Tuesday, 8 June 2010

Emotsioonidest tulvil

Neljapäeva hilisõhtul saabusid meile külla minu kolm sõbrannat. Olin neid juba ammu külla oodanud, nii et kohtumisrõõm oli väga suur! Kuna tagasilend oli planeeritud juba pühapäevaks ja et neist keegi enne Londonis käinud ei olnud, siis tuli programm läbida eriti intensiivselt ja seda me ka tegime.

Oleks ju suisa patt käia Londonis ja mitte siin šopata. Et seda pattu oma hingele mitte võtta, siis reedene päev kuluski põhiliselt poodides lõbutsemisele. Pärast külastasime kodukandi pubi ja nii see päev õhtusse veeres.

Laupäevast võtsime aga viimast! Hommikul startisime kesklinna, et näha ja pildistada kohustluslikke elemente nagu Buckinghami palee, Big Ben ja teha üks tiir London Eye’ga. Buckinghami palee juurde jõudes oli see politseinikest ümber piiratud, väljaku keskele sätiti poodiumi ja rahvas ootas kannatlikult, trotsides ohtu päikesepiste saada. Politseiniku käest kuulsime, et käimas on Kuninganna sünnipäeva pidustuste peaproov. Kuningannal on sünnipäev tegelikult 21.aprillil, aga seda tähistatakse hoopis juunis suure paraadiga. Sellel aastal toimub paraad 12.juunil. Seisime ka natuke aega rahvamassis ja vaatasime, kuidas poodiumilt hoolikalt tolmu pühitakse. Korraks marssisid üle väljaku auvahtkonna punaste kuubede ja musta karvamütsiga tegelased, aga muud märkimisväärset seal ei toimunud. Otsustasime edasi minna. Jalutasime puhkpilliorkestri saatel läbi pargi. Muusika tuli pargi servalt. Sinna jõudes avastasime, et päris õige peaproov toimub hoopis seal. Terve väljak oli täis karvamütsidega vennikesi (kellest meil oli hirmus kahju, sest päev oli kohutavalt palav), hobuste seljas istuvaid tegelasi ja muid asjamehi. Pealtvaatajaid oli metsikult. Tunglesime natuke rahvamassis ja vaatasime seda möllu. Päris kift vaatepilt, aga kuna massiüritused kuumal päeval pole just väga meeldivad, siis me eriti kaua seal ei viibinud ja läksime edasi, et teha pilte punaste telefoniputkade, taksode ja Big Beni taustal. London Eye’le saamiseks tuli ära sabatada mu elu pikim saba ja ma olin enda peale natuke isegi pahane, et ma sinna minna otsustasin, sest aega läks ikka meeletult ja kui alguses olime elevuses ja rõõmsas tujus, siis lõpuks hakkas selg valutama, päike paistis lagipähe ja jutt enam ei jooksnud. Ühesõnaga, kohutavalt tüütu! Kui me lõpuks sõitma hakkasime, siis tuli hea tuju tagasi, vaated olid endiselt ilusad ja lõppkokkuvõttes ei olnud asi sugugi nii hull. Tüdrukud jäid igatahes rahule ja see ongi ju põhiline.  Peale London Eye’d kiirustasin mina koju, sest meil oli plaanis käia ühte maja vaatamas. Me ikka vaatame veidi ringi, et ehk leiame endale veid parema maja, aga seni pole ükski veel meie praegust maja üle trumbanud. Siin on lihtsalt nii võrratu köök, suur aed ja armas elutuba. Kolm suurt puudust ongi – vaja oleks veel ühte wc-d, suuremat esikut (praegu meil põhimõtteliselt polegi esikut) ja kogu majja gaasikütet, sest selles majas on alumisel korrusel elektri põrandasoojendus, mis on väga, väga kallis lõbu. Maja, mida me vaatamas käisime, ei olnud taaskord suurem asi – kõiki põrandaid kattis hele vaipkate (jube!), köök oli väike ja pime, söögituba oli veel väiksem ja pimedam, majal oli kolm korrust (tüütu!), aed oli imetilluke, nii et me ei hakka kolima. Tegelikult ongi ju hea, sest kolimine on ju kohutavalt tüütu. Maju vaatamas käia on aga väga põnev, nii et see on meil varsti juba natuke nagu väike hobi. Ükspäev käisime vaatamas ühte väga kiftis kohas asuvat ilmatu suurt maja, mille üürihind oli meile täitsa vastuvõetav ja see tekitas juba enne väikseid kahtlusi. Fotode järgi tundus maja kena, aga no see, mida me nägime, oli midagi enneolematut! Seal ei olnud vist iialgi remonti tehtud või ühtegi mööblitükki välja vahetatud. Köögis olid seina sisse ehitatud metallustega seinakapid (umbes nagu seifid), magamistubades olid kraanikausid, kempsupott nägi välja nagu bidee, toad olid täis väga vana mööblit ja kogu see asi nägi välja nagu ajaränd. Ma usun, et aastal 1930 võis see kõik väga moekas olla. Kindlasti saaks sellest majast väga kift elamine, kui see korda teha ja kui me otsiksime maja, mida osta, mitte üürida, siis ma oleks selle kohe ära ostnud, aga no sellist koletist üürida – kindlasti mitte.

