Häid pühi!

Viimase pooleteise nädala jooksul on nii palju toimunud, et ma pean ennast kõvasti ohjeldama, et mitte tervet romaani siia kirja panna. 

Robert sai eelmiseks kolmapäevaks õnneks nii palju terveks, et võis kooli minna ja osaleda ka näitemängus. Kallel oli sel hommikul tööl tähtis kohtumine ja ta ei saanud kahjuks kell 10.00 alanud etendust vaatma tulla. Õnneks oli Agnese kool endiselt küttesüsteemi rikke tõttu suletud ja nii saime me koos Robi kooli minna. Lugu rääkis muidugi Jeesukese sündimisest. Etendus kandis pealkirja „It’s a baby!“ ja kogu lugu oli väga lõbus. Vahepeal loeti paar rida luuletust, aga enamasti kõlasid rõõmsameelsed laulud. Põhilise rolli tegid ära „suured“ 1-klassi lapsed. Roberti-sugused ettevalmistusklassi lapsed tulid lavale vaid oma etteasteks. Robi klassil oli täita tähtis roll tähekestena, esitades laulu „Twinkle, twinkle“. Kõik sujus väga hästi ja nad nägid nii vahvad välja oma tähekese kostüümides, ise nii asjalikult laulu lauldes. Mulle nii meeldivad sellised etendused. Vahepeal on raske naeru pidada, kui vaatad, kuidas mõni sell laval täiest kõrist laulda karjub, samas, kui teine ta kõrval mõtlikult nina nokib või kolmas emmele lehvitab. Agnes sai ka etendusest täieliku kaifi ja ei jõudnud ära rõõmustada, et ta seda vaatama sai minna. Tuli välja, et ta polegi kunagi ühelgi sellisel üritusel pealtvaatajana käinud ja pole ju ka ime, sest sel ajal, kui Robert esinenud on, on ju Agnes tavaliselt koolis olnud. Tore ikka, et Axi kooli torud lõhki külmusid. 

Samal õhtul toimus Roberti koolis üritus nimega Christmas Tea. Teed pakuti seal ka, aga see polnud põhiline. Sellest tuli mul meelde, et ma ei olegi vist rääkinud sellest, et siin ei tähenda „tee“ mitte ainult selle sooja joogi joomist vaid see tähendab väikest einet. Kui Robert sellel sügisel paar korda nädalas lasteaias hakkas käima, siis ma lugesin päevakavast, et kell 16.00 on neil kavas „Tee“. Mõtlesin, et oh kui tore, lastele pakutakse teed. Läksin siis õhtul Robile järgi ja kasvataja teatab, et Robert sõi kõik oma tee ära. Olin alguses päris segaduses, et mismoodi ta seda teed siis sõi, aga siis tuligi välja, et tee tähendab ikka väikest einet. Lõbus! Aga kui nüüd Robi kooli jõulu-tee ürituse juurde tagasi tulla, siis see toimus kooli õuel ja saalis. Õues pakuti teed, kohvi, glögi, koogikesi, müüdi loteriipileteid ja saalis mängisid erinevad koolilaste ansamblid. Flöödi-kvartet kõlas päris hästi, samas keelpilli-ansambel oli üsna hale. Agnes kuulas mängu ja ütles, et kuule, üks mängib päris hästi. Ja mängiski – õpetaja :) Külastada sai ka Jõuluvana, kes ootas lapsi ühes klassiruumis. Robi pidas temaga pikad jutud maha ja sai kingituseks penoplastist lennuki. Kõik täitsa tasuta või no tähendab, ilmselt loteriipiletite hinna eest :)

