Sunday, 12 May 2013

Londoni loo lõpp

Te ei kujuta ette, kui mitu korda ma olen mõttes seda lugu alustanud või kui mitu korda viimase aasta jooksul sellele jutule pealkirja mõeldud. Ja nüüd on see päev käes ja ma olen täiesti segaduses. Eks segadus valitseb ka meie elamises, sest eile asusime kõike eriti suure hooga pakkima, aga asi pole selles. Ma olen segaduses oma tunnete pärast. Ma arvasin, et mind valdab sel päeval ainult puhas rõõm, elevus ja pääsemise tunne, aga see pole nii. Mingil salajasel viisil on London ja siinne elu mulle nii kavalalt hinge pugenud, et härdus tuleb lausa peale. Ma olen tabanud ennast mööda tuttavaid tänavaid kõndides silmadega „filmi“ tegemas, et kõik ikka eriti hästi meelde jääks ja et ma kõike jälle märkaks nii nagu siis, kui me siia kolisime ja kui ma seda kõike esimest korda nägin. Tegin pilte Richmondi peatänavast, mida ma pole vist iialgi pildistanud, sest see on nii tavaline. Pildistasin meie sama tavalist ja isegi igavat kodutänavat ja viimasel päeval Robile kooli vastu minnes puistasin mõttes nagu Hans ja Greteke herneid maha, et oskaks tagasi tulla. Kuidas see siis juhtus, et mõte ära kolimisest polegi ainult puhas rõõm? Isegi pisar tükib silma. Ma ei saa aru...Eile, kui me kodunt ära olime, oli kinnisvarafirma meie aia külge löönud sildi kirjaga „välja rentida“. No ei olnud meeldiv seda silti vaadata. Kriipis hinge. Eks pea nelja aastaga saab iga koht armsaks ja koduseks ja kuna meie lahkumine on jäädav, siis ongi hinges kurbus. Tuleme kindlasti Londonit külastama. Planeerime reisi juba selle aasta oktoobriks, aga see pole ikkagi enam see. See pole siis enam kodu. Eestist siia kolides olime suures ja rõõmsas elevuses, sest kõik jäi ju alles ja ootele. Meil oli see õnn, et saime isegi oma enda kodus Eestis olles elada ja tulla koju justkui mõnelt reisilt. Eks ma võtsingi seda Londoni-elu tükk aega nagu pikka reisi. Tegelikult ma arvasin, et ma võtsin seda niimoodi kuni siiani, aga näed siis.  Puges hinge, kurinahk või kurivant nagu meie keeleuuendajast Robi hiljaaegu ütles.

Terve eelmise nädala käisid meil vahelduva eduga head-aega ütlemiste üritused. Finaali neile pidudele pani Agnes reedel. Kõigepealt mindi suurema kambaga välja sööma ja siis tuldi väiksema seltskonnaga meile ööbima. Terve õhtu käis üks suur möll ja tants. Meil on selline lahe telekamäng, kus muusika  mängib ja ekraanil tehakse tantsuliigutusi ette. Sinu ülesanne on siis võimalikult hästi ja sarnaselt ekraani-tantsijaga kaasa vehkida. Lõpuks antakse sulle soorituse eest punkte. On tantse, mida tantsitakse üksi ja ka neid, kus lausa neli sõpra saab koos kaasa tantsida. Meie elutuba pole just hiiglaslik, nii et mööbel lükati nurka ja pidu käis täie hooga. Ma kartsin küll, et naabrid tulevad koputama, aga kuna me tavaliselt sellist möllu ei korralda, siis tundus, et nad elasid selle ühe korra üle. Mul oli hea meel, et Ax ja ta sõbrad Robi ka kampa võtsid. Robi oli täiesti sillas ja kui kell oli 00.30 tuli minu käest küsima, et kuule emme, mis kell on. Ma siis ütlesin ja Robi küsis, et oot, kas sa mõtled öösel? Et kas hommik hakkab varsti tulema? Kui ma kinnitsin, et nii kipub olema küll, siis ta arvas, et no siis ta peab küll vist magama minema. Ja läkski! Robi on meil uskumatu magama jääja. Ta lihtsalt otsutab, et nüüd peaks magama minema ja siis läheb ja jääbki. Mõnus! Axi kamp sai aga magama alles varavalges. Hea, et pidu reedel oli, siis jõuavad kõik ennast esmaspäevaks välja magada.

