Nädal on möödunud nii kiiresti, et polegi jõudnud blogisse midagi kirjutada. Oma osa võib olla muidugi ka sellel, et mida rohkem me oma elu siin sisse seatud saame, seda vähem toimub igapäevaselt sündmusi mida oleks otsekohe teiega jagada. Poleks vist kuigi huvitav lugeda reportaaži stiilis – Kalle läks tööle ja Ax kooli ja mina panin pesu pesumasinasse :) Õnneks ei ole meie päevad päris nii igavad nagu eelmisest lausest mulje võis jääda, nii et nädala kohta leiab ikka midagi, millest kirjutada.
Eelmise nädala teisipäeval saabusid riburadapidi töömehed ja uskuge või mitte – kõik ripakil asjad said parandatud. Või no peaaegu, sest köögi laes olev auk tehti veel suuremaks, kui see enne oli, aga lekke koht sai igatahes parandatud. Kuid selleks, et saaks jälgida ega see uuesti lekkima ei hakka, siis jäeti auk „paariks päevaks“ veel lahti. Arvestades kohalike asjameeste „kiirust“, siis ma mõistsin kohe, et see paar päeva venib heal juhul paari nädalani, pigem vist küll kuuni. Nüüd on paarist päevast saanud juba nädal, aga ausalt öeldes olen ma selle auguga juba nii harjunud, et ei pane seda enam tähelegi. Küll see ükskord korda saab!
Kolmapäeval ja neljapäeval käis Robi jälle oma lastepäevahoius. Ta oli väga vapper! Natuke nuttis, aga mitte enam meeleheitlikult ja kui ma talle pärast järgi läksin, siis oli väga rõõmsas tujus ja kasvatajad ütlesid ka, et ta oli heas tujus ja tegus olnud. Kolmapäeval oli neil kokanduse tund ja nad meisterdasid seal endale sooja juustusaia – lõikasid piparkoogivormiga saiast viisnurga välja, siis juustust samasuguse viisnurga ja siis läks sai ahju. Robi oli oma kokakunsti üle väga uhke ja ütles, et tema tahab kodus dinosauruste kujulisi maiustusi teha. Läksingi siis järgmisel päeval otsima, et kas siin üldse piparkoogivorme leidub ja kujutage ette – oligi! Ja lausa dinosauruste kujulisi, nii et Robi oli õnnest segane! Tegime siis dinosauruste kujulis küpsiseid. Eile, s.t esmaspäeval, oli ka Robil lasteaiapäev ja ta oli juba nii tubli, et ei nutnud üldse! Jäi minust sinna multikat vaatama ja lehvitas rõõmsalt. Nii tore on niimoodi teda sinna jätta! Kui järgi läksin, siis nad tulid just õuest ja Robi oli väga elevuses ja ütles, et ta oli türannosaurust mänginud ja hirmsa häälega möiranud, nii et tüdrukud olid põõsasse jooksnud. Ta ise oli selle saavutuse üle väga õnnelik ja endagaga väga rahul. Küsisin, et kas kasvatajad ei pahandanud, kui ta niimoodi möirgas ja ta ütles, et ei pahandanud. Õnneks ma kirjutasin kasvatajatele ka Robertit tutvustavas jutukeses, et kui ta vahel möirgab, et siis ei tasu ära ehmuda, et ta on siis lihtsalt dinosaurus. :)
Robil üllatas meid ühel päeval – vaatas ühte autodega pilti ja hakkas omaette loendama: one, two, three, four, five! Nii, et mõned korrad lasteaias ja juba hakkab keel külge! Vahva!
