Tuesday 5 October 2010

Sünnipäevalised

Agnese koolis korraldati eelmisel neljapäeval kõigi 8. klasside lapsevanematele koolikorda tutvustav üritus. Kui aus olla, siis ega ma sinna väga minna ei viitsinud. Läksin rohkem kohusetundest kui entusiasmist. Aga ma pean ütlema, et üllatusin meeldivalt. Ei olnudki igav või tüütu. Kõigepealt istuti suures saalis, kus direktor rääkis koolist üldisemalt, rõõmustades selle üle, et kool on viimastel aastatel kõvasti paremuse poole arenenud ja et nende eesmärk on jõuda Londoni viie kõige parema põhikooli hulka. Koole hindab eraldi komisjon, mis sel kevadel oli andnud koolile kõvasti parema hinnangu kui kolm aastat tagasi. Edasi oli sõna politseinikel, kes rääkisid natuke alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest. Axi koolis see probleemiks ei pidavat õnneks olema, aga parem siiski karta, kui kahetseda. Nalja sai ka. Politseinikel oli nimekiri ohumärkidest, mida oma lapse juures tähele panna ja millest võib järeldada, et laps tarvitab narkootikume. No, et laps on kõikuvate tujudega, sõbrad on vahetunud, raha kaob kodust, eriti miski enam ei huvita jne. Nimekirja lõppu lisasid nad, et kõik nimekirjas nimetatud punktid võivad muidugi olla ka lihtsalt puberteedi ilmingud ja polegi tegu narkomaaniaga. Karm värk, see puberteet, kui see sarnaneb narkomaaniaga. Ootan hirmuga ;) Kui politseinikud oma kõne lõpetasid, siis jagati saalis olevad inimesed viide gruppi ja kõik suunati erinevatesse klassidesse. Igas klassis rääkisid Eesti kooli mõistes siis erinevate alade õppealajuhatajad oma teemasse puudutavatest asjadest. Tutvustati, milliseid võimalusi pakub kool neile, kes on omadega hätta sattunud. Koolis tegutseb psühholoog, perenõustaja ja aidatakse järele õppimises. Räägiti, et lastel pole enamikes ainetes õpikuid, sest need on lihtsalt nii kallid ja aina enam kolitakse oma õppematerjalidega internetti. Näiteks Agnesel on sel aastal kodus õpik ainult matemaatikas. Eks õpetajatel ikka on õpikud ja aeg-ajalt teevad nad mõnest lehest koopiad ja annavad need lastele, aga sellist õpikute hunnikut nagu Eestis, siin jah ei ole. Mis õpetamise meetoditesse puutub, siis katsutakse asju selgitada iga võimaliku kandi pealt, sest ühel on nägemismälu, teisel on kuulmismälu ja kolmandal jääb asi hoopis kirjutades meelde. Kuna maailm areneb praegu nii kiiresti, siis on nende eesmärk valmistada praeguseid noori ette töötamiseks töökohtadel, millest meil hetkel veel aimugi ei ole. Selleks pannakse põhirõhk sellele, et lapsed oskaksid iseseisvalt mõelda ja infot leida, oskaksid oma tööd organiseerida, oleksid avatud mõtlemisega ja samas oskaksid töötada ka meeskonnas ja osaleda erinevates projektides erinevates rollides. Minu meelest täiesti vaimustav lähenemine! Sellel aastal on Agnesel tööõpetus jagatud viide erinevasse kategooriasse, millest kõige huvitavam on minu meelest matemaatikast, teadusest ja tehnoloogiast kokku pandud õppeaine, kus lapsed saavad reaalselt katsetada ja uurida matemaatikas, füüsikas/keemias/bioloogias ettetulevaid nähtusi. Praegu Ax seda ei õpi. Hetkel teevad nad tööõpetuse tunnis (mis siin kannab tegelikult nime Design and Technology) hoopis ehteid, mis ei tähenda seda, et nad midagi tikiks, kooks või heegeldaks vaid nad sulatavad hoopis metalli ja siis mässavad mingite masinatega. Ma tahaks ka sinna tundi minna :)


Laupäev oli meil sünnipäeva-päev. Meil endil kellelgi peres sünnipäeva ei olnud, aga nii Ax kui Robi käisid kumbki oma sõbra sünnipäeval. Agnese pidu oli üsna omapärane. Kohal oli viis tüdrukut. Kõigepealt mindi bowlingut mängima, siis McDonaldsisse sööma ja pärast shoppama :) Sünnipäevalaps tegi välja ainult bowlingu. Päris mugav viis pidu pidada. Mulle see mõte meeldis.