Tegelikult tuleks mul vist selle looga mingi kokkuvõte teha? Kinnitada või ümber lükata esimeses loos öeldud väide? Millest ma seal üldse kirjutasin? Vaatasin järele – kirjutasin sellest, et me leidsime kodu. Ja selles samas kodus me elasimegi kõik need aastad. Ma ei saa öelda, et ma seda maja alati armastanud oleks. Selles mõttes oleks talvel lahkuda olnud lihtsam, et talvel ma lausa vihkasin seda maja. Selle tuult läbi laskvaid seinu, selle rõskust ja seda, et pidevalt luuras kuskil mingi hallitus, millega tuli võidelda. Praegu on suvine ja tuba on päikest täis. Aed hakkab just oma parimasse vormi tõusma ja kõik halb on ununenud. Kirjutasin ka Agnese koolist. Sellest sai alguses ikka õige palju kirjutatud, sest kooli saamisega oli meil siin igavene jama. Nüüd tuli aga välja, et Agnes sattus täiesti suurepärasesse kooli. Sel ajal, kui Ax sinna läks, ei olnud see veel nii heas kirjas, aga just kuu aega tagasi tehtud inspektsiooni tulemusena leiti, et Agnese kool on saavutanud võimalikest kõige kõrgema hinnangu, mis koolidele üldse antakse – Outstanding, mis eesti keeles tähendab silmapaistev. Nende direktor on väga kõva mutt ja ma üldse ei imesta, et ta kooli nii heale tasemele on viinud. Roberti kool oli juba algusest saadik silmapaistev ja hetkel tundub küll, et nii see ka jääb. Robi kool oli tõesti tore. Roberti õpetajad ja lapsed olid teinud talle hiiglama armsa kaardi lahkumise puhul. Selle peal on klassipilt, mis on tehtud ühel päeval, kui nad kõik võisid koolivormivabalt koolis olla ja kanda riideid, mis neile meeldivad. Kaardi sisse olid kõik lapsed midagi kirjutanud. Nüüd on kindel, et vähemalt 30 väikest inimest teavad, et on olemas selline riik nagu Eesti, sest kõik olid kirjutanud mingi väikse pühenduse Robile ja soovisid talle õnne tema uues koolis Eestis. Hiiglama armas mälestus. Robert oli nii liigutatud ja ei suutnud ära arvata, kuidas nad said seda niimoodi salaja teha, sest ta oli ju kogu aeg koolis. Sellest, et aeg lendab, ei saagi muud moodi aru, kui lapsi vaadates. Õnneks kortsud enda näkku sellise hooga ei tule, et enda pealt ajalendu nii täpselt näeks. Tegime nii Axist kui ka Robist nende esimesel koolipäeval pilti ja nüüd, kui oli viimane koolipäev, siis tegime samas positsioonis uue võtte. Muutus on märgatav ;) 
Agnes esimesel koolipäeval, okt 2009 ja viimasel, mai 2013

Robi esimesel koolipäeval, sept 2010 ja viimasel, mai 2013


Ma arvan, et London muutis meid kõiki ja seda mitte ainult välimiselt. Ma usun, et me oleme nüüd palju tolerantsemad, palju avatumad, palju viisakamad ja palju varmamad kiitust jagama. Ma loodan, et see ei muutu. Me oleme kohtunud nii paljude toredate inimestega ja leidnud sõpru, keda me muidu poleks ilmaski kohanud. Võrratu on omada sellist hulka mõnusaid inimesi oma sõprade pagasis.