Kuna Robi reedeti lasteaias ei käi, siis võtsime ette retke loodusmuuseumisse, et taaskord dinosaurustele pilk peale visata. Seekord olin targem, nii et alustasime oma ringkäiku poest, kus kõikvõimalikku dinosauruseid puudutavat kraami müüakse. Robi sai oma kohustusliku türannosauruse (sest täpselt SELLIST tal veel ju polnud ;) ja siis saime rahulikumalt ringi vaadata. Nüüd tegime tiiru peale enam-vähem kogu majale, nii et jõudsime ka putukate, lindude ja maakera puudutava väljapanekuni. Pärast käisime kohvikus. Kui kohvikust lahkuma hakkasime, siis jätsin ettekandja jaoks lauale jootraha. Robi tahtis seda endale võtta, sest ta on meil suur raha koguja ja niikui kuskil mõni penn vedeleb, nii ta paneb selle oma kassasse. Ütlesin, et ära võta, et see on ettekandjale. Robi küsis sellepeale, et kas tädil on siis ka kassa? :))
Laupäeva veetsime veekeskuses. Kalle küll sellel üritusel ei osalenud, sest ta lihtsalt ei viitsi nii kaua praktiliselt mitte midagi tehes vedeleda ja siirdus hoopis kaubandusse. Kuna Eesti veekeskused on kõik üsna hiljuti ehitatud ja väga ilusad, siis pidime natuke pettuma. Riietusruum oli veider, mehed ja naised koos. Dushiruumid olid küll eraldi, aga dushid olid paigutatud kabiinidesse, mis nägid välja nagu wc-d. Jätsime oma pesemisvahendid dushi-kabiinide juurde, et kui pärast basseinist tuleme, on kohe hea pessu minna. Hiljem selgus, et kellelgi oli neid asju enne vaja läinud, nii et saime kellelegi teene teha ja teda shampooni, palsami ja dushigeeliga varustada. Küll see heategevus on tore, kahju ainult, kui seda päris vabatahtlikult teha ei lasta. Aga me ei lasknud tujul langeda, sest need paar tundi, mis me basseinis veetsime, olid tegelikult päris toredad. Seal oli kaks basseini – ühes oli paar rada ujumiseks ja teine oli üsna suur ja enamjaolt üsna madal bassein, mis tagumisest otsast läks sügavaks. Bassein oli rahvast täis, enamasti olid seal isad oma lastega. Üsna palju oli penoplastsist lauakesi, mille peal lapsed aelesid ja nendega sõitsid. Aeg-ajalt lasti basseini lained, mis tekitasid palju elevust. Üks toru oli ka, aga kuna seal polnud foori, mille järgi orienteeruda, kas võib laskuda või mitte, siis pidi seal üleval olema üks noormees, kes siis laskumiseks loa andis. Kuna ta ilmselt kogu aeg seal olla ei viitsinud, siis pandi liurada aeg-ajalt kinni, nii et kogu aeg seal lõbutseda ei saanud. Tegime Robiga ka paar sõitu. Esimene kord meeldis talle tohutult, aga teisel korral ta naeris nii kõvasti, et lõpuks vette kukkudes tõmbas endale korraliku portsu vett kurku, mis kuigi lõbus polnud, nii et rohkem ta seal sõita ei tahtnud. Agnes sõitis torus muidugi rohkem kordi. Kui me olime juba kaks tundi vees ligunenud ja täiesti kortsus ja kui suutsime Robertile augu pähe rääkida, et ehk oleks aeg lahkuda, siis saimegi minema. Veekeskus on meie kodunt 10 minuti bussisõidu kaugusel, nii et väga lähedal. Ma ei tea, kas ma teine kord viitsiksin sinna uuesti minna. Ehk leidub siin ka lahedamaid veekeskusi.
Kalle poodlemine läks aga väga hästi – ta leidis endale teksad, mis (nagu ta ise ütleb), on vist elus esimest korda talle isegi veidi pikad! Nii, et igati edukas päev!
Laupäeval luusis meie õues jälle rebane. Seekord sai Kalle ta ka pildile, mille ma siia jutu juurde lisasin. Õnneks ei ole ta väga julge, sest kui Kalle läks õue, et teda veel paremini pildile saada, siis jooksis rebane minema. Mulle oli see kergenduseks. Kuidagi hirmus oleks olnud, kui ta poleks ära jooksnud.
Pühapäeval võtsime ette jalutuskäigu Richmondi parki. Me juba ükskord käisime seal, aga tookord sattus olema suur paadisõiduvõistlus, nii et asusime hoopis seda vaatama ja meie retk jäi lühikeseks. Seekord lähenesime pargile kaugemast nurgast ja me ei pidanud pettuma – kõigest paarsada meetrit jalutamist ja juba nägimegi suurt punti hirvi – Richmondi pargi uhkust! Kari oli üsna suur, oma 20 emast hirve, kelle eesotsas oli suurte ja uhkete sarvedega isane, kes tegi hirmsat häält, et noorematele isastele, kes neist veidi eemal viibisid ja suud vesistasid, hirmu nahka ajada. Nooremaid isaseid oli oma kümme tükki ja osad puksisid üksteist. Kohalikus lehes ka hoiatati, et hirvedele ei maksa väga lähedale minna, et neil on praegu paaritumise aeg ja et isased võivad olla üsna kurjad. Me väga lähedale ei läinudki, kuigi Robert ütles, et need on tema sõbrad hirved ja neid ei tasu karta! Robi on ikka suur loodusemees, tulevane Fred Jüssi vist :) Park ise on aga ikka tohutu suur. Täis igavesti vanu tammesid ja muid vanu ja mitte nii vanu puid. Väga lahe koht! Jalutasime seal umbes tund aega, aga kuna vihma hakkas sadama, siis otsustasime bussiga tagasi sõita ja kuhugi sööma minna.
