Tuesday, 16 April 2013

Kolm päikselist päeva



Ma imestan alati kui ergutavalt võib mõjuda üks pikk nädalavahetus. Tegelikult polegi ju vaja nädalate viisi reisida selleks, et ellu väikest vaheldust tuua. Mitte, et ma saaks vahelduse puudumise üle kurta, aga sellegipoolest mõjus meie kolm päeva kestnud reis Barcelonasse nagu kirss koogil. Seal oli lihtsalt nii mõnus! Eks oma osa mängis kindlasti ka imeilus ilm. Sooja oli just parajalt, veidi üle 20 kraadi, nii et ei olnud liiga kuum, et see ekskurseerimist segaks ja samas oli sooja ikkagi piisavalt selleks, et tuulevaikses kohas päikest võtta.

Barcelona on väga ilus linn. Seal on mõnusaid promenaade ja jalakäiatele mõeldud tänavaid või kui just terve tänav pole jalakäiatele eraldatud, siis on  kahe autosõidurea vahel suur ja lai palmidega ääristatud kõnnitee jalakäiatele. Minu meelest nii mõnus!
Veetsime terve laupäeva Barcelonat avastades. Agnes sai seal kokku vahetusõpilase Albaga, kes meil siin eelmisel kevadel külas käis ja kellel Agnes pärast omakorda ise Barcelonas külas oli. Nii tore, et noored endiselt suhtlevad. Minu meelest tuleb selliseid suhteid väga hoida. Axi hispaania keel on väga palju arenenud, nii et päris mitmel korral oli Agnes meile tõlgiks. Hispaanlased ei ole eriti osavad inglise keele valdajad (kuid kordades paremad, kui näiteks prantslased), nii et Axi keeleoskusest oli suur abi. 
Barcelona jahisadam
 
Barcelonas on mõnusad promenaadid
Kõige vägevama mulje jättis meile Barcelonas turg, kuhu me puhtjuhuslikult sattusime. Turg kandis nime Mercat de Sant Josep/ La Boqueria ja see asus otse jalakäiatele mõeldud La Rambla tänava kõrval. See on suur katusealuses asuv turg, mis lausa kihab melust. Turul müüdi värskeid puu-ja juurvilju, ohjeldamatult sinke, vorste ja muid lihatooteid, kala ja teisi mere-elukaid, saiu ja saiakesi, komme ja muid maiustusi ja kõike muud, mida saab suhu pista. Seal olid pikad letid värkselt kohapeal valmistatud toitudega, mis levitasid hurmavaid aroome, aga kuhu oli täiesti võimatu kohta saada, sest rahvas lausa tungles lettide ääres. Ostsime kaasa värskelt viilutatud sinke ja puuvilju ja jalutasime mere äärde piknikku pidama. Kevadisel ajal reisimise juures on see hea asi, et rahvast on igal pool hulga vähem, kui turismi tipphooajal. Ma kujutan ette, milline inimeste summ seal suvel ringi voorib. Eks rahvast oli nüüdki, aga see oli ikkagi veel üleelatav. 
Turg oli võrratult värvikirev
 
Mõnus melu tänavakohvikutes
Kui need lilled kõik ükskord õitsema hakkavad, siis pole maja enam nähagi
 
Pesu kuivab
Õhtu lõpetuseks läksime Park Güelli, mis on El Carmel’i mäel asuv park, mille projekteeris arhitekt Antonio Gaudi. Park ehitati aastatel 1900-1914 ja see kujutab endast aia-ja arhitektuurikompleksi, kus 17 hektaril asuvad kaunilt kujundatud lillepeenrad ja puudesalud, mille vahel on mosaiikidest kokku pandud kujud ja ehitised. See on midagi enneolematult erilist ja ägedat. Lisaks kõigele on pargist avanevad vaated lihtsalt võrratud. Kogu see park näeb välja nagu mingi muinasjutt. Kahjuks pole mul väga head fotot, et seda muinasjutulisust välja tuua, nii et peate ise kohale minema ja seda imet vaatama.
Park Güellist on ilusad vaated Barcelonale
 
Mosaiikidest kujud...
 