Kui nüüd laupäeva juurde tagasi tulla, siis kesklinna külastusega see päev ei piirdnud. Õhtul algas alles päeva lõbusam osa ja alustuseks läksime vaatama palju auhindu saanud muusikali Billy Elliot. Kalle meiega kaasa ei tulnud, sest ta arvas, et ei hakka tüdrukute õhtut segama. Muusikali etendati teatris nimega Victoria Palace Theatre. Ma ei olnudki veel siin muusikali vaatamas käinud, nii et kogemus oli mullegi väga põnev. Teater oli väga ilus, punastes ja kuldsetes toonides ja jättis suursuguse mulje. Kuna piletid olid üsna kallid, siis võtsime võimalikest variantidest odavaima ja istusime kolmandal rõdul. See oli päris huvitav kogemus, sest istmed läksid üles enam-vähem püstloodis, nii et minu ees olevas reas istuva inimese pea oli minu põlvede juures. Istusime nagu kanad õrrel ja leidsime, et kõrgust kartval inimesel tasuks ikka piletid kuhugi allpool asuvatesse ridadesse võtta. Tegelikult tasuks ilmselt kõigil piletid võimaluse korral alumistesse ridadesse võtta, sest veidi ebamugav oli sealt kõrgelt kogu seda mängu jälgida. Muusikal rääkis ühest kaevurikülas elavast poisist, kes tahab saada balletitantsijaks ja kuidas ta peab oma  isa, venna ja üldse kogu külarahva meelt muutma, sest mehised mehed ei taha muidugi tantsukoolist ega üldse balletist midagi kuulda. Muusika sellele tükile on kirjutanud Elton John ja muusika oli tõepoolest väga hea. Peaosas oli üks umbes 12 aastane poiss, kes oli nii andekas, et me ei uskunud oma silmi. Ta tantsis nii balletti, kui ka rocki, steppis ja laulis ja näitles ka ju veel! Uskumatu kuju! Saal oli peaaegu täiesti välja müüdud. Kõigest mõned vabad kohad paistsid siin-seal, nii et meil oli hea meel, et piletid varakult ära ostsime. Publik oli aga tulnud nagu kinno, mitte nagu teatrisse. Eks ma olin kuulnud ka, et siin käiakse muusikale vaatamas väga vabas rõivastuses, aga no ikkagi oli imelik vaadata. Mõni oli lausa rannaplätudega ja mõnel oli etenduse ajal õlletops käes. Imelik! Eriti imelik oli aga see, et publik tundus kuidagi väga labane. Kõige lõbusamad kohad olid nende meelest sellised, kus keegi kedagi persse saatis (vabandust väljenduse pärast) või siis keegi kellelegi keskmist sõrme näitas. Siis rahvas möirgas naerda nagu meeletu! Kuna näitlejad oma publikut ilmselt tunnevad, siis oli selliseid kohti etenduses päris palju, mis oli veidi häiriv. Üldse elati etendusele hirmsasti kaasa, nii et kui etenduses mingi asi väga halvasti oli, siis kostsid saalist kaastundlikud häälitsused ja kui jälle oli helge hetk, siis oli kuulda rõõmsaid hõikeid. Eriti naljakas oli see, et kui vaheaeg tuli, siis enamu inimesi siirdus baari, kus menüüs olid valdavalt alkohoolsed joogid. Osad inimesed aga koukisid oma kottidest välja isiklikud salatid ja saiakesed ja asusid sööma. Väga veider! Üldiselt jäime etendusega aga rahule, sest muusika oli tõesti hea, tantsud ilusad ja näitlejad tasemel.