Roberti pidu oli aga veel eriti huvitav. See toimus nimelt kirikus! Siin pidi olema üsna tavaline, et sünnipäevi peetakse kirikus. Kuidagi nii veider. Möll otse altari ees muidugi ei käinud vaid toimus ühes kõrvalruumis, aga no ikkagi minu meelest kummaline. Kui meie kohale jõudsime, siis trall juba käis. Esimeseks atraktsiooniks oli täis puhutud päris palju õhupalle, millega lapsed väga hoogsalt mängisid. Seda lõbu jagus täpselt nii kauaks, kuni viimane pall puruks läks. Siis pandi püsti hüppamiseks mõeldud täispuhutav batuudi-maja. See oli minu meelest päris hirmus lõbustus. Kuna ca 25 last kõik korraga seal hüppasid, siis kostus iga mõne minuti järel appikarjeid, sest keegi oli kellelegi otsa hüpanud või kellegi enda alla trampinud. Kui asi juba päris hirmsaid tuure hakkas võtma, siis korraldati mäng, kus kõik pidid tantsima seni, kuni muusika mängib ja siis, kui muusika seisma jääb, siis tarduma. See mäng oli päris lõbus, ainult et muusikamängijaga juhtus midagi ja see lõpetas töötamise, nii et lapsed siirdusid tagasi hüppama. Need, kes hüppamisest ei hoolinud võisid printsesside või dinosauruste pilte värvida või põrandale teki peale pandud dinosaurustega mängida. Lapsevanematele pakuti kohvi, veini ja õlut, millest viimast enamus ka eelistas. Kui pidu oli juba oma tund aega kestnud ja lapsed nägid välja nagu oleksid nad basseinist välja tõmmatud, siis kaeti laud ja pakuti lastele süüa. Söögiks olid võisaiad singiga, porgandid, viinamarjad ja viinerid. Peale seda kanti lauale väiksed koogikesed ja šokolaadipulgad. Siis toodi tort, mis nägi väga ilus välja, aga see oli nii väike, et ma mõtlesin, et sealt ei jagu ju küll kellelegi midagi. Aga tuli välja, et see polnudki oluline. Põhiline oli teha ära foto, kus sünnipäevalaps puhub ära viis küünalt ja siis viidi tort ära. Võib olla see polnudki päris tort, äkki oli rekvisiit :) Aga pilt sai jäädvustatud ja kõigil oli hea meel. Kuna sünnipäeva kestvuseks oli kutsel märgitud 1,5h, siis oligi aeg hakata lahkuma. Kingitusi muidugi ei avatud, aga see vist polegi siin kombeks. Ära minnes anti igale külalisele kaasa kingikott, kus olid sees kaks lehte dinosaurustega kleepekaid, üks dinosaurustega märkmik ja pliiats, kolm kommi, vahtplastist lendav dinosaurus, kaks väiksemat sorti dinosaurust ja koogitükk – ühesõnaga meeletult palju asju. Robi ol väga rõõmus, et kingituse sai. See, et külalistele kingitused antakse, pidigi olema siin kirjutama reegel. Nii huvitav, kuidas kombed on nii erinevad. Sellel nädalal läheb Robi jälle sünnipäevale ja pidu toimub jälle kirikus. Seekord ühes teises kirikus. Eks näis, kuidas see pidu kulgeb. 