...ja kaunistused
Ma olen juba ennegi tähele pannud, et suurlinn on ikkagi suurlinn. Olgu ta siis kui äge tahes, sügava emotsiooni ja hea tunde hinge jätavad väiksemad paigad ja hoopis lihtsamad rõõmud, kui seda on suurlinna sagin ja hooned, mis panevad sind sipelgana tundma.
Sellepärast  oligi mul hiiglama hea meel, et meie hotell ei asunud mitte Barcelonas vaid Barcelonast 35km edelasse jäävas mereäärses linnas nimega Sitges. See on imearmas linn, kus on nii vanaaegseid kitsaid tänavaid ja lahedaid maju, mille rõdudel ja aknalaudadel lillesülemid ripuvad, kui ka moodsat arhitektuuri ja mugavaid hotelle. Seal on lugematu arv kohvikuid, baare ja restorane ja lausa 17 randa. Nii liivase põhjaga, kui ka kiviseid. Vali, millist tahad! Sitges’i kutsutakse mini-Ibizaks ja Hispaania Saint-Tropezi’ks. Linn pidi olema populaarne geide ja lesbide seas, kes pidid seal armastama puhkamas käia. Meie ei pannud nende eriliselt suurt konsentratsiooni seal aga küll tähele, aga võib olla on ka asi selles, et Londonist tulles ei panegi selliseid asju tähele. Siinne seltskond on ju erakordselt kirju. 
 
Sitges
Sitges'is on mõnusad tänavad


Igal juhul tundsime me endid Sitgesis tohutu hästi. Meie hotell asus otse mere ääres, nii et lainete loksumist oli kuulda ka hotellituppa. Jätsime isegi ööseks rõdu ukse lahti, et mere hääle uinutavat kõla kuulda. Hommikuks ostsime hotelli all asuvast poekesest sooje saiakesi, istusime oma rõdul, jõime kohvi ja sõime saiakesi ja nautisime elu.

Vaade meie rõdult

Pühapäevast saigi meil Sitges’i päev. Meie hotell asus pika rannapromenaadi lõpus. Hotellist sai tasuta rentida jalgrattad ja nendega linna keskusesse sõita. Meile ei pidanud sellist varianti kaks korda pakkuma. Küll oli mõnus mööda mereäärset laia promenaadi sõita! Päike paistis, tuuleõhk silitas juukseid ja naeratus näol oli nii suur, et lind oleks võinud vabalt suust sisse lennata.  
Kolm rõõmsat ratturit (neljas teeb pilti)
 
Sellist promenaadi pidi sõita on lausa lust
Linna jõudes võtsime kohvikus väiksed õlled ja  mõnulesime natuke aega rannas. Axi sõber Alba oli meile öelnud, et Sitges’is tasub kindlasti paellat süüa, sest nii head paellat naljalt kuskil mujal ei saa. Ja me ei pidanud pettuma! See viis tõesti keele alla! Robi paellat ei söönud. Robi sõi kogu reisi jooksul igal võimalusel rannakarpe. Ta on meil juba nii suureks rannakarbi eksperdiks saanud, et kui ühes teises linnas talle karbid toodi, siis Robi nuusutas neid, maitses ja ütles, et need on nii vastikud, et tema neid ei söö. Me maitsesime ka Kallega ja need olid tõesti halvaks läinud. Õnneks ei saanud me neist karpidest mingit kõhuhäda. Hea ikka, kui mees teab, mis mees teeb. Ma natuke kardan mereande (kuigi armastan neid süüa), sest kui need ikka halvaks on läinud, siis võib see väga kurvalt lõppeda. 
Robi oma lemmikutega

Peale kosutavat lõunat sõitsime tagasi hotelli, parkisime rattad ära ja läksime randa peesitama. Robert oli peaaegu kõik need kolm tundi, mis me rannas olime, vees. Ma ei saa öelda, et vesi soe oli. See oli minu meelest põrgulikult külm, nii et ma ei olnud nõus rohkem, kui ainult varbaid, märjaks tegema. Lastel minu meelest puudub külma tunnetus. Päike oli aga mõnus ja väikese jume saime kõik peale. 
Meie rand

Õhtul võtsime uuesti rattad ja sõitsime tagasi Sitges’isse, et kohalikega koos tapas-baaris ennast vaat, et oimetuks süüa. Seda baari märkasime juba päeval, aga siis ei pääsenud me löögile. Õhtul olime kavalad ja läksime kohale veidi enne, kui kohalik rahvas endid õhtusöögile asutab (mis juhtub kuskil 9 paiku). Baariletil oli lugematu arv erinevaid tapaseid – saiaviil all ja selle peal midagi head ja maitsvat. Süsteem käis nii, et igale külastajale anti taldrik ja ta võis ise leti pealt võtta, mida hing ihkas. Iga tapas oli saia külge kinnitatud puust orgiga. Arvet maksma minnes loeti orgid kokku ja selle järgi esitati ka arve. Aeg-ajalt toodi letti sooje suupisteid ja iga kord, kui midagi uut köögist kohale saabus, helistas baarman kella, et kohalolijatele teatada uue hõrgutise saabumisest. See oli tõeliselt mõnus viis õhtustada. Läksime muidugi natuke liiale nende maitsmistega ja kõht sai hirmus täis. Seda mõnusam oli pärast rattal tasakesi läbi tuledesäras linna hotelli veereda.