Peale teatris saadud elamusi läksime edasi ööklubisse. Siin ei ole nii nagu Eestis, et lähed lihtsalt klubisse. Enamus ägedamaid klubisid on avatud ainult klubi liikmetele või saab sisse ainult juhul, kui oled külaliste nimekirjas. Meil oli õnneks eeltöö tehtud, nii et võisime julgel sammul klubi poole astuda, sest nimed olid kirja pandud. Kohale jõudes nägime, et ukse taga vonkleb pikk saba inimestest, kes kõik tahtsid klubisse sisse pääseda. Klubi ukse ees seisis mitu tähtsat tegelast, nimekirjad käes ja jälgisid hoolega, keda sisse lasta, keda mitte. Ega see, et sa nimekirjas oled, ei tähenda veel, et sa sisse saad. Nägude järgi käib valik ka. Ootasime siis ja vaatasime rahvast. Tundub, et ööklubi moe märksõnaks on „less is more“ ehk siis et mida vähem, seda parem. Peaaegu kõik neiud olid peole tulnud imetillukeste kleitide ja imekõrgete kontsadega. Et asi veelgi ahvatlevam oleks, siis olid osad kleidid varustatud veel hulgaliste aukudega, nii et ainult strateegilised piirkonnad olid kaetud.  Kui järg meieni jõudis, siis vaadati meid pealaest jalatallani üle ja küsiti, et kas meil kõigil on ikka kõrget kontsad? Noh, meist enamusel oli ja et keegi just plätudega polnud, siis peale mitte väga lühikest mõttepausi, lasti meid sisse. Olime rõõmsad, aga natuke vastik tunne oli ka. Oli tunne nagu oleksime läbinud lihaleti kvaliteedikontrolli.  Aga me ei lasknud tujul langeda, sest lõppude lõpuks tahtsime ju pidutseda ja tantsida ja no kui kord on selline, et uksel kontrollitakse „euronõuetele vastavust“, siis mis seal ikka. Klubi polnud väga suur, aga muusika oli väga hea ja ruumi tantsimiseks ikka jagus. Huvitav on see, et kui Eestis on „õigeks“ peole jõudmise ajaks kuskil kella 1 ajal öösel, siis seal käis möll juba kell 23.30! Rahvast oli palju, enamus tantsis ja möllas ja oli väga lõbusas tujus. Tantsisime täie raha eest ja aeg-ajalt liitusid meiega ka erinevad noomehed. Kuna ma ei ole enam ammu klubides käinud, siis ma ei oska Eestiga võrdlust tuua, aga minu jaoks oli jube veider see, et peaaegu kohe läks kuttidel väga ühemõtteliseks jutuks ja kui ma siis viisakalt ütlesin, et tänan ei, et mul on elukaaslane olemas ja me tulime siia lihtsalt tüdrukutega lõbutsema, siis lõppes ka tants ja noormees siirdus uutele jahimaadele. Mõni mees rabas lihtsalt tantsu ajal mu käe enda kätte ja vaatas, kas sõrmus on sõrmes. Niisama tantsima enam siis ei tuldagi või? Aga noh, kiire elu, aega pole raisata, kui lootust pärast kuhugi püherdama minna pole, siis milleks oma kallist aega tantsule raisata. Seltskond oli aga üldiselt väga lõbus ja sõbralik ja me tundsime endid seal väga hästi. Järjekordne uus kogemus tabas mind kempsus. Seal istus üks suur tädi, kes jagas soovijatele käte kuivatamiseks paberit ja kelle ees laual olid erinevad tooted – deodorandid, lõhnaõlid, pulgakommid jms ööklubis hädavajalikud asjad. Kes neid tahtis kasutada, see pidi tädile maksma ja siis võis endale sutsu lõhna peale lasta või pulgakommi põske pista. Kuna ööklubis oli üsna palav, siis kulus lõhn vist päris paljudele marjaks ära. Praegu tuli mul mõte, et ehk saaks seda ideed Eestis ka kuidagi rakendada. Äkki võiks bussi reisisaatjatele bussides väikse leti avada, saaks linnakassa täiendust ja bussis oleks ka meeldivam sõita, kui inimesed hästi lõhnaksid või selle asemel, et kurjad olla, hoopis rõõmsalt kommi lutsutaksid. Peaks linnapeale ettepaneku tegema ;) Meie nautisime aga pidu ka ilma pulgakommita ja kui kell juba 2 läbi oli ja meie kõrgetes kontsades jalad juba eriti valusaks olid tantsitud, siis hakkasime koju tulema. Õnneks käivad siin ööbussid, nii et taksole ei tulnud raha raisata. Bussis saime aga tunda kerget närvikõdi. Ühes peatuses tuli peale suur kamp purupurjus noormehi, vanuses vast nii 18-20. Istusime bussi teisel korrusel ja sinna tulid ka kutid. Istusid bussi tagumisse otsa maha ja hakkasid meid hõikuma. Ikka, et „hei beib, hei beib“ jne. Meie ei teinud välja. Siis nad hakkasid meid erinevates keeltes kõnetama, aga kuna me endiselt ei reageerinud, siis nad otsustasid, et me oleme venelased ja hakkasid meid kommenteerima. Jube ebamugav! Me olime juba täitsa mures, et mida me nendega peale hakkame, kui nad peaksid samas peatuses, kus meiegi, maha tulema. Vastikud on sellised purjus noored kuked. Kambavaim on ju tugev ka, pärast annavad veel peksa või vägistavad ära või no ma ei tea. Me olime küll neljakesi, aga neid oli ikkagi rohkem. Ühesõnaga jube, jube vastik! Meie peatus aina lähenes ja kutid maha ei läinud. Olime juba päris mures. Mingil hetkel tekkis neil millestki omavahel tüli ja nad hakkasid omavahel kaklema, nii et veri lausa lendas ja tänu sellele möllule olime meie neil muidugi meelest ära läinud. Uhh, vedas! Kohe saabus ka meie peatus, nii et saime rahulikult koju tulla.

