Linnud juba laulavad!

Kõige tähtsam kõigepealt! Täna on minu issi sünnipäev! PALJU, PALJU ÕNNE, KALLIS TÕNN! 

2011. aasta külastushooaeg sai eelmisel neljapäeval avatud Renaldo ja Tiia külaskäiguga. Nad on meil varemgi külas käinud ja tõele au andes, olid Renaldo ja Tiia meie päris esimesed külalised meie Londoni elu alguses, siis kui me veel alles oma ajutises korteris elasime. Vahva oli neid jälle näha. Koos me kuskil ekskurseerimas ei käinud (kui üks mõnus pubi külastus välja arvata), aga selle eest istusime pikalt õhtuti laua taga, mekkides eriti head veini ja juustu ja arutades maailma asjade üle. Mõnusad on sellised õhtud. 

Agnesel oli pühapäeval sünnipäev. Suur tänu kõigile õnnitlejatele! Kuna pühapäeval oli meil plaanis selle puhul kuhugi perega sööma minna, siis pidas Ax oma sõbrannadega pidu laupäeval. Õnneks ma peo jaoks kirikut broneerima ei pidanud ja üldse piirdus minu jaoks peo pidamine ainult Agnese rahaga varustamisega. Mugav! Asi nägi välja nii, et Ax kutsus oma kuus parimat sõbrantsi kinno ja pitsat sööma. Tegelikult läksid nad kõigepealt pitsat sööma ja alles siis kinno ja pärast veel natukeseks shoppama. Axi kulul olid pitsa ja kino, poodlemise jaoks pidid kõik ise finantsid leidma. See pidi olema üsna tavaline viis, kuidas pubekad pidusid peavad. Vahel minnakse kino asemel bowlingusse ja pitsa asemel McDonaldsisse, aga põhiline asi on see, et pärast seda tuleb käia natuke poodides kaupa katsumas. Ma pean ütlema, et mulle selline asjade käik meeldib. Ax jäi ka oma peoga väga rahule ja teised tüdrukud ka ja see ongi ju kõige tähtsam. Axile kingiti põhiliselt ehteid ja muid iluvidinaid ja palju ilusaid kaarte. Ma ei olegi seda veel vist rääkinud, aga siin armastatakse hullupööra kaarte saata ja kinkida. Poodides on virnade viisi erinevateks tähtpäevadeks, sündmusteks või muuks otstarbeks mõeldud kaarte. Näiteks on suured riiulid kaarte, millel on kirjutatud „Kallile abikaasale sünnipäevaks!“ või „Armsale vanaemale jõuludeks!“ või „Mu kallile pojale ja miniale nende pulma-aastapäevaks“ või lihtsamalt „Saa ruttu terveks!“ või siis midagi muud. Ausalt öeldes on ilma igasuguse sellise pealkirjata kaarte vahel suisa raske leida. Jõulude ajal käib ka meeletu kaartide vahetamine. Kõik kingivad kõigile kaarte. Robert ja Ax said oma klassikaaslastelt suure kuhja jõulukaarte ja vorpisid siis ise neid vastu kirjutada. Peale sünnipäevapidu kingitakse ka kõigile sünnipäeval osalenud lastele tänukaardid, mis ei ole pelgalt, et „Aitäh, et tulid!“ vaid on ikka põhjalikult ettevalmistatud tänukiri, kus on kirjas näiteks, et „Suur tänu, et sa mu sünnipäevale tulid! Sinu kingitud kollane auto on minu lemmik!“ Kujutate ette seda tööd? Ma hakkan vaikselt mõistma, miks siin sünnipäevade ajal kingitusi ei avata. Kuidas sa muidu oled võimeline pärast selliseid kaarte kirjutama? Teine asi, miks kinke sünnipäevadel lahti ei tehta pidi olema vana uskumus, et see toob halba õnne. See info pärineb mu emalt, kes seda kuskil filmis oli kuulnud. Saan aina targemaks kohalike kommete osas :) Mis mulle aga ei meeldi kogu selle kaartide saatmise juures on see, et need visatakse pärast ära. Ma ei tea, mul on küll kahju kellegi kingitud kaarti ära visata. Praegu käib suuremates poodides suur kampaania, et tooge oma jõulukaardid poodides olevatesse kogumiskastidesse, kust need siis ümbertöötlemiseks viiakse. Kuidagi alatult kõlab, aga eks peab vist mõistvam olema. Kui sulle ikka igal aastal sadu kaarte kingitakse, siis ühel hetkel saab ilmselt nende ladustamse ruum otsa. Mina hoian igatahes hetkel veel kõik kaardid alles. Kolme aastaga vast väga palju neid ei kogune ka. Kui aga Axi sünnipäeva juurde tagasi tulla, siis pühapäeva hommikul laulsime ta nagu kord ja kohus üles. Elutoas oli kaetud sünnipäevalaud, koos lillede, kommide ja kingitustega. Kinkisime Axile ainult ühe asja, mis polegi tegelikult päris asi vaid rohkem nagu kogemus – kingiks olid Axi ühe lemmik laulja Rihanna kontserdi piletid. Ma loodan, et ta võtab ikka minu sinna kontserdile kaasa, sest pileteid on kaks ;) Kontsert on alles sügisel, nii et nüüd tuleb kannatust varuda. Samas on ju tore, kui on, mida oodata. Ilm oli pühapäeval nii soe ja päikseline (jaanuari kohta muidugi), et Robert arvas aknast välja vaadates, et oleks aeg bassein püsti panna ja otsis juba kapist oma sandaalid välja, et nendega õue palli mängima minna. Pidime teda siis kurvastama, et NII soe ikka veel pole, et basseini minna saaks, aga palli mängima läksime küll. Küll on mõnus kevadel murul joosta. Lõbutsesime Axi ja Robiga kohe tükk aega õues. Pärast läksime kõik koos Richmondisse lõunasöögile. Söök oli väga hea, aga koogiga pingutasime meie Axiga üle. Juba ühel eelmisel korral, kui me seda sõime, leidsime, et oleksime võinud võtta kahepeale ühe, aga no kus sa siis saad, ikka vaja ju kummalegi kook võtta. Tegemist oli väga rammusa šokolaadi-juustukoogiga, mis polnudki teab, mis suur, aga nii rammus, et peale selle söömist pidime lõhki minema ja lubasime, et nüüd jätame küll meelde, et järgmine kord võtame kahepeale ühe. Siis veeresime koju ja ülejäänud õhtu molutasime niisama, aeg-ajalt Axile „palju õnne“ hüüdes.

