Häid pühi!

Täna pole küll teisipäev vaid hoopis laupäev, aga eks pühade ajal tehaksegi asju valedel aegadel, nii kirjutan ka mina täna oma lugu, sest teisipäeval olen juba lumises Eestis ja seal pole kirjutamiseks kindlasti mahti.

Terve see nädal kulges mul põdemise tähe all (olen nüüd peaaegu terve!), nii et ega midagi eriti tegelikult toimunud polegi. Lastel algas eile vaheaeg, mille üle nad on äraütlemata rõõmsad ja meil Kallega algas puhkus, mille üle me ka just ei kurvasta :) Ilm on väga soe ja väga vihmane. Ootame juba pikisilmi Eesti lund ja krõbedat külma. Homme õhtul lähme lähme juba hotelli, et esmaspäeva hommikul oleks hea, mugav ja muretu lennukile minna. Tänu suurtele vihmadele on rongiliikluses kerge kaos ja rongid kipuvad hilinema või üldse mitte sihtkohta sõitma, sellepärast on ka hea ennast varakult minekule asutada.

Soovime teile kõigile ääretult toredaid jõulupühi, mõnusat vana-aasta lõppu ja hiiglama head uut aastat! 

Kohtumiseni 2013. aasta alguses!

Üks nädal Eesti jõuluni

Kord ämblik ehtis jõulupuu...

Minuga on jama lugu. Ma ei tea, kas see on gripp või lihtsalt mingi karm viirus, aga igal juhul pole mu olemine suurem asi. Pühapäeval oli meil imeilus päikseline ilm. Kraamisime Robertiga aeda (kui tõele au anda, siis Robi harjutas küll enamuse ajast tennise serve). Pärast käisime veel natuke linnapeal ja kohvikus ja isegi õhtusöögi jõudsin valmis teha, kui äkitselt hakkasid kõik kondid valutama. No nagu oleks läbi pekstud! Täiesti arusaamatu. Ei läinud kaua aega, kui kohal oli ka palavik ja mitte mingi ninnu-nännu 37.2 vaid ikka korralik 39.4 Väga alatu! Tundsin ennast täiesti reedetuna. Sellist asja ei ole minuga juba iidamast-aadamast juhtunud, et mul palavik oleks. Nüüd on köha ka kohal. Tobe lugu. Me pidime homme Kalle töökoha jõulupeole minema ja mul on tunne, et see pidu jääb ka sellel aastal ära. Eelmisel aastal oli meil Kallega mõlemal selle peo ajal suur nohu ja köha ja otsustasime peo vahele jätta. Kleit seisab endiselt, sildid küljes ja puha. Tahtsin seda selle aasta peoks selga panna, aga võta näpust! Jälle jääb minemata! Täiesti selline tunne nagu kleidil oleks mingi needus peal. No tegelikult ma seda ei usu, sest ma ostsin selle kleidi tavalisest poest, mitte kaltsukast, aga mine sa tea. Kuna siin on riiete ja kõige muu poodi tagasi viimine ääretult lihtne, siis pidid mõned kavalpead tegema nii, et ostavad endale riided, käivad peol ära ja siis viivad asja poodi tagasi. Igaks juhuks tegin kleidile puhastus-tseremoonia. See käib nii, et paned küünla põlema ja võtad asja, mida sa nö puhastada tahad ja tõmbad selle küünla leegi kohal ühelt poolt teisele (ettevaatust, et asi põlema ei  läheks) ja ütled: „Endise omaniku hing ja haigused, võite minna!“ Siis on kõik korras. Seda on hea teha näiteks kaltsukatest ostetud asjadega. Ma ju võiks punnitada ja ennast tablettidega üles turgutada ja ikkagi peol ära käia, aga ma arvan, et pole mõtet. Parem mitte riskida. Juba esmaspäeval lähme ju Eestisse ja see reis lihtsalt peab toimuma! Pealegi oleme me olnud nii jõuludesse haaratud, et üks pidu ees või taga, vahet pole.

