Tagasi põnevas argipäevas

Peale Hispaanias käiku oli päris raske tavalisse elurütmi sisse elada. Üsna kummaline, kui mõelda, et olime ära ainult 5 päeva, aga ju siis olid need 5 päeva nii teismoodi ja rutiinist väljas, et lõi kohe harjumuspärase rütmi sassi. Agnes õnneks popitegemisega koolis vahele ei jäänud, aga omamoodi karistada saime me küll. Vanemate patud pidid ikka laste kaelas nuheldama ja nii vaevleski vaene Ax esmaspäeva õhtul kõhuvalus ja öösel lausa oksendas, nii et hommikune kooli minek oli kahtluse all. Päris jama lugu, kui arvestada, et ta niigi oli juba neli päeva „haige“ olnud. Ax, väike vapper hing, võttis ennast siiski kokku ja läks kooli, kust ta aga paari tunni pärast koju tagasi saadeti. No ei olnud veel terveks saanud. Kolmapäevaks oli haigus õnneks üle läinud. Ühest küljest väga jama, et Axile kõhuhäda kallale tuli, aga teisest küljest ei tekkinud koolil niimoodi kahtlustki, et Axi puudumine põhjendatud oli. Lubasime endile aga siiski, et rohkem sellist salaja koolist ära käimist ei korralda. Liiga palju pinget ja liiga palju vassimist. Aus olla on hea :)

Neljapäeva õhtul toimus Roberti uues koolis vanematele korraldatud kooli tutvustav üritus. Rahvast oli päris palju, mis pole ka ime, sest sügisest avatakse seal lausa kolm esimest klassi või nende mõistes ettevalmistusklassi ja igas klassis hakkab käima 30 last! Metsikult palju ikka! Klassi peale on kaks õpetajat, nii et ükski laps vast tähelepanuta ei jää. Robert hakkab käima Kiili klassis, mis inglise keeles kõlab eriti ahvatlevalt ja Robile sobivalt: Dragonfly. Ülejäänud kaks klassi kannavad nimesid Liblikas ja Päevakoer. Siin on üldse kombeks, et klassidel on nimed, mitte tähed. Agnes käib näiteks 7.Paju klassis (i.k Willow). Nii on palju lõbusam! Tutvustava õhtu alguses pakuti vanematele lahkesti kas veini, vett või mahla ja anti näppu ports pabereid, millest osad olid erinevad ankeedid, mis tuleb ära täita ja osad olid erinevad näpunäited lastele ja vanematele. Oli ka kahes eksemplaris vanne, kus olid kirjas kooli, lapsevanema ja õpilase kohustused ja millele tuli allkiri anda ja seejärel kooli jätta. Kui kõik olid endale istekohad leidnud, siis esineseid järgemööda erinevad asjapulgad ja rääkisid kooliga seonduvatest teemadest. Direktor rõhutas, kui oluline on esimesetes klassides lapses kooli vastu huvi tekitamine ja et see on üldse kõige alus ja palus lapsevanematel mitte paanikasse sattuda, kui laps koolist tulles teatab, et täna me ainult mängisime ja ei õppinud küll midagi. Kogu õppetöö pidi ikka läbi mängu käima ja põhiline on ikka see, et laps oleks koolis õnnelik! Siis olid veel mõned naljakad soovitused nagu näiteks, et õpetage oma lastele ikka, kuidas ise kempsus käia, kuidas käsi pesta, kuidas koorega õuna süüa, kuidas banaani koorida jne. Päris naljakas! Robert läheb kooli 9.septembril ja alguses pidid nad käima koolis ainult kümne kaupa, et lapsed suurest kambast kohe ära ei ehmuks. Terve sügisese semestri, mis kestab kuni jõuludeni, on Robil tunnid ainult kella 09.00st kuni 12.00ni ja alates jaanuarist siis juba kella 15.00ni. Öeldi, et esimestel nädalatel võivad vanemad lapsega kasvõi koos koolis olla, et laps harjuks ja kui lapsevanem tunneb, et nüüd on õige aeg, et siis juba jätab lapse üksi kooli. Minu meelest väga armas lähenemine. Kohe kooliga samal hoovil töötab ka lasteaed, nii et vanematel, kes tööl käivad, on võimalus oma laps peale kooli edasi lasteaeda jätta. Käisime ka juba seda varianti uurimas ja paaril päeval nädalas hakkab Robert seda võimalust kasutama. Lasteaed tundus täitsa tore, Robile hakkas seal juba nii mõnigi põnev mänguasjakastist paistev elukas silma ;) 9.juulil lähme uuesti Robi kooli, sest siis toimub tund aega kestev kooli ja klassiga tutvumine. Robi saab oma tulevases klassis ringi vaadata ja uurida, mida põnevat seal on ja samuti saab ta tuttavaks oma õpetajatega. Meie Kallega oleme ka kaasas, et Robil tekkiks mõnusam tunne. Meil õnnestus juba Roberti õpetajat näha ka. Tundus olevat päris meeldiva olemisega, vanuse poolest nii 30-40 vahel. Ma usun, et Robile hakkab seal koolis meeldima. Hetkel tundub küll, et kool teeb kõik endast oleneva, et lapsed end seal hästi tunneks.

