Nii šikk ja peen!

Neljapäeval jätkus seminar, mille tulemusena ma peaksin endas selgusele jõudma, milline töö võiks mulle kõige paremini sobida. Navigeerimisega sain enam-vähem ühele poole, aga ma pean ütlema, et ega see mingi imesüsteem siiski pole. Ma kujutasin millegipärast ette, et see teeb minu sisestatud andmetele tuginedes mingid tohutu erilised järeldused, aga nii see muidugi pole. See on lihtsalt abiks sul endas selgusele jõuda või siis panna sind pingsalt sellistele teemadel mõtlema, mille üle sa tavaliselt ei juurdle. Kõige lõpuks tuleb endal välja mõelda veel 5 väga erinevat ametit, kus sa võiksid töötada ja siis hinnata 5 punkti skaalal, kuidas sinu poolt sisestatud oskused, väärtused ja huvid konkreetse ametiga sobiks. Nii, et ei mingit müstikat. Natuke nagu pettumus. Seminar ise aga on endiselt väga huvitav ja täitsa kasulik, nii et mul on väga hea meel, et ma sinna läksin. Eelmisel korral keskenduti CV-le ja seda puudutavatele „saladustele“. Ma pean ütlema, et ma ei ole kunagi CV kirjutamist mingi kunstina näinud. No mis seal siis on, paned kirja, kus sa oled töötanud, mida õppinud, millised on huvid ja ongi ju nagu kõik. Aga tuleb välja, et see pole üldse nii! CV kirjutamine on peen teadus. Sain selle kohta päris palju huvitavat teada ja jagan seda suure rõõmuga ka teiega, sest sellest võib kellelgi kasu olla. Esiteks tuli mulle suure üllatusena see, et personalitöötaja, kes asutusse saabunud CV-de hunnikut läbi tuhnib, keskendub sellele, keda välja jätta, mitte sellele, keda valida ja ta ei uuri ühte CV-d kauem, kui heal juhul 1 minut. Hirmutav, kas pole? Nii, et selleks, et sinu CV nö esimesest voorust ehk personalitöötaja käest, edasi pääseks, peab see olema niivõrd lööv ja niivõrd just selle ametiga, kuhu sa parajasti kandideerid, sobiv, et ta seda selle 60 sekundi jooksul, mis ta seda loeb, näeks. CV-s peab olema ainult see info, mis antud ametiga sobib. Ei ole vaja panna sinna kõiki töökogemusi ja tööülesandeid, kui need ei haaku antud ametiga. Nii, et ei mingit pikka loba, sest maksimaalselt võiks CV pikkus olla 2 lehekülge. Inglismaal on väga oluline ka tõestus. Näiteks, kui sa kirjutad, et üks sinu tööülesannetest oli mingi uue IT süsteemi juurutamine, siis sa pead ka kirjutama, mis selle tulemuseks oli või kui sa kirjutad, et oled hea organiseerimisvõimega, siis tuleb sul ka kirjutada, et mida sa siis nii hästi organiseerisid. CV-ga käib tavaliselt kaasas ka kaaskiri (inglise keeles „cover letter“). Osad personalitöötajad ei pidavat seda tegelikult üldse lugema, aga osad pidid jälle äärmise tõsidusega sellesse suhtuma, nii et igaks juhuks tuleks selle kirjutamisse tõsiselt võtta. Põhiline nipp pidi olema see, et enda kiitmisele tasub keskenduda üsna vähe, põhiline aeg tuleb kulutada sellele, et ülistada asutust, kuhu sa tööle tahad minna, tuua välja selle häid külgi ja näidata, kui palju sa juba sellest organisatsioonist tead. See eeldab kõva eeltööd, aga võib ennast kuhjaga ära tasuda. Omaette teema on aga online-CVd. Nende juures pidi olema kõige olulisem kasutada täpselt neid sõnu, mida on kasutatud töökuulutuses, sest personalitöötaja pidi otsima CVsid läbi töötades just SÕNU! Ta panebki otsingusse täpselt need väljendid, mida töökuulutust avaldades on kasutanud ja valikusse jäävad need CVd, kus need väljendid ka olemas on. Hea teada!

