Noorkuu

Kalle õe Triinu ja tema tütre Emma-Liisi külaskäik läks väga hästi! Algus polnud just kõige lootustandvam, sest passikontrollis ei tahetud neid hästi üle piiri lasta. Põhjus selles, et Triinul ja Emmal on erinev perekonnanimi. Oli läinud ikka tükk aega seletamist ja selgitamist enne, kui nad riiki lubati (eks kardetakse ikka lapse röövimist). Tagasi minnes oli muide sama jama, nii et kui keegi kavatseb kunagi tulla Inglismaad külastama oma lapsega, kellega tal on erinev perekonnanimi, siis tasub sünnitunnistus kaasa võtta. See kogemus oli mullegi hea, sest mul on plaanis Axi ja Robiga veebruaris Taisse minna ja kuna minul ja Robil on erinev perekonnanimi, siis võtan nüüd kindlasti sünnitunnistuse kaasa. Enne poleks ma ausalt öeldes sellepeale tulnudki. Kui veel külaskäigust rääkida, siis Triinu nautis Londoni kaubandusvõlusid, samal ajal, kui Robert ja Emma ohjeldamatult mängisid. Põhiliselt muidugi dinosauruseid, aga et Emma on tüdruk ja tahab kodu mängida, siis korraldas ta asjad nii kavalalt, et nad mängisid dinosauruseid, aga samas ka kodu, kus Emma oli siis emadinosaurus ja Robi siis vahelduva eduga kas isadinosaurus või lapsdinosaurus. Robi oli asjade käiguga rahul, tema jaoks oli põhiline, et saaks hirmsa häälega möirates mööda maja ringi joosta. Käisime ka Londoni vaatamist väärivaid asju kaemas ja Triinu leidis, et London on nii kift koht, et tark oleks vist juba järgmine lennupilet ära broneerida :) Meie oleme kahe käega poolt!

Neljapäeva õhtul toimus FOCUSes üritus. Tegemist oli sissejuhatusega pidude hooajale, sest detsember on juba kohe käes. Rahvast oli palju ja muud seal ei tehtud, kui joodi Sangriat, söödi suupisteid ja aeti juttu. Mul on seal tekkinud juba päris mitu tuttavat. Üks hästi vahva neiu on Saksamaalt ja tema nimi on ka Eva ja ta on samuti blondide juuste ja suurte silmadega nagu mina, nii et tekitasime seal seltskonnas liikudes palju elevust. Nagu kaksikud! Otsustasimegi, et lähme mõnel päeval koos kohvitama. Nii vahva! Tema tuli siia ka koos oma elukaaslasega, kes samuti töötab pangas. Neil lapsi pole ja ta katsub tööd leida. Seni pole ta hunnikute viisi CV-de saatmisest kaugemale jõudnud. Tutvusin ka ühe teise Saksamaalt pärit naisega, kes töötab vabatahtlikuna. Töö mida ta teeb, on minu jaoks täiesti ennekuulmatu. Tema töö seisneb riiete disainimises ja õmblemises naistele, kellel pole endal küllalt raha, et osta tööintervjuule minemiseks sobilikke riideid. Nad riietatakse selle oranisatsiooni poolt pealaest jalatallani viisakatesse rõivastesse ja neile ostetakse isegi jalanõud. Igaüks selle programmiga muidugi liituda ei saa, selleks tuleb sul ikkagi tõestada, et sa tõepoolest ei ole võimeline ise endale neid riideid soetama. Täiesti huvitav, millega heaoluühiskonnas tegeletakse.
Vabatahtliku töö on siin kõrges hinnas, sest esiteks on siin teiste inimeste aitamine populaarne ja teiseks saad sa selle läbi endale Inglismaal töötamise kogemuse, mis on väga oluline komponent sinu CV-s, et siin tööd leida. Seda teades, uurisingi ma FOCUSe bosside käest, et ehk neil on vahel vaja abi mõne ürituse korraldamisel või mõnel muul moel. Robert hakkab alates jaanurist lasteaias käima hommiku poole ja saab sinna jääda terveks päevaks, nii et mul tekkib rohkem vaba aega, mida ma hea meelega millegi kasulikuga sisustaks. FOCUSe naised sattusid vaimustusse! Neil on just plaanis hakata oma kodulehte muutma ja neil on hädasti abikäsi vaja ja seda abi on vaja just alates jaanuarist. Nii, et sobib täpselt! Ma veel väga ei julge hõisata, et „juhuuu, mul on vabatahtliku töö!“, aga kuna nad olid minu ettepaneku üle siiralt rõõmsad, siis ma arvan, et veidi võin juba rõõmustada küll.

