Tuhapilv ja Ämblikmehe sünnipäev

Eelmisel nädalal varjutas meid kõiki Islandi vulkaanipurske tagajärjel õhku kerkinud tuhapilv. Kuigi meie ise kuhugi lendamas ei olnud, siis mõjutas see pilv meidki. Asja kurvem pool oli see, et neljapäeval pidi Londonisse jõudma Agnese parim sõbranna Laura ja tema pere. Nad olid oma reisi planeerinud juba novembris, nii et te võite ette kujutada, kui kurvad olime nii meie, kui ka nemad, kui Laura ema meile Tallinna lennujaamast helistas, et lennuk ei stardi. Nemad olid kahjuks nende „õnnelike“ seas, kelle lend esimesena Tallinna poolt ära jäeti. Kohutavalt kurb! Aga mis kehvasti, see uuesti, nii et kui just uus vulkaan mingit jama ei korralda, siis tulevad nad nüüd meile Jaanipäeva pidama! Ongi võib olla vahvam! Tuhapilve rõõmsam pool oli aga ka täitsa olemas. Me elame Heathrow lennujaamale üsna lähedal, nii et hommikul alates kella 5st kuni öösel umbes kella 01ni vuravad meie peade kohal pidevalt lennukid. Oleme selle müraga juba nii ära harjunud, et ei pane seda enam tähelegi. Sellepärast oligi päeval, mil lennuühendus katkestati, kuidagi veider õues käia. Miski tundus nagu imelik, aga kohe ei saanud aru ka, et mis see siis teisiti on. Siis mõistsime, et see on vaikus! Täielik vaikus! Ainuke heli, mida kuulda võis, oli linnulaul ja mesilaste sumin. Võrratu! Elame väiksel kõrvaltänaval, nii et autode müra on siin väga vähe. Selles mõttes nautisime tuhapilve küll täiel rinnal! Nagu vanarahvas juba targasti öelnud on: pole halba ilma heata! 

 

Peale tuhapilve oli eelmise nädala põhiline teema Roberti sünnipäev! Robert sai teisipäeval 4-aastaseks. Ta ootas oma sünnipäeva juba alates 09.jaanuarist ehk siis alates Agnese sünnipäevast. Tegime 20.aprilli kalendris lausa kollaseks ja siis vaatasime ikka iga nädal mitu korda, et kui kaugel see päev ikka veel on. Mida lähemale see päev jõudis, seda rohkem Robert ärevuses oli. Käisime ikka mänguasjapoodides vaatamas, mida sünnipäevaks võiks osta ja Robert oli lõpuks juba päris tüdinenud sellest jutust, et „ärme ikka praegu ostame, sul tuleb ju sünnipäev, siis saad kingituseks“. Kui me paar päeva enne seda tähtsat sündmust taaskord poes olime ja mina jälle mingi asja kohta, mida Robi ihaldas, jutuga „oota sünnipäevani“ lagedale tulin, siis ütles Robi väga ahastava häälega: “ Tead, ma EI TAHAGI seda sünnipäeva! Ma tahaks lihtsalt IGA päev ühe kingituse saada!“ :)