Esmaspäeval käisime matkamas. Sõitsime Garraf’i rahvusparki, et seal natuke seigelda ja ümbitsevaid vaateid nautida. Tee läks otse mäkke, nii et mul oli vahepeal selline tunne, et kohe kukub auto kummuli ja me lendame uperkuuti. Tänasin õnne, et mina ei pidanud roolis olema.
Jalutusradasid on Garraf’i rahvuspargis päris mitmeid. Me käisime seekord ühel sellisel, mis viis lähikonna kõige kõrgema tipu otsa. Teekond kulges enamasti mööda üsna mõnusat rada ja ei olnud eriti raske. Ainult kõige viimane lõpp nõudis natuke rohkem vaeva ja pisut ronimist, mis aga ennast kuhjaga ära tasus, sest vaated olid imeilusad! Näha olid kõik ümberkaudsed mäed ja ka meri! Me oleme ikka üks kamp vaadete fänne. Oleme neid nüüd viimasel ajal oma vaadete-kogusse kohe palju saanud. Üks ilusam, kui teine! Mäed olid Garrafi’s ilusad, aga ma pean tunnistama, et Šotimaa mäed meeldisid mulle ikkagi natuke rohkem. Hispaanias meeldis rohkem aga see, et ma sain neid vaateid nautida lühikestes pükstes ja särgis ja mitte müts peas ja kindad käes ;) 
Imelised vaated Garaffi rahvuspargis olevatele mägedele
 
Meie olime seal!
Peale matka käisime veel natuke rannas peesitamas ja söömas ja siis oligi aeg Hispaania päike kotti pista ja Inglismaale kaasa võtta. Robert oli lahkumise üle nii nukker, et keegi meist ei tohtinud kogu lennujaamas viibimise aja ega ka hiljem lennukis sõnu „Hispaania“ ja „Barcelona“ suhu võtta, sest Robil tikkus lihtsalt muidu kurbuse pisar silma. Õnneks pole Barcelona kaugel ja me saame sinna teine kord tagasi minna ja ma olen täiesti kindel, et seda me ka teeme.

Hetkel paistab küll, et meil õnnestus osa Hispaania päikesest endaga kaasa tuua. Jäägu see nii!

Palju päikselisi tervitusi teile kõigile!

8 comments:

Anonymous said...

Ole tänatud rõõmu jagamast!Sai justkui ise käidud. Mis suurtesse linnadese puutb, siis mina neist ei vaimustu, rohkem nii, et käidud, punkt kirjas. Aga see väikelinn pani küll suu vett jooksma. Ja veel jalgrattad ja mere loksumine unemuusikaks....!
Meil on ka kevad ja see on tõesti igal aastal uskumatult lahe!
Päikest teile kõigile! Eva sõber

Alice said...

Oh sa raks kui vägev :)
See on nii tõsi, et kui kas või vaid 3 päevaks kuskile ära minna siis tundub tegelikult palju pikemana. Me käisime nii eelmise aasta veebruaris 2 ööd Tenerifel ja tulime tagasi tundega nagu oleks seal terve nädala olnud. Nii mõnus vaheldus.
Barcelonat tahan ma kindlasti kunagi vaatama minna. See on tõesti hea mõte ise aga hoopis Barcelonast eemal mereäärses linnas peatuda.
Pildid on tõesti nii päiksepaistelised ja soojad, et neid vaadates tunnen et peaaegu isegi seda soojust.

Tore, et teil selline meeldiv reis oli :)

Eva ja CO said...

Eva sõber - nii tore, et said justkui meiega kaasa reisida. Sulle oleks see pikk promenaad ja need mõnusad baarid ja restoranid kindlasti meeldinud (matkast ja vaadetest rääkimata). Suurte linnadega on jah nii, et tehtud, käidud, nähtud ja kuulsa monumendiga pildil oldud :)
Vahva, et teil kevad on! Meil läheb siin aina lillelisemaks! Ootan juba kannatamatult, millal meie aia suur roosa puu õitsema hakkab. Üle-eelmisel aastal pudenesid praeguseks hetkeks juba selle õied maha, aga sellel aastal pole puu veel õitsemise nägugi. Imelikult kaua kestab see talv sel aastal. Loodetavasti saab "vaev" kuuma suvega tasutud :)
Palju rõõmsaid tervitusi!

