Monday, 21 June 2010

Tagasi põnevas argipäevas


Peale Hispaanias käiku oli päris raske tavalisse elurütmi sisse elada. Üsna kummaline, kui mõelda, et olime ära ainult 5 päeva, aga ju siis olid need 5 päeva nii teismoodi ja rutiinist väljas, et lõi kohe harjumuspärase rütmi sassi. Agnes õnneks popitegemisega koolis vahele ei jäänud, aga omamoodi karistada saime me küll. Vanemate patud pidid ikka laste kaelas nuheldama ja nii vaevleski vaene Ax esmaspäeva õhtul kõhuvalus ja öösel lausa oksendas, nii et hommikune kooli minek oli kahtluse all. Päris jama lugu, kui arvestada, et ta niigi oli juba neli päeva „haige“ olnud. Ax, väike vapper hing, võttis ennast siiski kokku ja läks kooli, kust ta aga paari tunni pärast koju tagasi saadeti. No ei olnud veel terveks saanud. Kolmapäevaks oli haigus õnneks üle läinud. Ühest küljest väga jama, et Axile kõhuhäda kallale tuli, aga teisest küljest ei tekkinud koolil niimoodi kahtlustki, et Axi puudumine põhjendatud oli. Lubasime endile aga siiski, et rohkem sellist salaja koolist ära käimist ei korralda. Liiga palju pinget ja liiga palju vassimist. Aus olla on hea :)

Neljapäeva õhtul toimus Roberti uues koolis vanematele korraldatud kooli tutvustav üritus. Rahvast oli päris palju, mis pole ka ime, sest sügisest avatakse seal lausa kolm esimest klassi või nende mõistes ettevalmistusklassi ja igas klassis hakkab käima 30 last! Metsikult palju ikka! Klassi peale on kaks õpetajat, nii et ükski laps vast tähelepanuta ei jää. Robert hakkab käima Kiili klassis, mis inglise keeles kõlab eriti ahvatlevalt ja Robile sobivalt: Dragonfly. Ülejäänud kaks klassi kannavad nimesid Liblikas ja Päevakoer. Siin on üldse kombeks, et klassidel on nimed, mitte tähed. Agnes käib näiteks 7.Paju klassis (i.k Willow). Nii on palju lõbusam! Tutvustava õhtu alguses pakuti vanematele lahkesti kas veini, vett või mahla ja anti näppu ports pabereid, millest osad olid erinevad ankeedid, mis tuleb ära täita ja osad olid erinevad näpunäited lastele ja vanematele. Oli ka kahes eksemplaris vanne, kus olid kirjas kooli, lapsevanema ja õpilase kohustused ja millele tuli allkiri anda ja seejärel kooli jätta. Kui kõik olid endale istekohad leidnud, siis esineseid järgemööda erinevad asjapulgad ja rääkisid kooliga seonduvatest teemadest. Direktor rõhutas, kui oluline on esimesetes klassides lapses kooli vastu huvi tekitamine ja et see on üldse kõige alus ja palus lapsevanematel mitte paanikasse sattuda, kui laps koolist tulles teatab, et täna me ainult mängisime ja ei õppinud küll midagi. Kogu õppetöö pidi ikka läbi mängu käima ja põhiline on ikka see, et laps oleks koolis õnnelik! Siis olid veel mõned naljakad soovitused nagu näiteks, et õpetage oma lastele ikka, kuidas ise kempsus käia, kuidas käsi pesta, kuidas koorega õuna süüa, kuidas banaani koorida jne. Päris naljakas! Robert läheb kooli 9.septembril ja alguses pidid nad käima koolis ainult kümne kaupa, et lapsed suurest kambast kohe ära ei ehmuks. Terve sügisese semestri, mis kestab kuni jõuludeni, on Robil tunnid ainult kella 09.00st kuni 12.00ni ja alates jaanuarist siis juba kella 15.00ni. Öeldi, et esimestel nädalatel võivad vanemad lapsega kasvõi koos koolis olla, et laps harjuks ja kui lapsevanem tunneb, et nüüd on õige aeg, et siis juba jätab lapse üksi kooli. Minu meelest väga armas lähenemine. Kohe kooliga samal hoovil töötab ka lasteaed, nii et vanematel, kes tööl käivad, on võimalus oma laps peale kooli edasi lasteaeda jätta. Käisime ka juba seda varianti uurimas ja paaril päeval nädalas hakkab Robert seda võimalust kasutama. Lasteaed tundus täitsa tore, Robile hakkas seal juba nii mõnigi põnev mänguasjakastist paistev elukas silma ;) 9.juulil lähme uuesti Robi kooli, sest siis toimub tund aega kestev kooli ja klassiga tutvumine. Robi saab oma tulevases klassis ringi vaadata ja uurida, mida põnevat seal on ja samuti saab ta tuttavaks oma õpetajatega. Meie Kallega oleme ka kaasas, et Robil tekkiks mõnusam tunne. Meil õnnestus juba Roberti õpetajat näha ka. Tundus olevat päris meeldiva olemisega, vanuse poolest nii 30-40 vahel. Ma usun, et Robile hakkab seal koolis meeldima. Hetkel tundub küll, et kool teeb kõik endast oleneva, et lapsed end seal hästi tunneks.

