Sahistame lehtedes

Tervitan teid minu elu seni ilusamaist sügisest! Hetkel on küll veidi sombune ja pilves, aga üldiselt on sügis olnud lausa võrratu. Viimastel nädalatel on lehed hakanud värviliseks minema ja puudelt maha langema. Ilm on olnud soe ja päikesepaisteline. Siin on vist mingit muud sorti vahtrad, kui Eestis, sest nende lehed on metsikult suured väga kollased. Mõned vahtrad on jälle väiksemate ja erksavärviliselt tumepunaste lehtedega. Nii mõnus on nendes sahistamas käia. Päike teeb kogu pildi nii kuldseks ja kui sooja on ikka ligi 20 kraadi, siis oled justkui värvilises suves. Nii ilus!

Eelmisel nädalal oli lastel koolivaheaeg. Peale suurt ekskurseerimist eelmisel nädalavahetusel ja eelmise nädala alguses, olime teisipäeval ja kolmapäeval vahelduseks üsna kodused. Neljapäeval võtsime aga Axi ja Robiga (sest Kallel ju ei olnud koolivaheaega – alatu;) ette käigu Rahvusgaleriisse. See on ilmatu suur kunstimuuseum, kus võid kohata väga paljude tuntud ja ka tundmatute (minu jaoks) kunstnike maale. Galerii asub kuulsa Trafalgar Squer’i ääres. Me ei olnudki veel sellele väljakule sattunud ja pean tunnistama, et see oli juba paras vaatamisväärsus. Uhked lõvide kujud, purskkaevud, võimas monument Trafalgari lahingus elu kaotanud admiral Nelsoni kujuga. Selle väljaku kohta muu sõna vist ei sobigi, kui VÕIMAS. Rahvusgalerii on ilmatu suur ja ega me kõiki ruume läbi ei jõudnud käiagi. Sissepääs on muide tasuta! Robert ei saanud alguses aru, mis seal teha tuleb ja oli veidi kärsitu, kuid ühel hetkel köitis ta tähelepanu ilmatu suur maal, mis minu meelest polnud kuigi kena, sest sellel oli kujutatud mehed võitluses, kusjuures ühel tüübil oli kellegi keha küljest ära rebitud pea käe otsas tolknemas. Robertile aga tundus see maal hirmus põnev (mida muud öelda, kui et MEHED!). Ruumide keskele on seal paigutatud pingid või diivanid, et oleks hea mõnda maali rahulikult nautida. Istusime selle jubeda maali ees Robi nõudmisel päris mitmeid minuteid, enne kui saime edasi liikuda. Alates sellest hetkest, muutus Robert aga tõeliseks kunstinautlejaks. Ta jalutas mööda ruume ringi, tegi erinevate maalide kohta märkusi ja mõne ees tahtis istuda. Kõige rohkem meeldisid talle muidugi maalidel kujutatud loomad. Meie Agnesega olime selliste asjade kulgemisega väga rahul ja muudkui imestasime üha uute ja uute mälusopist tuttavate maalide elusuuruses nägemise üle. Peale kunstisaali külastust käisime veel kohvikus ja siis tulime koju. Leidsime, et Rahvusgalerii on järjekordne koht, kuhu tuleb tagasi minna, sest nii palju jäi veel vaatamata ja uurimata. Seal laenutatakse ka audiogiide, nii et galerii korralik läbimine võtaks kindlasti aega päevi, kui mitte nädalaid. Sirts, kui te meile Tõnniga külla tulete, siis see on kindlasti üks koht, mida me koos külastama lähme!