Eile, sel ajal, kui Robi lasteaias oli, käisin ja registreerisin meid kohaliku perearsti juurde. Siin on sõltub perearsti valik elukoha postikoodist ja kuna meile kõige lähem asuvas perearstikeskuses oli just patsientidele vabu kohti, siis läks registreerimine kiiresti. Tuli ainult täita hunnik pabereid, esitada mõni kiri või arve, et tõestada, et sa ikka tõesti sellel aadressil elad, siis veel endal vererõhk ära mõõta (selleks puhuks oli seal spets aparaat) ja oligi tehtud! Lihtne!
Perearsti oli meil hetkel vaja selleks, et ma saaksin täita ära Agnese koolist saadetud ankeedi. Agnes läheb ülejärgmisel reedel klassiga Londoni loomaaeda ja selleks puhuks saadeti koju kaks A4 lehe täit ankeeti Agnese tervisliku seisundi kohta. Kohe algusesse tuli märkida perearsti nimi, mida meil seni ei olnud. Nüüd siis on! Aga see ankeet oli ikka täitsa absurd – tuli kirja panna lapse allergiad (no see on veel isegi natuke mõistetav), siis vaktsineerimise ajalugu, siis kirjutada, kas laps tohib füüsilist koormust saada, kas teda vajadusel võib arst läbi vaadata ja kõige tipp oli, et ma pidin oma allkirjaga kinnitama, kas vajadusel võib Agnesele anda Coldrexi sarnast ravimit või sügelemise vastast ravimit. Ausalt öeldes ei saanud ma alguses neist sõnadest arugi, sest need ravimid olid kirjutatud ilmselt ladina keeles. Õnneks on meil aga hea sugulane dr Riina, kes alati arstialastes küsimustes aidata oskab ja nii ma siis saingi teada, mida ma lubama või mitte lubama pean seal ankeedil.
Agnesel läheb koolis endiselt päris hästi. Ainuke probleem on praegu prantsuse keel. Kuna meie Kallega seda keelt ka ei oska, siis me ei saa Axi aidata ka. Nõme on see, et sõnade hääldusi kirja ei panda ja õpikut pole. Täiesti masendav! Võib olla on nad arvamusel, et küll see keel ükskord ise külge jääb, aga kuna Agnes on harjunud kõigest aru saama ja kõiges tubli olema, siis on tema joaks väga raske lihtsalt oodata, et ehk jääb keel külge. Mõtlesin, et pean vist paluma Eestist prantsuse keele õpiku saata, kus oleks kirjas ka hääldused. Olen siin poes vaadanud neid õpikud, aga seal ei ole ka hääldust kuskil märgitud. Ju see peab vist loomulikust intelligentsist tulema. Mul selle koha peal intelligents vist puudub, no ei tule kuidagi see hääldus! Agnes palus eile õpetajat, et ehk tal on mahti Axile peale tundi veidi seda hääldamise värki õpetada, aga õpetaja ütles, et tal pole aega ja lubas, et neljapäeval viib ta Axi kokku ühe häälduse-spetsiga. Ehk on abi?
Matemaatikaõpetajaga saab Agnes aga väga hästi läbi. Nad on juba kaks korda Axi algatusel peale tunde istunud, sest Ax tahab asja selgeks saada. Nüüd tegi õpetaja talle matemaatilise sõnaraamatu, et Agnes saaks aru, millest jutt käib. Tore! Hetkel tegelevad nad ümmardamisega, mis meil Axiga sai just mõni aeg tagasi Eesti kooliprogrammi õppides läbi võetud, nii et selles osas on Ax teistest ees. Muidu aga arvutavad nad praegu komadega, mida Ax pole veel õppinud ja samuti miinuse ja plussiga arvude liitmist ja lahutamist, mida Ax ka pole veel õppinud, aga mis tal imekombel selge on. Agnes kommenteeris, et õnneks Tõnn (Axi vanaisa) rääkis talle kunagi sellest. Hea, kui omad matemaatikust vanaisa :)
Kahjuks pean teid kurvastama, et seekord rubriiki „sõna on Kallel“ ei ole, aga Kalle lubas mulle eile, et ta ükskord võtab ennast kokku ja kirjutab siia loo sellest, kuidas tal tööl asjad käivad. Nii, et lootust vähemalt on!
