Hurmav Hispaania!

* Kalle ja Robert Nerjas* Vaade meie rõdult

* Üks Frigiliana peatänavatest* Meie taga paistab Frigiliana* Võrratu vaatega staadion Frigiliana südames

* Tükike Malaga KatedraalistVaade Benalmadena mäe otsast


* Alhambra Palee
*"Pitsid" Alhambra Palees
* Uhke ratsanik Friligiana pidustustelt


* Peomeeleolu

Suur tänu kõigile, kes mulle eilse sünnipäeva puhul õnne soovisid! Te tegite mu päeva tõeliseks pidupäevaks! Ma pole enam ammu nii palju, nii toredaid õnnesoove saanud! Suur, suur aitäh teile kõigile! 

Et aga kõigest järgemööda rääkida, siis jätan sünnipäeva hetkeks kõrvale ja siirdun hoopis Hispaaniasse, sest just sealt me eile hommikul saabusime. Tegime natuke pätti ja Axile mõned popipäevad (ärge kellelegi öelge) ja käisime lühikesel Hispaania-turneel. Kuna Kalle töö ja Axi kool pikka äraolekut ei võimaldanud, siis olime kohapeal vaid neli päeva, aga sellest piisas, et aru saada, et Hispaania on üks äraütlemata lahe paik ja et me tahame sinna kindlasti veel tagasi minna. 

Kalle oli Hispaanias juba ennegi mitu korda käinud ja see on üks tema lemmik maadest, nii et ma põlesin uudishimust, et mis seal siis ometi nii toredat olla võib.

Kohale jõudsime kolmapäeval üsna hilja ja esimeseks ehmatuseks (õnneks ka viimaseks) oli meid vastu võttev tohutu vihmasadu. Vihm oli küll soe, aga no ikkagi – vihm Hispaanias! Mitte just see, mida sa oleksid oodanud. Samas, öösel on ju päris mõnus magada, kui vihma ladistab ja õhk on vihmast värske, nii et me väga löödud ei olnudki ja otsustasime, et kui vaja, siis teeme oma plaane vastavalt ilmale ümber. Elamiseks olime üürinud korteri väikses linnakeses nimega Frigiliana, mis asub Malagast ca 45 minutilise autosõidu kaugusel. Linnake polnud päris mere ääres vaid veidi mägedes. Piltide ja kirjelduse järgi pidi tegemist olema armsa valgete majadega linnaga, aga ega me kohale jõudes sellest aru ei saanud. Vihma kallas, kui oavarrest, nii et vaatasime, et ruttu tuppa saime. Erinevalt tavalisest olukorrast, kus pildid on ilusamad, kui tegelikkus, oli seekord korter oluliselt ilusam ja hubasem, kui see piltidelt paistis, nii et olime väga õnnelikud. Eriti õnnelikud olime aga hommikul, kui meid tervitas päikesepaiste, sinine taevas ja meie rõdult paistvad mäed ning meri! Me olime paradiisis! Ajasime lapsed üles ja läksime linnaga tutvuma. See oli tõesti piltilus linnake! Valged majad, kitsad tänavad, kohvikud ja restoranid siin-seal, ümber linna kõrguvad mäed. Turiste väga palju polnud, aga praegu pole ju veel hooaeg ka. Meri on ju veel jahe. Keset linnaväljakut oli püsti pandud suur lõbustuspark ja hulgaliselt müügiputkasi, mis linnale küll välimuses midagi juurde ei andnud (pigem vastupidi), aga tõotas siiski lõbusaid õhtuid. Täpselt meie seal oleku ajal toimusid nimelt Frigilianas pidustused, mis olid pühendatud linna pühakule, nii et olime kogemata oma külaskäigu sättinud väga heale ajale. Kohvikus hommikusöök söödud, siirdusime ümbruskonnaga tutvuma. Esimeseks päevaks suuri plaane polnud, plaan oli minna randa. 5 minutit autosõitu ja olimegi kuurordlinnas nimega Nerja, kus asuvad rannad, suuremad hotellid, kohvikud, baarid ja restoranid ja kõik muu päikese-turistile vajalik. Päike küll paistis, aga tuul oli natuke jahe, nii et päevitamine nõudis teatavat vaprust. Robert igatahes särki seljast ei võtnud ja Agnes puges aeg-ajalt sooja saamiseks vannilina alla peitu. Muidu oli aga mõnus! Robi vette ei tükkinud (eriti mugav!) ja mängis lamamistoolide varjus liivaga, meie Axiga lugesime raamatuid ja Kalle, kes väga suur päevitamise fänn pole, käis ja tutvus Nerja linnaga. Täielik idüll!  Pärast promeneerisime mööda rannaäärt, imeltesime sinist merd ja kõrgeid palme, nautisime einet ja muidugi ka sangriat. Õhtu veetsime Frigilianas, kus toimus tõeline möll, nii et vaene Robert pidi aeg-ajalt kõrvu kinni hoidma lõbustuspargist tuleva kakofoonia tõttu. Paistis, et erinevate lõbustuspargi atraktsioonidel käis võistlus, kes kõige kõvemini oma muusikat suudab esitada ja see tekitas kokkuvõttes päris hirmsa heli. Robert on vist ikka väga musikaalne, igatahes keeldus ta lõbustuspargile lähemale, kui 100m, minemast. Aeg-ajalt kostsid tohutud kärgatused, mis tänu linna ümbritsevatele mägedele veel eriti suure kõmaka tegid. Ei saanudki aru, mis nende kärgatuste eesmärk oli või kes neid tegi. Võib olla anti niimoodi ümbruskonnale teada, et pidu on käimas. Kahjuks olid kõige lahedamad söögikohad linnakese kohal oma uksed pidustuste ajaks sulgenud. Ei teagi, kas põhjuseks oli see, et arvati, et rahvas ei viitsi treppidest nagunii nii kõrgele sööma ronida, kui all toimub selline möll või siis olid restoranide pidajad otsustanud ka ise pidustustest täiel rinnal osa võtta ja olid seetõttu oma uksed sulgenud. Kohalikku rahvast oli keskväljakul ringi liikumas igatahes tõesti palju.