Laupäeva lõunaks oli Robert kutsutud oma lasteaiasõbra Bernhardi sünnipäevale. Bernhard elab siin samas meie lähedal ja ta sai 4-aastaseks. Käisime reedel kingitust ostmas ja Robi valis kogemata nii toreda asja, et ei raatsinud seda kuidagi ära kinkida. Tegemist oli hõbedaselt särava, üsna suure ja kummise draakoniga. Täielik unelmate kingitus! Robi võttis draakoni ööseks lausa kaissu ja oli natuke kurb, et ma ei lubanud sellelt silte küljest ära lõigata. Pidu peeti Bernhardi kodus. Sünnipäevale oli saabunud kolm tüdrukut ja kolm poissi (koos sünnipäevalapsega) ja kõik nad olid Robi lasteaiast, mis oli väga tore, sest nii olid nad kõik omavahel tuttavad. Eriti tore oli aga see, et kohale oli kutsutud ka kaks kasvatajat Roberti lasteaiast, kelle ülesandeks oli siis lapsi lõbustada. Kõigepealt hakatigi laulude ja mängudega pihta ja kui esimene laul tuli veidi hädiselt ja kohmetult, siis juba teise laulu lõpuks olid lapsed hoos. Edasi läkski pidu päris suure tempoga, korraldati erinevaid mängusid, laule, tantse ja jutulugemisi. Samal ajal, kui lapsed lõbutsesid, jõid emad köögis kohvi ja ajasid juttu. Kui trall oli juba üle tunni aja kestnud, siis paluti lapsed lauda. Söögiks pakuti pitsat, arbuusi ja viinamarju. Siis söödi kooki ja siis võtsid kasvatajad lapsed jälle enda hoole alla, et neile järjekordseid mänge korraldada. Minu meelest oleks selle osa nüüd võinud ära jätta. Tegelikult oleksid lapsed tahtnud niisama Bernhardi asjadega mängida ja ootasid kannatamatult, millal kingitused avatakse, aga midagi sellist lastel teha ei lastud. Üks mäng ajas teist taga. Robil sai sellest lõpuks siiber ja ta ütles otsustavalt, et tema läheb igatahes Bernhardi mänguasjadega mängima. Kui peo algusest oli möödunud ca 2,5 tundi, hakati ära minema. Kingitusi polnud ikka veel avatud! Küsisin Robi käest, et kas meie ka äkki ära lähme, aga Robi arvas, et tema enne ei lähe, kui Bernhard on tema kingituse lahti teinud. Ütlesin siis B emale, et me ei saa enne ära minna, kui Robi on näinud, kuidas tema kingitus avatakse. Siis lõpuks toodi kingid lagedale, aga selleks ajaks oligi ainult Robi veel sünnipäevale jäänud. Kingituste avamine on ju nii lõbus tegevus ja ma ei saa aru, miks nii tihti seda ei tehta. See ei ole üldse esimene kord, kus lapse sünnipäeval kingitused avamata jäetakse. Veider! Kui Robi kingitus ka avatud sai ja Robi oli natuke aega saanud enda kingitud draakoniga mängida, siis tulime ka meie ära. Robi ütles, et pidu oli päris tore, ainult et mängida oleks rohkem tahtnud.

