Tuesday 2 November 2010

Luxembourgis lõbutsemas

* Luxembourg * Vaade Luxembourgi orule * Viandeni kindlus oma täies hiilguses * Vianden justkui peo peal (vaade lossist) * Vaade Viandeni kindlusest * Viandeni linnake * Mänguväljak Luxi kesklinnas. Robi paneb "jõele" tammi ette * Veemöll ja piraadilaev  


Koolivaheaja esimese poole veetsime kodus. Jalutasime parkides, mängisime mänguväljakutel ja mõnulesime niisama kodus. Neljapäeval käisin koos lastega tööl, sest meil oli sel päeval FOCUSe ajakirja saatmise päev ja iga abikäsi oli teretulnud. Reedel aga sõitsime Axi ja Robiga Luxembourgi, külla minu õe Juta perele, kes sinna sel sügisel elama kolisid. Naljakas on see, et lend Londonist Luxembourgi kestab ainult 50 minutit, nii et kõige rohkem aega võtab teekond kodunt lennujaama. Täiesti jabur, kas pole?

Lennujaamas olid meil Juta ja Eva Maria vastas (Eva Maria ehk Mann on Juta ja Henri 5-aastane tütar), nii et me ei pidanud ise hakkama leiutama, kuidas lennujaamast nende poole minna. Lux jättis kohe väga hea mulje. Selline väike ja armas. Vahelduseks on nii tore, kui sa ei pea tundide viisi sõitma, et punktist A punkti B jõuda. 

Laupäeva hommikul läksimegi Luxembourgi linnaga tutvuma. Kõigepealt jalutasime läbi vanakraamituru, kus müüdi põhiliselt vanaaegseid nõusid, aga ka muud pudi-padi. Sealt võis leida imearmsaid asju, aga me suutsime ennast ohjeldada ja ei ostnud midagi. Sama ei saa ma öelda juustupoe kohta, kuhu Juta meid järgmisena juhatas. See ei olnud eriti suur pood, aga juustulett oli lihtsalt sõnulseletamatu ja võttis silme ees kirjuks! Minu „juustuletinägu“ võttis eriti karmid vormid ja ma tundsin, kuidas mul suu lihtsalt vett jooksma hakkas. Pool letist oli pühendatud kitsejuustudele, aga et ma eriline kitsejuustusõber pole, siis jätsime selle poole sinnapaika. Õnneks on Juta suur toidufänn ja tunneb juuste minust paremini, nii et ta oskas natuke juhiseid anda. Pika mõtlemise peale lahkusime kolme juustuga. Juustude nimesid ma enam ei mäleta, aga üks nendest oli selline, mille kahe kihi vahele oli pandud tuhka. Tänapäeval on tuhk seal lihtsalt toreduse pärast, aga tegelikult oli asjal kunagi ka mõte sees. Asi oli selles, et õhtusest lüpsist ülejäänud piimast ei jagunud terve juustu tegemiseks. Siis pandigi sinna peale tuhka, et juustusegu ööga halvaks ei läheks ja hommikul lisati sinna hommikusest lüpsist tulnud piim. Praegu tehakse seda juustu tavaliselt ikka ühe raksuga ja ühe lüpsi piimast. Tuha maitse sobis sinna vahele muide väga hästi. Minu meelest väga põnev juustulugu :) Teine juust, mis me proovisime oli ka maru hea. Selle nime ma JÄLLE ei mäleta, aga see oli selline pisike ümmargune pallike, mille tegemisel pestakse iga juustukerakest kohalikus kanges alkoholis. See andis juustule erilise heinakõrt meenutava maigu. Juta kindlasti mäletab nende juustude nimesid. Peaksin ka üles kirjutama. Need olid maru head. Kallele tõin külakostiks ka ühe juustu – Saint Marcellini cremeux. Me pole veel proovida jõudnud, aga see peaks olema eriti õrna tekstuuriga, seest vedelapoolne brie. See pidi olema nii õrn, et selleks, et see transpordil katki ei läheks, on see paigutatud väikesesse terrakotapotti. Juustumaailm on vist sama põnev, kui veinimaailm. Seal poekeses müüdi muide veine ka, nii et kui soovisid, siis võisid osta endale tüki juustu ja sinna kõrvale sobiva veini ja nautida seal samas poes olevate lauakeste ääres oma maiust. Meie ei hakanud seal einestama ja jätsime degustatsiooni õhtuks. Edasi läksime tavalisele turule, kus müüdi kõike, mis värske. Kala, liha, köögivilju, saiakesi, kõikvõimalikke maitseaineid ja maitsetaimi ja isegi lilleõisi oma toidu kaunistamiseks. Lillepotte ja lõikelilli müüdi kohe eriti palju. Luxis pidi olema inimestel kombeks endale koju palju lilli osta, nii et tundub, et lilleäriga tasub seal maal tegeleda. Kui turul olid silmad kirjuks aetud, siis läksime sõitma väikese turistidele mõeldud rongiga. See oli päris tore ettevõtmine, sest ühe hoobiga said kogu vanalinnast mõnusa ülevaate. Taustaks võisid kuulata audiogiidi, kus räägiti Luxi ajaloost. Kokkuvõtvalt võin öelda, et umbes 1000 aastat tagasi asutasid selle linna mungad ja peale seda on linna korduvalt vallutatud, maha põletatud, siis jälle üles ehitatud, siis sõdimise käigus jälle maatasa tehtud jne, jne. Luxembourgist on pärit mitmete riikite kuninglikud pead, nii et väga viljakas kasvulava siniverelistele. Meile meeldiski Luxembourgi linna juures kõige rohkem see, et keset linna on suur org, mille põhjas jookseb väike jõgi ja tänu sellele orule on linnas palju sildasid, mis teevad linna väga omanäoliseks. Eriti ilus oli muidugi see, et sügis on hetkel oma täies hiilguses ja puud nii erksavärvilised, et me muud ei saanudki teha, kui ainult ohata, kui kaunis see kõik on! Käisime ka Luxemborugi katedraalis ja täiesti ettekavatsemata ka ühel kunstinäitusel, mis osutus väga toredaks elamuseks. Tegemist oli nn Kuldse Ajastu maalikunstiga. Uskumatu, milliseid maale kunagi ikka tehti! Iga pisemgi detail oli välja toodud! Väike nali oli seal ka. Kui me hakkasime kunstisaalist ära minema, siis ma küsisin, et mis kellelegi sealt kõige rohkem meeldis. Robert vastas sellepeale, et talle meeldisid kõige rohkem need nooled, mis näitasid, millisesse ruumi järgmisena minna tuleb. Paistab, et Robi hindab rohkem moodsat kunsti ;)

