Suvi meie aias!

Ilmad on viimasel ajal olnud nii suvised ja mõnusad, et lausa lust!  Kuna Robert väänas neljapäeval lasteaias oma jala välja, siis olemegi põhiliselt oma aeda nautinud ja koduseid toimetusi teinud. Talvel pole aiast suurt tolku – vaatad lihtsalt aknast, et näe aed ja ongi kõik. Aga suvel on see ikka täielik kaif! Vedasime välja päevitustoolid ja Kalle leidis kuurist täiesti uue täispuhutava basseini. Kuna eile oli juba ikka väga soe ilm, siis puhusin basseini täis ja Robert mõnules seal pool päeva. Teise poole istus teki sees päevitusoolil ja soojenes. Asi selles, et kuna bassein on maru suur, siis ma ei jõudnud sinna piisavalt sooja vett tassida, nii et vee temperatuur jäi sinna kuhugi tavalise Eesti suvise merevee temperatuuri kanti, mis teadupärast just eriti soe ei ole. Nii pidigi Robi vahepeal natuke ennast soojendama, et siis jälle vette möllama minna. Mina istusin samal ajal teisel päevitustoolil, võtsin päikest ja lugesin Forsyte’ide saagat. See on juba vana sari, aga mina ei ole seda veel lugenud. Lahe on see, et tegevus toimub Londonis, kus enam-vähem kõik raamatus nimetatud paigad vähem või rohkem tuttavad on. See lisab asjale erilise võlu.

 

Eile saabus meile kaua oodatud kraam Eestist! Asjad said pakitud juba jõulude ajal ja nüüd siis jõudsid need ka kohale. Meie siia kolimise juures oli toredaks võimaluseks kaasa võtta terve merekonteineri täis asju. Ja seda meie jaoks täiesti tasuta! Oleksime võinud kaasa pakkida kogu oma mööbli, kodutehnika ja isegi vist vanni, kui oleksime tahtnud. Meil nii suuri soove polnud, nii et lasime järele tuua ainult hunniku raamatuid (sellest hunnikust pärineb ka raamat, millest ma enne rääkisin), tolmuimeja, muusikakeskuse, gloobuse, rulluisud ja jalgrattad. Oh, need rattad! Ma ei kujutanudki ette, kui palju ma rattasõitu igatsesin. Tegime eile õhtul kohe esimese tiiru ja tekkis lausa selline tunne, et nüüd ma olen kodus. Sõitsime mööda Thamesi äärt, linnukesed laulsid, jõe peal tegid sportlased sõudetrenni ja meie kimasime ratastel. Ainuke jama oli see, et putukad kippusid silma lendama, neid oli seal ikka parvedes. Järgmine kord tuleb prillid ette panna. Robert istus Kalle seljataga ja muudkui seletas ja kommenteeris ja kui koju jõudsime, siis teeskles, et ta magab, et me ei saaks teda ratta pealt maha tõsta ja peaksime edasi sõitma. Kuna Agnese vana ratas oli talle väikseks jäänud, siis tema oma me siia tuua ei lasknud. Nüüd peamegi lähipäevil talle ka uue sõiduriista ostma, siis saame kõik koos sõidus käia. Ax sai aga selle eest eile oma rulluiske nautida. Õnneks on meie kodu lähedal üks väike staadion, kus ta saab sõitmas käia. Siin on nimelt väga kehvas seisus kõnniteed ja seal ei saaks ta mingil juhul rullitamas käia. Kõnniteed on plaatidest, mis pole alati just ühel tasapinnal ja vahepeal on ribake asfaldit, siis jälle plaadid, nii kokku teeb see väga konarliku tee. Robi on päris mitu korda joostes kukkunud, sest mingi ootamatu serv on ta rajalt maha võtnud. Mina ise õnneks kukkunud pole, aga koperdanud olen küll korduvalt.

 

Pühapäeval, kui Roberti jalg juba veidi paremini tatsus, läksime väiksele lõbusõidule Thamesi peale. Meie kodukandis on jõe ääres laevade peatus. Laevaga saab siit sõita Westminsterisse, Richmondi ja Hampton Courti. Seekord otsustasime, et teema nö proovisõidu ja lähme Richmondisse. Sõit sinna kestis alla 30 minuti, samal ajal kui teistesse sihtkohtadesse sõidab laevuke 1,5 tundi. Laev oli täitsa vahva. Sees oli baar, kus müüdi isegi sooja sööki ja napsu (ja kõike muud, mis sinna kahe artikli vahele jäi) ja kus sai laua taga istudes mõnusalt aega veeta. Päris palju istekohti oli ka laevalael ja laeva ninas, nii et soojema ilmaga oleks seal päris mõnus tšillida. Pühapäeval väga soe ei olnud ja kuna laev sõitis üsna kiiresti, siis tegi tuul olemise veel jahedamaks, nii et käisime ikka vahepeal sees ennast soojendamas. Kapten tutvustas paiku, millest me mööda sõitsime, nii et ikka nagu päris ekskursioon. Huvitav on näiteks see, et viimastel aastatel on linnud tagasi Thamesi äärde elama tulnud ja seda sellepärast, et jõgi on viimasel ajal nii palju puhtamaks muutunud, et seal elavad jälle kalad. Vahepeal oli jõgi olnud nii reostatud, et ühtegi kala seal ei elanud. Mulle õudselt meeldib Richmondi jõeäärne melu. Seal on hästi palju restorane, pubisid ja baare, mõnus lai tee jalutamiseks ja palju huvitavat rahvast. Kui olime randunud, siis tuli päike ka välja, nii et istusime lihtsalt jõe ääres pingil, vaatasime inimesi ja sõime jäätist. Selline mõnus idüll!