Alice - on jah nii, et käid kolm päeva kuskil ära, aga tunne on selline, justkui oleksid seal terve nädala veetnud.
Barcelonasse tasub kindlasti minna, aga hotell võiks jah asuda kuskil linnast väljas. Esiteks on Barcelonas hotellid palju kallimad kui natuke eemal ja teiseks pole seal linnas mitu päeva nagunii midagi teha. No kui just ei ole mingi tohutu vaatamisväärsuste fänn või muuseumikülastaja. Sel juhul jaguks tegevust muidugi mitmeks nädalaks :)
Nii tore, et pildid sooja õhkavad. Nende lõunamaa riikide päike on kohe kuidagi eriliselt rõõmus ja ere, nii et isegi fotol saad aru, et päike on kuum :)
Tuhat tervitust!

katrinliias said...

Uskumatu kui palju päikeselisi muljeid suutsite kolme päevaga endale koguda! Barcelona tundub tõesti suurejooneline ja kaunis linn olevat. Just veidi aega tagasi lugesin veel kahte blogi Barcelona külastusest nii et muljetest ja piltidest on tekkinud üsna tore üldmulje. Nutikad olete, et ööbimise väikelinna valisite! Mind on ka üha enam ja enam hakanud köitma just ehedad väikelinnad, külad ja looduspaigad. Nn. monumenditurism on küll tore, aga suurlinnad jäävad mingil määral ikka hoomamatuks ja väsitavad. Hahaa, London välja arvatud! Nagu üks kohalik ütles - London is a warm city!Tervitan!

Jane said...

Mõnus, mõnus ...Tahaks ka kohe kuskile minna. Mitte, et praegu siin ka mõnus poleks. Üle 20 kraadi sooja ja linnud laulavad, lilled ja puud õitsevad.
Aga üks asi mida mainisid on ka mulle täiesti sõltuvuseks kujunenud...see lainekohin. Meil pole küll meri akna taga, aga see Genfi järv on piisavalt suur, et kui veidikenegi tuult on, siis kohiseb ja laine laksub tuppa. Ja siis ma lihtsalt kuulan. Siiani poel akent väga lahti saanud hoida öösel, pole nii soe, aga edaspidi kindlasti. Pean ainult mingid võrgus muretsema, et need tarantlid aknast sisse ei tuleks, või sisalikud :D

Juc said...

Oiii kui mõnus, mul tuli kohe tahtmine sinnakanti elu nautima minna. Õnneks on see ka Eestist võimalik. lihtsalt ja aegajalt ka soodsalt :). Nii et ei pea ainult unistama jääma! Selle turu vaatame ka kindlasti siis üle ja teeme teie pikniku järgi :), aitäh idee eest!

pagulane said...

Kas rahakotid jäid kõigil alles?

Eva ja CO said...

Katrin - ma ise ka ikka imestan natuke, et kolme päevaga nii palju head energiat koguda jõudsime. Barcelonasse soovitan Sul kindlasti minna. Usun, et Sulle seal meeldiks.
Väikelinnades on jah midagi mõnusat ja kodust, mis kuidagi eriti hea meeleolu ja mõnusa tunde tekitab. Kui aus olla, siis väsitab mind London ka oma sagina ja tohutute turistide hordidega. Käisime just külla tulnud sõpradega kohustuslikke vaatamisväärsuseid vaatamas ja koju tagasi jõudes olime täiesti läbi.
Palju rõõmsaid tervitusi!

Jane - Sul on seal ju siis täitsa suvi, kui lausa üle 20 kraadi sooja on. Meie kevad on siin ikka väga aeglase arenguga. Nii sooja ilma on vaid mõnel päeval sel aastal olnud.
Nii äge, et saad iga päev lainete loksumise häält nautida. Minu meelest on see üks maailma mõnusamaid helisid. Sul aga tasuks vist jah suveks mingi võrk akna ette muretseda. Mulle muidu sisalikud meeldivad, aga kaisuloomaks ma neid siiski ei tahaks. Uskumatu, et teil seal tarantlid on. Päris võigas...
Mõnusat kevade jätku ja tuhat tervitust!

Juc - Eestist saab vist tõesti väikse vaevaga Barcelonasse lennata. Tuleb vaid silmad soodukate jaoks lahti hoida. Tore, et sain uue reisisihi teie soovide nimekirja poetada :)
Kallistan!

pagulane - rahakotid jäid kõigil alles! Olime Barcelona näpumeeste suurest konsentratsioonist teadlikud ja hoidsime oma asjadel erilise hoolega silma peal.