Teistmoodi

Täna ma trenni ei jõudnudki, sest mind tabas üsna ebameeldiv silmapõletik, kauba peale veel nohu ja köha ka. Ma arvan, et kogu see külmetus saigi alguse tegelikult eelmisel nädalal peale trenni. Suures trennivaimustuses unustasin ma mainida, et kõik selle zumba juures nii roosiline ka pole. Asi on nimelt selles, et trenn ei toimu mitte kuskil spordihoones vaid hoopis ühe raamatukogu suures saalis. Ruumi on seal palju ja tantsida hea, aga peale trenni pole võimalik ennast korralikult pesta. Saab vaid wc-s oleva kraani all ennast natuke värskendada. Eelmisel aastal trenni minnes imestasin kohalike kommet peale sportimist jope higiste riiete peale tõmmata ja koju vantsida, aga nüüd pidin ise sama tegema. See polnud väga mõnus tunne, kui aus olla. Olin näost nagu peet, juuksed sorakil, nii et ausalt öeldes oli päris piinlik niimoodi rahva sekka minna. Aga midagi polnud parata. Katsusin küll nii kiiresti, kui võimalik koju minna, aga ikkagi külmetasin ära. Mis seal ikka. Küll üle läheb. Järgmine kord olen targem ja võtan vahetusriided kaasa.

Neljapäeva õhtul toimus minu tööjuures kõigile meie liikmetele ja nende sõpradele pidu. Pidu toimus meie kontoris, mis pole mingi palee vaid koosneb kolmest üsna väiksest toast. Üritus toimus neist kahes. Kohale tuli üle 70 inimese, nii et kui tagasihoidlikult ennast väljendada, siis oli olemine veidi kitsavõitu. Kuid see ei seganud kedagi. Kõik limpsisid rõõmsalt veini, sõid suupisteid ja lobisesid. Jutukõmin oli nii kõva, et kuigi meil oli alguses plaanis mängida ka mõnusat meeleolumuusikat, siis üsna varsti panime muusika kinni, sest seda polnud nagunii kuulda. Sellised üritused on huvitavad, sest esiteks kohtud inimestega, kellega sa muidug meili teel suhtled, näost näkku ja nii on ju pärast palju parem ja mõnusam ka kirja teel suhelda. Teiseks on seal palju ka neid, kes polegi meie organisatsiooni liikmed ja kellega muidu võib olla ei kohtuks. Üldiselt võin öelda, et seltskond, kes meil seal käib, on üsna peen. Ma ei mõtle, et keegi oleks pips ja pirtsakas või et keegi vajaks väga erikohtlemist, aga nad elavad lihtsalt nii teistsugust elu ja neil on nii teistsugused mured võrreldes minu või ükskõik kelle teise minu tuttavaga, et mõnda neist ei oskaks ma unes ka näha. See, et neil on koristajad, kokad ja muidugi ka lapsehoidjad, on tegelikult tavaline. Noh, mul neid muidugi pole, aga no ikkagi pole see midagi nii erilist. Aga see, et neil on mure, kuidas uude riiki kolides oma kalliskivid või maalikogu ära kindlustada, on juba minu joaks midagi uut. Ma tõesti ei oskaks selle peale tullagi, et selline mure võib olemas olla. Või siis näiteks selline mure, et kuidas tuua oma endisest pangast siia panka 100 tuhat naela ilma, et peaks selle pealt suuri makse maksma. Jälle midagi uut! Siis üks väga armas proua soovis endale klaveriõpetajat. Ma mõtlesin, et vau, kui äge! Inimene hakkab vanast peast klaverit õppima, aga asi polnud sugugi nii. Proua oskas väga hästi klaverit mängida, tal oli vaja lihtsalt kedagi, kes aitaks tal vormis olla. Või siis üks mees, kellel oli USAs elades oma sisekujundusfirma, aga kes nüüd siia kolinuna tahaks lihtsalt vahel mõnda noort ja andekat sisekujundajat aidata. Lihtsalt selleks, et tal tegevust oleks, mitte selleks, et raha teenida. Vahel ma istun tööl ja kui siis sajab sisse mõni selline proua või härra oma murega, siis ma lihtsalt kuulan suu ammuli. Õnneks on meil teised naised tööl sellistest asjades kogenumad ja oskavad neid aidata. Eks ma siis kuulan ja panen kõrva taha ja olen ehk kunagi sama osav kui nemad. Kui aga peo juurede tagasi tulla, siis ma olen juba ammu vaadanud, et meie peod ei lõppe mitte kunagi ettenähtud ajal. Alati jäädakese kauemaks jorutama. Õnneks lõppes meil sel korral vein täpselt siis, kui kell kukkus ja kuigi vett oleks võinud juua veel liitrite kaupa, siis hakkas rahvas ennast ikkagi vaikselt minekule sättima. Eile tööle minnes oli postkast tänukirju täis. Tore!

