Monday 17 September 2012

Kapist välja



Robertil on nüüd uus spordivaimustus. Korvpall on hetkel tahaplaanile jäänud ja kogu (spordi)jutt käib vaid rula ümber. Selleks, et ihaldatud sõiduriist endale soetada, kogus Robi isegi taskuraha. Laupäeva hommikul läksimegi siis poodi, et sobiv rula välja valida. Ma arvasin, et need on kallid, aga tuleb välja, et juba 10 naelaga saab üsna korraliku rula osta. Kalle ja Robi läksid koju jõudes kohe mänguväljakule seda proovima. Mina targu kaasa ei läinud, sest ma kujutasin juba ette, milline see kogemus olema saab. Roberti vaimustusel polnud aga piire. See pidi olema üliväga lahe asi! Pühapäeva pealelõunal paluti siis mind ka ikka pealtvaatajaks. Robi juba täitsa sõitis. Mitte muidugi osavalt, aga ikka lükkas hoogu ja sai isegi kaks jalga peal sõidetud. See oli veel täiesti vaadatav etendus, aga siis hakkas Robi trikke harjutama ja no seda ma küll enam vaadata ei tahtnud. Kuigi Robertil olid kaitsmed peal ja kiiver peas, siis ikkagi jättis mu süda iga kord löögi vahele, kui ta tasakaalust välja läks. Tegelikult mul pole selle tema uue hobi vastu midagi ja ma leian, et see on igati lahe spordiala, aga ma tõesti ei taha seda treenigprotsessi ise pealt vaadata. Lumelaud on kuidagi normaalsem. Sellega sõidetakse ju lumel ja kui kukud, pole see nii kõva. Asfaldi peal trikitamist on aga kõrvaltvaatajal ikka liiga jube vaadata. Eriti, kui sa juhtud olema selle trikitaja ema ;)

Agnesest sai eelmisel nädalal ametlikult mentor. Oma abi hakkab ta pakkuma sellel sügisel tema koolis alustanud 7.klassi (Eestis mõistes 5.klassi) lastele. Igale klassile määrati neli mentorit, nii et Ax ei pea seda tööd tegema üksi. Kogunemised hakkavad toimuma kolmapäeva hommikuti. Eelmisel kolmapäeval oligi esimene mentorite tund ja see oli olnud väga tore. Lapsed pidid olema hiiglama armsad ja jutukad. Nad olid just sel päeval teada saanud, millisesse „majja“ nad kuuluvad ja see oli suurt elevust tekitanud. „Majasid“ on Agnese koolis neli ja need pole tegelikult mingid hooned vaid hoopis võistkonnad, kes omavahel aasta jooksul võistlevad, saades punkte heade õpitulemuste, spordivõistlustel võidetud kohtade, koolis käimise protsendi jms eest. Aasta lõpus kuulutatakse välja võitja. Agnes on oma mentori tööst suures vaimustuses ja täitsa ootab juba homset, et oma „lastega“ jälle kokku saada.

