Päikseline päev

Meil sai talv selleks korraks läbi ja ega mul selle vastu midagi pole ka. Kelgusõidu tegemise ja lumememme ehitamise punktid on kirjas, nii et minu pärast võiks kevad nüüd tulla küll. Täna ongi juba selline tunne, et kevad on käes, sest õues on lausa 12 kraadi sooja, linnud laulavad ja maja ees oleva puu pungad on kohe-kohe puhkemas. Täielikust õnnest on puudu veel vaid päike, mida täna kahjuks ilmselt näha ei õnnestu, sest vihma sajab.

Laupäeval aga päikesest puudust polnud. Päike säras kogu päeva ja et seda ilusat päeva mitte raisku lasta, siis läksime väljasõidule. Otsustasime minna paika nimega Beachy Head, mis asub Lõuna-Inglismaal, Eastbourne linna lähistel.

Täpsemalt kohta nimega Birling Gap. Põhjus, miks see koht lahe on, peitub seal asuvates tohutult kõrgetes kriidikaljudes, mis rannal kõrguvad. Ma sattusin tegelikult praegu seda siia kirja pannes segadusse, sest ma ei tea, kas eesti keeles tuleks seda kivi nimetada kriidi-või lubjakiviks? Inglise keeles on see „chalk cliff“, mis peaks tähendama ju kriidi kalju/pank, aga ma ei ole tegelikult kuulnud, et eesti keeles keegi kriidikaljust räägiks. Samas, kriit see oli, sest pükse see määris ja käed jättis katsudes valgeks. No on see väljend nüüd mis ta ka on, aga igal juhul oli vaatepilt võimas.   

Esialgu ei saagi aru, et midagi nii vägevat sind ees ootamas on. Sõidad vaikselt mööda kitsast külateed, mis lookleb roheliste, lambaid täis pikitud küngaste vahel, aeg-ajalt sillerdavat merd märgates. 

Tee kulgeb roheliste küngaste vahel

Lugematu arv lambaid

Ranna lähistele jõudes aga avastad, et roheline aas lõppeb äkitselt ja et sa seisad tegelikult tohutult kõrgel mäel. Kukkumine oleks kõrge ja valus. See on ka kahjuks üks põhjus, miks see kant enesetapjate hulgas nii populaarne on. Merepinnast asub see lausa 162m kõrgusel. Nii ilusal ja päikselisel päeval õnneks keegi endalt meie silme all elu võtta ei tahtnud. Kuna tuul oli üsna suur, siis silkasid hoopis hullud surfarid oma lainelaudadega meist mööda ja otse lainetesse. Kalüpsod olid neil küll seljas, aga hirmus oli ikkagi vaadata, kuidas nad jääkülma vette laineid püüdma tõttasid. 

Surfar laineid püüdmas

Ronisime trepist alla ja nautisime võimsaid vaateid, mõnusat merekohinat ja päikest. Me ei teinudki seal suurt midagi. Istusime niisama tuulevarjus, võtsime päikest ja otsisime lahedaid kive. Minu meelest on ilusate kivikeste ja nende sees asuvate kivististe otsimine täiesti sõltuvust tekitav tegevus. Sätid ennast mõnusalt istuma ja asud kivides sobrama ja mida rohkem sa sobrad, seda enam hasart sind haarab. Leidsime kaks väikest kivistist sisaldavat kivi ja kolm väikest auguga kivi. Väga rikkalik valik seal polnud, aga ega see polnudki ju põhiline. Ax ja Robi tegid lainetega võidujooksu ja minu suureks imestuseks õnnestus neil isegi kuivade jalgadega pääseda (oleksin võinud kihla vedada, et vähemalt üks neist märjaks saab, aga näed siis). 

Kriidimäed

Robi harjutas ronimisoskust

Jalutasime mööda rannariba ja kaifisime iga hetke. Ma ei olnud mitte kunagi nii erilist randa näinud. Suured lumivalged kivid seisid rannal ja jalge all ei olnud mitte liiv vaid lumivalge kivine pind, mis oli vee poolt aegade jooksul laineliseks kulutatud. See nägi välja nagu väga halvasti valatud basseinipõhi. Loodus on ikka imeline! 

