Tulevärgist ja särgist-värgist :)

Hilinenud isadepäeva õnnesoovid kõigile isadele! Tänase loo illustratsiooniks on Roberti joonistatud isadepäeva kaart, millel on kujutatud tema nägemus Kallest :) Sarnasus on hämmastav, kas te ei leia?

Londonis isadepäeva ei tähistatud. Ilmselt toimub see siin mingil muul ajal. Siin korraldati hoopis suuremaid ja väiksemaid ilutulestiku-show’sid. Eellugu suurele paugutamisele on aga väga ammune: 1605 aastal oli 5 vandeseltslast otsustanud Westminsteri õhku lasta. Õnneks suudeti see ära hoida, kuid sellegipoolest lastakse alates sellest ajast igal aastal 05.novembril ja selle kuupäeva ümbruses ilutulestikku. Minu meelest nii tore traditsioon (ja ilutulestikumüüjate arvates ilmselt ka ;) Käisimegi Axi ja Robiga laupäeva õhtul jalutuskäigul, sest meil oli infot, et meie lähedal on laupäeva õhtul plaanis ilutulestiku-show. See info pärines meie sõbralt „õhupallipoe-tädilt“. Robi lasteaia teele jääb nimelt üks väike pood, kus müüakse kõikvõimalikku sünnipäevade ja muude pidustustega seotud kraami. Robi on selle poe ristinud Õhupallipoeks. Peale õhupallide ja muu peokraami müüakse seal ka väikseid vidinaid, mis on ilmselt mõeldud peol korraldatavate mängude auhindadeks. Robile need hirmsasti meeldivad ja alati, kui me lasteaeda läheme, siis jalutame sealt poest ka läbi. Õhupallipoes töötab üks hästi armas naisterahvas, ma arvan, et umbes 60 aastane. Ta ütleb, et oleme tema parimad kliendid. Koolivaheajal me sinna ei sattunud ja kui me siis jälle peale vaheaega lasteaeda minnes poodi sisse astusime, siis oli müüja nii rõõmus meid nähes ja uuris, et kuhu me küll kadusime vahepeal. Nii armas! Nii oligi, et kui me eelmisel neljapäeval jälle poes olime, siis soovitas õhupallipoe-tädi meil laupäeva õhtul tänavale minna, sest meie kandis oli keegi planeerinud oma aias suure tulevärgi korraldada. No ja see oli ikka võimas küll! Üks pauk ilusam, kui teine! Robi oli ka nii vaimustuses! Ta millegipärast ei suuda öelda ILUTULESTIK ja ütleb selle asemel ILETILUSTIK, mis on veel vahvam sõna! Minul tuleb alati ilutulestikku nähes tahtmine karjuda „Head uut aastat!“ ja nii me Axi ja Robiga ka kisasime, aga kuna keegi meist nagunii aru ei saanud, siis ei olnud see isegi mitte imelik :)

