Head uut (kooli)aastat!

Täna algas meie peres kooliaasta! Ax läks hommikul kooli ja seda lausa hea meelega, mis on eriti tore. Kooli saamisega oli tal ainult väike probleem, sest meil on siin täna metrootöötajate streik, mistõttu enamus metrooliine on suletud ja need, mis käigus on, on nii ülerahvastatud, et peale nagunii ei saa. Kujutate ette, milline kaos? Kalle sõitis rongiga Waterloo jaama ja pärast teeb kosutava jalutuskäigu mööda Thamesi kallast, sest busside peale pole mõtet trügida, sest sinna lihtsalt ei mahu. Õnneks on ilm ilus, nii et jalutada on isegi päris hea. Agnes jäigi lausa kahest bussist maha, sest bussid on nii täis, et need lihtsalt ei peatu. Nuta või naera, aga mis sa teed. Õnneks kolmandas bussis leidus veel mõni vaba seisukoht. Segadus missugune! Metrootöötajad streigivad sellepärast, et osad perroonidel töötavad inimesed taheti lahti lasta, mis teeks metroos liiklemise metrooinimeste sõnul ebaturvaliseks. Streik kestab 24h, nii et täna õhtul kell viis peaks see läbi saama. Hea on streikida, kui töötad nii olulisel alal. Selline asi juba märkamata ei jää. Ma mõtlen igal teisipäeval tänulikkusega prügivedajatele, et nad olemas on ja et nad oma tööd teevad. Jube, kui nemad streikima hakkaksid. Eelmisel või üle-eelmisel aastal Itaalias, Napolis ju oli mitmeid nädalaid kestev prügivedajate streik ja no see oli ikka hirmus, mis seal toimus. Õnneks ma kohapeal seda segadust ei näinud, aga mulje saamiseks piisas ka telekast nähtust. See oli lihtsalt jube!

Robertil algas nö uus elu juba eelmisel nädalal, kui me käisime tema uut lasteaeda vaatamas. Robi hakkab seal kaks korda nädalas peale kooli mängimas käima, et mina saaksin tööl käia. Lasteaed tundub olevat väga tore. Mulle meeldib eriti, et seal on üsna suur õueala, kus saab vabalt mängimas käia. Lasteaiatoast lähevad sinna suured uksed, mis on kogu aeg avatud, nii et lastel on vaba voli sisse ja välja käia, nii kuidas hing ihkab. Õues on suur liivakast, liumägi, mullakast, kus saab sonkida ja vihmausse otsida, kolm kolmerattalist jalgratast jms. Robert oli alguses veidi kohmetu, aga tänu sellele, et ta väga koledat dinosaurusehäält teha oskab, võeti ta kohe kampa ja mäng läks lahti. Lasteaias oli ka üks poiss Rocco, kes hakkab Robi klassis käima, nii et eriti vahva. Temaga mängiski Robi kõige rohkem. Kuna Robert mööda lasteaia õue ringi jooksis, siis mina istusin niisama ja vaatasin, mis toimub. Kasvatajad on seal ikka uskumatult rahulikud. Eks neid on palju ka. Umbes 15 lapse kohta oli 5 kasvatajat. Lastel lasti rahumeeli tegeleda sellega, millega nad tahtsid. Õues oli üks suur, jalgadel seisev veeanum, kus sees olid mängukalad. Osad lapsed mängisid seal vees. Teised lapsed tõid kuskil ämbrid, panid need vett täis ja asetasid jalgratta tagumisele istmele ja kärutasid vett mööda õue ja lõpuks viisid selle liivakasti, kus hakkasid sellega plötserdama. Muidugi said nad selle käigus veidi märjaks ja natuke mustaks, aga mis siis. Nii põnev tegevus ju! Siis küsiti, kas keegi tahaks kunsti teha? Mõned tahtsid. Nendega mindi siis tuppa õhupallile kliistriseid ajalehti kleepima. Aias on ka väike majake, kus saab rahulikult istuda ja näiteks raamatut vaadata, kui ei taha õuel joosta. Muidugi on toas ka tegevusi. Võid maalida, klotsidega ehitada, puslesid panna või nukunurgas mängida. Hommikupoole toimub mingi õppetegevus ka, aga selles Robi muidugi ei osale, sest ta käib ju koolis. Kella nelja paiku pakutakse lastele teed. Eile jäi Robert paariks tunniks üksi lasteaeda ja kui ma talle järgi läksin, siis ta oli nii mänguhoos, et ei tahtnud isegi ära tulla ja veel õhtul õhkas, et lasteaias oli ikka nii äge. 