Kui juba toidust juttu tuli, siis ma lugesin väga huvitavat lugu sellest, kuidas Londonis kogub populaarsust koduste restoranide pidamine. Tegemist pole mingi nö päris restoraniga, vaid see on rohkem nagu lihtsalt koduses õhkkonnas toimuv õhtusöök, koos võhivõõra seltskonnaga. Õhtusöögi eest tuleb maksta nimetatud summa, oma naps kaasa võtta (sest alkoholiga kauplemiseks peab ju olema luba) ja kohale minna. Vaatasin just huvipärast ühte sellise koduse restorani kodulehte, kus on välja kuulutatud, et  14.jaanuaril toimub Spageti-õhtusöök, kus pakutakse kolme käiku ja see maksab 25 naela. Minu meelest hiiglama lõbus ettevõtmine! See on vaat, et parim viis võõras linnas uusi tuttavaid leida ja (loodetavasti) ka mõnusalt aega veeta. Peale kõige muu elab Londonis ju nii palju erinevaid rahvusi, kellel kõigil on oma põnevad road ja mida sa saaksid sellisel moel ja väga autentsel kuju katsetada. Selle koduse restorani pidamise idee autor on Alex Haw, kes on öelnud, et suures, inimesi täis linnas, oleks see, et sa pead üksi oma õhtusööki sööma, lausa hirmus tragöödia. Jälle hea tähelepanek. Sa ei saa ju minna üksinda restorani ja istuda lihtsalt kellegi lauda, sest nii oleks lõbusam. Selline kodune restoran aga eeldabki seda, et sa kohtud seal teiste inimestega ja lisaks kõhutäiele saad suhelda ja kohata huvitavaid inimesi. Ma ise ei viitsiks sellist restorani pidama hakata, aga ühe korra võiks kellegi teise kodus söömas käia küll. Oleks päris põnev kogemus. Tuleb plaani võtta!

Meil on siin justkui päris kevad! Linnud laulavad hommikuti nii kõvasti, et kui me Robiga ükspäev kooli läksime, siis Robi ütles, et see on ju lausa loomaaed! Lõbus! Sooja on täna 7 kraadi ja homseks lubatakse juba +12. Kahjuks tuleb soe koos vihmaga, aga ega kõike head ei saagi korraga. Ma sain Eestist kingituseks lilleseemneid. Hakkangi nüüd juba suure kevade ootuses neid külvama. 

Kallid-musid kõigile!