Valged kivid ja "halvasti valatud basseinipõhi"

Pikapeale läks meil kõht tühjaks, nii et otsustasime rannalt lahkuda ja minna Beachy Head’i külas asuvasse pubisse, mis oli meile enne silma jäänud tänu oma vahvale nimele „Tiger Inn“ (e.k Tiigri Kõrts). Meie valik poleks saanud enam parem olla. Oleksime astunud justkui mõnda pubistseeni „Südameasjas“ või „Midsomeri mõrvades“. 

Tiger Inn oma hiilguses (valge maja vasakul)

Kõrts kubises inimestest ja uskuge või mitte, ka koertest. Peaaegu iga laua all istus mõni koer või isegi mitu. Mõned inimesed jõid lihtsalt õlut, teised nautisid einet. Meil vedas, sest üks laudkond oli just lahkunud, nii et meil õnnestus koht leida. Tellisime traditsioonilist fish&chips’i. Robert leidis menüüst oma lemmikud rannakarbid (ta võiks neid vist lõputult süüa). Kõik oli imemaitsev. Ma võin julgelt öelda, et nii head kala ja krõbekartulit pole ma veel kuskil enne saanud. Roberti karbid olid ka väga maitsvad, nii et me jäime oma einega üliväga rahule. Arvet maksma minnes uurisin kõrtsmikult, et kui kaua see pubi juba tegutsenud ka on. Kõrtsmik ütles, et oh, ei ole eriti kaua. Kõigest 16.sajandi lõpust alates :) Eriti suureks läksid mu silmad aga kuuldes, et pubi on olnud ühe perekonna pidada juba alates aastast 1807. Pole siis ime, et see pubi nii mõnus oli, kui sinna oli pandud ühe perekonna sajandite pikkune armastus.

Kallistan teid kõiki!

Lumine London

Lumi, lumi ja veelkord lumi! Muust meil siin praegu eriti ei räägitagi, sest lumi on vallutanud kõigi meeled ja keeled ja lisaks sellele halvanud ka liikluse. Eile õhtuses uudistesaates oli ilmateemale pühendatud tervelt esimesed 15 minutit. Õpetati, kuidas libedal teel kõndida (kes ei tea, siis astuda tuleb kergelt jõnksuval sammul, jalad veidi harkis nagu kauboil), uuriti, miks ikkagi rongid ei sõitnud (elektrit andev rööbas oli jääs). Suures plaanis näidati, kuidas üks töömees jääd labidaga rööpalt ära kraapis ja arutati, et see nüüd küll just 21.sajandi tehnika ei paista olevat ja päriti rongiliiklust korraldavatelt meestelt aru. Sõna said perroonil külmetavad inimesed, kes olukorraga just väga rahul polnud (jäädes inglaslikult tagasihoidlikuks oma pahameele väljendamisel) ja näidati statistikat selle kohta, kui palju koole ilma tõttu Londonis suletud oli. Tundus, et ajakirjanikel oli lausa lust seda saadet kokku panna. Uudised toodi justkui kandikul kätte!

Lund hakkas sadama reede hommikul, kui me Robiga kooli jalutasime. Sadu jätkus terve päeva, nii et Roberti kool otsustati 1,5 tundi enne õiget aega sulgeda. Küll on hea, et kõigil tänapäeval mobiiltelefonid ja emailid on, sest teade kooli varasest sulgemisest jõudis kõigini.

Laupäeva hommikul oli lund nii palju, et saime aias lumememmesid ehitada ja lumesõda pidada. Päeval läksime kelgujahile, mis nii lihtne ülesanne polnudki. Kelgud pole siin tavapäraselt just eriti minev kaup, aga kui kord lumi maha tuleb, siis ostetakse ladu kiiresti tühjaks. Meil vedas, sest peale mõnigast otsimist õnnestus meil siiski paar pepualust saada.

