Monday, 9 November 2009

Tulevärgist ja särgist-värgist :)


Hilinenud isadepäeva õnnesoovid kõigile isadele! Tänase loo illustratsiooniks on Roberti joonistatud isadepäeva kaart, millel on kujutatud tema nägemus Kallest :) Sarnasus on hämmastav, kas te ei leia?

Londonis isadepäeva ei tähistatud. Ilmselt toimub see siin mingil muul ajal. Siin korraldati hoopis suuremaid ja väiksemaid ilutulestiku-show’sid. Eellugu suurele paugutamisele on aga väga ammune: 1605 aastal oli 5 vandeseltslast otsustanud Westminsteri õhku lasta. Õnneks suudeti see ära hoida, kuid sellegipoolest lastakse alates sellest ajast igal aastal 05.novembril ja selle kuupäeva ümbruses ilutulestikku. Minu meelest nii tore traditsioon (ja ilutulestikumüüjate arvates ilmselt ka ;) Käisimegi Axi ja Robiga laupäeva õhtul jalutuskäigul, sest meil oli infot, et meie lähedal on laupäeva õhtul plaanis ilutulestiku-show. See info pärines meie sõbralt „õhupallipoe-tädilt“. Robi lasteaia teele jääb nimelt üks väike pood, kus müüakse kõikvõimalikku sünnipäevade ja muude pidustustega seotud kraami. Robi on selle poe ristinud Õhupallipoeks. Peale õhupallide ja muu peokraami müüakse seal ka väikseid vidinaid, mis on ilmselt mõeldud peol korraldatavate mängude auhindadeks. Robile need hirmsasti meeldivad ja alati, kui me lasteaeda läheme, siis jalutame sealt poest ka läbi. Õhupallipoes töötab üks hästi armas naisterahvas, ma arvan, et umbes 60 aastane. Ta ütleb, et oleme tema parimad kliendid. Koolivaheajal me sinna ei sattunud ja kui me siis jälle peale vaheaega lasteaeda minnes poodi sisse astusime, siis oli müüja nii rõõmus meid nähes ja uuris, et kuhu me küll kadusime vahepeal. Nii armas! Nii oligi, et kui me eelmisel neljapäeval jälle poes olime, siis soovitas õhupallipoe-tädi meil laupäeva õhtul tänavale minna, sest meie kandis oli keegi planeerinud oma aias suure tulevärgi korraldada. No ja see oli ikka võimas küll! Üks pauk ilusam, kui teine! Robi oli ka nii vaimustuses! Ta millegipärast ei suuda öelda ILUTULESTIK ja ütleb selle asemel ILETILUSTIK, mis on veel vahvam sõna! Minul tuleb alati ilutulestikku nähes tahtmine karjuda „Head uut aastat!“ ja nii me Axi ja Robiga ka kisasime, aga kuna keegi meist nagunii aru ei saanud, siis ei olnud see isegi mitte imelik :)