Tagasi mõeldes on need aastad olnud väga head. Muidugi oli vahel raskem ja vahel ajas hulluks. Kalle räägib siiani, milline hull eit ma olin jaanuaris 2010 ;) See oli neli kuud peale siia kolimist. Kõigil oli oma koht, omad tegemised, ainult minul polnud midagi peale kodu ja ühel hetkel sellest enam ei piisanud. Ma vajasin suhtlemist ja mingit oma asja. Lihtsalt uskumatult võrratu, et on olemas selline organisatsioon nagu FOCUS, milles ma leidsin oma seltskonna, tegevuse ja lõpuks ka töö. Ilma nendeta oleks mu siinne elu olnud ikka palju vaesem. Kui palju toredaid üritusi ja kui palju huvitavaid seminare ma tänu neile olen saanud kogeda ja kui mõnus seltskond seal oli. Tööle minna oli lausa lust! Käisin just neljapäeval neil veel korra korra külas. Täiesti selline tunne oli nagu läheks koju. Nii mõnus!

London on mõnus, aga tegelikult ma ei tahaks siin tervet elu elada. Ma igatsen Eesti õhku ja avarust ja seda, et ma ei pea kogu aeg trügima. Kui ma kevadel olin nädal aega Eestis olnud ja siis kohe Šotimaale läinud ja siis peale sellist kahenädalast puhkust inimhordidest jälle tagasi Londonis olin, siis ma olin šokeeritud, kui palju inimesi siin oli. Ma ei saanud korralikult kõndida, keegi oli kogu aeg ees, nad nühkisid mu vastu ja mul oli tunne, et ma lämbun. Ma ei saanud üldse aru, mis toimub? Et mingi pidu või? Miks siin nii palju inimesi on, kuigi on ju tööpäev? Ja siis ma sain aru, et olin jõudnud juba selle kahe nädalaga unustada KUI palju siin rahvast on. Naer tuli peale, kui ma selle avastuse tegin.

Mul on hea meel, et ma seda blogi pidasin, kuigi see polnud alati kerge. Ma ikka pole hingelt blogija. Kirjutasin pigem kohustusest kui tungist. Kuigi, kui otsa lahti sain, siis ei saanud pidama ;) No nagu nüüdki. Ma vist võikski heietama jääda. Eks see on natuke nagu asendustegevus ka praegu, sest ma peaksin hakkama jälle asju pakkima. Päeval läheb Robert veel ühele sünnipäevale, nii et pidu jätkub. Ja õhtuks panime kinni koha meie lemmik tai restoranis, et seal oma lahkumist ja ka emadepäeva tähistada.

Homme hommikul on start. Me lähme Eestisse autoga ja ei sõida sinna otse vaid võtame asja mõnuga ja teeme veel enne tiiru läbi Euroopa. Ma arvan, et selline puhver aeg „võõrastes vetes“ enne koju jõudmist on hea. Päris võõrad need veed muidugi pole, sest me ööbime nii mõneski kohas oma sõprade juures. Küll on ikka tore, kui sõpru jagub üle terve maailma. Aga eriti tore on see, et Eestis ootab meid ees eriliselt suur hulk häid ja armsaid sõpru, kellega kohtumist ei jõua ära oodata. Tegelikult ju ongi nii, et veel rohkem kui Eesti õhku ja avarust ja valgeid suveöid, igatsed ikkagi kalleid inimesi. Sellele mõeldes tuli mul nüüd mineku elevus sisse. Küll on ikka lahe, et me koju tuleme! Hurraaa! Süda hakkas lausa kiiresti lööma ja põsed hakkasid õnnest õhetama!

Eesti – siit me tulemeeeeee!!!!!!!!!!


Kallistan teid kõiki! Te olete imearmsad, et kõik need aastad meiega siin vastu pidasite ja meie toimetustele kaasa elasite! Soovin teile kõike kõige paremat! Olgu õnn teiega!

18 comments:

mäemamma said...

Miks siis mina kurb olen? Täitsa totu, ma ütlen ... Loen Su ridu ja hinges kriibib.
Aga tegelikult on tore, et Sa viitsisid blogi pidada, et Teil selline lahe pere on, et Teie Londoni advneture super lahedaks osutus, et elu on lill!!!!

Kas Euroopa reisil Shveits ei jää ette ;-)

Parimate tervitustega ja Teile köike hääd soovides
Mäemamma

PS - kuule, Eva, ole nüüd nii köva mutt ja kirjuta ikka edasi ka. Kirjuta sellest, kuidas Eestisse uuesti sisse elada on! Palun!