 

Inglismaal suhtutakse lastesse ja nende käikudesse erilise ettevaatusega ja minu meelest lausa piiratakse nende iseseisvust. Kui Agnes käis oma klassiga ühes teises koolis teatrietendust vaatamas, siis helistas mulle peale etenduse lõppu õpetaja ja küsis, kas ma luban Agnesel otse sealt koolist koju tulla või ta peab ikka koos kogu klassiga oma kooli juurde minema, et sealt siis tuttavat rada pidi koju tulla. Loomulikult ma lubasin Agnesel otsemat teed tulla ja olin ausalt öeldes väga jahmunud, et selline küsimus üldse tekkis. Teine kummaline lugu juhtus aga siis, kui Agnes pidi ükskord peale kooli silmaarsti juurde minema. Panin Agnesele silmade kontrolliks aja kinni ja kuigi algselt oli plaan, et läheme sinna koos, siis juhtus just selline lugu, et Robertile tulid tuulerõuged ja ma pidin temaga koju jääma. Saatsin siis Axile tundide ajal sõnumi ja küsisin, et kas lükkame külastuse edasi või ta läheb üksi. Ax, kui asjalik neiu, saatis mulle sõnumi, et ta läheb üksi, et kus see silmaarst asub :) Seletasin, et kuhu ta minema peab ja asi oli minu meelest korras. Tegelikult ju minul Agnese silmade kontrolli juures mingit rolli pole. Tema ju vaatab ja tema ise ütleb, kui hästi ta midagi näeb. Suur oli mu üllatus, kui Ax helistas ja ütles, et teda keelduti teenindamast. Oli öeldud, et ilma lapsevanema juuresolekuta ei saa seda toimingut teha ja isegi uut aega ei lubatud Agnesel endal panna. Kas pole imelik? Kuna me siiani ei ole veel uuele silmade kontrollimise katsele jõudnud minna, siis ma ei teagi, mis tohutu vajadus minu juuresolekus peitub. Eks uurime selle lähemal ajal järele.

 

Eile kohtusin ma Miss Marple’ga. Tegelikult ma ei tea, mis selle armsa vanaproua nimi on, aga ta meenutas mulle hirmsasti seda Agatha Christie raamatute peategelast. Juba ükskord talvel tuli ta mind üle tänava tervitama ja tegi juttu sellest, kui imelik vihmane ja samas soe ilm sellel päeval on. Arutasime siis natuke ilma teemat ja läksime oma teed. Juba siis tundus mulle, et meie pere pakub talle hirmsasti huvi. Eile, kui ma just oma iganädalast toidukraamivoori ootasin, siis oli koputus uksel. Arvasin, et söögid jõudsid kohale, aga ukse taga oli hoopis Miss Marple. Ta tundis muret ühe kassi pärast, kes tema aias ja nüüd ka juba toas olevat hakanud käima. Ta kahtlustas, et ega see äkki meie kass pole. Meil kassi ei ole, aga üks kass käib meie aias istumas küll. See on üks väga naljakas kass. Selline tumehall ja hästi karvane. Ta lihtsalt istub meie aias puu all ja vaatab. Vahel istub kohe päris tükk aega ja uurib, mida me teeme ja nii iga päev. Imelik ja natuke isegi kõhe. Kui me õue lähme, siis jookseb ära. Ma ütlesin juba Kallele, et see kass on kellegi kunagi meie majas elanud inimese vaim, kes käib nüüd jälgimas, kas me maja hästi hoiame. Aga kui Miss Marple juurde tagasi tulla, siis tema mure oli päris suur, sellepärast et kass oli paar päeva tagasi kolm poega tema majas ilmale toonud ja tädike ei teadnud, mida nendega nüüd peale hakata. Olin kaastundlik, aga ei osanud kuidagi aidata ka, sest meie ei taha endale kassi. Sel ajal, kui tädi minuga rääkis, kiikas ta muudkui salaja üle mu õla, et uurida, kuidas me siin ikka elame. Nii naljakas ja nii armas! Just sellel hetkel jõudis ka toidukraam kohale, nii et Miss Marple sättis ennast koduteele. Ma mõtlen, et teinekord võiks ta täitsa teed jooma kutsuda. Ta tundub armas olevat ja kindlasti on tal palju huvitavaid lugusid selle kandi möödunud aegadest rääkida. Pealegi on hea, kui naabritega sõbralikud suhted on. 

 

Magusate tervitustega!