Minul oli eile väike enesehinnangu tõstmise seik. Mulle kirjutas üks naine FOCUSest. Mäletate, kirjutasin kunagi FOCUSest – see organisatsioon on loodud inimestele, kes on UK-sse äsja tulnud ja pakub igakülgset abi siin kohanemiseks. Käisin kunagi septembris seal ühel hommikusel kohvi joomise ja lobisemise üritusel. Eile siis kirjutaski üks naine, kellega ma seal kohtusin, ja ütles, et olin oma positiivse olekuga talle meelde jäänud ja et FOCUS pidi korraldama novembri alguses ürituse naistele, kes on siia tulnud oma mehega, kuna mees on siin tööle asunud ja küsis, et kas ma oleksin nõus oma sisseelamise kogemusest neile rääkima. Nii äge! Ma olin nii meelitatud! Mulle sobiks see väga hästi, kui see toimuks päevasel ajal, sest Robert on siis lasteaias ja nii ma talle ka vastasin. Aga no ükskõik, lähen ma siis sinna rääkima või mitte, aga igatahes mõjus see kutse minu enesehinnangule väga positiivselt!
Kuna meile on nüüd saabunud juba esimesed arved, millega me saame tõendada, et me tõesti siin elame, siis sai Kalle registreerida ennast CityCar’i kasutajaks. Kes ei ole eelnevaid lugusid lugenud, siis ütlen lühidalt, et see on omamoodi autorent, kus süsteem käib nii, et registreerid ennast kasutajaks, tasud aastamaksu (mis on vist 60 naela) ja sulle saadetakse magnetkaart. Siis saad endale internetis broneerida auto, mis asub sinule kõige sobivamas paigas (autod seisavad tänavatel, erinevates kohtades), lähed broneeritud ajal auto juurde, avad magnetkaardiga ukse ja lähedki sõitu. Umbes nii see kuidagi igatahes käib. Maksad tunnitasu, mis on 4 naela tund ja kui võtad auto terveks nädalavahetuseks, siis on soodsam. Nüüd meil ongi plaan, et juhul, kui see magnetkaart sel nädalal peaks meieni jõudma, siis lähme nädalavahetusel väljasõidule. Plaan on minna paariks päevaks Somerseti kanti. Põnev! Loodetavasti saate järgmisel nädalal sellest käigust lugeda!
Kuulsin, et teil sajab seal lund! Uhh, hirmus! Meil oli ka täna hommikul külm – kõigest 8 kraadi sooja, päeval tuleb 16 ;) Mingi põõsas läheb meil maja ees just õitsema! Imestamist jagub endiselt kuhjaga!
Päikesest soojemate kallistustega!
Eelmise nädala teisipäeval saabusid riburadapidi töömehed ja uskuge või mitte – kõik ripakil asjad said parandatud. Või no peaaegu, sest köögi laes olev auk tehti veel suuremaks, kui see enne oli, aga lekke koht sai igatahes parandatud. Kuid selleks, et saaks jälgida ega see uuesti lekkima ei hakka, siis jäeti auk „paariks päevaks“ veel lahti. Arvestades kohalike asjameeste „kiirust“, siis ma mõistsin kohe, et see paar päeva venib heal juhul paari nädalani, pigem vist küll kuuni. Nüüd on paarist päevast saanud juba nädal, aga ausalt öeldes olen ma selle auguga juba nii harjunud, et ei pane seda enam tähelegi. Küll see ükskord korda saab!
Kolmapäeval ja neljapäeval käis Robi jälle oma lastepäevahoius. Ta oli väga vapper! Natuke nuttis, aga mitte enam meeleheitlikult ja kui ma talle pärast järgi läksin, siis oli väga rõõmsas tujus ja kasvatajad ütlesid ka, et ta oli heas tujus ja tegus olnud. Kolmapäeval oli neil kokanduse tund ja nad meisterdasid seal endale sooja juustusaia – lõikasid piparkoogivormiga saiast viisnurga välja, siis juustust samasuguse viisnurga ja siis läks sai ahju. Robi oli oma kokakunsti üle väga uhke ja ütles, et tema tahab kodus dinosauruste kujulisi maiustusi teha. Läksingi siis järgmisel päeval otsima, et kas siin üldse piparkoogivorme leidub ja kujutage ette – oligi! Ja lausa dinosauruste kujulisi, nii et Robi oli õnnest segane! Tegime siis dinosauruste kujulis küpsiseid. Eile, s.t esmaspäeval, oli ka Robil lasteaiapäev ja ta oli juba nii tubli, et ei nutnud üldse! Jäi minust sinna multikat vaatama ja lehvitas rõõmsalt. Nii tore on niimoodi teda sinna jätta! Kui järgi läksin, siis nad tulid just õuest ja Robi oli väga elevuses ja ütles, et ta oli türannosaurust mänginud ja hirmsa häälega möiranud, nii et tüdrukud olid põõsasse jooksnud. Ta ise oli selle saavutuse üle väga õnnelik ja endagaga väga rahul. Küsisin, et kas kasvatajad ei pahandanud, kui ta niimoodi möirgas ja ta ütles, et ei pahandanud. Õnneks ma kirjutasin kasvatajatele ka Robertit tutvustavas jutukeses, et kui ta vahel möirgab, et siis ei tasu ära ehmuda, et ta on siis lihtsalt dinosaurus. :)
Robil üllatas meid ühel päeval – vaatas ühte autodega pilti ja hakkas omaette loendama: one, two, three, four, five! Nii, et mõned korrad lasteaias ja juba hakkab keel külge! Vahva!