Kuna Robertist saab peatselt koolipoiss, siis ostsime talle kirjutuslaua ja muidugi ka tooli ja siis veel autoteedega vaiba. Robi oli oma uuest toa sisustuses suures vaimustuses ja leidis, et tal on nüüd nii äge suure poisi tuba, et mänguasjad sinna enam ei sobigi ja viis oma mänguasjakastid meie magamistuppa ja ütles, et tegelikult ta ei tahagi enam mänguasjadega mängida, sest ta on nüüd juba nii suur poiss. Karm värk, kui  4 aastaselt mängimine enam ei sobi. Saladuskatte all võin muidugi öeda, et tegelikult ta ikka mängib, ainult et mänguasju peab ta nüüd meie toast toomas käima, sest mänguasjakast ei sobi ta tuppa endiselt :)

Kuna Buckinghami Palee on külastajatele avatud vaid paaril kuul aastas (s.o august ja september) ja me sinna veel jõudnud ei olnud, siis kasutasime Axi ja Robiga juhust ja läksime kolmapäeval vaatama, kuidas kuninganna ka elab. Robert tahtis alguses dressipükstega tulla, aga ma ütlesin, et kuninganna juurde ikka nii ei sobi minna, et pangu ikka mõned kenamad püksid jalga. Robi panigi. Tee peal ostsime jäätist ja Robi ajas natuke pükste peale ja oli kole mures, et mis nüüd kuninganna ütleb, kui ta plekke pükste peal näeb. Õnneks olid püksid üsna kirju mustriga, nii et me leidsime, et ta ehk ei märkagi :) Meie suureks imestuseks ei olnud palees üldse piletisaba ja üldse oli rahvast meeldivalt vähe. Loss jättis äärmiselt hea mulje. Kuigi väga suursugune, oli see kuidagi armas ja hubane. Meile meeldis Buckinghami palee igatahes rohkem, kui Windsor. Jäime väga rahule. Robert oli ainult natuke pettunud, et ta kuningannat ei näinud (kogu dressipükste vahetamise vaev  ja mure plekkide pärast oli ju asjata), aga selle eest oli seal mitu mõõka, paar lohekuju ja lugematul arvul lõvijalgadega mööblitükke. Hea seegi :)  

Laupäeval käisime Thamesi ääres jalutamas. Ilm oli väga ilus ja jalutada mõnus, nii et kõndisime London Eye juurest kuni Tower’i sillani. Jõe ääres tehti parajasti liivaskulptuure ja tundus, et teemaks olid mööblitükid. Üks diivan nägi küll nii ehtne välja, et mine või kohe sinna lösutama. Teises kohas tegeleti aga tiigri skeletile mingi valge mögla pealepanemisega, millest pidi lõpuks välja tulema valge tiigri kuju. Väga huvitav oli seda protsessi jälgida. Siis käisime kohvikus, imetlesime Toweri silda, mis on ikka tõesti võimas ehitis ja tulime laevaga tagasi London Eye juurde. Thamesil käib ikka meeletu laevaliiklus. Lahe! See laev, millega meie tulime, ongi liinilaev, mitte mingi kruiisikas ja see sõidab (vähemalt nädalavahetustel) iga 20 minuti tagant. Nii, et kes soovib, see võib bussi või metroo asemel hoopis laevaga tööl käia. Tänase metroostreigi tõttu lubatigi panna käima nii palju laevu, kui vähegi võimalik, et inimestel oleks alternatiivseid liiklemisvõimalusi. 

Oleme siin juba aasta aega elanud, aga ikkagi leiame veel kodukandist vaatamist väärivaid paiku, kuhu me veel jõudnud ei ole. Pühapäeval sõitsimegi ratastega kohe Richmondi kõrval asuvasse linnaossa nimega Chiswick, kus asub uhke park, mille keskel on väike loss. Park on üsna suur ja väga ilus ja sinna sissepääs on täiesti tasuta. Lossi või tegelikult oleks vist õigem öelda villa, lasi ehitada kolmas krahv Burlington ja see sai valmis aastal 1729. Krahv lasi villa ehitada, kuna tahtis seal esitleda oma maalikogu ja pidada seal suviseid pidusid. Käisime ka lossis sees. See on päris huvitava arhitektuuriga, armas väike loss. Seal on tohutu palju mitte eriti suuri tube, millest mõned on üsna uhked. Eriti vapustavad on seal laed. Kas keegi teab, miks vanasti uhkeid maju ehitades lagedele nii suurt rõhku pandi? Mul tekkis see küsimus just seal majas ringi käies. Kui palju me ikka lakke vaatame? Ma pean tunnistama, et ma ei vaata enamasti isegi lampe, mis laes on ja kui keegi küsiks, milline lamp on mõne mu sõbra kodus, siis ma ei oskaks sellele vastata. No muidugi, kui tegemist pole just millegi väga erakordsega, mõne suure lühtri vms, siis ma ei märka neid kunagi. Laed olid niisiis väga kaunid, aga eriti ilusad olid vaated akendest, kust paistis park. Park kujundati ühe Itaalia iluaeada kujutava maali järgi, millest saigi selle maali elav esitlus. Päris huvitav idee, kas pole? Seal on palju skulptuure, hekkidega ääristatud rajakesi, tiik ja ka talveaed, mida ümbritsevad roosipeenrad. Loomulikult ei puudu pargist ka mänguväljak, mis pole muidugi pärit krahv Burlingtoni aegadest, kuid on sellegipoolest tore ja samuti tegutseb seal kohvik. Nii, et jälle üks vahva koht meie Londoni lemmikpaikade nimekirjas juures! 

 

Matsuvate musidega!