Neljapäeva hommikul oli aga minul jõulupidu. See toimus minu töökaaslase kodus, kuhu kokku tuli 13 naist. Kõik Focuse töötajad, pluss paar vabatahtlikku. Enamus meist valmistas mingi oma kodumaale iseloomuliku toidu ja nii kujuneski sellest suur söömapidu, mis kestis hommikul kella 11st kuni kella 15.30-ni välja. Oli väga lõbus! Seltskond oli väga rahvusvaheline. Kohal oli neli ameeriklannat, kaks itaallanat, kaks prantslannat, siis veel brasiillanna, argentiinlanna, hispaanlanna, sakslanna ja mina esindasin siis Eestit. Toidud olid väga maitsvad. Mina valmistasin singirulle juustu-küüslaugusalatiga, mis pole küll kaerakile või kamakäkk, aga ikkagi midagi eestlastele omast. Kõigile need väga maitsesid. Siis oli meil veel menüüs prantsusepärased kammkarbid viski ja koore kastmes, Brasiiliast pärit juustuleivapallid, itaalaste pasta suvikõrvitsa ja seesamiseemnetega, ameerika versioon lihatust lasanjest (see oli minu lemmik), mee ja kitsejuustuga röstitud saiad ja roheline salat (midagi Prantsusmaalt), beseesid meenutavad koogikesed, mille inglise keelne nimi on meringue cake (ameeriklannalt) ja siis veel marjavaht sakslanna esitluses. Metsik kogus sööki! Millalgi lasanje ja kitsejuustusaia vahepeal tegime pausi, et avada kingitusi. Olime enne loosi tõmmanud ja igaüks tegi kellelegi kingituse. Viis, kuidas kinke jagati, oli aga väga vahva. Kõigepealt loositi esimene, kes oma kingituse üle annab. Kingi üleandmine käis nii, et kingi tegija kirjeldas teistele kingi saajat ja kõik pidid arvama, kes see on. Siis andis kingituse saanu omakorda enda kingi edasi jne, jne. Maru vahva idee! Mulle tegi kingituse Ana-Beatriz, kellega me koos oma meeskonna moodustame. Ja teate, kui toredalt ta mind kirjeldas – ta ütles, et kui Liza oli Focusest ära läinud, siis ta oli kartnud, et nad on kaotanud oma päikese, aga nüüd on neil uus päike. Ja kõik hüüdsid kohe – Eva!!! Kas pole äge? Ma olin nii rõõmus! Kingituseks sain väikse peegli, mida mul väga vaja oli ja plätud :) Kohe näha, et kingi tegija on pärit Brasiiliast. Koju veeresin nagu pall ja keeldusin sel õhtul süüa tegemast. Perekond väga ei nurisenud.

Reede õhtul olime väga kultuursed ja käisime Axi ja Robiga vaatamas balletti nimega Pähklipureja. See oli Robertil esimene kord elus midagi sellist näha. Ma arvasin, et talle peaks see meeldima, kuna Robi on suur klassikalise muusika austaja ja ma arvasin õigesti. Tegemist ei olnud proffide etendusega vaid ühe balletikooli esinemisega. Minu töökaaslase Ana-Beatriz’i tütar käib ka seal koolis balleti õppimas ja nii ma üldse sellest etendusest teada saingi. Täiskasvanute osi mängisid ikka profid, aga kõikides laste osades olidki lapsed. Robi ei olnud alguses vaimustuses sinna minekust, aga kui ta sai oma lipsuga pluusi selga panna, siis oli ta kohe tehtud mees ja valmis uuteks elamusteks. Alates esimesest hetkest, mil muusika mängima hakkas, tardus Robi toolile. Ta istus peaaegu kogu esimese vaatuse tooli otsa peal ja jälgis väga pingsalt mängu, nii et tal ununes lausa suu lahti ja sülg voolas mööda lõuga alla. Ta oli täiesti lummatud. Vahepeal küsis ainult sosistades selgitust, et mis seal täpsemalt toimub. Lapsed tantsisid tohutu hästi, nii et mitte midagi ei häirinud ja ausalt öeldes ununes äragi, et tegemist ei ole proffidega. Vaheapeal läks silm peaaegu märjaks, kui üle lava marssisid umbes Robi vanused väiksed trummimehed ja kui pisikesed inglikesed lavale rivistused. No nii armas! Kui saabus vaheaeg, siis Robi ei jõudnud ära kiita, kui väga talle etenduse meeldib. Agnesele ja mulle meeldis muidugi ka, aga kuna see oli Robi esimene kord balleti näha, siis oli nii rõõmustav kuulda, kui väga ta seda nautis. Natuke enne teise vaatuse algust hakkas aga Robi äkitselt hädaldama, et tal on nii palav ja et ta tahab kohe koju minna ja et ta tahab magada. Läksimegi siis ära. Elamus oli saadud ja ma arvasin, et ei ole mõtet Robit sundida sinna jääma, sest see võib kogu asja ära rikkuda ja talle halva mälestuse jätta. Niikui me metroo-rongi jõudsime, nii jäi Robi magama ja magas terve tee. Teel bussile tegi korraks silma lahti ja astus isegi paar sammu, aga bussis magas jälle. Koju tassisin ta süles ja koju jõudes vajus ta kohe voodisse magama. Suur elamus väsitas väikese mehe päris ära.