Reedel saabusid meile külalised - Kalle endine töökaaslane Kadri oma elukaaslase Janisega. Käisime koos nendega siin meie kodukandis asuvas Nepaali restoranis söömas. Söök oli täitsa hea, sarnanes India köögile. Ruumi oli ainult veidi vähevõitu, aga mulle tundub, et nii see väiksemates söögikohtades ongi, sest majad, kuhu restoranid tehtud on, on vanad ja kitsad ning et võimalikult palju rahvast ära mahutada, siis ongi lauad üsna üksteise otsa pandud. Robert tüdines lõpuks lauas istumisest ära ja lõbustas ennast laua alt läbi ronimisega. Mulle tuli kohe oma lapsepõlv meelde, kus vahel suurtel sünnipäevapidudel tuli laua tagant välja pääsemiseks laua alt läbi ronida. Nostalgia!
Laupäeval läksime kõik koos Camdeni turule. Oli see alles virr-varr! Sajad müügiletid, kus müüdi kõikvõimalikku pudi-padi alates märkidest ja nööpidest, lõpetades toiduainete ja mööbliga. Rahvast oli murdu! Robertil oli mõnus koht Kalle kukil, muidu oleks ta küll vist ära tallutud. Kraami oli seal nii palju, et me ei ostnud peale Axi päikeseprillide, mitte midagi. Lihtsalt ei suutnud valida ja ega ausalt öeldes midagi vaja ju ka polnud :) Meile meeldis kõige rohkem tänav, kus müüdi hiina sööki, mis oli väga maitsev ja soodsa hinnaga. Kuna tegemist oli Halloweeniga, siis liikus turul ringi palju kostümeeritud rahvast, kuigi kell oli alles üsna vähe ja õhtu polnud veel kaugeltki käes. Pikk järjekord oli kostüümilaenutuse ukse taga, nii et tundub, et kohaliku võtavad seda Halloweeni värki üsna tõsiselt. Meie sellest pühast midagi eriti ei pea ja kõrvitsat aknale ei pannud. Igaks juhuks varusin aga komme ja hea oli, et varusin. Ühel hetkel oligi uksel koputus ja ukse taga seisis väike tont – umbes 4-5 aastane, peas helendavad sarvekesed ja ise üleni mustas. Küsis argliku häälega „trik or treat“. Ma trikki igaks juhuks ei tahtnud saada (jumal teab, millega ta oleks hakkama saanud, olen filmides näinud, et need trikid on vahel päris pöörased), nii et eelistasin talle komme anda. Tondi emme ootas igaks juhuks väraval :)
Laupäeva õhtul korraldasime kodus õhtusöögi (suur tänu Jutale ja tema retseptidele!), kuhu kutsusime ka Siimu ja Riina, kes on samuti Kalle endised töökaaslased ja kes siin Londonis praegu õpivad. Nad on hästi toredad ja me oleme siin headeks sõpradeks saanud. Õhtu kujunes väga mõnusaks, aga see pole ka ju mingi ime, sest kui laua taga istub tore seltskond, siis ei saagi see ju teistmoodi olla.
Pühapäeval sadas vihma, nii et suurt midagi me ette ei võtnud. Käisime vaid veidi shoppamas ja juba oligi Kadril ja Janisel aeg lahkuda. Nii tore, et nad võtsid vaevaks tulla! Londonisse kolimise suurepäraseks lisaväärtuseks on see, et külla tulevad inimesed, kes siis, kui me Eestis elaksime, poleks võib olla külla jõudnud. Kõlab naljakalt, aga nii see on.