"Lõpp hea, kõik hea" nagu ütleb vanarahvas ja õige ka! 

 

Teid kõiki kallistades! 

 

11 comments:

Anonymous said...

Jõudsingi uue loo ära oodata!Ja jälle niiii huvitav, kõik see muusikali ja ööklubi ja vetsuvalvuri värk. Minu lemmiklause: vaatasime natuke, kuidas poodiumi pühiti... Ma olen seda tunnet tundnud. Kõike toredat! Eva sõber

Anonymous said...

Eva,sa oskasid meie seiklusi väga elavalt ja värvikalt kirjeldada :) Igatahes elamusi saime nende paari päevaga ikka kuhjaga, nii et on mida meenutada. Aitäh sulle veelkord,Eva!!! Arge

sikkutid said...

Hei: Tead miks klubides kl 23:30 pidu täiega käib siinkandis? Sest kl 23 pannakse kõik teised pubid, baarid, lokaalid kinni ja kuskil on ju vaja pidutseda :)
Head reisi nüüd!
Siim

Eva ja CO said...

Eva sõber - nii tore, et lugu nautisid ja oma tunde ära tundsid :)
Kõike kõige vahvamat Sulle!

Arge - aitäh, kullakene! Te olite imetoredad külalised! Kindlasti ei jää see meie viimaseks seikluseks Londonis, onju?!

Siim - ma ei osanud nii mõeldagi, et ööklubis pidutsetakse nii vara sellepärast, et pubid on selleks ajaks juba kinni pandud. Hea mõte! Nii jagub kliente kõigile ja ei ole vaja varajaste hommikutundideni tantsima minemisega oodata. Mulle meeldib see süsteem!
Aitäh heade reisisoovide eest! Homme õhtul oleme juba Hispaanias, nii et järgmise nädala lugu peaks tulema eriti päikseline ;)

Anne said...