Laupäeva hommikul toimus Axil selle aasta esimene võrkpalli võistlus. Tegemist on noorteliiga mängudega. Agnese võistkonnal väga hästi ei läinud või õigemini läks üsna halvasti, sest nad kaotasid kõik mängud, aga trenni mõttes tasus asi kindlasti ära. See, et nad kõik mängud kaotasid, polnud tegelikult mingi ime, sest nad on alles üks kord koos mängimist harjutanud ja sellepärast oli tulemus üsnagi ette teada. Ax väga ei kurvastanud. Punkte nad õnneks ikka said, nii et selles mõttes läks neil paremini, kui minul minu elu esimestel sulgpallivõistlustel. Ma olin just trennis käimist alustanud ja peaaegu kohe saadeti mind ja mu sõbranna võistlustele paarismängu mängima. Me ei teadnud õieti isegi reegleid, nii et läksimegi sinna rohkem kogemust saama, kui võitma. Oi, me olime ikka nii kobad! Lõpuks olid isegi meie vastased meie poolt, et me ometi kasvõi ühegi punkti saaksime. Nalja, kui palju!

Sel ajal, kui Ax võrkpalli mängis, läksime meie Robiga sünnipäevale. Sünnipäev oli Robi parimal sõbral Seth’il. Pidu seekord kirikus ei toimunud vaid üüritud oli suur spordisaal. Pool saali oli kaetud pehmete mattidega, millest poole peal ilutses ilmatu suur täispuhutud hüppamismaja. Robert ei lähe kunagi kohe mölluga kaasa vaid vaatab esialgu kõrvalt, et mis toimub. Nagu vanasõna ütleb: „Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama“. Nii tavaliselt Robiga on ja ega seegi kord teistsugune polnud. Kui lapsed olid juba oma tund aega ringi jooksnud, siis asus neid lõbustama naisterahvas, kes neile natuke näitemängu, natuke nalja ja natuke mustkunsti näitas. Osad lapsed tüdinesid lõpuks ära, aga enamus, seal hulgas ka Robi, pidas ikka tund aega kestnud etenduse vastu. Siis pakuti süüa, toodi välja imeline Spiderman’i tort (Robi oli sillas!), lauldi „Happy Birthday!“ ja üllatusena söödi tort ära ka. Peale seda tseremooniat korraldati lastele veel disko, koos mullimasina ja vahumasinaga ja siis oligi kolm tundi kestnud pidu läbi. Külalistele jagati kingitusi ja mindi laiali. Robi oli koju jõudes nii väsinud, et pikutas kohe tükk aega. Huvitav on see, et ma olen märganud, et siin ei paista olevat väga tähtis, et sa sünnipäevale täpselt õigel ajal jõuaksid. Enamus jõuab ikka nii 15-20 minutilise hilinemisega, aga mõned tulevad lihtsalt keset pidu kohale. Muidugi võib olla, et samal päeval on ka teisi asja-ajamisi ja et kõike jõuda, siis tuleb kuhugi hilineda, aga ma pole Eestis küll nii massilist sünnipäevale hilinemist märganud, kui siin. Mõnes mõttes muidugi vabastav. Ei pea muretsema, kui bussist maha jääd või kodus millegipärast natuke kauem kohmitsed. Mul tuli praegu mõte, et ehk sellepärast pakutaksegi siinsetel pidudel süüa ka hoopis hiljem, kui meie Eestis harjunud oleme. Meil on ju ikka nii, et kõigepealt istutakse lauda ja siis pärast minnakse mängima. Siin alustatakse aga mänguga ja siis kuskil vahepeal või hoopis lõpus, pakutakse natuke süüa ka. Sünnipäevade pidamise tavad on ikka nii huvitavad. Iga kord leiad midagi, mille üle mõtiskleda.

Suurte ja soojade kallistustega!