Kuna Robi reedeti lasteaias ei käi, siis võtsime ette retke loodusmuuseumisse, et taaskord dinosaurustele pilk peale visata. Seekord olin targem, nii et alustasime oma ringkäiku poest, kus kõikvõimalikku dinosauruseid puudutavat kraami müüakse. Robi sai oma kohustusliku türannosauruse (sest täpselt SELLIST tal veel ju polnud ;) ja siis saime rahulikumalt ringi vaadata. Nüüd tegime tiiru peale enam-vähem kogu majale, nii et jõudsime ka putukate, lindude ja maakera puudutava väljapanekuni. Pärast käisime kohvikus. Kui kohvikust lahkuma hakkasime, siis jätsin ettekandja jaoks lauale jootraha. Robi tahtis seda endale võtta, sest ta on meil suur raha koguja ja niikui kuskil mõni penn vedeleb, nii ta paneb selle oma kassasse. Ütlesin, et ära võta, et see on ettekandjale. Robi küsis sellepeale, et kas tädil on siis ka kassa? :))
Laupäeva veetsime veekeskuses. Kalle küll sellel üritusel ei osalenud, sest ta lihtsalt ei viitsi nii kaua praktiliselt mitte midagi tehes vedeleda ja siirdus hoopis kaubandusse. Kuna Eesti veekeskused on kõik üsna hiljuti ehitatud ja väga ilusad, siis pidime natuke pettuma. Riietusruum oli veider, mehed ja naised koos. Dushiruumid olid küll eraldi, aga dushid olid paigutatud kabiinidesse, mis nägid välja nagu wc-d. Jätsime oma pesemisvahendid dushi-kabiinide juurde, et kui pärast basseinist tuleme, on kohe hea pessu minna. Hiljem selgus, et kellelgi oli neid asju enne vaja läinud, nii et saime kellelegi teene teha ja teda shampooni, palsami ja dushigeeliga varustada. Küll see heategevus on tore, kahju ainult, kui seda päris vabatahtlikult teha ei lasta. Aga me ei lasknud tujul langeda, sest need paar tundi, mis me basseinis veetsime, olid tegelikult päris toredad. Seal oli kaks basseini – ühes oli paar rada ujumiseks ja teine oli üsna suur ja enamjaolt üsna madal bassein, mis tagumisest otsast läks sügavaks. Bassein oli rahvast täis, enamasti olid seal isad oma lastega. Üsna palju oli penoplastsist lauakesi, mille peal lapsed aelesid ja nendega sõitsid. Aeg-ajalt lasti basseini lained, mis tekitasid palju elevust. Üks toru oli ka, aga kuna seal polnud foori, mille järgi orienteeruda, kas võib laskuda või mitte, siis pidi seal üleval olema üks noormees, kes siis laskumiseks loa andis. Kuna ta ilmselt kogu aeg seal olla ei viitsinud, siis pandi liurada aeg-ajalt kinni, nii et kogu aeg seal lõbutseda ei saanud. Tegime Robiga ka paar sõitu. Esimene kord meeldis talle tohutult, aga teisel korral ta naeris nii kõvasti, et lõpuks vette kukkudes tõmbas endale korraliku portsu vett kurku, mis kuigi lõbus polnud, nii et rohkem ta seal sõita ei tahtnud. Agnes sõitis torus muidugi rohkem kordi. Kui me olime juba kaks tundi vees ligunenud ja täiesti kortsus ja kui suutsime Robertile augu pähe rääkida, et ehk oleks aeg lahkuda, siis saimegi minema. Veekeskus on meie kodunt 10 minuti bussisõidu kaugusel, nii et väga lähedal. Ma ei tea, kas ma teine kord viitsiksin sinna uuesti minna. Ehk leidub siin ka lahedamaid veekeskusi.