Lahe, et sait nii palju erinevaid situatsioone läbi elada ja värvikaid emotsioone. Vahvad (ja ilusad)sõbrad Sul, kellega nii palju ette võtsite ja läbi elasite. Tore, et elusatena sealt bussist koju jõudsite, kujutan ette, kui ebameeldiv see oli. Klubisse minek ise ka, ei kadesta, eelistan siin küll Eestit.
Need karvamütsid ka, on ikka inimetsel vaja neid tradistioone ja ennast piinata, arusaamatu. Ja veel see muusikali vaatamise komme, et süüa ja plätutada - kas mõnes peenemas kohas/peenemal etendusel ollakse ka kenad?
Edukat majade otsimist ja suurepärast puhkust!
Hiired

Anonymous said...

Oi, kuidagi tuttavalt kõlasid need seiklused:). Mulle meeldis kõige enam see, et nii suures, põnevas ja kirevas linnas tundsin end tänu Sinule hubaselt ja koduselt. Muide, nende paari päeva jooksul oli Morris õppinud kõndima, õigemini teeb mõned sammud järjest, oleme Rannoga vaimustuses. Tallinnas näeme! Egle

Eva ja CO said...

Hiired - sa oled nii tähelepanelik, mul on tõesti väga vahvad ja ilusad sõbrad :)
Elamusi oli jah väga palju. Bussiseiklus oli väga ebameeldiv, hea et see nii lõppes.
No inglased on tuntud traditsioonide austajad, juba ju nende kraanide süsteem on veider - et on eraldi kraan soojale veele je eraldi külmale, sest see on alati nii olnud. Nii, et pole ime, et nad vaeseid auvahtkonnamehi karvamütsidega piinavad.
Ooperiteatris käiakse siin ikka ilusti riides, nii et sealt plätusid ja õlletopse ei leia (õnneks). Tahan sinna kunagi mõnda ilusat balletti vaatama minna.
Aitäh heade soovide eest! Kõike kõige paremat teilegi!

Egle - no see on küll ikka jube äge, et Morris kõndima hakkas! Super! Palju õnne!
Vahva, et ennast siin koduselt ja hubaselt tundsid! See teeb mulle tõesti väga suurt rõõmu!
Tallinnas näemeee!!! Juuli pole enam kaugeeeeel!!!

Kärdu said...

Väga tore, et teil väga tore oli! Muljed on prouadel eredad ja Arge sõnul olid nad elanud erakordselt suurepärase köögiga hotellis:)
Nüüd ma vahepeal saan neile viilida võileibu, sest nii mõnelgi on ajutiselt säästuprogramm pärast linnapeal laiamist;)
Kõike kena!

Eva ja CO said...

Kärdu - küll Sa oled armas, et võileibadega sõbrad näljasurmast päästad :)
Seda on eriti uhke kuulda, et "hotell" suurepärase köögiga oli. Peakokk on väga rõõmus :)
Ja järgmisel korral tule Sina ka kindlasti kaasa, siis on meil kindlasti VEEL lõbusam :)
Kõike kaunist ja head!

Juc said...

Nonii, mina ei teadnudki, et enne peesitama minekut veel lookese jõudsid valmis tippida. Väga lõbus nädalavahetus tundus teil! Muusikali vaatamise kirjeldus tuletas mulle meelde New Yorki ja Broadwayd, kus täpselt samamoodi käituti. Tunne oli, nagu oleksime kinos. Need otsekohesed kutid seal peol olid küll hämmastavad. Küll meie eesti mehed on ikka toredad :). Eksju? Ja eriti nõmedad olid muidugi need kuked teil bussis, endalgi hakkas kõhe, kui lugesin! Mõnusat kojujõudmist ja varajased õnnesoovid!

Eva ja CO said...

Juc - no ma ikka katsun loo alati teisipäevaks/kolmapäevaks üles sättida, ei saa ju publikut petta :)
Nädalavahetus sõbrantsidega oli meil tõesti väga vahva. Mis muusikalisse puutub, siis ma arvan, et ma Sinu käest kuulsingi seda, et Broadwayl muusikaliteatris nii vabas vormis käiakse ja arvasin, et ju see Londonis siis samamoodi on.
Eesti mehed on tõesti toredad, aga ega ma ei tea, võib olla on Eestis ka nüüd kombed muutunud ja noormehed otsekohesemaks läinud (loodan siiski, et mitte). Pole Eestis enam ammu ööklubisse sattunud.
Kuked bussis olid jah eriti vastikud ja oleksid vaat, et meie õhtu veel lõpuks ära rikkunud. Tore, et nad kaklema hakkasid :)
Aitäh õnnesoovide eest!