Anonymous said...

Kriibib hinge küll, isegi minul, kellele teie kaugelolek kohe sugugi pole meeldinud. Aga see varandus, mille Londonis kogusite, on püsivam kui mistahes kinnisvara. Ja kõigile blogilugejate on London nende aastatega omamoodi koduseks saanud.
SUUR tänu!
Nael kummi,õnnelikku reisi ja rutake aeglaselt!
Varsti näeme! Hurraaa!
Kallistan Eva sõber

Indrek 'Ott' said...

See eest on Eesti maailma kõige ägedam koht! :)
Selle Londoni blogi eest suured tänud, oli alati põnev lugeda! Igatahes on veel üks suurepärase väljavaatega elukutse sulle garanteeritud - reisilugude kirjutaja! :)

Alice said...

Oeh, see kõik on nii super ilusasti kirjutatud, et mul endal tuli väike pisar lausa silma.

Ma saan sellest kurbusest nii hästi aru. Ma küll ei oska ettekujutada mis tunne mind valdaks Eestisse tagasi kolides AGA sellest Londoniga hüvastijätmise tunde tunnen küll ära - ma küll ei lahku aga su kirjutatud on nii tuttav nagu sa kirjutaksid minu kodust (Londonist, Richmondis). Seda enam, et nüüd ma ju tean täpselt milline see teie tänav ja aed on/oli ja Richmondiga on mul nagunii juba enne palju üli meeldivadi mälestusi.

Mul on nii hea meel, et meil õnnestus teiega kohtuda , kuigi kahjuks alles teie siin oldud aja viimasel aastal (kuudel). Ma olen alati nautinud su blogi ja su ülevoolavat positiivset energiat :)

Palju edu ja päikest teile teie reisule ja edaspidiseks eluks Eestis.
Andke teada kui uuesti Londoni tulete :)

Suured Kallistused Rüütliperelt

Juc said...

Evake, küll Sa oskad ikka ilusti ja liigutavalt kirjutada. Ma kohe kujutasin ette, kuidas Sa seda "filmi" oma peas tegid. Muidugi on kahju lahkuda, see on ju ikkagi kodu. Mis siis, et ees ootab teine kodu. Tore, et tulete kevadel, siis on siin nii ilus! Teil on seal imearmsad sõbrad ikka tekkinud, nii südamlikud. Lugesin Axi sõbranna lahkumiskirja Axile, pidin peaaegu nutma hakkama :). Igatahes, tore, et viitsisid blogi pidada, oli väga põnev, aga veel toredam, et varsti saab telefonitsi lobada :). Juc ja co

Tikker said...

Küll on hea, et sul seda kohusetunnet siis jagus, meie saime kõik nautida :) Ma saan väga hästi aru nii Eesti kui Londoni igatsusest... Tükike südant jääb nüüd Londonisse maha, pole miskit parata ;)

Aga kodus on ikka kõige parem :)

Eva ja CO said...

mäemamma - oh, ära ole kurb! Tegelikult ongi ju olukord lill ja lahe :) Kift, et me siia sattusime ja seda kõike kogeda saime.
Kahjuks me Sveitsi seekord ei satu, aga kes teab, kes teab? Ehk kunagi tulevikus?
Ma olen mõelnud, et ma kirjutan loo kunagi oktoobri alguses. Siis on juba näha, kuidas lastel koolis läheb ja muljetada esimeste kuude muljeid. Nii, et kunagi sel ajal võid mu blogisse piiluda, et ehk ongi lugu ootamas :)
Igal juhul on mul üliväga hea meel, et ma tänu blogimisele Sinuga nö tuttavaks sain. Sa oled üks hiiglama tore ja päikseline inimene. Kohtumiseni Sinu blogis :)

Eva sõber - mõtlesin täna veel mitu korda selle hinge kriipiva tunde peale. Mul on hea meel, et ma selle siia kirja panin, sest tänu sellele läks kuidagi kergemaks. Praeguseks hetkeks on minu härdad hetked asendunud reisielevusega. Asjad on pakitud, auto on tuubil täis ja meie oleme minekuvalmis. No mõned tunnid on veel aega stardini, aga ikkagi...
Ma loodan küll, et tänu meie blogile on nii mõnigi Londonit teise nurga alt näinud või siit midagi uut ja huvitavat leidnud, mida muidu ehk poleks teadnud. Kui see nii on, siis on mu missioon täidetud :)
Nael kummis kulub ära! :) Aitäh! Oleme ettevaatlikud ja ei kihuta!
Rõõmsa kohtumiseni! Tuhat tervitust ka!!!!

