Tuesday 25 September 2012

Vaba tahe



Eelmisel neljapäeval toimus Roberti koolis järjekordne sponsoreeritud jalutuskäik, millest minagi tubli vabatahtliku emmena osa võtsin. Jalutuskäik oli korraldatud selleks, et aidata Afganistanis elavaid lapsi. Jalutuskäigule sai minna tasuta ja otsest sundust annetuste tegemiseks pole, aga soovitav on see küll. Kirjutasin sellest jalutuskäigust pikemalt juba eelmisel aastal ja et selle aastane käik eelmise aasta omast suurt ei erinenud, siis ma sellel pikemalt ei peatugi. Huvitav on hoopis see, et ma sain teada, et mõned firmad on teinud oma töötajatele vabatahtlikuks olemise väga mugavaks. Tuli välja, et nad võivad igal töönädalal oma tööajast mõni tund mõne vabatahtliku tegevusega tegeleda. Sa võid minna ja aidata vanureid, olla abiks mõne heategevusorganisatsiooni juures, pakkuda abi koolile ürituste korraldamiseks, osaleda koos lastega ekskursioonidel,  õpetada neid lugema või teha midagi muud kasulikku, peaasi, et sa teed midagi head ja õilsat ja rahalist kasu selle eest ei saa. Minu meelest on sellise süsteemi sisse viimine firmade poolt äärmiselt armas ja suuremeelne. Pole siis ime, et Inglismaal vabatahtlik tegevus õitseb.

Laupäeval läksime koos oma Eestist külla tulnud sõpradega Londoni loomaaeda. Olime seal vaid ühel korral käinud. Robert oli siis kõigest kolme aastane, nii et polnud ime, et tema jaoks oli seekordne loomaaia külastus vaat, et uus avastus. Lisaks Eesti sõpradele oli meil loomaaias kaasas päris oma ahv. No tegelikult polnud see päris ahv vaid mänguasi ja tegelikult polnud see ka päris meie oma vaid kuulus Robi koolile, aga kaasa reisis ta meiega igal juhul. Roberti klassis on käimas selline vahva üritus, et igal nädalavahetusel antakse ühele lapsele koju kaasa ahvike nimega Charlie Banana, kes peab siis lapsega nädalavahetusel kaasa reisima ja pärast kogetu oma päevikusse kirja panema. Tegelikult paneb loo kirja muidugi laps ise, aga kogu lugu peab olema kirjutatud justkui läbi ahvi silmade ja eriti hea, kui lugu illustreerivad ohtrad fotod. Neid pilte sai meil nüüd loomaaias tehtud küll kohe kõvasti. Ahv poseeris peaaegu kõigi loomadega ;) Meie lemmikud olid pingviinid, kes elavad suures basseinis ja paistab, et nad tunnevad seal ennast väga mõnusalt. Basseini üks külg on klaasist, nii et saab jälgida, kuidas pingviinid vee all ujuvad. Üks sell tegi ilmselt parajasti trenni, sest kui teised ujusid ringi üsna laisalt, siis pani see ringi nagu kuulist lastud, kihutades tohutu kiirusega mööda basseini, tehes aeg-ajalt pikki hüppeid vee pinnale. See oli väga lõbus vaatepilt.

Oleme saanud headeks sõpradeks Robi klassikaaslase perega, kes on pärit Lõuna-Aafrikast. Nad polnud enne meiega kohtumist Eestist mitte midagi kuulnud, aga nüüd on neist saanud suured Eesti fännid. Eriti suurde vaimustusse sattusid nad meie kodumaast siis, kui nad said maitsta meie Vana-Tallinnat, mis võitis kohe pereisa südame. Pidime teda lausa hoiatama, et see kraam on salakaval ja et seda ei tasu väga palju juua. Ta muidugi ei kuulanud meie sõna ja vaevles järgmisel päeval enneolematu pohmelli käes, aga ütles, et ta ei kahetse midagi, sest asi oli seda väärt :) Ta ei suutnud aru saada, miks Eesti sellist imejooki ei ekspordi ja palus endale Eestist kohe mitu pudelit tagavaraks tuua. Täna hommikul, kui me lapsi kooli viisime, siis teatas pereisa, et ta on hakanud nüüd eesti keelt õppima ja ütles peaaegu puhtas eesti keeles „Täna on ilus ilm!“ Vaat siis, milliseid toredaid kõrvalnähte vanake endas peidab ;)


Palju päikest kõigile!

6 comments:

Anonymous said...

Lõbus lugu. Eriti operatsioon Vana Tallinn. Kuagi ei tea, mis millekski hea on - Eestil jälle fänne juures.
Inglise vabatahtlike süsteem on tõesti lahe ja eks kõik tevad ju oma põhitöö ikkagi ära, aga tunne, et midagi head oled teinud, on alati innustav.
Ahv nädalavahetust veetmas, on ka kaval nipp. Ma loodan, et sa aitasid Robil juttu kirjutada?
Järgmist teisipäeva oodates ja tervitades Eva sõber

Juc said...

