid tammi lahti, pahises vesi nagu kosest alla. Oli veel teisigi vee-atraktsioone. Näiteks suur vedrukujuline asjandus, mida kruttides said vett tiigikesest üles transportida. Kas saab olla veel ägedamat mängu lastele, kui mäng veega? Lapsed said asjade käigus muidugi üsna poriseks, aga mis siis. Siis oli seal veel ilmatu suur piraadilaev, kuhu sisse ja peale sa võisid ronida. Isegi masti võis ronida! Mänguväljakult ei puudunud ka kiiged, ilmatu kõrge liumägi ja vahva ronimismaja. Uskumatult lahe! Teisel mänguväljakul, kus me käisime, oli kõige ägedam lõbustus trossi küljes rippuv kiik, millel istudes said sõita nagu Tarzan. Jälle väga vahva leiutis! Ilm oli päikseline ja soe ja lapsed muudkui mängisid ja mängisid ja meie saime Jutaga muudkui lobiseda ja lobiseda! Küll oli mõnus! Pärast sõime jäätist ja jalutasime tagasi koju. Õhtul lendasime Londonisse.

Me jäime oma reisiga väga, väga rahule! Tore oli näha, kus ja kuidas Juta pere nüüd elab, aga veel toredam oli see, et sai koos aega veeta, lobiseda ja head seltskonda nautida! Ja et tegemist oli ju Halloweeni ajaga, siis kehastusid Mann ja Robi igal õhtul kaunitariks ja vampiiriks ja möll käis hiliste õhtutundideni. Agnes meisterdas meile meie kõigi elu esimese Halloweeni-kõrvitsa, mis kukkus väga kiftilt välja – parajalt armas ja natuke õudne ka. Nii, et koolivaheaja võib igati kordaläinuks lugeda!

Kalle meiega Luxembourgi ei tulnud ja käis laupäeval hoopis Portsmouthiga tutvumas ja jõudis isegi saarele nimega Isle of Wight. Loodetavasti lähme me kõik koos ka kunagi sinna, siis saate teiegi sellest paigast ülevaate. Kallele seal igatahes täitsa meeldis. 

 

Täna on hingedepäev! Süütame kallitele kadunukestele küünlad ja meenutame neid hea sõnaga!