Eelmisel neljapäeval toimus FOCUSes iga-aastane sügisese seminarihooaja avapauk ehk Breakfast at FOCUS. See on selline vahva üritus, kus puudub eeskava. Põhiliselt naistest koosnev seltskond tuleb lihtsalt selleks kokku, et suupisteid näksida, kohvi ja teed juua ning muidugi ohjeldamatult lobiseda.Tavaliselt käivad seal alles üsna hiljuti Londonisse kolinud uued FOCUSe liikmed, et meie kontori kambaga tuttavaks saada ja endale teiste liikmete seast uusi tuttavaid leida. Seltskond on seal alati kirju ja põnev. Selle aasta staar, kui nii võib öelda, oli minu jaoks äärmiselt laheda olemisega proua Prune, kes oleks justkui mõnest telesaatest välja astunud. Vanust võis tal olla nii  55-65. Prunel olid lühikesed juuksed ja seljas kandis ta pikki tumedaid pükse, heledat triiksärki ja lehvivat värvilist salli. Ta oli kõigest kergelt meigitud ja tema jutt oli nii elav ja köitev, et seda oleks võinudki kuulama jääda. Ta rääkis äärmise vaimustusega oma tööst, mis, nagu selgus, ongi vaimustust ja imestust väärt. Proua Prune tegeleb nimelt teiste inimeste kappidesse korra loomisega. Ta tõttab appi prouadele, kes ise oma hilbumajandusest enam sotti ei saa ja kes ei oska nende riidehunnikutega, mis nende kappe vallutavad, enam midagi peale hakata.  Siis kutsutaksegi Prune appi ja koos hakatakse kapi sisu kriitilise pilguga hindama, et sealt ebavajalik ja sobimatu eemaldada. Prune ütles, et see on lihtsalt uskumatu, kui palju on inimestel asju! Ei pidavat olema üldse ime, et prouadel on kapid täis veel hinnasiltidega riideid, mida nad ilmselgelt pole mitte kunagi kandnud ja mida nad ka ilmselt mitte kunagi kandma ei hakka. Mõne kapi kraamimine pidi võtma lausa mitu päeva. Proua Prune on kogu oma elu töötanud moe alal, nii et ta oskab anda ka head nõu, mis kliendile selga sobib ja mis mitte. Hunniku, mis kapist üle jääb, saab Prune endale. Sellest enamuse pidi ta edasi müüma ja ülejäänu heategevuseks annetama. Vahel pidi Prune ka kliendiga koos poodi uusi riideid ostma minema. Seda juhul, kui garderoobi jäid mõned nö augud, mida oleks vaja täita. Ma olen näinud telesaateid stilistidest, kes lähevad inimeste koju ja teevad nende kappides suurpuhastuse, aga ma ei kujutanud ette, et sellist ametit pidavaid inimesi päriselt ka olemas on. 
Vaatasin koju tulles oma kapid ka võõra pilguga üle. Postkasti potsatanud heategevusorganisatsiooni kilekott, kuhu paluti panna ebavajalikke riideid ja jalanõusid, sai peale Prunega tutvumist igal juhul kõvasti täidet.


Kõike kõige paremat!

6 comments:

Juc said...

Issake kui lahe! Kõik, ma mõtlen. Nii uus rulaäss Robi, kui mentor Ax kui proua Prune. Robi fotolt pole küll aru saada, et mingitest tasakaalukaotustest võiks juttu olla, näib, nagu tegeleks ta sellega juba ammu! Ax on ikka igavene lahe kuju, ma ei väsi kordamast. Et selline ülesanne talle meeltmööda on ja lausa ootusärevust tekitab, äge! Kindlasti on ta suurepärane mentor! Ja see proua Prune amet on lausa uskumatu. Ma olen ammu juba mõelnud, et suurlinnades nagu London ja NY on ikka igale asjale turgu. Mina olen vist umbusklik, mul tekkis kohe mõte, et ei tea, kas Prune nii et tee, et ütleb kliendile eriti ägedate ja kalliste asjade kohta, et oioi, need ei sobi teile ju sugugi, ja siis võtab osa endale ja osa müüb eriti hea hinnaga maha :). Mul on igatahes tunne, et meil pole õrna aimugi, mida see tõeline tarbimishullus USA ja Inglismaa moodi endast kujutab! Kuulsin just ühest saatest, et inglased pidavat keskmiselt 1/3 ostetud toidust minema viskama! Ja nüüd tuleb välja, et mitte ainult toidust :) Tervitused teile kõigile!

Anonymous said...

Tervitus!
Juc oli minu kommentaari juba kirja pannud, aga sinu lood on tõesti ägedad ja mida muud,kui kiitus toimekatele lastele ja sulle, et nii mõnuslt sellest jutustad. No ei tahaks tõesti rula harjutusi pealt vaadata! Axi mentorlust jälgiks küll salaja. Sellest saaks kindlasti targemaks.
Proua Prunet oleks mul pööningule appi vaja. Sel suvel polnud meil mahti seal tegutseda, aga õnneks lagi veel kannab ja ehk üritame järgmisel aastal. (Võimalik, et üht-teist on selle aja peale jälle moodi läinud.)Sul nüüd elus inimene oma silmaga kuuldud-nähtud.
Tervitab Eva sõber

Eva ja CO said...