Robi sünnipäevapidustused said aga alguse juba laupäeval, kui me käisime Windsori lähedal asuvas Legolandis. Pilet sinna on üsna krõbe.  Meie perele läksid piletid maksma 118 naela, aga ma pean ütlema, et selle raha eest on seal ka väga palju teha. Rohkem ühegi atraktsiooni eest maksta ei tule, nii et selles mõttes on väga mugav. Legoland ongi nagu üks suur lõbustuspark, ainuke asi on see, et kõikvõimalikud kujud, ehitised jms on tehtud legodest või siis meenutavad legosid. Lõbu algab juba hetkest, kui sa lõbutsema alles suundud. Sissepääs Legolandi asub mäe otsas, aga kogu möll toimub tegelikult orus. Kuna treppidest käia on lastel igav ja tüütu, siis on seal see ebamugavus toredalt lahendatud. Kes soovib, see võib minna trepist, aga kes ei viitsi, see võib lihtsalt liuelda. Iga trepi kõrval on liutee, mida mööda on mõnus alla liutada. Väga nutikas, kas pole? Kuna ilm oli väga ilus ja tegemist oli laupäevaga, siis oli seal muidugi tohutult rahvast, nii et ägedamatele atraktsioonidele pääsemiseks tuli päris kaua oodata, mõnel pool isegi kuni 90 minutit. Meie nii kaua oodata ei viitsinud ja käisime neid lõbustusi pidi, kus olid väiksemad järjekorrad. Üks ägedamaid, kus käisime, oli dinosauruste safari. See nägi välja nii, et istusid väiksesse safariautosse, mis sõidutas sind mööda võpsikut, kuhu olid üles sätitud legodest tehtud erinevad dinosaurused. Sõit väga kaua ei kestnud, aga elamus oli lahe. Uskumatu, mida kõike nad legodest teevad! Eriti uskumatu oli aga minimaailm, kus olid kõik, alates inimestest ja lõpetades laevade ja rongidega (mis muide kõik ka liikusid), tehtud samuti legodest. Seal olid kõik suuremad Londoni ja Inglismaa vaatamisväärused nagu Buckinghami palee, Big Ben, St Pauli katedraal, Stonehenge jms. Väikeste jõgede peal sõitsid laevad ja ringi liikusid rongid. Lisaks Inglismaale olid seal veel Hollandi, Itaalia, Taani ja Prantsusmaa mini legoriigid. Tohutu nutikalt tehtud! Päris palju oli selliseid lõbustusi, kus võis või õigem oleks vist öelda, et saigi märjaks. Üks eriti hull oli selline, kus sõideti suurel kiirusel kihutaval karusellil vee kohal ja kus pealtvaatajad said soovi korral nupule vajutades vees mingi mehhanismi tööle panna, mis suure pauguga karusellitajad märjaks pritsis. Väljavaade, märjaks saada, meid väga ei erutanud, nii et selle lõbu jätsime vahele. Kõige viimasena läksime Roberti soovil draakonite lossi. See oli päris vahvalt tehtud ehitis, kus oli palju sopilisi käike, kus pesitsesid legodest tehtud lohed. Kõndisime seal ringi ja avastasime, et sealgi on atraktsioon – lohesõit! Istusime lohe-rongi ja hakkasime sõitma. Alguses kulges kõik üsna rahulikult. Meid sõidutati koopasse, kus oli palju hirmuäratavaid lohesid ja koledaid inimesi (kõik muidugi jälle legodest). Sõitsime seal mõnda aega ringi, kui sattusime äkitselt õue. Mõtlesime, et nüüd on ilmselt lõbu lõppenud, aga me eksisime, sest tõeliselt lõbus osa alles algas. Rong võttis äkitselt tohutud tuurid üles ja kihutas nagu mööda ameerika raudteed metsiku kiirusega küll mäest üles, küll jälle alla! Mul oli kohutavalt hea meel, et Robert Kalle kaisus, minu ja Axi ees, sõitis, sest ma panin küll ise silmad vahepeal kinni ja poleks Robit võib olla suutnud nii hästi turvata, kui Kalle seda tegi. Sõit oli ühesõnaga vägev ja Robert oli sillas! Ütles, et see oli kõigist atraktsioonidest kõige ägedam! On ikka vinge vend! Legoland avatakse kell 10.00 ja suletakse kell 18.00. Meie olime seal umbes 5 tundi ja jõudsime selle ajaga läbida 4 atraktsiooni, nii et mitte väga palju. Suur hulk aega kulus muidugi ka niisama uudistamisele ja jalutamisele, sest ala on suur ja vaatamist palju. Seal on väga palju söögikohti ja võimalust ise pikniku pidada, nii et taaskord üks väga kift koht, mida sõpradele soovitada. Kaval oleks selle külastus sättida muidugi nädala keskele ja siis alustada juba kell 10.00, et rohkem jõuaks läbida.