Reede ja laupäev olid meil planeeritud suuremat sorti ekskurseerimiseks, et siis pühapäeval jälle asja rahulikumalt võtta ja muljeid seedida. Reedese päeva esimeseks sihtpunktiks olid Nerja koopad. Need avastati alles 1959 aastal või õigem oleks vist öelda, et taasavastati, sest neis koobastes on ammustel aegadel elanud mitmed ja mitmed sugupõlved inimesi. Arvatakse et nad elasid seal 25 000 – 4000 aastat tagasi. Koopad on tohutu suured, millest publikule on avatud vaid 1/3. Seal pidid olema isegi koopajooniseid, aga neid veel rahvale ei demonstreerita. Kokkuvõttes võiks öelda, et koopad olid väga vägevad, suured ja võimsad ja natuke ehk kommertslikud. Kõik oli väga mugavaks tehtud, trepid siin, teekesed seal, kõik oli kena ja korralik ja selles mõttes euro. Ei olnud vaja pabistada libastumise pärast või sellepärast, et keegi teelt eksib, sest see polnud lihtsalt võimalik – kõik oli nö puust ja punaseks tehtud. Mugav, kui seltskonnas on väikseid lapsi! Koobastes oli ka lava ja tribüün pealtvaatajatele, kus juulis ja augustis toimuvad kontserdid. Need võivad päris ägedad olla, koopa tohutut suurust arvestades peaks seal väga hea kõla olema. Järgmine sihtpunkt, mis meil plaanis oli, oli delfiinišõu Benalmadena loomaaias. Et see pidi algama alles kell 17 ja meil oli veel hulgaliselt aega, siis põikasime läbi ka Malagast, mis on selle kandi üks suuremaid ja tähtsamaid linnu. Peale selle, et Malagas on suured ostlemise tänavad, uhked rannad ja hotellid ja võimas katedraal, on seal veel ka kunsnik Pablo Picasso muuseum, kes oli selles linnas sündinud. Muuseumisse me muidugi ei jõudnud, sest selleks oli meil liiga vähe aega ja me leidsime, et selle asemel on palju mõnusam niisama tänavatel ringi hulkuda ja kohvikus istudes natuke keha kinnitada.  Tegime ka väikse tiiru katedraalis. See oli ikka väga võimas ja suursugune. Robile kirikud ja katedraalid millepärast väga meeldivad. Ma olen juba mitu korda tähele pannud, et alguses ta jalutab seal niisama ringi ja siis ütleb, et lähme istume nüüd sinna pingile ja siis me istumegi ja Robi istub väga vaikselt ja mõtlikult ja ei räägi eriti midagi ja kui, siis ainult sosistab. Ma olen vahel küsinud, et mida ta mõtleb, mille peale ta tavaliselt ohkab ja ütleb, et ta mõtleb, kuidas maja ehitada :)

