Pakatame uhkusest

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest... Algus nagu Agu Sihvka lugudes, aga on ka põhjust, sest eile käisin ma Agnese koolis õpetajaga kohtumas. Õnneks polnud tegu agusihvkaliku pättuse klattimisega vaid täiesti plaanipärase arenguvestlusega. Arenguvestlused pidid selles koolis toimuma igal semestril, nii et siis kolm korda aastas. Olin täitsa põnevil. Kohtumine oli määratud kella kolmeks päeval, aga kohal tuli olla varem, et kätte saada Agnese kohta koostatud vaheraport tema edusammude kohta. Raport näeb välja nagu väike tunnistus, kuhu on märgitud kõik ained ja iga aine kohta kolm hinnet – esimeses lahtris on hinne (või siis hinnang) selle kohta, kui palju Agnes tunnis pingutab ja püüab. Teine lahter on selle kohta, kuidas on tehtud kodused tööd ja kolmas lahter näitab, kuidas neid koduseid töid on koolis esitletud. Esimesel hetkel Axi hinnetele pilku visates ma jahmusin, sest seal olid ainult ühed, mõned kahed ja paar kolme, aga siis tuli meelde, et siin on hinded ju vastupidi, nii et 1 on kõige parem ja 5 on kõige halvem. Nii, et super! Oi, ma olin ja olen uhke! Ax on nii tubli! Kolmed olid Axil ainult kunsti kodutöö ja kodutöö esitlemise eest, muudes ainetes olid enamasti ühed ja ka paar kahte.
Raport näpuvahel, läksime Agnese klassijuhatajaga kohtuma. Tegelikult on Agnesel lausa kaks klassijuhatajat või juhendajat (inglise keeles nimetatakse neid siin „tutor“), mõlemad meesterahvad, kellest üks, Mr Pillay, Axile väga meeldib, aga teda polnud just kahjuks kohal, nii et kohtusime Agnese teise klassijuhataja, Mr White’ga. Kohtumine oli äärmiselt meeldiv ja minu ego (ja Axi oma muidugi ka) sai kõvasti tõstetud. Klassijuhataja kiitis, et Agnes on uskumatult hästi kooli sisse elanud ja et Agnese inglise keel on lausa suurepärane ja et tal pole Axile mitte ühtegi etteheidet. Agnes ise kurtis, et tema sõnavara pole veel piisavalt laiahaardeline, aga õpetaja arvas, et eks see tuleb ajaga ja sellepärast pole vaja ülse muretseda. Ta pakkus Axile välja ka variandi, et kui Agnes tunneb, et tal on kontrolltööde ajal raskusi tööülesannete tekstidest aru saamises, siis andku kohe teada ja ta korraldab Agnesele nö ettelugeja, kes talle siis tööülesannet selgitaks. Päris vahva mõte! Kõige rohkem oleks seda võib olla matemaatika tekstülesannete juures vaja. Ma olen siin blogis ka kurtnud ja kurtsin ka eile arenguvestlusel, et matemaatikas ja prantsuse keeles on vahel keeruline ilma õpikuta hakkama saada. Soov pandi kirja ja lubati Axile need õpikud organiseerida, nii et jälle hea! Lahkusime koolist äärmiselt meeldivas ja kõrgendatud meelolus. Küll on ikka hea, kui sul on nii tubli tütar ja et ka poeg kiitmata ei jääks, siis kogu selle aja, mis meie Agnese ja Mr White’ga vestlesime, mängis Robi klassinurgas luukerega ja ei seganud meid põrmugi :)

Kalle käis eelmisel nädalal Türgis. Kahjuks sellest midagi siia blogisse sobivat kirjutada pole. Enamuse ajast viibis ta ühel või teisel koosolekul ja kohtumisel või õhtusöögil, nii et vedas, kui ta üldse nina õue pista sai. Õnneks kingiti talle paks raamat Türgi vaatamisväärsustest, nii et saime pärast kodus uurida, mida kõike seal näha võiks.

Lõpetuseks üks väike nali, mille korraldas meile Royal Mail. Saatsin oma isale isadepäevaks väikse paki, kus oli karp komme ja kaart. Kaardi esimeseks pooleks oli Londoni vaatega postkaart, mille taha ma kleepisin meie perepildi. Perepilt oli selline natuke totter – meie istumas ühes pitsabaaris, kõigil paberist kokamütsid peas. No selline naljapilt. Saatsin veel tähitud kirjana, et ikka kindlasti kohale jõuaks. Ja jõudiski! Ema helistas ja ütles, et isa oli kingituse kätte saanud ja tänas vahva autos kasutatava akulaadija eest. Ma mõtlesin, et ta teeb nalja! Et mis akulaadija?! Korraks turgatas veel pähe, et huvitav, kas kommid olid akulaadija kujuga või misasja ta ajab (mõte käib ju kiiresti). Küsisin, et mis akulaadijast ta räägib, et kommid ja kaart pidid ju olema. Aga kujutage ette – ei olnud! Ümbrik oli lahti tehtud ja uuesti kinni kleebitud. Ümbrikul kõik minu käekirjaga kirjutatud aadress peal, aga sees ei olnud mitte minu saadetis vaid mingi akulaadija, kusjuures veel sellise otsaga, mis mu isa telefonile ei sobigi. Olin hetkeks täitsa vihane, aga siis hakkas naljakas. Esiteks, kujutage ette minu vanemate üllatust, kui nad leiavad ümbrikust mingi akulaadija, ei mingit kaarti ega õnnitlust, lihtsalt mingi laadija. Kes mind tunnevad, need teavad, et ma tavaliselt selliseid ülipraktilisi asju ei kingi ja mitte ilmaski ei jäta ma lisamata kaarti või kirja stiilis „Hurrraaa, hurrrraaaa! Head isadepäeva, kallis issi!!!“ vms. Teiseks, nüüd ootas keegi akulaadijat ja sai selle asemel hoopis kommid ja mingi ülitotra perekonnapildi. Kohutavalt naljakas! Saatsin isale siis kohe meili ja õnnitlesin teda akulaadija saamise puhul, lisades, et mina seda küll ei saatnud, aga ehk kulub ikkagi marjaks ära. Isale tegi see ka hirmsasti nalja. Ta ainult imestas, et kuidas siis Royal Mail ei taibanud talle õige otsikuga laadijat saata ;) Järgmisel päeval, peale seda nalja, saabus meie postkasti reklaam Royal Maililt, milles sooviti häid saabuvaid jõule ja teatati, et nendega võime kindlad olla, et saadetis ka pärale jõuab. Ma vist rohkem siiski ei riski...

Täna tuleb meile külla Kalle õde Triinu koos oma tütre Emma-Liisiga. Nii vahva! Me juba nii ootame! Ilm pidi ka ilus tulema – homseks lubatakse lausa 16 kraadi sooja ja päikesepaistet! Praegugi paistab päike!

Roosade ja rõõmsate tervitustega!