 

Pühapäeva hommikul läksime turule. Siin meile üsna lähedal Chiswickis toimub igal pühapäeval farmerite turg. Läksimegi vaatama, mida seal pakutakse. Turg ei olnud kuigi suur, aga kõik vajalik paistis olemas olevat. Oli värsket kala, liha, juustu, puu-ja juurvilju, kõikvõimalikes marinaadides oliive jms. Päris mõnus valik. Seekord me midagi ei ostnud vaid vaatasime niisama. Teel turule märkasime aga ühe kooli spordiväljakul suurt sagimist ja läksime uurima, mis seal toimub. Käimas oli üritus nimega Car Boot Sale, mis tähendab seda, et inimesed on tulnud igasugust endale ebavajalikku kraami müüma ja enamasti tehakse seda autode pagasnikust. Selliseid üritusi korraldavad siin põhiliselt koolid ja seda üsna tihti, aga me ei olnud veel kunagi ühelegi pagasniku-müügile jõudnud. Nüüd siis käisime ära. Päris huvitav oli. Kahjuks vihma hakkas sadama ja sellepärast ei olnud väga mõnus kaupa katsuda. Aga seal müüdi kõike! Mänguasju, nõusid, plaate, ehteid, mööblit, vaipu, jalanõusid, hiple jne, jne. Robert ostis endale sealt 1 naela eest robot-supermehe ja sai kauba peale veel ühe sarnase peletise. Ise oli ta väga rahul. Me leidsime, et see on väga kift ettevõtmine. Teinekord peaks äkki isegi osalema. Robertil on nii palju  mänguasju, aga tema tahaks muidugi aina uusi ja uusi asju. Leppisime Robiga kokku, et järgmine kord lähme sinna üritusele ja ta võib mõned mitte nii lemmikud mänguasjad maha müüa ja saadud raha eest uued osta. Talle see mõte meeldis. Iseasi muidugi, kas ta raatsib oma asjadest loobuda, kui asi päriselt müügiks läheb.

 

Eile toimus meil järjekordne metrootöötajate streik. See oli nüüd teine kord, kui nad streikisid. Üks kord peaks veel tulema. Kuna mina käin esmaspäeviti tööl, siis oli mul jama majas. Kuidas minna? Bussidega saaks, aga need on nii täis ja ummikud on metsikud, nii et oleksin istunud pool päeva kas bussi oodates või siis ummikus passides. Otsustasin rattaga minna. Tööle on kodunt 10km, nii et mitte väga pikk tee. Trenni mõttes ka hea – 20km rattaga sõidetud nagu niuhti! Aga...kuskil metsas sõites ei oleks 20km rattal läbida tõesti mingi eriti hirmus teekond, aga siin võttis see ikka päris läbi. Ma olin nii väsinud, kui koju jõudsin, et muutusin kohe diivanikaunistuseks ja perekond pidi lausa paluma, et ma õhtusööki teeksin. Kalle, hea inimene, hüppas kokkamisel appi, nii et saime ühiste jõududega söögi tehtud. Asi polegi ju sõitmises vaid selles, et siin puuduvad peaaegu täielikult jalgrattateed. Mõnes üksikus kohas on väike ribake sõidutee kõrval jalgratturitele eraldatud, aga enamasti on see ka autode poolt täis pargitud. Liiklus on metsik, nii et pidevalt vaata, et mõni kahekordne buss sind alla ei ajaks või et ise kellelegi ette ei sõidaks.  Ma usun, et see väsitaski kõige rohkem. Kui ma tööle jõudes olin veel täis energiat ja mõtlesin, et peakski hakkama rattaga tööl käima – oleks trenni eest ja hoiaks transpordi pealt raha kokku, siis õhtul koju jõudes ma selles enam nii kindel ei olnud. Tundub ikka liiga eluohtlik.

 

Musid-kallid-pikad paid! 

6 comments:

Anonymous said...

Ohoo,mis kaunis kaanetüdruk! Koolilood on alati huvitavad. Ehk sellepärast, et ise ka koolis käinud, nii õpilase kui lapsevanemana.Kas siis hinnetest ei räägitudki? Sünnipäevad on ikka teema omaette. Kingikott pudilastele on küll hea mõte. Peale selle saavad kõik minema ja ei jää jokutama. Axi pidu oli küll kena säästuaja üritus.Võib-olla oli sünnipäevalapsel raha olemas, aga ei raatsinud seda käiku panna? Küll ma ei salli streike!Loodan, et järgmine kord tehakse see sinu vabal päeval. Mul jube mõeldagi, kuidas sa seal autode vahel rallid. Parimate soovidega Eva sõber.