Benalmadena loomaaeda jõudsime parajasti selliseks ajaks, et jõudsime lisaks delfiinišoule käia ära ka troopiliste lindude etendusel. See oli päris vahva šõu, kus enamasti papagoid tegid erinevaid trikke. On ikka andekad linnud küll! Kõige naljakam esineja oli aga üks üsna paks pruun kana, keda me küll troopiliseks linnuks ei oleks osanud pidada, kes aga oma etteastega – puud mööda üles siblimise ja katusel jooksmisega – hästi hakkama sai. Ühe etteaste tarbeks kutsuti isegi Ax lavale, kellel tuli käsi välja sirutades seista, et papagoi ta käele saaks maanduda. Delfiinide šõu oli tore nagu alati, sest delfiinid lihtsalt on nii armsad ja andekad loomad. Kift oli see, et basseini külg oli ka läbipaistvast materjalist tehtud, nii et pealtvaatajad ei näinud delfiine mitte ainult siis, kui nad pead veest välja pistsid vaid ka siis, kui nad vee all ujusid. Loomaaeda sõites märkasime, et üle linna sõidavad pisikesed tõstukid, mis viivad inimesi mäe otsa ja meil tekkis kohe tahtmine see lõbustus ära proovida. Mõeldud, tehtud! Tõusime tõstukiga 800m kõrgusele, kust avanes hingematvalt kaunis vaade. Jõudsime kohale täpselt selleks ajaks, kui algas kotkaste šõu. Kuna olime sellel päeval juba kahel loomade/lindude etendusel viibinud, siis tundsime, et see on juba natuke liig. Tore oli vaadata küll, kuidas suured kotkad õhust kanapoegi või muid lihakäntsakaid püüdsid, aga lõpuni me seda etendust vaadata ei viitsinud ja ronisime hoopis veel kõrgemale mäe otsa, kust oli VEEL parem vaade kaugemal asetsevatele mägedele, merele ja all laiuvale linnale. Lihtsalt võrratu! Emotsioonid väsitavad, nii et olime õhtuks omadega päris läbi. Otsustasime, et kesklinnas toimuvatele pidustustele me sellel õhtul ei lähe, käisime lihtsalt söömas ja ostsime korterisse kaasa pudeli veini, et seda juues oleks mõnusam päeva meenutada.

Kui juba kord Andaluusias oled, siis oleks patt mitte vaatama minna selle kandi kõige uhkemat ja võimsamat asja nimega Alhambra Palee. Ma ei hakka siin selle palee ajalugu ümber jutustama, ütlen vaid lühidalt, et see on ehitatud 14. sajandil Hispaaniat valitsenud islamiusulise Nasrid’i dünastia poolt. Seda hoonet peetakse kaheksandaks maailma imeks. Palee asub Granada linna kohal kõrguval mäel ja sõit sinna oli väga ilus. Ümberringi olid mäed, orgudes voolasid jõed, päike paistis, nii et kõik kokku oli imeilus. Kalle niipalju sõitu ei nautinud, sest tema pidi kahjuks roolis olema, aga meie lastega oli me küll vaimustuses. Palee juures oli päris palju turiste nagu ikka selliste maailmakuulsate vaatamisväärsuste juures tavaks on. Enamus turiste tundus aga siiski olevat kohalikud, s.t hispaanlased, kes ilmselt enne, kui muu maailm juulis ja augustis kohale sõidab, käivad aegsasti oma maa võimsamaid asju vaatamas. Ma ei tea, kas me oleme Inglismaa losside ja aedadega nii ära hellitatud või milles see asi oli, aga mingit väga suurt vaimustust palee meis ei tekitanud. Oli küll lahe, kuidas seinad, laed ja aknaluugid olid kõik pisikesi islami usule vastavaid nikerdusi täis tipitud, nii et jäi mulje nagu oleks tegemist pitsist seintega, aga kui me olime juba kaks sellist ruumi ära vaadanud ja neile järgnes veel mitu ja mitu üsna sarnast tuba, siis muutus see asi kuidagi üksluiseks. Ilusad vaated olid jälle palee kõrval asuvast kindlusest ja aiad, mis paleed ümbritsesid, olid ka kaunid, aga väga suurt vau-efekti ükski asi meis ei tekitanud. Lihtsalt oli ilus vaadata ja punkt kirjas, et „nähtud“.