Indrek 'Ott' - muidugi on Eesti maailma kõige ägedam koht! Ma ju tean seda tegelikult :) Ise ka imestasin, et mis värk see siis on, et London pisara silma toob, kui Eesti see kõikse parem koht on :) Oh seda naese südant küll, ma ütlen. Mõtles teisele kuu ka selga ;)))
Nii tore, et meie lugusid põnev lugeda oli. Selle elukutse variandi jätan meelde :)

Alice - aitäh nii ilusate sõnade eest.
Mul on ka hiiglama hea meel, et me teie perega tuttavaks saime ja üksteist ka päris elus nägime. Naljakas, kuidas juba blogi lugedes saad aru, et tegemist on laheda inimesega. Ega vist tobedate inimeste blogisid ei loeks ka? Mõttemaailm peaks ikka kuidagi sarnane olema, et tekiks huvi lugeda? No mul vähemalt on nii.
Suur tänu kõigi heade soovide eest! Kui Eestisse tulete, siis palun kindlasti teada anda. Me ju seal peaaegu ühe küla eided ;) No nagu siingi :)
Eriti suured ja soojad kallistused kogu teie perele! Ja õhumusid panen ka teele!

Juc - nii armas, et mu lugu Sulle hinge läks. Mul poleks midagi selle vastu, kui ma tulevikus neid oma "filme" unenägudena näeks. Ilusad filmid said :)
See on muidugi superlahe, et kodu ootamas on ja sõbrad ja kevad ja suur suvi...Oh! Me pole ju Eesti jaanipäevalgi juba kolm aastat käinud. Milline lubamatus!!! :) Kõike seda saame me kohe, kohe nautida! Ja kõige kiftim on see, et me ei pea isegi alati helistama, me tuleme ise kohale ja lobiseme nii, et keegi teine ei saa sõna vahele pista :) Ja joome liitrite viisi kohvi ja lobiseme veel... Oh, kui laheeeee!!!
Triljon tervitust!

Tikker - mul on nii hea meel, et Sa mu blogi lugema sattusid ja et Sa seda nautisid. See on tõesti suur tunnustus! Aitäh!
Teil on ju ka kohe ees tagasi Eestisse kolimine! Nii tore, et selle otsuse tegite. Kodus on muidugi kõige parem. Õnne kogu teie kambale selleks ettevõtmiseks. Mingu kõik hästi!



katrinliias said...

Oeh! Alles esmaspäev ja kõik on juba pühapäevast blogipostitust lugenud ja kommenteerinud...Aga mina alles istusin eile pargis pingil ja mõtlesin, et ...ehk teisipäeval veel, aga siis on Londoni lool lõpp. Lõpp tuli küll veidi varem, aga mitte vähem kurb.
Eva ja kogu teie kamp! Tänud Juci blogile, et teiega tuttavaks sain, ja tõesti tore Evake et oma Londoni-lugusid meiega jagasid! Võrratult vahva oli tutvuda kogu teie perega, ja kirjutiste kaudu osa saada Inglismaa ja ka teiste paikade võlust.
London on ka minu südamesse püsima jäänud, kuigi olen seal vaid lühikesi aegu peatunud.Siiski loodan selles linnas ka veel kunagi pikemalt elada.
Kurbus ja rõõm käivad ikka käsikäes, nii et kuigi on kahju et blogi nüüd lõpetab, olen siiski tohutult õnnelik et Sinuga selle blogi kaudu tuttavaks sain! Tugevad kallistused kogu teie kambale, õnnelikku kojusaabumist ja...kui kunagi elu teid mõnest teisest riigist leiab - siis oleks taas kord tore posti saada!