Ja nüüd tuleb eelmise nädala kõige, kõige ägedam lugu! Neljapäeval, kui ma jälle oma iganädalasel FOCUSE vabatahtlikutööl olin, siis kutsus tegevdirektor mind enda juurde ja uskuge või mitte – pakkus mulle tööd!!! Küsis, kas ma tahaksin alates septembrist nende juures ametlikult tööle hakata! Töö oleks umbes sama, mis ma praegu vabatahtlikunagi teen, aga siis makstaks mulle selle eest palka ka! Juhuuu! Nii ägeee! Eriti kift on see, et tööaeg on ainult 12h nädalas, mis on kas kaks kuuetunnist tööpäeva või kolm lühemat. Super! Jõulude ajal on kaks nädalat asutus kinni ja peale selle on veel 8 nädalat puhkust võimalik võtta! Täiesti unistuste amet minusugusele, kes tööd rohkem lõbu pärast tahab teha. Töötasu on muidugi minimaalne, nii et kui ma transpordikulu ja väikse lõuna sellest maha arvestan, siis väike tulu vast tuleb, aga mis siis! Ametinimetus on eriti peen – Research Manager, nii et see paneb mu CV tulevikus lausa särama! Olen üliõnnelik! Seltskond on seal ka superlahe, mis minu puhul ongi töö juures vaat, et kõige olulisem. Mul on tunne, et olen või sees!

Suhkrust magusamate tervitustega!

11 comments:

indrek 'ott' said...

Heips

See töösaamise asi on kyll äge värk! Research Manager kusagil Londonis - see igatahes, kõlab uhkelt (kui klassikuid tsiteerida)! Ma arvan, et tagasi tulles tasub proovida ka Eestis Ülikoolide juures :-P

See kooliteema on seal tõesti huvitav. Ei oska kommenteerida praegust Eesti systeemi, aga kardan, et sellist tutvumist jmt taolist kyll ei ole... Omast ajast mäletan, et öeldi, et lihtsalt nii, et nyyd on 1. september tuleb kooli minna ja vsjo! :)

Terje said...

Õnnitlused tööinimese staatuse puhul!

Eesti kooli kohta võin kommenteerida niipalju, et ka meie plikale tehti kooli tutvustav päevake, kus nägi oma õpetajat, klassiruume ja kaasõpilasi. Väga huvitav, eriti muidugi isside-emmeda jaoks, et kes meie tütrekesega koos õppima hakkavad:) Nii et jõuame tasapisi Euroopasse.

P.S. väga armas pilt Sinust!

Eva ja CO said...

indrek 'ott' - heihei! Minu uus ametinimetus kõlab tõesti uhkelt ja ma arvan, et alla Ülikooli ma Eestis tööd otsima ei hakkagi! ;)
Mulle ka ei meenu, et omal ajal mingit sellist kooli tutvustavat üritust oleks olnud. Mul oli selles mõttes muidugi väike eelis, et ma käisin samas koolis 0-klassis, nii et õpetaja ja kool olid juba tuttavad. Kõigil seda õnne muidugi polnud.

Terje - aitäh õnnesoovide eest!
Nii tore, et Eestis ka juba selliseid kooli tutvustavaid päevakesi korraldatakse! Hea, et infot jagasid, nüüd on kohe uhkem ja parem tunne, et Eesti liigub ka ikka sinnapoole, et kool peab lapsed õnnelikuks tegema.
Suured tänud pilti kiitmast :) See on Kalle nägemus minust :)

Juc said...

Õnnitlused, õnnitlused, õnnitlused veelkord! Research manager, udupeen!
Robi sünnalkäik algas nii toredalt, mulle tegelt meeldib, kui veidi keegi korraldab lastele. Aga lõpp läks nagu ebaõnnestunud pulmaisaga pulmapeoks,kus inimestel süüa-juuagi ei lasta :).
Nautige siis suveilma ja head jaanipäeva!

Eva ja CO said...

Juc - suured tänud õnnitluste eest!
Sa ütlesid nii hästi ja nii täpselt selle sünnalkäigu kohta, et mul on isegi natuke kahju, et ma ise nii kifti seost ei osanud leida :)
Loodetavasti tuleb Eestimaal jaanipäev ilusa ilmaga. Meil on siin igatahes unistuste jaani-ilm. Päike särab ja sooja on 26 kraadi! Ja ei ühtegi sääske :)
Kõige vahvamat jaanipäeva ja otsige siis meie eest ka mõned ussikesed. Neid meil siin ei ole :(

Anonymous said...

Jälle huvitav lugu.Ja tööle saamine on tõesti super. Tuleb välja, et seal maal tulebki natuke vabatahtlikuna toimetada, siis on näha,keda võtta, keda jätta. Ja osaline tööaeg on ka mõnus. Minu meelest võiks meil ka sellist asja rakendada. Võib-olla peaks isegi pensionieas sellistel tingimustel mingit ametit.Oli see sünnipäev nagu oli, aga see, et Robi väljavalitute sekka sattus, on märkimist väärt. Palju õnne igaks ettevõtmiseks! Eva sõber

Eva ja CO said...