Mulle meeldib eriti see Charlie Banana, küll need britid oskavad ikka ägedaid asju välja mõelda kooliprojektideks! Täiesti uskumatu. Ja see on ka ennekuulmatu, et firmad vabatahtlikult oma töötajad vabatahtlikule tööle saadavad :). Äkki nad saavad siis mingit maksusoodustust?! Lahe, et Vana Tallinn Eestit nii vägevalt esindab! Tervitameeee

lillelaps said...

Nonäed, ma olen Vana Tallinnat ikka usinalt külalistele toppinud ja keegi pole välja sülitanud ega alles jätnud, aga katki pole ka end keegi soovinud juua. Äkki Lõuna-Aafrika ongi see likööritööstuse avastamata turg?
Loomaaiad ruulivad!!! Londoni omas aga ma pole kunagi käinud:(. Tudengipõlves oli see kallis lõbu ja Londonis on lihtsalt nii palju teha.
On see tore loomaaed?
Iroonilisel kombel Roberti kaisuahv näeb ilmselt rohkem põnevaid asju kui enamus Londoni elanikke..
Tervitan!
Lillelaps (blogspot.com)

Eva ja CO said...

Eva sõber - mul on hea meel, et lugu lõbus sai :) Eestile kulub iga fänn marjaks ära. Töötame selle nimel ka edaspidi. Igaks juhuks vanakesega koostööd tehes ;)
Mulle ka nii meeldib, see Inglise vabatahtlike süsteem ja see, et lapsi juba maast, madalast selles vaimus kasvatatakse.
Ahvi nädalavahetuse lugu aitasin muidugi Robil kirja panna. Ta on lihtsamate sõnade kirjutamisel juba üsna osav, aga nii palju neid sõnu siiski pole, et lahe lugu kokku saaks.
Tore, et juba järgmist teisipäeva ootad! Tervitan!

Juc - britid on tõesti osavad igasuguseid põnevaid ja innustavaid õpimeetodeid välja mõtlema.
Võib olla tõesti, et firmad saavad oma töötajate vabatahtlikule tööle õhutamise eest mingit kasu? See seletaks asja, sest tundub ju lausa uskumatuna, et lihtsalt heast südamest selline süsteem välja on mõeldud. Või olen ma lihtsalt liiga rikutud mõtlemisega, et ei usu enam inimeste siirasse headusse?
Paistab küll, et Vana-Tallinn on Eesti esindamisel head tööd tegemas!
Teie terviseks!

lillelaps - ma pean ütlema, et ma ei ole ka siiani kohanud mitte kedagi, kes meie vanakesse niimoodi esimesest pilgust (lonksust) ära armuks. Peaks Livikole mainima, et Lõuna-Aafrika turg vajab vanakesega ujutamist :)
Londoni loomaaed tundub isegi praegu veel kallis lõbu olevat. Pilet on päris krõbe, aga vaadata on selle eest palju. Loomaaed on Tallinna omast palju pisem, aga kuidagi kompaktsem ja mõnusam. Ei ole nii palju tühja lonkimist. Loomad paistavad seal oma elu igal juhul nautivat. Eriti vinged on putukate ja liblikate majad ja pisikeste ahvide ala, kus nad täiesti vabalt inimeste vahel ringi karglevad. Sa pead ikka selle retke ette võtma!
See on Sul küll väga lõbus avastus, et Roberti kooli ahv näeb aasta jooksul hoopis rohkem, kui nii mõnigi inimloom :) Nii vist ongi!
Palju tervitusi!

Juc said...

Issake, mulle just turgatas, et ma tundun siin Sinu blogis kommentaarides üks igavene pessimist ja tujurikkuja :). Mrs Prune´i kohta arvasin automaatselt, et ta võtab naiste gatrderoobidest parimad palad meelega ära ja Briti firmade kohta, et neil peab ikka omakasu mängus olema :). Tegelikult ma muidugi lihtsalt mõlgutasin mõtteid ja Mrs Prune kohta ma seda ei usuks. Firmade puhul paneb seda arvama asjaolu, et selline suhtumine seal levinud on! Järelikult nagu peaks siiski selles midagi kasulikku olema neile! :) Terviseks jah!

Eva ja CO said...

Juc - naljakas, et mulle ei jätnud Sinu kommentaarid üldse mingit tujurikkuja muljet. Sa ju lihtsalt mõtisklesid teemade üle :) Ja see ongi just tore! Proua Prune osas turgatas mul endal ka ju see idee pähe ja firmad on ju teada-tuntud kasu peal väljas olijad :)
Kallistan!