See nädal on aga alanud väga tegusalt.
Kalle lendas täna hommikul Türki koos suure seltskonnaga juhtkonnast. Kava on tihe – iga päev viiakse neid eri linnadesse, kus tutvustatakse tööalaselt huvipakkuvaid vaatamisväärsusi, nii et kuigi ilmateade lubas, et seal kandis on sooja lausa 27 kraadi, siis vaadates tema tihedat graafikut, ei jää ilmselt peesitamiseks üldse aega. Reis kestab kuni reedeni.
Mina aga osalesin täna FOCUSe korraldatud seminaril. Umbes kuu aega tagasi tegin ka blogis sellest seminarist juttu. Üritus oli korraldatud elukaaslastele, kes on koos oma mehe või naisega Suurbritanniasse tulnud, kuna kaaslane on siia tööle asunud. Minul paluti seal osaleda panelistina ehk siis jagada kohale saabunutega oma lugusid siia kolimisest ja sisse elamisest. Olin nõus, sest esiteks pole mul esinemine rahvahulkade ees kunagi probleemiks olnud ja teiseks tundus see olevat hea võimalus endale uusi tuttavaid leida ja huvitavalt aega veeta. Tänu Robi vastutulelikele kasvatajatele, sain ta täna viia lasteaeda hommikuks, mitte lõunaks, nagu tavaliselt, nii et sain vabalt üritusel osaleda.
Seminari toimumispaika kohale jõudes tabas mind aga üllatus – tegemist oli suure üritusega, võiks isegi öelda, et messiga. Suurde ruumi olid erinevad konsultatsioonifirmad, maaklerifirmad, erakoolid jm „elukaaslastele vajalike ametite esindajad“ enda boksid üles pannud, rahvas jalutas ringi, uuris erinevaid võimalusi ja pakkumisi. Saali, kus seminari osa pidi toimuma, oli kogunenud ligi 100 inimest. Ma ei osanud oodata, et üritus nii suurejooneline on. Arvasin, et tegemist on tavapärase FOCUSE korraldatud üritusega, kus osaleb maksimaalselt 25 inimest, aga ma ei lasknud ennast sellest heituda.
Peale minu oli paneliste veel 5 – kaks ameeriklannat, üks mehhiklanna, üks kreeklanna ja üks mees Hollandist. Vestlust juhtis üks ameeriklanna, kelle abikaasa on inglane ning kes seetõttu oli ka ise kunagi samas olukorras, kus meie praegu. Pean ütlema, et mina olin kõigist neist paneelis osalejatest kõige vähem aega Londonis elanud. Enamus olid siin olnud ikka vähemalt üle aasta. Meil paluti rääkida erinevatest raskustest, mis meid siia kolides tabasid. Et natuke nalja ka saaks, siis rääkisin muu hulgas ka meie duššiaparaadi-lugu, mille peale kogu saal naerust kõveras oli. Lahe! Peaksin vist koomiku ameti peale mõtlema ;) Peale selle kiitsin veel Eestit, kui E-riiki ja kurtsin siinse asjaajamise aegluse üle ja muidugi ei saanud ma ka mainimata jätta Agnese kooli-saagat. Kuna mina pole veel töö otsimisega algust teinud, siis ei osanud ma sel teemal sõna võtta, aga kuulates teiste lugusid, siis paistab, et lihtne ei saa see olema. Väga oluline on omada UK-s töötamise kogemust, kasvõi siis vabatahtliku tasemel, muidu pidi olema väga raske tööd leida. No eks näis! Vabatahtliku tööd ei tohiks eriti keeruline leida olla. Teine asi, mida teised osalejad palju rõhutasid, oli oma sõprade võrgustiku loomise olulisus ja keerulisus. Soovitati minna kursustele, trenni või taaskord, teha vabatahtlikuna kuskil tööd, et tutvuda inimestega ja nendega sõbraks saada. Kõige keerulisem pidigi olema just brittidega sõpruse loomine. Kurdeti, et nad on kinnised ja ei lase võõramaalasi endile lihtsalt ligi. Mul siiamaani olnud nii palju tegemist ja sebimist, et ma pole veel briti-sõprade puudumise üle muret tundma jõudnud hakata. See tunne tuleb ilmselt veidi hiljem, siis, kui kogu eluolu juba sujub ja hakkab tekkima rutiin. Kuid sõprade võrgustikust rääkides – siis juba täna õhtul saabus mulle meil sellelt samalt tänase ürituse korraldajalt, kes tänas osalemise eest ja pakkus välja, et me võiks sama kambaga neljapäeval lõunale minna. Vahva! Kuna Robert käib neljapäeviti lasteaias, siis mulle see isegi sobiks.

Ilm on meil külmaks läinud. Täna hommikul oli ainult 3 kraadi sooja, päeval on ikka nii 12-13 kraadi, aga tuul on selline külm ja läbilõikav. Pean endale vist ikka salli ostma.

Kuumade kallistuste ja matsuvate musidega!