Pühapäeval jätkusid Roberti sünnipäevapidustused grillipeoga meie aias. Peost võtsid osa ka meie Londoni kõige paremad sõbrad Siim ja Riina, kes olid just üsna hiljuti Eestis käinud ja tõid sealt Robile kingituseks lausa kolm raamatut (millest üks on meil nüüd juba läbigi loetud). Ilm oli võrratult soe, nii et sai isegi juba päevitada. Küsisime Robi käest, et kas ta mõnda oma lasteaia sõpra ka tahaks sünnipäevale kutsuda, aga ta ei tahtnud. Me ei hakanud sundima ka. Omakasupüüdlikult mõeldes ongi ju nii lihtsam. Robi oli aga väga lahe sünnipäevalaps, muudkui tellis, et teeme ikka pilti ka ja alustas lauluga „Happy birthday to you!“ ja õhtul korraldas veel tantsupeo, kus me kõik tema lasteaia laulude saatel ja Roberti juhendamisel tantsu vihtusime. Igati lõbus pidu!

Esmaspäeva hommikul, kui Robi ärkas ja küsis, et kas HOMME ongi tema sünnipäev ja ma vastasin, et täpselt nii see ongi, siis tal tuli suurest õnnest lausa pisar silma. Kui me ta teisipäeva hommikul üles laulsime, siis oli ta esimesel hetkel suurest pingelangusest natuke isegi sassis ja ei tahtnud esimese hooga äragatagi. Peale hetkelist mõttepausi kihutas aga all korrusel asuvasse elutuppa kingitusi avama. Ma pean tunnistama, et kingitustega pingutasime veidi vist isegi üle, aga no tal oli ju nii palju soove ja ta oli seda päeva juba nii kaua oodanud ka. Dinosaurused on hetkel troonilt tõugatud Ämblikmehe ja multikategelase Ben10 poolt, nii et ühtegi dinosaurust Robi sel korral ei saanudki. Kõige rohkem meeldis talle Ämblikmehe kostüüm, mida ta oli endale juba väga kaua soovinud ja millega ta nüüd kodus pidevalt ringi kõnnib ja seda päevas vähemalt 30 korda ära võtab ja jälle tagasi paneb. Asi on nimelt selles, et see on natuke ebamugavast materjalist tehtud ja ajab olemise väga palavaks. Nii siis ongi Robert pool osa päevast alukate väel ja teise poole Ämblikmehe kostüümis. Lisaks sellele, et Robi on meil kehastunud Ämblikmeheks on ta muidu ka väga peen vend. Küsisime, et mida ta tahaks oma sünnipäeva puhul õhtusöögiks süüa ja Robi vastas pikemalt mõtlemata, et sushit. Robert on meil suur sushisõber ja kui Kalle ükskord tema lemmikuid tuunikalaga makirulle koju ei toonud, aga meie lemmikuid muid sushisid tõi, siis Robi lausa nuttis südantlõhestavalt, nii et meile oli selge, et sellist viga enam teha ei tohi. No ja muidugi pidi olema sünnipäevalaual Roberti teise lemmiku Ben10-ga tort, mida õnneks meie poes ka müüdi ja mis imelikul  kombel ei maitsenudki väga halvasti :)

Selgituseks neile, kel pole vähimatki aimu, mis tegelane see Ben10 on, siis lühidalt võiks öelda, et see on üks umbes 10 aastane poiss, kes suudab muutuda kümneks erinevaks koletiseks, et siis kurjade koletistega võideldes õiglus jalule seada! Ma ei saa aru, mis nendes õudsetes peletistes nii paeluvat on, aga ju siis ikka midagi on. Mulle nad isiklikult ei meeldi, aga maitse üle ju ei vaielda. Varsti hakkan veel dinosauruste ülemvõimu igatsemagi ;) 

 