Pühapäeval sadas lumele lisa ja me läksime kelgumäele. Mägesid, kust alla lasta, on siin kandis päris palju ja need kõik olid rahvast tulvil. Naersime, et Eestis ei tuleks meil iialgi pähe nii murusele mäele kelgutama minna. Lumi kattis vaevu-vaevu mäge, nii et mäest üles rühkides jätsid jalad pinnasesse suured mudased jäljed. Rahvast see aga ei heidutanud. Kõik lõbutsesid ja rõõmustasid saabunud talve üle. Ja nii ka meie! Ma ei mäletagi ausalt öeldes, millal ma viimati nii uljalt kelgutasin. Vahva oli! Pärast läksime kohvikusse sooja jooki jooma ja tundsime elust mõnu. Lumi on lahe! Isegi, kui seda on vähe ja isegi siis, kui see halvab kogu transpordi.

Olen oma blogis mitmel korral juba kirjutanud sellest, et heategevus on Inglismaal suure au sees ja lapsi harjutatakse selle mõttega juba õige varasest noorusest. Reedel saabus Robi koolist ja teatas, et tal on kotis üks väga tähtis paber, millega tuli midagi teha, aga ta täpselt ei mäleta, mida. Meeles oli tal vaid see, et tal tuleb raha ümbrikusse panna ja see kooli viia. Tuhlasin natuke ta koolikotis ja leidsin sealt ühe siinse heategevusorganisatsiooni NSPCC voldiku. See organisatsioon võitleb laste vastu suunatud vägivalla vastu ja aitab neid, kellele on selline julmus osaks saanud. Voldikus paluti annetusi, et lasele mõeldud hädaabitelefoni elus hoida ja toetada. Raha aga ei tahetud lihtsalt niisama. Robil tuleb raha ise välja teenida. Raha teenimiseks tuleb tal ära õppida kümne sõna kirjapilt. Iga ära õpitud sõna annab 5 punkti ehk 5 penni. Kui tahad eriti tubli olla, siis võid lisaks ära õppida veel viis nö boonus-sõna, mille iga õige kirjapilt annab 10 punkti ehk 10 penni. Kui sõnad on õpitud, siis tuleb test teha ja sealt selgub, mitu punkti laps on saanud. Edasi tuleb paluda headel sõpradel saadud tulemuse alusel annetusi teha. Saadud raha viiakse kaasas oleva ümbrikuga kooli ja laps saab vastavalt kogutud annetustele, kas rohelise, pronksi värvi, hõbedase või kuldse rinnamärgi. Tore idee, aga natuke muidugi tüütu ka, kui kristalselt aus olla (aga seda ma Robile muidugi ei ütle). Samas harjutab see last, et midagi siin ilmas ei saa niisama ja selleks, et midagi saavutada tuleb pingutada. Viis sõna on Robil juba selged, kümme on veel jäänud. Sõnad, mis tal ära õppida tuleb on järgmised:  gold, noodle, calm, chomp, happy, ghost, cheese, gnu, relax, ouch. Boonusena need viis: massive, Neptune, bouncy, dragon, whizz. Punnitame ikka võiduka lõpuni ja korraldame korjanduse. Õilsa eesmärgi nimel võib ju natuke pingutada!

Soojade tervitustega!