Kalle poodlemine läks aga väga hästi – ta leidis endale teksad, mis (nagu ta ise ütleb), on vist elus esimest korda talle isegi veidi pikad! Nii, et igati edukas päev!
Laupäeval luusis meie õues jälle rebane. Seekord sai Kalle ta ka pildile, mille ma siia jutu juurde lisasin. Õnneks ei ole ta väga julge, sest kui Kalle läks õue, et teda veel paremini pildile saada, siis jooksis rebane minema. Mulle oli see kergenduseks. Kuidagi hirmus oleks olnud, kui ta poleks ära jooksnud.
Pühapäeval võtsime ette jalutuskäigu Richmondi parki. Me juba ükskord käisime seal, aga tookord sattus olema suur paadisõiduvõistlus, nii et asusime hoopis seda vaatama ja meie retk jäi lühikeseks. Seekord lähenesime pargile kaugemast nurgast ja me ei pidanud pettuma – kõigest paarsada meetrit jalutamist ja juba nägimegi suurt punti hirvi – Richmondi pargi uhkust! Kari oli üsna suur, oma 20 emast hirve, kelle eesotsas oli suurte ja uhkete sarvedega isane, kes tegi hirmsat häält, et noorematele isastele, kes neist veidi eemal viibisid ja suud vesistasid, hirmu nahka ajada. Nooremaid isaseid oli oma kümme tükki ja osad puksisid üksteist. Kohalikus lehes ka hoiatati, et hirvedele ei maksa väga lähedale minna, et neil on praegu paaritumise aeg ja et isased võivad olla üsna kurjad. Me väga lähedale ei läinudki, kuigi Robert ütles, et need on tema sõbrad hirved ja neid ei tasu karta! Robi on ikka suur loodusemees, tulevane Fred Jüssi vist :) Park ise on aga ikka tohutu suur. Täis igavesti vanu tammesid ja muid vanu ja mitte nii vanu puid. Väga lahe koht! Jalutasime seal umbes tund aega, aga kuna vihma hakkas sadama, siis otsustasime bussiga tagasi sõita ja kuhugi sööma minna.
Eile, sel ajal, kui Robi lasteaias oli, käisin ja registreerisin meid kohaliku perearsti juurde. Siin on sõltub perearsti valik elukoha postikoodist ja kuna meile kõige lähem asuvas perearstikeskuses oli just patsientidele vabu kohti, siis läks registreerimine kiiresti. Tuli ainult täita hunnik pabereid, esitada mõni kiri või arve, et tõestada, et sa ikka tõesti sellel aadressil elad, siis veel endal vererõhk ära mõõta (selleks puhuks oli seal spets aparaat) ja oligi tehtud! Lihtne!
Perearsti oli meil hetkel vaja selleks, et ma saaksin täita ära Agnese koolist saadetud ankeedi. Agnes läheb ülejärgmisel reedel klassiga Londoni loomaaeda ja selleks puhuks saadeti koju kaks A4 lehe täit ankeeti Agnese tervisliku seisundi kohta. Kohe algusesse tuli märkida perearsti nimi, mida meil seni ei olnud. Nüüd siis on! Aga see ankeet oli ikka täitsa absurd – tuli kirja panna lapse allergiad (no see on veel isegi natuke mõistetav), siis vaktsineerimise ajalugu, siis kirjutada, kas laps tohib füüsilist koormust saada, kas teda vajadusel võib arst läbi vaadata ja kõige tipp oli, et ma pidin oma allkirjaga kinnitama, kas vajadusel võib Agnesele anda Coldrexi sarnast ravimit või sügelemise vastast ravimit. Ausalt öeldes ei saanud ma alguses neist sõnadest arugi, sest need ravimid olid kirjutatud ilmselt ladina keeles. Õnneks on meil aga hea sugulane dr Riina, kes alati arstialastes küsimustes aidata oskab ja nii ma siis saingi teada, mida ma lubama või mitte lubama pean seal ankeedil.
Agnesel läheb koolis endiselt päris hästi. Ainuke probleem on praegu prantsuse keel. Kuna meie Kallega seda keelt ka ei oska, siis me ei saa Axi aidata ka. Nõme on see, et sõnade hääldusi kirja ei panda ja õpikut pole. Täiesti masendav! Võib olla on nad arvamusel, et küll see keel ükskord ise külge jääb, aga kuna Agnes on harjunud kõigest aru saama ja kõiges tubli olema, siis on tema joaks väga raske lihtsalt oodata, et ehk jääb keel külge. Mõtlesin, et pean vist paluma Eestist prantsuse keele õpiku saata, kus oleks kirjas ka hääldused. Olen siin poes vaadanud neid õpikud, aga seal ei ole ka hääldust kuskil märgitud. Ju see peab vist loomulikust intelligentsist tulema. Mul selle koha peal intelligents vist puudub, no ei tule kuidagi see hääldus! Agnes palus eile õpetajat, et ehk tal on mahti Axile peale tundi veidi seda hääldamise värki õpetada, aga õpetaja ütles, et tal pole aega ja lubas, et neljapäeval viib ta Axi kokku ühe häälduse-spetsiga. Ehk on abi?