Pühapäeval rentisime auto ja sõitsime linnast välja, linnakesse nimega Vianden. Loobusime kiirteest ja sõitsime mööda kitsast ja üsna käänulist teed pidi, et näha kogu seda ilu, mis meid ümbritses. Mäekülgedel paiknev mets oli lihtsalt nii võrratult kaunis, et mõnda aega koosnes meie vestlus ainult hõigetest „Oh, vaata sinna!!!“ või „Issand, kui ilus!“ või „Millised värvid?“  Lapsed vaatasid juba, et me oleme aru kaotanud, istume tobedalt õnnelike nägudega autos ja muudkui hõigume :) Kohale jõudes hõiked ei raugenud, sest Viandeni linna kohal kõrgub suur ja uhke kindlus. See on ehitatud 11.-15.sajandil ja esindab võimsal moel romaani ja gooti stiili. Kindluse ajalugu on väga pikk ja kirev, aga ma ei hakka seda siinkohal ümber jutustama. Kindluse lugu oleks aga peaaegu, et kurvalt võinud lõppeda, sest aastaks 1977 oli see väga kehva olukorda sattunud. Alles olid jäänud ainult varemed. Õnneks ostis Luxembourgi Suurhertsog Jean kindluse mitte nii headelt peremeestelt riigile tagasi ja lasi selle täielikult renoveerida. Meie saime nüüd juba aimu, milline see uhke ehitis kunagi välja võis näha. Roberti rõõmuks oli seal näitus raudrüüdest, mõõkadest ja muudest sõjapidamiseks vajalikest asjandustest ja meie rõõmuks olid mõned toad sisustatud kunagistele hiigleaegadele kohaselt. Kõige ägedamad olid aga ikkagi vaated, mis seal avanesid. Kogu linnake oli nagu peo peal ja kõike seda toredust ümbritsesid imeilusad värivliste puudega mäed. Võrratu! Pärast jalutasime alla linna, imetlesime armsaid tänavaid ja kinnitasime keha ühes väikses kohvikus. Ilm läks nii soojaks, et istusime kohviku väliterassil lühikeste varrukatega pluuside väel! Milline mõnu viimasel oktoobri päeval! Tagasi sõites käisime vaatamas veel teistki kindlust, nimega Bourscheid, aga sinna sisse minema me enam ei hakanud, sest see ei tundunud nii äge nagu Vianden ja pealegi, mitut kindlust sa siis ikka ühe päevaga külastada jõuad. 