Eva ja CO said...

Eva sõber - kaanetüdruk on tõesti kaunis :) See pilt sai tehtud hetk enne seda, kui Ax oma sõbrantsi sünnale läks.
Koolis räägiti hinnetest ikka, aga see ei olnud midagi erilist. Ikka, et 1 on kõige parem ja 5 kõige kehvem ja et endiselt on erinevad tasemed, et lapsel oleks ikka põhjust pingutada.
Minu meelest on see kingitus külalistele ka tore väljamõeldis. Sünnipäeva korraldajale muidugi päris suur lisakulu. Eriti, kui koti sisu peab olema nii rikkalik.
Üsna säästukas sünnipäev oli Axi sõbrantsil jah, aga ta ei tellinud selle eest kingitusi ka. Ax ikka väiksed kõrvakad kinkis. Samas jälle mugav, plikad ise teavad, mis teevad ja pole mingit hirmsat korraldamist. Tundub, et Axi sünnipäevapidu saab olema igatahes lihtsam korraldada, kui Robi oma.
Ma loodan ka, et järgmine streigipäev ei lange esmaspäevale või neljapäevale. Aga kui langeb, siis ma ei hakka sind ette hirmutama ja ütlen alles pärast, et käisin rattaga tööl ;) Siis sa ei pea muretsema :)
Eriti soojade soovidega eriti vihmasest Londonist!

Anonymous said...

Siin Prantsusmaal on ka tavaline, et külalistele antakse väike kingitus. Aga ma arvan, et pidu ei tule selle pärast palju kallim kui Eestis pidades, sest Eestis on ju tavaks ka laste sünnipäevadel hästi palju süüa pakkuda. Aga siin on laual ainult mõned võileivad, nt natuke viinamarju ja siis kõige tähtsam osa on šokolaadikook (ja siin süüakse see ikka koos ära:)) Ehk siis see raha, mis Eestis kuluks toidule saab siin kulutada sellele pisikesele kingikotile. Ja siin on tavaline, et kingikotis on nt õhupallid (pole ju teab mis kallid, aga oh, seda laste rõõmu) ja natuke kummikomme (vanemad saavad osta koti komme ja siis igasse kingikotti mõned panna) või pulgakomm.
Ja kas Inglismaa koolides pole üldse sellist pähe õppimist nagu Eestis, mingil määral on ju ka selline oskus vajalik (muidugi mitte nii palju kui eesti koolides seda tegema peab). Ja äkki Agnes viitsiks mõelda, et mis oleksid asjad, mis talle meeldivad just Eesti kooli juures, et äkki eesti koolid pole ka üdini halvad:)Oleks huvitav kuulda.
Järgnevaid huvitavaid lugusid oodates,
Kadi (no see, kes käis Keenias ja oli Prantsusmaal lapsehoidja:)

Juc said...

Oi kui põnev lugu sel korral oli. Ja tore, et kohe päris pikk ka. 1. paluks mind lapsendada ja Agnese kooli panna :). Jube äge suhtumine õppimisse ja õpetamisesse.
Robi sünnipäevalugu oli ka huvitav. Ei tea, kas koguduse liikmed saavad siis pea tasuta neid ruume kasutada äkki. Saab mingi reaalse kasu ka koguduse toetamisest lisaks sellele, et Jumal Sinu eest hoolitseb :). See oli kohutavalt imelik ikka, et kook minema viidi. Aga see kingikeste tegemine oli kombeks ka nt Malaisias. Ja vist hakkab Eestisse ka jõudma, nt tädutütar Riina kaksikute sünnal said kõik kingipaki :). Väga vahva oli. Meil on siiani tehtud mingi mäng, mille tulemusena kõik mingi kingi saavad, eksju. Siis on nagu 2 kärbest ühe hoobiga, et mäng ja kink, aga siis on jama see, et asjad on erinevad ja kõigile ei pruugi nende saadud kink meeldida. Ei teagi, kumb see parem variant on. Lapsed eelistaksid vist, et mõlemad oleks esindatud :).
Autopagassi täikasid tehakse minuteada nüüd Tallinnas ka. Tahtsin hirmstasti minna, aga me polnud ju kunagi nädalavahetusel seal. Kindlasti saaks igasugu põnevat nänni poolmuidu. Huvitav kas siin ka selliseid asju korraldatakse...
Uusi lugusid oodates ja tervitades,
Juc

Eva ja CO said...