See nädal on aga alanud väga tegusalt.
Kalle lendas täna hommikul Türki koos suure seltskonnaga juhtkonnast. Kava on tihe – iga päev viiakse neid eri linnadesse, kus tutvustatakse tööalaselt huvipakkuvaid vaatamisväärsusi, nii et kuigi ilmateade lubas, et seal kandis on sooja lausa 27 kraadi, siis vaadates tema tihedat graafikut, ei jää ilmselt peesitamiseks üldse aega. Reis kestab kuni reedeni.
Mina aga osalesin täna FOCUSe korraldatud seminaril. Umbes kuu aega tagasi tegin ka blogis sellest seminarist juttu. Üritus oli korraldatud elukaaslastele, kes on koos oma mehe või naisega Suurbritanniasse tulnud, kuna kaaslane on siia tööle asunud. Minul paluti seal osaleda panelistina ehk siis jagada kohale saabunutega oma lugusid siia kolimisest ja sisse elamisest. Olin nõus, sest esiteks pole mul esinemine rahvahulkade ees kunagi probleemiks olnud ja teiseks tundus see olevat hea võimalus endale uusi tuttavaid leida ja huvitavalt aega veeta. Tänu Robi vastutulelikele kasvatajatele, sain ta täna viia lasteaeda hommikuks, mitte lõunaks, nagu tavaliselt, nii et sain vabalt üritusel osaleda.
Seminari toimumispaika kohale jõudes tabas mind aga üllatus – tegemist oli suure üritusega, võiks isegi öelda, et messiga. Suurde ruumi olid erinevad konsultatsioonifirmad, maaklerifirmad, erakoolid jm „elukaaslastele vajalike ametite esindajad“ enda boksid üles pannud, rahvas jalutas ringi, uuris erinevaid võimalusi ja pakkumisi. Saali, kus seminari osa pidi toimuma, oli kogunenud ligi 100 inimest. Ma ei osanud oodata, et üritus nii suurejooneline on. Arvasin, et tegemist on tavapärase FOCUSE korraldatud üritusega, kus osaleb maksimaalselt 25 inimest, aga ma ei lasknud ennast sellest heituda.
Peale minu oli paneliste veel 5 – kaks ameeriklannat, üks mehhiklanna, üks kreeklanna ja üks mees Hollandist. Vestlust juhtis üks ameeriklanna, kelle abikaasa on inglane ning kes seetõttu oli ka ise kunagi samas olukorras, kus meie praegu. Pean ütlema, et mina olin kõigist neist paneelis osalejatest kõige vähem aega Londonis elanud. Enamus olid siin olnud ikka vähemalt üle aasta. Meil paluti rääkida erinevatest raskustest, mis meid siia kolides tabasid. Et natuke nalja ka saaks, siis rääkisin muu hulgas ka meie duššiaparaadi-lugu, mille peale kogu saal naerust kõveras oli. Lahe! Peaksin vist koomiku ameti peale mõtlema ;) Peale selle kiitsin veel Eestit, kui E-riiki ja kurtsin siinse asjaajamise aegluse üle ja muidugi ei saanud ma ka mainimata jätta Agnese kooli-saagat. Kuna mina pole veel töö otsimisega algust teinud, siis ei osanud ma sel teemal sõna võtta, aga kuulates teiste lugusid, siis paistab, et lihtne ei saa see olema. Väga oluline on omada UK-s töötamise kogemust, kasvõi siis vabatahtliku tasemel, muidu pidi olema väga raske tööd leida. No eks näis! Vabatahtliku tööd ei tohiks eriti keeruline leida olla. Teine asi, mida teised osalejad palju rõhutasid, oli oma sõprade võrgustiku loomise olulisus ja keerulisus. Soovitati minna kursustele, trenni või taaskord, teha vabatahtlikuna kuskil tööd, et tutvuda inimestega ja nendega sõbraks saada. Kõige keerulisem pidigi olema just brittidega sõpruse loomine. Kurdeti, et nad on kinnised ja ei lase võõramaalasi endile lihtsalt ligi. Mul siiamaani olnud nii palju tegemist ja sebimist, et ma pole veel briti-sõprade puudumise üle muret tundma jõudnud hakata. See tunne tuleb ilmselt veidi hiljem, siis, kui kogu eluolu juba sujub ja hakkab tekkima rutiin. Kuid sõprade võrgustikust rääkides – siis juba täna õhtul saabus mulle meil sellelt samalt tänase ürituse korraldajalt, kes tänas osalemise eest ja pakkus välja, et me võiks sama kambaga neljapäeval lõunale minna. Vahva! Kuna Robert käib neljapäeviti lasteaias, siis mulle see isegi sobiks.

Ilm on meil külmaks läinud. Täna hommikul oli ainult 3 kraadi sooja, päeval on ikka nii 12-13 kraadi, aga tuul on selline külm ja läbilõikav. Pean endale vist ikka salli ostma.

Kuumade kallistuste ja matsuvate musidega!

7 comments:

indrek 'ott' said...

Heips

isadepäeva osas on täitsa õigus. Seda peetakse sealkandis juuni kolmandal pühapäeval, ehk lähim siis tulemas 2010. a 20 juunil :-)

Inglastega sõbrunemise kohapealt ei oska kyll midagi halba kosta. Oma kogemustest lähtuvalt väidaks pigem vastupidist, väga kähku saime sõbradeks :) Pealegi tundub mulle, et inglased on paljud sellised laheda huumorimeelega ja eestlastega väga sarnase naljasoonega... kuigi paljud mu tuttavad väidavad just vastupidist.... :) 'Et, mingi inglise huumor?' tähendab siis hoopis seda, et yldse pole naljakas.