Esmaspäeva hommikupooliku pühendasime laste rõõmuks mänguväljakutele. Neid on Luxis väga palju ja need on lihtsalt superägedad! Ma ei ole isegi Londonis nii kifti mänguväljakut näinud. No see Pritnsess Dianale pühendatud mänguväljak Kensingtoni Pargis, millest ma kunagi kirjutasin, ehk saab sinna ligilähedale, aga üldiselt on siin ikka sellised tavalisemad mänguväljakud kiigede, ronimispuude jms. Esimene mänguväljak, kus me käisime, asus kohe keset linna ühes pargis. Kõige kiftim selle juures oli tehismägi, mille otsas olid suured veekraanid, kust said vett välja pumbata. Vesi hakkas mööda „mäekülgi“ alla voolama ja kui tahtsid, siis said siia või sinna tammi ette lükata. Siis leidis vesi tee kuskilt mujalt. Lasid tammi lahti, pahises vesi nagu kosest alla. Oli veel teisigi vee-atraktsioone. Näiteks suur vedrukujuline asjandus, mida kruttides said vett tiigikesest üles transportida. Kas saab olla veel ägedamat mängu lastele, kui mäng veega? Lapsed said asjade käigus muidugi üsna poriseks, aga mis siis. Siis oli seal veel ilmatu suur piraadilaev, kuhu sisse ja peale sa võisid ronida. Isegi masti võis ronida! Mänguväljakult ei puudunud ka kiiged, ilmatu kõrge liumägi ja vahva ronimismaja. Uskumatult lahe! Teisel mänguväljakul, kus me käisime, oli kõige ägedam lõbustus trossi küljes rippuv kiik, millel istudes said sõita nagu Tarzan. Jälle väga vahva leiutis! Ilm oli päikseline ja soe ja lapsed muudkui mängisid ja mängisid ja meie saime Jutaga muudkui lobiseda ja lobiseda! Küll oli mõnus! Pärast sõime jäätist ja jalutasime tagasi koju. Õhtul lendasime Londonisse.

Me jäime oma reisiga väga, väga rahule! Tore oli näha, kus ja kuidas Juta pere nüüd elab, aga veel toredam oli see, et sai koos aega veeta, lobiseda ja head seltskonda nautida! Ja et tegemist oli ju Halloweeni ajaga, siis kehastusid Mann ja Robi igal õhtul kaunitariks ja vampiiriks ja möll käis hiliste õhtutundideni. Agnes meisterdas meile meie kõigi elu esimese Halloweeni-kõrvitsa, mis kukkus väga kiftilt välja – parajalt armas ja natuke õudne ka. Nii, et koolivaheaja võib igati kordaläinuks lugeda!


Kalle meiega Luxembourgi ei tulnud ja käis laupäeval hoopis Portsmouthiga tutvumas ja jõudis isegi saarele nimega Isle of Wight. Loodetavasti lähme me kõik koos ka kunagi sinna, siis saate teiegi sellest paigast ülevaate. Kallele seal igatahes täitsa meeldis. 

 

Täna on hingedepäev! Süütame kallitele kadunukestele küünlad ja meenutame neid hea sõnaga!

6 comments:

Anonymous said...

Imeilusad pildid! Tean ühte head kunstnikku, kes oleks õhinal selliseid vaateid valmis maalima:)

Kalle ütles, et saar pidi pensionäride päralt olema, aga meresõit sinna oli lahe, kuna üks mööduv megasuur tanker tegi kena lainekest, mis meie pisikese aluse korralikult ülesalla hüppama pani.

Kui lapsed on kaunitarid ja vampiirid, kelleks siis emmed kehastusid?

Dracula

Margit said...

Hei! Tõepoolest on superilusad vaated ja neilt piltidelt tundub sügis tõeliselt ilus... hea kui on muidugi oskus ilu märgata ka, onju? No st et oskad ilu näha ja veel selliselt edasi anda nagu Sina seda teinud oled. Väga tore!
Ja veel. Kas võiks paluda üles panna pilt ka Agnese tehtud Halloweeni kõrvitsast? Tahaks ka väga näha kui armas ja natuke õudne see välja nägi :) No kui te muidugi üldse tegite sellest kõrvitsast pilti...

Ilusat rahulikku hingepäeva õhtut ka teile! Ja muide, me kohtume juba peaaegu 1 kuu pärast!!!! Ei jõua ära oodata ... :) Tervitustega Tartust, Margit

Eva ja CO said...