Jääääres

Agnese sünnipäev oli väga tore. Hommik algas nagu meil ikka kombeks, lauluga. Elutuppa oli meil kaetud uhke sünnipäevalaud küünalde, kommide, lillede ja suure hulga kingitustega. Ax oli väga rõõmus. Õhtul sõime kooki ja pidasime väikest pidu. Suurema peo pidas Agnes oma sõpradega aga hoopis laupäeval uisuväljakul. Kõigepealt läksidki nad kogu kambaga uisutama ja pärast pitsarestorani sööma. Ax jäi oma peoga väga rahule. Mul tuli tööl kolleegidega sünnipäevade pidamise traditsioonidest juttu ja kui ma ütlesin, et meil on kõige tähtsam osa sünnipäevast sünnipäevahommik, kus me sünnipäevalapse lauluga üles ajame ja talle laua katame ja kingitused üle anname, siis tuli see minu töökaaslaste jaoks suure üllatusena. Minu jaoks oli jälle väga veider, et sünnipäevahommikul sünnipäevalapsest erilist moodi välja ei tehta ja õnnesoovid ja kingitused alles õhtul kätte antakse. Minu töökaaslased leidsid, et see eestlaste komme sünnipäevahommikuid tähistada,  on hiiglama vahva ja arvasid, et nad võiks ka nii tegema hakata. Kuigi ma ei teagi, kas see üldse on eestlaste komme? Võib olla on see ainult meie perekonna/suguvõsa komme niimoodi sünnipäevahommikuid eriliseks teha? Minu tädi pere on aga päris pöörane, sest nemad ei jõua isegi hommikuni oodata vaid ajavad sünnipäevalapse õhtul varem magama, et ta siis öösel kell 12 üles laulda, sest uus päev on ju juba ometigi koitnud ja sünnipäev alanud :)

Canary Wharf

Lätlaste jää-naine

Sel ajal, kui Ax oma sõpradega uisukal jalga keerutas, käisime meie ka jääd vaatamas. Küll mitte uisukal vaid hoopis jääskulptuuride festivalil, mis toimus Canary Wharf’is. Ma ei olnudki varem sinna kanti sattunud. Canary Wharf asub Ida-Londonis, Thamesi kaldal asuvas paigas mida kutsutakse lõbusa nimega - Koerte Saar (Isle of Dogs). See on Londoni äri-ja finantskeskus, kus asuvates pilvelõhkujates omavad peakortereid paljud siinsed pangad ja muud ärihaid. Mulle meeldis seal suurte klaasmajamürakate vahel jalutada ja tunda ennast õige pisikese putukana. Minule, kes  ma armastan avaraid vaateid, mägesid ja merd, tuli tegelikult suure üllatusena, et ma sellest paigast nii vaimustusse sattusin. Vaimustavad olid aga ka jääskulptuurid, mida me ju tegelikult vaatama läksimegi. Skulptorid olid alustanud oma taieste tegemisega juba reedel, nii et laupäevaks oli pool töödest juba valmis (üritus kestis pühapäevani). Uskumatu, kui ilusaid vorme on võimalik jääle anda. Natuke kahju oli sellest, et meil ei tulnud pähe sinna pimedas minna, sest tänu valgustusele oleks vaatemäng kindlasti veel palju uhkem olnud. Kuigi lahe oli ka valges! Võistkondi oli 11. Kahjuks Eestit nende hulgas polnud, nii et elasime kaasa lätlastele, kelle töö meile väga hea mulje jättis. Peale lätlaste võistlesid veel võistkonnad USAst, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Ungarist, Bulgaariast, Portugalist, Belgiast, Rootsist, Hollandist ja Hispaaniast. Lahe oli see, et iga maa, kes võistluses osales, oli üles pannud ka väikse kioski, kus pakuti rahvusroogi. Kes soovis (ja järjekorras viitsis seista), see võis ka ise jääskulptuuri tegemisel kätt proovida. Asjaarmastajatele anti väiksemad jääkamakad, millest nad siis spetsialistide juhendamisel mingi kuju välja raiuda/uuristada said. Lapsed said lume sees mängida, kuigi ma pean tunnistama, et kaugelt vaadates arvasin ma, et tegemist on liivahunnikuga. Lumi, milles lapsed mängisid, oli lihtsalt nii kollane ;) Robertit see lumi ei tõmmanud. Eesti valged lumeväljad olid tal veel liiga hästi meeles :)

Meil on külm! Eile nägime isegi lund! Tundub, et talv siiski vahele ei jää, kuigi vahepeal oli küll juba selline tunne, et kevad on käes.

Kõike kaunist!