Juc - Su kommentaar tegi mul kohe tuju heaks! Aitäh! Andsin Robile ja Axile Sinu kiidusõnad ka edasi. Nad olid väga rõõmsad :)
Tead, mul tuli ka isegi korraks selline mõte, et kas proua Prune oma postsiooni ehk ära ei kasuta, et paremad palad endale müügiks krabada. Tegelikult ma seda aga ei usu, sest kui ta nii teeks, siis ei jaguks tal ilmselt kliente. Selles osas on Sul küll õigus, et suurlinnades leiab turgu kõigele :) Ja veel suurem õigus on Sul selles, et me ei oska unes ka näha, mida tarbimishullus tegelikult endast kujutab. Ma lugesin kuskilt, et inglased armastavad osta hästi palju tervislikku toitu, sest see tekitab neile tunde, et nad on tublid ja hoolitsevad enda eest hästi. Kahjuks pidigi asi ainult osmisega piirduma, sest süüa nad seda tegelikult ei taha ja kogu see kraam lendab peagi prügikasti. Kahju.
Kallistan ja tervitan teid kõiki!

Eva sõber - lõbus, et Juc Su mõtted juba kirja pani. Tänud ka Sulle heade sõnade ja kiituse eest Axi ja Robi aadressil. Agnese mentorlust oleks tõesti põnev vaadata. Agnesel oli siin ükspäev mingi tobe arusaamatus sõpradega, aga ta ei heitnud üldse meelt ja ütles, et ta teab, kuidas käituda sellises olukorras, et ta olla seda oma mentori koolitusel õppinud. Nii, et juba ongi reaalne kasu olemas! Lahe!
Sellel suvel oli tõesti nii tihe programm, et pööningule prunet tegema me ei jõudnudki. Järgmisel suvel lähme ja möllame seal aga kindlasti. Loodetavasti peab ikka lagi veel vastu ;) Ehk leiame isegi midagi moodast? Sinu 80ndatest pärit kombinesooniga löön ma siin igal juhul laineid :)
Palavate tervitustega!

lillelaps said...

Vähe provokatiivne pealkiri, võimis?:) Ma kohe huviga lugesin, millest juttu tuleb ning kes sealt kapist väljub:). Tore, et lapsed on tublid ja tegusad - eks neil on head eeskujud ka:). Ma ei saa küll aru, kuidas saab olla nii palju riideid, et on vaja keegi koju kutsuda, kes sulle ütleks, mis alles hoida? Ma jagan arvamust, et proua Ploomi korralduses on süsteemne viga. Kui mina tema oleks, siis ma üritaks endale ikka parimaid palu saada;). Meie siin endiselt harrastame rõivavahetust, mis on tore ja ökoloogiline viis kappi värskendada ning kandmata kraamist lahti saada, aga paraku eeldab kriitilist vahetajate kogust enamvähem ühes rõivasuuruses. Tervitusi Kallele ja perele!!

lillelaps said...
This comment has been removed by the author.
Eva ja CO said...

lillelaps - pealkiri sai jah selline natuke kahemõtteline :) Loodetavasti ei tekitanud Sinus pettumust, et kapist kõigest riided välja tulid :) No ma ka ei kujuta ette, miks peaks keegi teine tulema mu riideid sorteerima, aga ilmselt ei suuda ma ka kogu oma suure fantaasia juures ette kujutada neid hilbuhunnikuid, mida keegi oma kodus omada võiks. Kahtlustan, et proua Ploomil tuleb päris tihti endaga sisemist võitlust pidada, et mitte kõike väärtuslikku endale krabada :)
See teie kamba rõivavahetuse traditsioon on maru lahe. See on ju lausa kolm ühes üritus - lõbusalt koos veedetud aeg, kasu nii saajale kui ka andjale ja lisaks veel öko ka. Minu mäletamist mööda olid teil aga päris karmid reeglid. Kas mõne hilbu pärast kismaks ei lähe vahel?
Aitäh lapsi kiitmast (ja meid Kallega ka :)! Kõik saadavad hästi palju tervitusi!