Miljonäri esimesed naelad

Robi oma esimest äri ajamas

Eelmisel nädalal toimunud Eurovisioonist ei saa üle ega ümber. Ma pean ausalt tunnistama, et Eesti lugu mulle enne eriti ei meeldinud. Tundus selline tüütu helehäälne hala. Suur ja meeldiv oli mu üllatus, kui Ott lavale astus ja laulma hakkas. Pidin oma sõnu sööma ja tunnistama, et lugu on tõesti hea. Ott laulis võimsalt ja ta hääl oli lausa mehelik (veel üks üllatus!). Inglise kommentaatorid märkisid, et Eesti lool võib isegi väga hästi minna ja arvaldasid arvamust, et tegemist võib olla võistluse musta hobusega. Ja nad ei eksinud! Natuke isegi uskumatu, et meil nii hästi läks. Ei olnud ju mingit showd, laul oli eesti keeles ja diskosaalide hitti sellest kindlasti ei saa (kui sellest just tantsulist versiooni ei tehta). Rootsi võidulugu oli meie lemmik ka ja Venemaa memmedele soovisime teist kohta, sest nad olid lihtsalt nii lahedalt lustakad. Inglismaa pärast oli veidi piinlik ja natuke hale ka. Kahju oli sellest vanast rokipeerust. Eks ta läks ju ka võitma, aga no polnud ju seda särtsu. Hea, et ta üldse lavale jõudis. Õnneks päris viimaseks ikka ei jäädud. Eesti andis Inglismaale lausa viis punkti, mille peale saadet kommenteerinud noormees lausa hõiskas ja arvas, et nüüd tuleb küll Eestisse puhkama sõita ja hüüdis, et ta lausa armastab eestlasi ;)

Samal ajal Eurovisiooni vaatamisega, sorteeris Robert oma mänguasju. Sorteerimisel oli väga oluline põhjus, sest pühapäeval oli meil kavas minna Agnese koolis korraldatud Car Boot Sale’le Roberti mitte nii ägedaid mänguasju müüma. Robertil on kohutavas koguses mänguasju ja kahjuks pole kedagi teist selles olukorras, peale meie endi, süüdistada ka. Meil oli juba ammu plaanis pagasniku müügile minna, aga seni polnud Robert nõus asju ära müüma, leides peale lähemat uurimist, et tal on neid kõiki ikka väga vaja. Nüüd aga toimus Robi mõtlemises murdepunkt ja ta leidis, et väike rahateenimise võimalus poleks üldse paha. Kuna meil autot ei ole, siis pakkisime mänguasjad suurde kohvrisse ja asusime hommikul teele. Usinamad müüjad olid kohal juba varavalges, nii et kui me kella 10.30 paiku kohale jõudsime, olid parimad müügiplatsid juba hõivatud. Selleks, et oma asju müüa, tuli maksta väike osalemise tasu, mis läks kooli heaks. Kohvriga kohale tulnud müügimehe käest küsiti 5 naela, väikse autoga tulnute käest 10 naela ja neil, kes lauas veoautoga kohale veerenud, tuli kukrut kergendada 20 naela võrra. Sättisime piknikuteki kohvri kõrvale ja Robert sättis parimad palad väljanäitusele. Kohvrisse jäi magedam kraam, iga asi 10 penni. Päev oli kuum ja esimese poole tunni jooksul ei toimunud mingit müügitegevust. Robert oli juba üsna nukker, aga siis saabus perekond nelja pojaga. Oi, nad olid rõõmsad. Robert oli lahe müügimees, seletades mõne mänguasja kohta, kuidas see töötab ja arutades meiega, mis millegi eest küsida. Poisid said hea saagi ja tulid peagi veel teiselegi ringile, sest Robi oli oma kohvriga vaat, et monopoolses seisus, kuna nii palju poiste mänguasju ühelgi teisel müüjal pakkuda polnud. Kus on, sinna tuleb juurde, nii et vahepeal oli meil päris tihedalt külastajaid. Peale paari tunnist müügitegevust pakkisime asjad kokku. Päike paistis lagipähe ja tundus, et kõiki asju nagunii maha müüa ei õnnestu. Järgmisel korral peaks ennast siiski varem kohale vedama, sest siis saaks koha kuhugi ettepoole. Meile jäi mulje, et paljud lapsed olid selleks ajaks, kui meie kohvrini jõudsid, juba oma raha jõudnud ära kulutada. Robert jäi aga üritusega väga rahule, teenides oma päris esimese palga, 8 naela 25 penni. Viie naelase müügitasu tegime talle välja, aga isegi kui oleksime selle maha arvestanud, oleks Robi ikkagi kasudega kaubelnud. Kui Robert kunagi miljonäriks saab, siis saab ta kindlalt öelda, et ta teenis oma esimesed naelad Car Boot Sale’l vanu mänguasju müües. Lahe!

Ma kujutan ette, et paljud lapsevanemad leiavad, et see, mida Agnese kooli keemia tunnis katsetati, pole üldsegi eakohane ega õige, aga minu meelest on tegemist igati ägeda ettevõtmisega. Uskuge või mitte, aga Axi klassile õpetati eelmisel nädalal koolis, kuidas teha siidrit. Lapsed jagati gruppidesse ja igale grupile anti pakk õunamahla ja veidi pärmi. Need segati kokku, pandi vatitups katseklaasile kaaneks ja jäeti see nädalaks settima. Uurisin, et kas nad siidrit maitsta ka saavad, aga Agnes arvas, et ilmselt mitte, et ilmselt saavad nad seda ainult nuusutada. Kodus ei keela aga keegi seda katset uuesti läbi viimast. Mul endalgi tekkis sportlik huvi seda proovida.

Mõne tunni pärast keeran endale rullid pähe, sest täna õhtul toimub FOCUSe 30.aastapäevale pühendatud pidulik üritus CHRISTIE’S oksjonimajas. Uskumatu, et selline organisatsioon nagu FOCUS on elus püsinud juba nii kaua aega, aga samas, ma ei imesta ka. FOCUS on tõesti justku päästerõngas uude riiki kolijale. Alles hiljuti pärjati meie FOCUS teist aastat järjest auhinnaga kategoorias “Excellence in Employee and Family Support” (e.k suurepärane töötajate ja perekonna toetuses). Lahe oli see, et me võistlesime selles kategoorias isegi paari suure pangaga. Uhke tunne, et meie väikest, kõigest 9-st töötajast koosnevat organisatsiooni, peeti juba teist aastat järjest sellise tunnustuse vääriliseks. Põhjust pidutsemiseks on kuhjaga!

Olge rõõmsad!