Matemaatikaõpetajaga saab Agnes aga väga hästi läbi. Nad on juba kaks korda Axi algatusel peale tunde istunud, sest Ax tahab asja selgeks saada. Nüüd tegi õpetaja talle matemaatilise sõnaraamatu, et Agnes saaks aru, millest jutt käib. Tore! Hetkel tegelevad nad ümmardamisega, mis meil Axiga sai just mõni aeg tagasi Eesti kooliprogrammi õppides läbi võetud, nii et selles osas on Ax teistest ees. Muidu aga arvutavad nad praegu komadega, mida Ax pole veel õppinud ja samuti miinuse ja plussiga arvude liitmist ja lahutamist, mida Ax ka pole veel õppinud, aga mis tal imekombel selge on. Agnes kommenteeris, et õnneks Tõnn (Axi vanaisa) rääkis talle kunagi sellest. Hea, kui omad matemaatikust vanaisa :)
Kahjuks pean teid kurvastama, et seekord rubriiki „sõna on Kallel“ ei ole, aga Kalle lubas mulle eile, et ta ükskord võtab ennast kokku ja kirjutab siia loo sellest, kuidas tal tööl asjad käivad. Nii, et lootust vähemalt on!
Minul oli eile väike enesehinnangu tõstmise seik. Mulle kirjutas üks naine FOCUSest. Mäletate, kirjutasin kunagi FOCUSest – see organisatsioon on loodud inimestele, kes on UK-sse äsja tulnud ja pakub igakülgset abi siin kohanemiseks. Käisin kunagi septembris seal ühel hommikusel kohvi joomise ja lobisemise üritusel. Eile siis kirjutaski üks naine, kellega ma seal kohtusin, ja ütles, et olin oma positiivse olekuga talle meelde jäänud ja et FOCUS pidi korraldama novembri alguses ürituse naistele, kes on siia tulnud oma mehega, kuna mees on siin tööle asunud ja küsis, et kas ma oleksin nõus oma sisseelamise kogemusest neile rääkima. Nii äge! Ma olin nii meelitatud! Mulle sobiks see väga hästi, kui see toimuks päevasel ajal, sest Robert on siis lasteaias ja nii ma talle ka vastasin. Aga no ükskõik, lähen ma siis sinna rääkima või mitte, aga igatahes mõjus see kutse minu enesehinnangule väga positiivselt!
Kuna meile on nüüd saabunud juba esimesed arved, millega me saame tõendada, et me tõesti siin elame, siis sai Kalle registreerida ennast CityCar’i kasutajaks. Kes ei ole eelnevaid lugusid lugenud, siis ütlen lühidalt, et see on omamoodi autorent, kus süsteem käib nii, et registreerid ennast kasutajaks, tasud aastamaksu (mis on vist 60 naela) ja sulle saadetakse magnetkaart. Siis saad endale internetis broneerida auto, mis asub sinule kõige sobivamas paigas (autod seisavad tänavatel, erinevates kohtades), lähed broneeritud ajal auto juurde, avad magnetkaardiga ukse ja lähedki sõitu. Umbes nii see kuidagi igatahes käib. Maksad tunnitasu, mis on 4 naela tund ja kui võtad auto terveks nädalavahetuseks, siis on soodsam. Nüüd meil ongi plaan, et juhul, kui see magnetkaart sel nädalal peaks meieni jõudma, siis lähme nädalavahetusel väljasõidule. Plaan on minna paariks päevaks Somerseti kanti. Põnev! Loodetavasti saate järgmisel nädalal sellest käigust lugeda!
Kuulsin, et teil sajab seal lund! Uhh, hirmus! Meil oli ka täna hommikul külm – kõigest 8 kraadi sooja, päeval tuleb 16 ;) Mingi põõsas läheb meil maja ees just õitsema! Imestamist jagub endiselt kuhjaga!
Päikesest soojemate kallistustega!