Kuna Robert läheb lasteaeda alles neljapäeval, aga mul oli vaja FOCUSes mõned asjad ära teha, siis võtsin ta täna endaga sinna kaasa. Robi oli väga tubli ja pidas ennast ülihästi üleval, nii et kõik aina imestasid, kui tubli poiss ta on. Pärast läksime Kensingtoni parki. Seal pargis asub üks mänguväljak, kuhu me ükskord sügisel tahtsime minna, aga ei pääsenud, sest värava taga vonkles metsik järjekord ja me ei viitsinud oodata. Mõtlesime, et mis see mänguväljak ikka ära ei ole, et sinna minekuks niimoodi ootama peab. Täna saba ei olnud, nii et saime löögile. Piletit sinna ei ole, aga värav on kogu aeg kinni, et platsile liiga palju lapsi ei tuleks, nii et sisse pääsemiseks tuleb uksekella vajutada ja kui ruumi veel jagub, siis lastakse sisse. Minu meelest täitsa arukas mõte, sest väga suures rahvasummas poleks enam mõnus mängida. Te kindlasti mõtlete, et mis ühes mänguväljakus saab nii erilist olla, et sellest lausa kirjutada tasub, aga teate – tuleb välja, et saab. See mänguväljak on pühendatud Printsess Dianale ja võib olla see sellepärast ongi nii vägev. See asub päris suurel alal Kensingtoni pargi ühes nurgas. Erinevad teekesed, mida ääristavad puud, põõsad ja lilled, viivad sind erinevatesse mänguväljaku osadesse. Kõigepealt sattusime suurde valge pehme liivaga kaetud alale, mille keskel oli tohutu suur piraadilaev, kus sai isegi masti otsa ronida. Laeva kõrval oli palju väikseid paate, kuhu lapsed said sisse ronida ja seal mängida. Liivase ala kõrvale oli betoonist valatud mägi, kuhu sisse oli sätitud suuremaid ja väiksemaid kive, mille peal lapsed said ronida või nende vahel joosta. Edasi, mööda rada minnes, jõudsid suure turnimiseks mõeldud ehitiseni, kus oli hulgem liumägesid ja redeleid. Keskel oli jälle liiv ja liiva peal suurte vedrude peale tehtud puidust alused, millel sai hüpelda. Tegelikult olid üldse kõik atraktsioonid tehtud puidust, nii et väga loodussõbralik. Mänguväljaku tagumises nurgas oli aga nö muusikanurk. Seal olid pikad tühjad puust torud, mida lüües kostus erinevatel kõrgustel kumedaid helisid. Siis oli seal ksülofoni-laadne muusikariist, mida tuli ka taguda ja kust siis kostus ilusaid helisid. Kõige kiftim oli aga maa peale paigaldatud üheksast metall-plaadist koosnev asi, mille peal hüpeldes tegi iga plaat isemoodi häält. Kõik need asjad olid lageda taeva all! Vapustav! Muusikanurgast tagasi minnes sattusid rajale, mida ääristasid umbes 1m kõrgused puunotid, mille otsas olid väiksed päikesepatareid, mis panid tööle kõlari, millest kostus merekohinat. No kas saab veel midagi ägedamat välja mõelda? Muidugi ei puudunud mänguväljakult kiiged ja väiksed puidust majakesed, kus lapsed said sees mängida. Siis oli seal veel kolm indiaanlaste telki ja puunikerdustega kujud ja kindlasti veel midagi, mille ma ära unustasin või mida me täna ei märganudki. Mänguväljaku värava juures töötab ka kohvik, kus müüakse päris isuäratavaid sööke ja jooke ja muidugi saab seal ka ise pikniku pidada, mida paljud ka tegid. Nagu te vist juba aru saate, olen ma sellest kohast täielikus vaimustuses! Sinna ma viiksin kõik meie sõprade lapsed lõbutsema! Ja see on ju jälle tasuta! Kas pole super!?

 

Musid, kallid, pikad paid!