Tööotsimisega võib seal keeruline kyll olla, et kogemusi vaja või nii, aga nagu sa ise mainisid, võid ju öelda, et oledki koomikuna töötanud messil... aga kui esinemine rahvahulkade ees meeldib ja hästi välja tuleb, siis õhtujuhi, TV presenter vmt ametkoht äkki? :) Algatuseks vt siia: http://www.aspirepresenting.com/

Anonymous said...

Nii lustakalt kirjutad, äkki jäädki selle peale? Kas õhupallipoe proua pole britt? Tore, et Focuse omad sind lõunale kutsusid. Kas nende lõuna toimub ikka lõuna ajal? Kõike toredat! Eva sõber

Eva & CO said...

indrek 'ott' - siis Kallel veab, saab mitu korda aastas isadepäevakingitusi :) Huvitav, kas emadepäeva osas on ka mingeid liikumisi? Mul poleks mitme emadepäeva vastu midagi ;)
Mulle tundub tegelikult ka, et eestlased ja inglased on üsna sarnased. Messil kurtsid inglaste hinge tungimise keerulisuse üle just ameeriklannad ja mehhiklanna. Ilmselt nende temperamendid tõesti nii hästi brittidega ei sobi. Kui aus olla, siis üks nendest FOCUSe naistest elab siin kuskil meie kandis. Ta on ameeriklanna ja nii intensiivne, et väsitab mu juba kümne minutiga ära, nii et ma katsun teemast "saame sõpradeks, lähme koos ostlema" mööda hiilida. Ei viitsiks.
Sa oled ikka naljamees - ma pole enam ammu nii palju naernud, kui Sinu kommentaari peale "võid ju öelda, et oledki koomikuna töötanud messil..." ja aitäh lingi eest :)

Eva sõber - aitäh! Ma pean ütlema, et mida rohkem ma seda blogi kirjutan, seda rohkem see mulle meeldib. Kirjanikuks veel saada ei ihkaks, aga mine tea, võib olla kunagi veidi hiljem, kui olen rohkem blogilugudega kätt harjutanud.
See õhupallipoe proua on jah britt, nii et tundub, et biritid nii kättesaamatud pole, kui messil esinejad kurtsid. Mul pole olnud aega sõpruse loomisega tegeleda ka, aga ega selliste asjadega vist ei ole ka nii, et ärkan hommikul üles ja panen oma päevaplaani kirja "sõbrune britiga" :)
Tõesti vahva, et Focuse omad mind lõunale kutsusid. Ma ei tea täpselt, mis kell see lõuna võiks toimuda. Ma pakkusin neile endale sobiva kella-aja välja, eks näis, kas see neile ka sobib.
Kõike kaunist Sullegi!

indrek 'ott' said...

To Eva: ikka, ikka on liikumisi :)

In the United Kingdom and Ireland, Mothering Sunday falls on the fourth Sunday of Lent, exactly three weeks before Easter Sunday (March 22 in 2009).

Mothering Sunday can fall at the earliest on 1 March (in years when Easter Day falls on 22 March) and at the latest on 4 April (when Easter Day falls on 25 April).

Ehk siis:
2010 14 March
2011 03 April
2012 18 March
2013 10 March
2014 30 March
2015 15 March

Eva & CO said...

indrek 'ott' - oh, aitäh! Prindin välja ja panen seinale, et nad siin ei unustaks, millal mind kätel kanda ;)

Anonymous said...

Juhuu! Nii äge lugu! Minu meelest oled sa eluaeg selline tore "koomik" olnud. No ikka heas mõttes muidugi. St nali, hea tuju ja sina - no need ikka kohe käivad kokku. Jube äge. Lõid neile kah "elu sisse".
Ja õhupallitädi meeldib juba mullegi :))) Ihiii.
Tervitustega "koledast", st vihmasest Tartust! Margit

Eva & CO said...

Margit - nii toredasti ütlesid minu kohta! Aitäh! Sa kohe oskad inimest rõõmustada :)
Õhupallitädi on tõesti tore ja armas. Tundub, et meil on temaga vastastikune sümpaatia.
Palju tervitusi Sullegi samuti vihmasest ja sombusest Londonist!