Laupäeva lõunaks oli Robert kutsutud oma lasteaiasõbra Bernhardi sünnipäevale. Bernhard elab siin samas meie lähedal ja ta sai 4-aastaseks. Käisime reedel kingitust ostmas ja Robi valis kogemata nii toreda asja, et ei raatsinud seda kuidagi ära kinkida. Tegemist oli hõbedaselt särava, üsna suure ja kummise draakoniga. Täielik unelmate kingitus! Robi võttis draakoni ööseks lausa kaissu ja oli natuke kurb, et ma ei lubanud sellelt silte küljest ära lõigata. Pidu peeti Bernhardi kodus. Sünnipäevale oli saabunud kolm tüdrukut ja kolm poissi (koos sünnipäevalapsega) ja kõik nad olid Robi lasteaiast, mis oli väga tore, sest nii olid nad kõik omavahel tuttavad. Eriti tore oli aga see, et kohale oli kutsutud ka kaks kasvatajat Roberti lasteaiast, kelle ülesandeks oli siis lapsi lõbustada. Kõigepealt hakatigi laulude ja mängudega pihta ja kui esimene laul tuli veidi hädiselt ja kohmetult, siis juba teise laulu lõpuks olid lapsed hoos. Edasi läkski pidu päris suure tempoga, korraldati erinevaid mängusid, laule, tantse ja jutulugemisi. Samal ajal, kui lapsed lõbutsesid, jõid emad köögis kohvi ja ajasid juttu. Kui trall oli juba üle tunni aja kestnud, siis paluti lapsed lauda. Söögiks pakuti pitsat, arbuusi ja viinamarju. Siis söödi kooki ja siis võtsid kasvatajad lapsed jälle enda hoole alla, et neile järjekordseid mänge korraldada. Minu meelest oleks selle osa nüüd võinud ära jätta. Tegelikult oleksid lapsed tahtnud niisama Bernhardi asjadega mängida ja ootasid kannatamatult, millal kingitused avatakse, aga midagi sellist lastel teha ei lastud. Üks mäng ajas teist taga. Robil sai sellest lõpuks siiber ja ta ütles otsustavalt, et tema läheb igatahes Bernhardi mänguasjadega mängima. Kui peo algusest oli möödunud ca 2,5 tundi, hakati ära minema. Kingitusi polnud ikka veel avatud! Küsisin Robi käest, et kas meie ka äkki ära lähme, aga Robi arvas, et tema enne ei lähe, kui Bernhard on tema kingituse lahti teinud. Ütlesin siis B emale, et me ei saa enne ära minna, kui Robi on näinud, kuidas tema kingitus avatakse. Siis lõpuks toodi kingid lagedale, aga selleks ajaks oligi ainult Robi veel sünnipäevale jäänud. Kingituste avamine on ju nii lõbus tegevus ja ma ei saa aru, miks nii tihti seda ei tehta. See ei ole üldse esimene kord, kus lapse sünnipäeval kingitused avamata jäetakse. Veider! Kui Robi kingitus ka avatud sai ja Robi oli natuke aega saanud enda kingitud draakoniga mängida, siis tulime ka meie ära. Robi ütles, et pidu oli päris tore, ainult et mängida oleks rohkem tahtnud.

Ja nüüd tuleb eelmise nädala kõige, kõige ägedam lugu! Neljapäeval, kui ma jälle oma iganädalasel FOCUSE vabatahtlikutööl olin, siis kutsus tegevdirektor mind enda juurde ja uskuge või mitte – pakkus mulle tööd!!! Küsis, kas ma tahaksin alates septembrist nende juures ametlikult tööle hakata! Töö oleks umbes sama, mis ma praegu vabatahtlikunagi teen, aga siis makstaks mulle selle eest palka ka! Juhuuu! Nii ägeee! Eriti kift on see, et tööaeg on ainult 12h nädalas, mis on kas kaks kuuetunnist tööpäeva või kolm lühemat. Super! Jõulude ajal on kaks nädalat asutus kinni ja peale selle on veel 8 nädalat puhkust võimalik võtta! Täiesti unistuste amet minusugusele, kes tööd rohkem lõbu pärast tahab teha. Töötasu on muidugi minimaalne, nii et kui ma transpordikulu ja väikse lõuna sellest maha arvestan, siis väike tulu vast tuleb, aga mis siis! Ametinimetus on eriti peen – Research Manager, nii et see paneb mu CV tulevikus lausa särama! Olen üliõnnelik! Seltskond on seal ka superlahe, mis minu puhul ongi töö juures vaat, et kõige olulisem. Mul on tunne, et olen või sees!

Suhkrust magusamate tervitustega!