Laupäeval toimus Kalle tööjuures laste jõulupidu. Pidu oli umbes samasugune nagu eelmisel aastal, ühesõnaga tore. Erinevus oli see, et kui eelmisel aastal olid lauad toitudest lookas, siis sel aastal enam niimoodi ei priisatud ja piirduti vaid lastele mõeldud hea ja paremaga. Lapsevanematele pakuti kohvi, teed ja küpsist. Kohal olid klounid ja näomaalijad, hüpata sai batuutidel, imetleda end kõverpeeglist, lasta enda kaunistada näomaalijatel ja meisterdada meisterdamisnurgas. Muidugi oli kohal ka jõuluvana, kes kõigile lastele kingitusi jagas. Mulle meeldib nende pidude juures see, et mingisugust avapauku pole. On ajavahemik, mis kell trall toimub ja siis lähed, millal ise heaks arvad. Mõnus! 

Pühapäeval toimus meil aga pidu nimega „Eesti jõul“. Kutsusime Kalle töökaaslased külla ja korraldasime neile ühe õige Eesti jõulu sööma-aja. Kuna Kalle käis just Eestis, siis tõi ta sealt kõik vajaliku kraami, mis läbi raskuste, aga siiski, kohale jõudis. Kolmest pakist verivorstidest säilis ainult üks, aga polnud tegelikult hullu, sest ega need väga populaarsed polnudki :) Laual olid niisiis kiluleivad, verivorstid, seapraad (Taani toodang, ostetud kohalikust poest), sült (mille ma ise tegin), praekapsas, pohlamoos, kõrvitsasalat, meie kange sinep ja mädarõigas. Joogiks ehe Viru Valge (mida ainult meie Kallega ja Kalle boss proovisime, teised eelistasid veini). Magustoiduks olid piparkoogid ja Kass Arturi kook (teate, see maisikepikeste ja iirise kommidega) ja Vana Tallinn. Seltskond koosnes rootslastest ja ühest inglannast. No ja meie muidugi ka. Ma pean ütlema, et kõik olid väga vaprad ja maitsesid kõiki roogasid. Verivorsti kohta ütlesid rootslased, et neil on ka midagi sarnast, aga et nende oma on palju magusam ja et meie verivorst meeldib neile rohkem (võib olla olid lihtsalt viisakad :). Suureks lemmikuks kujunes pohlamoos ja muidugi Vana Tallinn. Kõik jäid peoga väga rahule.

Eile sai meie siinne jõulumöll uhke lõpuakordi Kalle töökoha korraldatud jõuluõhtusöögi näol. Nagu eelmiselgi aastal, nii toimus ka selle aasta üritus väga uhkes ja väärikas paigas. Sellel aastal siis majas nimega Vinters’ Hall. Sellel kohal on see hoone asunud juba alates 15.sajandist ja see kuulub firmale nimega Vinters Company, mis tegeleb veinide müügiga. On täiesti muljetavaldav ja uskumatu, et see firma asutati aastal 1363! 1666 aasta suures Londoni tulekahjus hävis Vinters’ Hall täielikult, kuid aastaks 1671 ehitati see taas üles ja säilib peaegu muutumatul kujul kuni tänase päevani. Õhtusöök oli tore, kõnesid väga palju ei peetud, toidud olid maitsvad ja lauanaabritega ka täitsa vedas. Koju jõudsime ülevas meeleolus veidi enne keskkööd. 

Meie lastel algab täna koolivaheaeg ja juba ülehomme lendame Eestisse! Hurraa! Ma tahan ka seda lumemöllu näha, millest kõik ajalehed ja Facebooki kasutajad pasundavad. Meil siin praegu lund ei ole, aga ilm on hirmus külmaks läinud ja homseks lubatakse suurt lumetormi. Loodetavasti see ei sega meie lennuplaane. Hoidke pöialt! 

Ja lõpetuseks üks uudis ka Kate ja Williami pulmadest. Ma ei tea, kas kurvastada või rõõmustada, aga kõige viimane uudis Daily Mail’is räägib, et USA presidenti  Obamat pulma ei kutsuta. 

 

Blogis kohtume uuel aastal! Rõõmsaid jõulupühi ja vahvat vana-aasta lõppu! Musid ka!

P.S illustreeriva kunstiteose autor ja kirjamees on Robert!