Eelmisel nädala lõpus saabus meie õuele (või no peaaegu meie õuele) õnn. Poodlemistänava ,Oxford Street’i, ühele veel asustamata krundile pandi püsti dinosauruste maa. Käisime seda kogu kambaga laupäeval uudistamas. Õnneks olime piletid juba ette ära ostnud, sest kohapeal oli piletisaba üsna pikk. Sisse pääsedes tundus justkui olekisme sattunud loomaaeda. Täiesti tõetruu välimusega umbes 25 elusuuruses dinosaurust olid sätitud seisma aedikutesse. Enamus väljapanekut asus õues, kus dinosaurustele oli nende aedikutes loodud „loomulik elukeskkond“ – mõni seisis murulapil, teine jälle kuskil poriojas jne. Isegi mõndade „ ära söödud“ dinosauruste kondid olid osadesse aedikutesse vedelema jäetud. No täpselt nagu loomaaed! Robi vaatas seda kõike suurte silmadega ja oli täiesti veendunud, et need ongi päris dinosaurused ja hoidus neist igaks juhuks aupaklikusse kaugusse. Arusaadav, sest need nägid tõesti elusad välja – liigutasid silmi, pead ja saba, mõni möirgas hirmsa häälega ja jubedamad isendid ajasid suud aeg-ajalt pärani justkui tahtes sind ampsata. Majas sees oli vähem dinosauruseid, aga seal sai jälle ise erinevate tegevustega kätt proovida. Kõige vahvam oli minu meelest üks suur liiva täis kast, kuhu aeg-ajalt mõned „dinosauruste luud“ ära peideti ja mida siis soovijad said pintslikestega liivas tuhnides otsida. Kogu lugu lõppes aga muidugi poega, kus kõikvõimalikku dinosaurustega seotud nänni müüdi ja tänu millele kaunistab nüüd meie kodu üks türoannosauruse skelet.

Eile käisime aga Kallega ülimalt peenel üritusel. Meid oli palutud osa võtma oksjoneid korraldava firma, nimega Christie’s, veebruaris müüki tulevate impressionosmi ja moodsa kunsti maalide esitlusest. Kutse saime tegelikult FOCUSest, kuhu Christie’s oli mõned kutsed saatnud ja millest üks mulle edasi anti. Nii, et juba väiksed kasud sees FOCUSEs töötamisest.
Koht oli väga peen. Uksel tervitasid meid livreedes portjeed ja palusid edasi astuda. Kui olime oma üleriided ära andnud ja enda sealoleku registreerinud, siis astusime trepist üles, kus meile pokaal ulatati. Valida võis šampuse, valge veini ja pooli vahel. Napsuklaas käes asusime kunsti imetlema. See oli nagu kõrgema klassi kunstinäitus, ainuke vahe oli selles, et maalide juures olid ka hinnad, mis meid ausalt öeldes pahviks lõid. Kõige esimesena jäi pilk peale Renoir maalile, millel oli kujutatud väike blond tütarlaps punase paelaga juustes („Madeimoselle Grimprel au ruban rouge“), mille hind jäi 1 800 000 – 2 500 000 naela vahele. Edasi läks asi veel põnevamaks. Näiteks Pablo Picasso maali nimega „Tête de femme (Jacqueline)“ hind jäi 3 milj – 4 milj naela vahele ning Kees van Dongen’i maali „La gitane“ eeldatav maksumus küündis suisa 7,5 miljoni naelani. Muidugi oleks saanud ka midagi natuke soodsamat. Mulle meeldis väga üks Eugené Boudin’i maal, millel oli kujutatud Veneetsia („Venise. Le môle à l'entrée du Grand Canal et la Salute le soir“). Selle maali hind jäi „kõigest“ 200 000 – 300 000 naela vahele. Ja näiteks Picasso autogrammi oleks saanud „ainult“ 6000 naelaga. Peale eelpool nimetatud kunsnike oli seal veel hulgaliselt teistegi tuntud ja meile natuke tundmatute (aga kunstimaalimas kindlasti väga nimekate) tegelaste maale, nii et võib öelda, et kogu oli aukartust äratav. Keda täpsemalt huvitab, mida me seal nägime, siis võib uurida Christie’s kodulehte http://www.christies.com/features/auctions/0110/impmod/?CID=544701007831

Saali nurgas mängis kvartett vaikset meeleolumuusikat ja ettekandjad jalutasid kandikutega ringi ning pakkusid suupisteid. Pakuti ka sooja toitu, mis kujutas endast riisi-kreveti risottot ja mis oli äärmiselt maitsev.
Maalidest ja nende hindadest veel põnevam oli aga seltskond, kes seal ringi liikus. Rahvast oli üsna palju ja enamus paistsid olevat asjatundjad. Palju oli vanemaid härrasid oma prouadega, kes olid peentes soengutes ning riietes ja kelle kõrvas rippusid nii rasked pärlid, et kõrvanibud kippusid vägisi välja venima. Kahju, et neil inimestel nimesilte rinnas ei olnud. Nüüd me ei teagi, milliste sööride ja muude tähtsate isikutega me ühel üritusel osalesime.
Koju minnes möödusime aga veel ühest aukartust äratavast kogust, mis Kallel põlved nõrgaks võttis – need olid masinad, mis olid oksjonihoone ette pargitud ja mille hind ei jäänud kunstisaalis nähtud maalidele ilmselt eriti alla. Vägev!

Päikseliste tervitustega!