Dracula - see oleks super, kui keegi kunstnik need vaated üles maaliks!
Laine võis äge olla, aga pensionäride poolt vallutatud saar ei kõla tegelikult kuigi ahvatlevalt. Eriti ilmselt Sulle, Dracula :)
No emmed kehastusid muidugi lobapidamatuse all kannatavateks veinisõpradest nõia-Elladeks ;)

Margit - vaated olid tõesti superilusad! Ma ei olegi vist nii ilusat sügist mitte kunagi enne näinud. Armas, et Sulle tundub, et mul selle ilu kirjeldamine hästi välja kukkus. Aitäh!
Tead kui piinlik, me unustasime kõrvitsast pilti teha. Meil oli jube jama küünla süütamisega. Häda, kui kambas pole suitsumehi. Küünal oli, aga tikke polnud. Küll aga oli Jutal, kui asjalikul reisisellil, olemas asjandus, millega idee järgi peaks saama ilma tikkudeta tuld süüdata. Asi oli proovimist väärt, aga rohkem, kui paar sädet, meil sellest välja võluda ei õnnestunud ja lõpuks lagunes abivahend üldse ära. Edasi katsetasime auto sigarisüütajaga, aga see ka ei töötanud ja lõpuks ei jäänud muud üle, kui elektripliit kuumaks ajada, sellel ajaleht põlema panna ja niimoodi küünal süüdata. Väga tuleohtlik tegevus! Õnneks lapsed vaatasid sel ajal multikaid ja ei näinud, mis me tegime ;) Aga küünla saime igatahes põlema ja olime kole õnnelikud. Ilmselt selle kõige tulemusena unustasimegi oma kõrvitsast pilti teha.
Niinii äge, et juba varsti siia tulete! Hakkame päevi lugema!
Rahulikku hingedepäeva õhtut Sullegi! Ja tervitused ikka ka!

Anonymous said...

Lugu tasus ootamist. Niiiii ilusad pildid! Vanajumal mõtles ka õnneks ümber ja saatis teile plaanivälised päikeselised päevad. Tore, et kõik tähtsamad sündmused kenasti kokkuvõtad. Nii jääb mullegi midagi meelde. Tore, et jälle kodus olete! Teritab Eva sõber

Juc said...

Oi kui tore meil oli :). Suur aitähh tulemast ja ootame teid alati jälle külla. Ja kavatseme ise ka tulla :). Aga juustudest kõigepealt - tuhajoonega juust on Morbier; pealt kollakas (aju moodi väljanägemisega, nagu Ax tabavalt ütles), mida pealt kange alkoholi Marciga kasteti, oli Trou du cru. Nii, et kui näete, tasub proovida. Mul tuli veel üks Axi vaimukus meelde. Nimelt olime meie Evaga, lobahimulised veini-Ellad juba mitu päeva vahetpidamata lobisenud, kui Ax lähenes meile mänguväljakul ja küsis, et "ma ei saa aru, kuidas teil kunagi jutt otsa ei saa" :). Väga tabav! Meil tõesti Evaga jätkub koos olles juttu alati kauemaks. Sügis oli tõepoolest uskumatult kaunis. Eva, sa mõtlesid ju Kahupeale fotod maalimiseks saata. Mulle see meeldiks! :) Mõnusat kodusolemist tervele teie perele!

Eva ja CO said...

Eva sõber - me ei jõudnud ka ära rõõmustada, et ilm nii hea oli! Olime valmistunud kaks päeva kestvaks lausvihmaks, aga tegelikult tuli kogu aja jooksul ainult paar piiska.
Tore, et Sulle pildid meeldivad! Uskumatu, kui ilus ikka sügis võib olla. Hakkan siin soojemas kliimas vist lausa sügisefänniks ;) Eestis on seda ilusat sügise aega nii vähe!
Vahepeal on hea ära käia, siis näed, et kodus on ka ikka maru tore olla!
Kuhi tervitusi vastu!

Juc - oli tõesti väga tore! Aitäh kutsumast ja tulge jah meile ka külla! Ammu juba ootame :)
Ma kohe teadsin, et Sul on need juustude nimed meeles. Pean uurima, kas meil ka neid müüakse. Tegelikult tuleks endale juustufail teha, kuhu paneks kirja, mis muljed mingi juust jättis. Ma olen juba tükk aega tahtnud sama veinide kohta teha, aga pole ikka teinud.
Axi kild oli tõesti hea! Meil ei lõppe vist jutt küll kunagi otsa. Lahe!
Saadan Kahupeale fotod. Tal on ju talv maalimise aeg! Ehk kuluvad inspiratsiooniks ära!
Musid, kallid, pikad paid kogu teie kambale!