Olen juba päris kaua tahtnud kirja panna mõningaid tähelepanekuid, aga ikka on juhtunud nii, et need pole kirja saanud. Parandan siinkohal selle vea.
Paksud inimesed. Olin kuulnud, et inglased on kole paksud, aga siin on tänavapilt täiesti normaalne. Inimesed on täiesti normaalses kaalus, võiks isegi öelda, et heas vormis. Poes müüakse küll koera toidupakkide suuruseid krõpsupakke, aga ma pole veel kordagi näinud, et keegi neid ka ostaks. Silma on hakanud hoopis see, et inimestel on ostukärudes rohkelt rohelist kraami ja lilli. Lilled on teine asi, millest ma olen tahtnud kirjutada. Siin müüakse igas toidupoes tohutult palju lilli – imeilusaid kimpe ja niisama lahtisi lõikelilli ja kui poes ringi vaadata, siis on enamusel mõni lillekimp kärus. Siin on ostukärudel lausa spets lillekimbu hoidmise seadeldised. Ma ei usu, et kõik need kimbud kellelegi sünnipäevaks kingitaks. Inimesed vist lihtsalt kaunistavad oma kodu lõikelilledega. Nii ilus! Ma ostsin ka kohe suure vaasi, kuhu ma nüüd imeilusaid lillekimpe ostan. Kimpudega on siin kaasas väike kotike mingi vedelikuga, mis tuleb lillevette panna, mis siis lilli kauem kaunina hoiavad. Tundub, et see töötab, sest kimbud peavad vastu vähemalt nädala, kui mitte kauem. Kui paksukeste juurde veel korraks tagasi tulla, siis võib olla on asi jälle Londonis ja selles, et siin elab vähe päris inglasi ja et maapiirkondades on asjalood teised.
Seni olen Agnese siinset kooli vaid kiitnud, aga nagu ikka, on ka siin mõned asjad, mis on Eesti koolis paremini korraldatud. Üks nendest asjadest on toolid. Kujutage ette, Agnese koolis olevatel toolidel ei ole seljatugesid. Nii on ju väga ebamugav istuda! Ma ei kujuta ette, milleks see hea peaks olema. Teine asi on garderoob. Siin sellist asja ei ole. On kapid (Axil olid Laagri Koolis ka tegelikult kapid) nagu olete vast filmidest näinud, aga kappe ei jagu mitte igaühele ja peale selle on kapid tasulised. 20 naela tuleb anda tagatiseks ja 15 naela maksab aastane kapirent. Kuude peale ära jagades pole see teab, mis suur summa, aga ikkagi veider. Rentisime Axile ka ikkagi kapi, sest kui hommikul on ainult 7 kraadi sooja, siis tuleb ju ikkagi jope selga panna ja kui sul pole koolis seda kuhugi jätta, siis on ikka väga ebamugav. Kolmas asi on õpikud, mida siin ei ole. Nemad nimetavad õpikuteks kaustikuid, kuhu lapsed ise tunnis märkmeid teevad. Ühest küljest on väga mugav – ei ole vaja raskeid õpikuid kooli tassida, aga teisest küljest on jälle keeruline, sest kui laps ei saa koolis kõigest aru, siis ei ole minul, kui lapsevanemal, millelegi toetuda, et talle selgitust jagada. Arusaadavalt on Agnesel koolis hetki, kui ta ühest või teisest tunnis räägitud asjast päris täpselt aru ei saa. Siis ongi ainuke võimalus õpetajalt selgitust küsida. Minu meelest oleks hea, kui mingid õpikud ikkagi olemas oleks. Olgu siis kasvõi ainult koduseks kasutamiseks.
Roberti tuleb järgmisel aastal kooli minna. Selleks, et kooli saada, tuleb juba 04.detsembriks kohalikule omavalitsusele esitada avaldus, kuhu tuleb märkida kolm eelistatud kooli. Märtsi lõpuks peaks selge olema, millisesse neist kolmest koolist laps saab. Tegelikult pole aga päris kindel, kas laps ÜLDSE ühtegi nendest koolidest pääseb. Valik langeb selliste kriteeriumite järgi: esimeses järjekorras võetakse kooli lapsed, kes on riiklikul ülalpidamisel. Teises järjekorras lapsed, kellel on meditsiinilised, sotsiaalsed, religioossed või filosoofilised vajadused just sellesse kooli saamiseks, kolmandas järjekorras on lapsed, kelle õed või vennad nimetatud koolis juba käivad. Viiendal kohal on elukoha lähedus. Robi kvalifitseerub ainult viimasele, ehk siis viiendale, positsioonile, nii et ma pole eriti kindel, millisesse ja kas üldse ühtegi, meie kolmest eelistatud koolist Robert pääseb. Juhul, kui kohti ei jagu, siis pannakse laps ootejärjekorda ja kui toimub mingi liikumine, siis saab laps kooli minna. Kohutavalt veider korraldus! Mingeid sisseastumiskatseid või muud tsirkust ei toimu. Tuleb lihtsalt olla kannatlik ja oodata.
Telekamaksust ma juba ühes eelnevatest lugudest rääkisin. See on 145 naela aastas teleka kohta. Kuna maksude maksmine pole just eriti meeldiv tegevus, siis lükkasime seda aina edasi, kuni ühel päeval saabus kiri, kus teleka litsentse välja andev asutus teatas, et neil on infot, et me oleme ostnud teleka, aga neil pole infot selle kohta, et me oleksime tasunud televiisorimaksu. Kirjas paluti seda viivitamatult teha. On ikka süsteem! Maksime ruttu siis maksu ära.

Päike tuli välja! Saadan osa sellest teilegi!