Eva sõber - see on tõesti väga kaval võte endale sobivaid töötajaid leida. Vabatahtliku staatus ei kohusta ju millekski kumbagi poolt, aga samas ei keela keegi vabatahtlikku ka päriselt tööle võtmast (nagu minuga nüüd juhtus). Ma olen ikka väga õnnelik küll! No ja see osaline tööaeg on eriti mõnus. Mul on nagu kõrvu jäänud, et Eestis sellest aeg-ajalt ikka räägitakse (eriti seoses väikeste laste vanemate tööle asumisega), aga ma ei tea, kas sellest ka midagi välja on tulnud.
Muidugi uhke, et Robi sünnale kutsuti! Ikkagi VIP!
Aitäh õnne soovimast! Soovime Sulle sama!

Anonymous said...

Hei kallis Eva ja co!
Esiteks soovin Teile toredat ja rõõmsat suve!!! Mis nüüd juba nädalakese vähemalt Eestis ametlikult käimas!
Lisaks muidugi Eva sulle soovin väga palju õnne ja edu uue ja eriti uhke ametinimetusega töökoha puhul! Ja arvan, et lisaks nimele on ka töö ise ju üsna huvitav. Nii et igatahes väga-väga tore uudis sinu poolt!
Ja ootan teid juba Eestisse ka!
Kallistustega,
Margit

Eva ja CO said...

Margit - nii armas oled! Aitäh kõigi heade soovide eest! Ma ise arvan ka, et suuremas osas on minu uus töö kindlasti huvitav ka, mis on ju suur lisaboonus uhkele ametinimele ;) Seltskond on seal igatahes väga kift ja ma olen kogu selle tööasja üle üliväga rõõmus :):)
Meie ootame ka juba pikisilmi Eestisse tulekut! Loodetavasti jätkub suvi ka juulis ja augustis :) Ja kindlasti saame kokku ka, eksju?!
Hästi suurte ja soojade kallistustega!

Anonymous said...

Järjekordselt väga tore lugu! Ise olen nüüd neli aastat korraldanud oma lastele sünnipäevapidusid. Ja kui aus olla, siis pole ka meie alati kinke lahti teinud ja põhjus on lihtne - alati on pidu toimunud mängutoas, kus mängimise aeg on olnud piiratud. Teine põhjus on minu laiskus - pakkides kinke on lihtsam koju vedada, kui aga seal kõik lahti harutaks, siis võivad need mänguhoos ka mängutoa mänguasjadega segamini minna.
Heas mõttes kadedaks teeb su tööle-saamise lugu - unistan ka osalise ajaga tööst. Kahe väikese lapse kõrvalt täiskohaga tööl käimine on kahjulik nii lastele kui ka tööandjale. Samas mõistus ütleb, et koju päris jääda nagu ka ei tahaks, iga normaalne inimene käib ju tööl. Ja mitte ainult raha, vaid seltskonna ja iseenda pärast. Tahaks ju peale emarolli ka teisi rolle kogeda. Ja kui see tegevus ka kommiraha annab, siis on elu lill. Oeh, sellisest asjast ei julge kõva häälega unistadagi, muidu koondatakse veel üldse ära :D

Eva ja CO said...

Anonymous - ma olen ka arvanud, et ju sellistel põhjustel kinke lahti ei tehta, aga ma jään ikkagi oma arvamuse juurde, et see pole viisakas (vabandust!) Kinkimise rõõm on suurim ja see ei tähenda ju paki üle andmist vaid seda, et sa näeksid kingisaaja reaktsiooni ja rõõmu, kui ta kingi avab.
Sul on täiesti õigus, et tööl käimine tähendabki ju eelkõige seltskonda! Ma väga loodan, et Eestis leidub ka varsti selliseid asutusi, kuhu osalise tööajaga töötajaid värvatakse. Just väikeste lastega oleks selline variant super! Võid ju võttagi mitu inimest, kes kõik käivad tööl osalise tööajaga, nii et nad võiksid kasvõi töökohta (ma mõtlen kohta laua ja arvuti taga) jagada, sest üks käiks tööl näiteks E ja N ja teine T ja R. Nii oleksid kõik rõõmsad!