9 comments:
hmm, kui rebane ringi hulgub õues, siis tuleb kanad kuuri kinni panna :-P
Kalle on kiire ümberharjumise liikluses juba ära teinud? See teistpidi rooliga sõitmine on... eriti lahe ringliikluse korral :-)
Igati mõnus lugemine, kuigi olin juba asjadega enamvähem kursis.( On selline hea võimalus teil õhtuti külas käia.) Rebane on uhke. Kuulsin just, et nad ongi Londonis linnaloomadeks hakanud, nagu meil siilid. Sinna FOCUSesse katsu ikka minna. Äkki saab Robi kaasa võtta? Ta võib ju niikaua kui jutustad näiteks dinosauruseid värvida või midagi muud toimetada.Tervitan ja ootan põnevusega uut lugemist! Eva sõber
Oi kui huvitav lugu tõesti. Ma kohe täitsa nautisin Sinu järjekordset kirjatükki. Nii huvitavalt kirjutatud, et ma kohe täiesti elavalt kujutasin ette kuidas Robi tüdrukuid "hirmutas". Nii armas-naljakas!
Päikest ja kalli-kalli suht kehva ilmaga Eestist!
Margit
Ma olen juba kaks korda "salaja" lugenud, väga mõnus.Koduperenaistel ikka hea teada kuidas koduperenaistel läheb:) Tervitused teile meie poolt! Anne pinginaaber:)
indrek 'ott' - aitäh hea soovituse eest! Kui ma juhtun siin mõnda kilesse pakendamata ja elusa olekuga kana kohtama, siis panen ta kindlasti kuuri kinni ;) Tuvid (keda ma tegelikult jälestan) on siin küll paraja broileri mõõtu, võib olla on rebasel kehv silmanägemine ja ta käib siin neid noolimas, kuigi ma usun, et ega tal vist tuviprae vastu ka midagi poleks.
Valepidi rool on Kallel siin veel katsetamata, nii et eks nalja hakkab alles saama! Ma olen ise ka mõelnud, et ristmikule sõitmine võib alguses kõige keerulisemaks osutuda.
Eva sõber - mulle väga meeldib, et Sa meil õhtuti "külas" käid!
See on huvitav, et rebased linna on kolinud. Huvitav, kes järgmiseks selle tee ette võtab? Ma loodan, et mitte karu.
Täna selgus, et see FOCUSe üritus ongi hommikupoolikul, aga ma pean plaani, et ehk kutsun Robile lapsehoidja. Tahaksin sinna väga minna ja selleks ajaks on Robil ehk inka juba nii palju suus ka, et mingi inglise keelne tädi teda väga enam ei ehmata.
Margit - aitäh kallistuste eest! Saadan kuhjaga vastu ka! Robi on meil jah hirmus dinosauruse-mees. Vahel on päris piinlik, kui ta ennast kuskil avalikus kohas dinosauruseks mõtleb - jookseb ringi ja möirgab nagu poolearuline. Inimesed võivad mõelda, et ongi selline veits metsapoole. Hea, et me ise teame, et ta ei ole :)
Anne pinginaaber - nii vahva Sind siin kohata ja nii tore, et oled juba ennegi jutukesi "salaja" lugenud :) Tegelikult ei peagi ju kommenteerima, võib täitsa niisama ka lugeda, aga ma ei saa salata, et kui olen jutu blogisse üles pannud, siis käin ikka vahel piilumas, et kas keegi on midagi selle kohta öelnud ka ja kui on, siis on kohe nii hea meel! Palju tervitusi teile kõigile meie kõigi poolt!
Tere!
Kus veekeskuses te käisite? Brentford Fountain Leisure Centre ei tohiks teist väga kaugele jääda. See ei ole ka eriti moderne, aga laineid tegev bassein on olemas. Richmondi Pools on the Park-is ise käinud ei ole aga olen kuulnud, et on vähe suurem ja parem.
Tervitades, Merili
Ja ma olen käinud ka sellises ujulas, kus riietuskabiinid on basseini külgedes, väikestes boksides, niiet jalad paistavad välja ja "dushiruum" (lihtsalt sein siis umbes 4-5 dushiga) basseini otsas olevas seinas. Samas arvestades teie kogemust, olekski hea, saaks ujudes oma shampoonidel silma peal hoida:)Merili
Tere Merili! Tore Sind siin kohata! Me just selles samas Brentford'i veekeskuses käisimegi. See on tõesti meile väga lähedal. Järgmine kord proovime siis seda Richmondi Pools on the Park'i. Kuulsin, et Sa elasid kunagi siin meie kandis! Vahva! Siis saad ehk teinegi kord hea nõuga abiks olla ;) Palju tervitusi Sulle!
Tere jälle! Ma elasin jah Kews aastakese. Hästi valitud elupaik teil! Su blogi on nostalgiat tekitav:) Kui nõu vaja, siis anna teada. Päikest! Merili
Post a Comment