Eva ja CO said...

Katrin - tervitused Taanist! Meie Londoni elule sai punkt pandud esmaspäeva hommikul. Sellepärast ka tavapärasest teine postituse päev.
Suur aitäh Sulle kõigi nende heade soovide eest. Tore tõesti, et meil õnnestus Sinuga kohtuda.
Loodan, et Sinu unistus täitub ja Sa saad veel kunagi Londonit oma kodulinnaks kutsuda.
Tuhat tervitust!

killuke said...

Pole enne mahti olnud maha istuda ja ka kaasa kurvastada, et üks peatükk läbi on saanud. Aga samas rõõmustan, et olete oma eluga tagasi Eestis :)
Nõustun väga selle lõhkikistud tundega. Olen isegi selle peale palju mõelnud. Kuidas oleks olla Eestis tagasi... Kanada on ka parasjagu hinge pugenud, nii tuttav ja omane. Ja Eesti on ju ka südames. Ilmselt jäängi nii kahe maa vahele kõikuma :D
Kuigi saan aru, miks sa ei tahaks kirjutada edasi, siis oleks ikka tore teada, kuidas tagasiminek läks. Kuidas lapsed harjusid. Kujutan ette, et nii mõnedki lahkujad, kes plaanivad tagasiminekut, on samamoodi huvitatud. Ise olime seda sammu ka umbes neli aastat tagasi tõsiselt ette võtmas ja siis uurisin ning puurisin kõigi käest, kellega aga jutule sain. Viimaks lükkasime ikka kogu asja edasi. Eks paista, mis lapsed tahavad teha, kuid ise näeme end küll mõne aja pärast Eestis - samamoodi, eks paista, kuidas asjad lõpuks kujunevad...
Kevadiste tervitustega kaugelt Kanadast!

Eva ja CO said...

killuke - tervitused Eestist! Jõudsime just mõned tunnid tagasi kohale. Küll siin on ilus ja soe ja päikseline! Enam pole hinges kurbuse raasugi. See vahepealne reis läbi Prantsusmaa, Belgia, Hollandi, Saksamaa, Taani ja Rootsi, oli ikka väga hea mõte. Nüüd on pea uutest emotsioonidest tulvil. See olekski esimene nõuanne tagasi koju kolijale - kui vähegi saate, ärge minge otse vaid ringiga. See on hea puhveraeg ja lõpuks kohale jõudes on tunne, et oh kui mõnus, jõudsimegi koju :)
Ma kujutan ette, et Sul oleks Kanadast veel palju raskem lahkuda. Oled seal ju nii kaua olnud. Päris huvitav, kas teie lapsed kunagi päriseks Eestisse tulevad? Põnev!
Kirjutan kindlasti sügisel veel ühe loo ja annan teada, kuidas sisse elamine läks.
Rõõmsate tervitustega päikselisest Eestist! Siin on mõnus!

Raul wips Vibo said...

Salam Alaikum!

Asjaolu, et te võtsite sellise vahva emigreerumise ette ja et meil oli võimalus teid Londonis külastada ja mis peamine, Sul jätkus aega ja motivatsiooni (ausalt ei ole jäänud sellist muljet, et see kuidagiviisi kohustus oleks olnud) sellest ülima regulaarsusega ja tohutu optimismiga kirjutada, aitas ka mind (meid) saada üle sisemisest rahutusest ning kõhklustest. Tegelikult juba ammusest ajast peas keerelnud mõtted maailma vallutamisest on tänaseks teoks saanud.
Me eestlased oleme rahvusena N. Liidu viljastavates tingimustes sissekasvanud umbusklikud enesekesksed sipelgad. Tolerantsust muu maailma ja inimeste veidruste suhtes on meil vähevõitu. Kuigi Eesti rände statistika on üsna masendav, on sellel loodetavasti positiivne mõju. Loodus tühja kohta ei salli.
Mul on hea meel, et te ikkagi jõudsite koju tagasi ja ei jäänud Londonisse päriseks. Vahepeal ikka natuke selline hirm oli. Tänama peab vist seda isoleerimata Richmondi maja, mis on ikkagi kehvem, kui Eesti kinnisvara arendajate toodang :) Nuustaku võlust ikka enne päriselt aru ei saa, kui oled kusagil eemal pikemat aega viibinud. Nüüd me siis teame seda.
Aitäh!