Reede oli Inglismaa teismeliste jaoks eriti oluline päev, sest ekraanidele paisati film nimega „Noorkuu“ (inglise keeles „New Moon“). See on noorte (eriti muidugi tüdrukute) jaoks vaat, et kultusraamatuks muutunud Videviku-sarja teise raamatu ekraniseering. Kes ei tea, siis tegevus toimub ühes USA väikelinnas. Peategelaseks on üks 17 aastane tütarlaps, kes kolib oma isa juurde elama ja läheb uude kooli. Seal tutvub ta ühe äärmiselt kena kutiga, kes osutub vampiiriks. Lugu keerlebki vampiirinduse, armastuse ja vihkamise vahel.
Kuna Agnes rääkis sellest filmist juba mitu kuud, siis läksimegi laupäeval kinno. Saime peaaegu viimased piletid, nii et olime üliõnnelikud. Kinno jõudes hakkasime otsima, et kus siis on see saal, kus filmi peaks näidatama. Tuli välja, et hoopis teises majas. Jooksime siis elu eest kohale, sest kell oli juba nii palju, et film pidi kohe-kohe algama. Hingeldades saali jõudes oli üllatus suur, sest see oli paaegu tühi. Imestasin, sest ma ju teadsin, et saal peab olema välja müüdud. Ootasime veidi ja ekraanil hakkasid jooksma reklaamid. Aeg muudkui läks ja hakkasid jooksma uute filmide treilerid. Rahvas vaikselt kogunes kohtadele ja „juba“ pool tundi peale välja kuulutatud algust, pandigi film käima. Väga kummaline! Teinekord siis teame, et kinno minekuga ei tasu kiirustada. Film oli päris hea, nii et minulgi oli põnev vaadata, kuid filmist veel põnevam oli publik. Publik koosnes enamasti valgetest teismelistest tüdrukutest, sekka ka mõned vanemad inimesed ja isegi mõned mehed. Me Agnesega pidime kreepsu saama, kui kogu saal hakkas äkitselt ühe eriti vaimustava koha peal suure häälega hõiskama ja aplodeerima. Teise koha peal, kus kõik ei läinud päris nii nagu oleks lootnud, karjus publik meeleheites „OH, NO!!!!“ Pööraselt naljakas! Nii jätkus terve film. Mulle meenus kohe oma ema räägitud lugu sellest, kuidas ta kunagi noorena käis Nõuni kinos (Nõuni on üks väike maakoht enne Otepääd) mingit filmi vaatamas ja tema taga istunud tütarlaps hüüdis ühe eriti pingelise hetke ajal: „Oleks, et ta jõuaks, oleks, et ta jõuaks, oleks, et ta jõuaks!!!“ :)

Agnes unustas eelmisel nädalal koju kiirustades oma jope kooli. Järgmisel hommikul oli ta seetõttu sunnitud kooli minema koolivormi väel, mis õnneks koosneb ka kampsunist ja pintsakust, nii et mitte väga hull. Sellegipoolest õnnestus tal ennast ikkagi ära külmetada, nii et täna ta kooli ei läinud. See on tegelikut teine kord tal siin elades tõbine olla. Ma ei olegi vist esimesest korrast siin blogis rääkinud. Põhjus, miks sellest üldse rääkida tasub, on kool. Siin võetakse kooli äärmiselt tõsiselt ja on väga oluline teada, kus laps viibib. Igal hommikul lähevad lapsed oma klassiruumi, kus nad üle loetakse ja nimed kirja pannakse. Õhtul, enne koju tulekut, on sama protseduur. Kõik ikka selleks, et oleks teada, kus laps viibib. Kui laps jääb haigeks, siis tuleb lapsevanemal igal hommikul enne kella üheksat kooli helistada ja teatada, et laps sellel päeval kooli ei ilmu ja öelda ka põhjus, miks ta seda ei tee. Juhul, kui lapsevanem unustab helistada, siis helistatakse talle otsekohe koolist, et teatada, et laps pole kooli ilmunud ja uurida, kas lapsevanem on sellest teadlik.
Eelmisel korral, kui Agnes haige oli, siis jäi ta haigeks tegelikult koolis. Tõele au andes, siis hommikul ta ennast päris hästi ei tundnud, aga kuna palavikku polnud ja nohu ka mitte, siis saatsin ta ikkagi kooli. Ma ei poolda iga väiksema häda korral koju jäämist. Koolis hakkas, aga Axil nina tilkuma ja tuli palavik, nii et ta otsustas, et tuleb koju. See, aga pole niisama lihtne. Kõigepealt pidi ta minema oma klassijuhataja juurde, kes fikseeris, et Ax on tõesti haigeks jäänud ja kirjutas selle kohta tõendi. Agnes läks, tõend näpus, kooli administraatori juurde, kes mulle helistas ja teatas, et Agnes on haige ja küsis, kas ma luban tal ise koju tulla või tahan talle järele minna. Kuna mul ju siin autot pole ja Ax just päris suremas polnud, siis arvasin, et las tuleb ise. Peale seda kirjutas administraator Agnese päevikusse kirja, milles teatas, et Agnes on kooli loal ja minu teadmisel koju lubatud, kuna ta jäi haigeks. Seda tõendit olevat vaja juhuks, kui politsei peaks Agnese tänaval kinni pidama ja uurima, miks ta tundide ajal linnas ringi hulgub. Vot, milline karm kord! Politseid Ax tookord ei kohanud, nii et selles mõttes läks see tõend „raisku“.
Seekord ma siis mõtlesingi, et las Ax jääb parem koju, kuna tal juba eile oli köha ja nina tilkus. Palavikku küll polnud, aga päev-paar kodus sellise külmetusega ajab vast asja ära. Tüütu oleks jälle seda pikka protseduuri koolis läbi teha.

Robi kasvab viimasel ajal metsiku kiirusega ja kuigi me alles kolisime siia, siis ikkagi on juba tekkinud riideid, mis on väikseks jäänud. Need on ilusad, aga mitte nii lahedad, et oleks mõtet neid Eestisse tassida ja sugulastele jagada (neile lähevad ikka ainult parimad palad ;) Murdsingi siis pead, et mida nendega ette võtta. Mu käsi ei tõuse korralikke riideid ära viskama. Mõtlen alati, et neist võiks ju veel kellelgi kasu olla ja nagu tellimise peale potsatas reedel meie postkasti kilekott, mille peal oli kiri, kus paluti kasutatud riided ja jalanõud, mida ise enam ei vaja, sinna kotti panna ja esmaspäeval värava taha tõsta, kust see siis kaasa viiakse ja vaesuses kannatavatele peredele jagatakse. Kas pole äge? Ma olin täiesti vaimustuses! Tore, kui Eestis ka midagi sellist tehtaks.

Soojade tervitustega!