Kadi - nii tore, et jälle muljeid jagasid. Selles osas on Sul küll õigus, et söögi arvelt saab siinsetel pidudel kokku hoida ja kavalalt planeerides tuleb kingikott külalstele suhteliselt soodne. Kolmapäeval, kui Robi kooli läks, siis anti talle veel kaart tänusõnadega sünnipäevalapse poolt. Hirmus palju sebimist ühe sünnipäevaga, aga no armas muidugi ka.
Ma muide mõtlesin ise ka, et ma muudkui kiidan siinset koolisüsteem nagu Eesti oma oleks täiesti jama. Kindlasti ei ole see nii. Eks siin tuleb ka asju pähe õppida. Keeli ei saagi ju ilma selleta õppida ja matas on vaja valemeid teada jne. Aga täpse definitsiooni sõnastusest on siin olulisem, et mõte oleks edasi antud. Kui Eesti plussidest rääkida, siis kooli söök on siin allapoole igasugust arvestust - on maitsetu, ebatervislik ja teeb paksuks. Enamuses klassides puuduvad toolidel seljatoed, mis on minu meelest jube ebamugav. Riidehoidusid pole, kes soovib, see saab 15 naela eest aastas endale pisikese kapi rentida, kuhu oma asjad panna. Aga see kapp on ikka tõesti väike, nii et kui sa sinna talvel oma mantli sinna tahad panna, siis on see täiesti känkras. Õpikuid lastel kodus pole, mis on vahel samuti ebamugav, sest mina ei saa niimoodi Axi aidata, sest kui Ax pole vihikusse kõike vajalikku kirja pannud, siis mul pole ka kuskilt järele vaadata, milles asi täpselt seisab. Nii, et muidugi ei ole nii, et siinses koolis on kõik ainult hästi ja Eesti koolis on kõik ainult halvasti.
Toredat nädalavahetust Sulle!

Juc – mulle ka meeldis kõige rohkem see suhtumine õpetamisse. Lahe lähenemine!
Ma usun küll, et ehk koguduse liikmed saavad neid ruume odava hinnaga või üldse tasuta rentida. Oleks loogiline. Külalistel on kindlasti hea meel, et nad kingituse saavad. Robert juba praegugi ootab homsele sünnale minekut, sest loodab sealt väikse kingi saada. Meil on tavaliselt jah läbi mängu kingitusi jagatud. Ei oska kah arvata, kumb variant parem. Ilmselt mida rohkem, seda uhkem ehk nagu sa ütlesid, et oleks kingitus nii mänguga, kui ka pärast lahkudes.
Lahe, et Eestis ka juba pagasniku-müüke korraldatakse. Need on väga kasulikud ja toredad üritused. Ma usun küll, et Luxis on ka selliseid müüke. Sealt võib ikka väga soodsat kraami saada. Parem, kui IKEA ;)
Kõvasti kallistades ja tuliselt tervitades!

Anonymous said...

Minu pojal oli täna 5. sünnipäev ja sellepärast oli Robi sünnipäeval käimise lugu väga huvitav lugeda. Eestis on viimane aasta popp koht Skypark, ilma milleta enam lihtsalt pole võimalik pidu pidada. Seal on koos meeletu rahvas ja peoruumiks pisike toake vanematele. Aga batuudid on võimsad ja lapsed sööma ei jõua, juua käiakse vaid küsimas. Aga vanematele tuleb see-eest korralik suupistetega laud katta, mida muud ikka see 2,5 tundi teha on kui näksida ja lobiseda. Ja tort pole ka mingi odav lõbu - Pagaripoistes üks korralik 4-kilone Ämblikmehe tort maksab 1200 krooni. Lapsed palju torti ei söö, aga lahtilõikamine on oluline - kellele käed, kellele silmad :)
Tundub, et selline pidu on neid kulutusi väärt, sest kui seda oodatakse ja mäletatakse rohkem kui kingitust, mida vanematelt sünnipäeva hommikul saadakse.