Pühapäeva hommikul, kui me olime taas randa siirdumas, sõitis meie väravast mööda mitu hobust, millel ratsutasid kostümeeritud mehed, kelle taga istusid flamenco-riietes naised. Jätsime hetkeks rannaplaani sinnapaika ja läksime ka linnaväljakule vaatama, et mis toimub. Linna keskus kihas inimestest ja hobustest. Ma pole nii palju hobuseid ühes koos näinudki, kui võib olla mõni hobuste koppel välja arvata. Ratsanikud olid enamuses mehed, kes kandsid traditsioonilisi riideid ja uhketes kirevavärvilistes flamencokleitides naised. Tohutu ilus oli neid vaadata! Sättisime siis ka endid publiku hulka seisma ja ootasime, et mis edasi saab. Ratsanikke ja tütarlapsi kleitides tuli aina juurde, aga midagi muud nagu ei toimunudki. Kuulsime kohalikelt, et algama pidi paraad. Vihma hakkas tibutama ja meie seisime ja ootasime. Vihm jäi järgi ja meie ikka ootasime. Mitte midagi ei toimunud, peale selle, et ratasnikud aina uued õlled käsile võtsid ja omavahel ning flamenco-tüdrukutega lõbusalt vestlesid. Robil hakkas juba lõpuks hirmus igav, mis väljendus pidevas vingumises ja kui me olime juba tund aega lihtsalt jorutanud, siis loobusime ootamast ja läksime randa.  Päike oli paistma hakanud ja ilm oli nii soojaks läinud, et isegi vesi tundus natuke soojem olevat. Agnes käis isegi ujumas (täitsa hull!), meie Kalle ja Robertiga piirdusime ainult veepiiril jooksmise ja mängimisega. Täiuslik rannapäev puhkuse lõpuks! Kui me õhtul Frigilianasse tagasi jõudsime, siis kubises linn ikka veel ratsanikest ja flamenco-tüdrukutest. Ei teaga, kas nad paraadi üldse pidasid või unustasid nad selle suures jutu- ja peohoos ära. Kärgatused linnaväljakult kostsid igatahes veel hiliste õhtutundideni ja öösel, läbi une, oli kuulda hobuste kabjaplaginaid, kui nad oma väsinud peremehed koju viisid.

 

Esmaspäeva hommikul tuli meil väga vara startida, et mitte oma lennukist maha jääda, kuid vaatamata väga varajasele kellaajale korraldas Kalle mulle ikkagi sünnipäevahommiku – kohvi oli valmis, võileivad laual ja ei puudunud ka maailma parim kingitus - minu ühe lemmik laulja Katie Melua uus plaat ja nädalalõpp kahele suvises Pärnus! Mis sa hing veel oskad tahta! Mul on maailma parim mees!!!

Lennujaama sõites küsis Robi, et noh emme, mis sulle siis Hispaanias kõige rohkem meeldis? Jäin täitsa mõttesse, et mis see siis oli. Kõige rohkem ilmselt need võrratud mäed ja meri ja palmid ja valgete majade ja kitsaste tänavatega linnakesed. Lõbusad inimesed, head söögid/joogid ja tunne, et aega on maa ja ilm! Kõik vaatamisväärsused muidugi veel sinna otsa, aga kui seal poleks ka ühtegi loomaaeda, koobast või paleed, siis ikkagi oleks see üks võrratu paik, kus olla. Tükike südamest jäi sinna!

 

Kallid, musid, pikad paid!