Anonymous said...

Küll vahelduva eduga,aga see-eest sain nüüd Sinu(Teie) ülima muheda,hästi-kirjutatud,illustreeriva,mötlemapaneva ja silmaringi avardava looga(tükiga elust) tutvust tehtud ja otsast löpuni kaasaelatud ;)..Mul ei jätku neid Sönu,aga töesti Soovin Teile ainult edu, kordaminekuid ja palju päikest!
Ehk kerget sulge ka edaspidisteks sissekanneteks ;)!

Eva ja CO said...

Wips - Alaikum Salam! (tuleb vist nii vastata tervitusele?)
Vabandan, et mu vastukommentaar nii kaua aega võttis. Ma lihtsalt ei ole oma blogis enam ammu käinud. Eesti elu on hirmus kiire :) Palju kiirem, kui Inglismaa oma!
Mul on nii hea meel lugeda neid kosutavaid sõnu meie blogi aadressil ja eriti suur rõõm on sellest, et tänu sellele sai teie pere julgust, et minna laia maailma avastama. Te panite muidugi kohe eriti ägedalt teise ilma otsa ja hoopis teise kultuuri. Seal hakkama saada ja optimismi säilitada on kindlasti palju raskem, kui vanal heal Inglismaal.
Tegelikult ei olnud meil kordagi mõttes, et me võiks alatiseks Inglismaale jääda. Kõrvalt vaatajal võis see mõte pähe ilmselt tulla küll (eriti, kui ma kõigest seal olevast nii ülivõrdes kirjutasin), aga südames teadsime me alati, et tuleme tagasi. Me oleme ju Eesti fännid :) Selles osas on Sul aga küll õigus, et kaugelt vaadates näed kodumaa ilu ja võlu hoopis paremini ja oskad seda hinnata.
Hästi palju õnne ja edu teie kambale sinna võõrale maale! Pikka meelt ja ärge siis unustage vihastamise asemel imestada, nii elate kauem :) (see on Mati Kaalu tarkus)
Kallistaaaaaaan!!!!

Eva ja CO said...

Anonymous - lugesin Su kommentaari ja suu oli nii suures naeratuses, et põskedel oli valus. Aitäh! Tegid mu päeva kohe ilusaks!
Suured tänud ka kõigi heade soovide eest! Olles nüüd natuke üle kuu aja Eestis olnud, siis ma pean ütlema, et kardetud kohanemisraskust pole ma veel kogenud. Võib olla on asi ka selles, et sukeldusin peaaegu kohe pea ees töösse ja nii ei jäänudki eriti aega niisama olemiseks. Või tuleb see Inglismaa igatsus äkki hoopis sügisel, kui taevas on madal ja hall? Ei tea...Hetkel on aga mõnus suvi ja kuigi mul puhkust pole, siis pikad ja valged õhtud teevad ühest päevast justkui kaks. Elagu Eesti! Siin on mõnus!

katrinliias said...

Heihei! Uskumatu, aga mu näpp klõpsis siia, kuigi ise ju tean et Londoni looga lõpp. Ja ikkagi, nii lahe oli siit leida postitusi,teada et teie kambal hästi läheb ja et too lõpp ikka nagu polnudki päris lõpp! Jehhuu!

Eva ja CO said...

Katrin - heihei! Milline vahva üllatus oli siit veel ühte kommentaari leida :) Meil läheb endiselt toredasti (ja päike tuli ka jälle täna välja! Lapsed naudivad pikka suvepuhkust ja mina harjutan tööl käimist (tuleb juba päris hästi välja ;) Ja Kalle jõudis ka eile lõplikult koju. Hurraaa!!!
Palju päikselisi tervitusi!

Jane said...

Ootam aga ikka uusi postitusi! Küll nad tulevad, kuhu nad jääda saavad :D:D:D