Roberti koolis toimusid eelmisel teisipäeval ja kolmapäeval jõuluetendused, kus Robil oli täita ingli roll. Kalle kahjuks töö tõttu vaatama minna ei saanud (etendus toimus hommikul kell 10!) ja Ax oli koolis, nii et käisin meie kambast üksi. Teisipäevasele etendusele võisid minna ka väiksemad õed ja vennad ja ma mõtlesin, et eelistan vaiksemaid pealtvaatajaid ja läksin kolmapäeval. Robert kommenteeris peale teisipäevast etendust, et ma olin õige otsuse teinud, sest üks titt oli terve aja röökinud, nii et isegi raske oli olnud esineda. Etendati muidugi Jeesukese sündi. Lugu oli lühidalt sellest, kuidas suur täht, mis pidi kolmele kuningale teed näitama, ei suutnud särada ja kuidas siis teda särama püüti panna. Lõpuks see muidugi õnnestus. Laste etendused on alati hiiglama lõbusad. Lapsed on nii vahetud ja elurõõmsad. Kahjuks seisis Robi tagumises reas, nii et ma sain temast ainult eriti uduseid pilte ja ei hakka neid siin jagama. Roberti esinemise hirm on õnneks üle läinud ja ta teatas, et ta oli lausa kaifinud seda etenduses osalemist.

 

Laupäeval toimus Londonis eestlaste jõuluturg. Otsustasime ka Axiga vaatama minna, mida head pakutakse. Meil läks aga meelest ära, et eestlased on ju alati alguseks kohal ja kui meie paar tundi enne turu lõppu kohale jõudsime, siis oli peaaegu kogu hea kraam juba otsas. Lootsin saada sinepit ja mädarõigast, aga ei midagi. Piirdusime Kellukese limpsi ja kolme väikse Kalevi šokolaadi ostmisega.  Saime ka kausikese imehead seljankat, mis maitses nagu päris. Õlut, viina ja siidrit oleks ka võinud osta, aga et minu meelest maitseb siinne õlu täpselt sama hästi, kui Eesti pruul (vabandan Eesti õllesõprade ees), siis ma ei hakanud seda ostma.  Väga kaua me jõuluturul ei olnud ja läksime hoopis linnapeale jalutama. Kõigepealt käisime St Pauli Katedraalis, kus sattusime kuulama jumalateenistust. Ilus oli. Kõigepealt laulis koor ja siis pidas naispastor jutlust. Ta rääkis väga hästi ja puudutas kõike päevakohast. Ka USAs toimunud hirmsat koolitulistamist. Ihukarvad tõusevad siiani püsti, kui ma sellele mõtlen. Tegelikult ei tahagi mõelda. Pastor palus palvetada nende hingekeste eest, kes selle hirmsa teo tagajärjel nüüd teises ilmas on ja palus palvetada ka nende eest, kes seda õudust pealt nägid ja peavad selle mälupildiga kogu ülejäänud elu elama. Ma ei osanudki niimoodi mõelda. Mõtlesin pigem peredele, kes selle hirmsa olukorraga leppima peavad, aga tõesti, seda hirmsat veretööd pealt näinud inimeste unenägusid saadavad need õudused ilmselt kogu elu. Väga hirmus. Kuulsin täna raadiost, et seda kooli ilmselt enam ei avatagi. Ma arvan, et see on õige otsus. Kuidas sa saad öelda lapsele, et ole hea ja mine nüüd kooli ja katsu see lugu unustada. Pole midagi! No ei saa ju!? Uhh, hirmus, hirmus!

Ax püüdis raamatud pildile

St. Pauli Katedraali juurest jalutasime üle jõe ja siis mööda South Walk’i London Eye poole. Rahvast oli nagu murdu, nii et jalutamise asemel me tegelikult pigem trügisime. Meile ootamatult jõudsime äkitselt vanade raamatute väljamüügile. Olime suures elevuses, aga kui hindu hakkasime vaatama, siis kadus ostmise isu ära. Kohe näha, et kesklinn. Ma saan oma kodukaltsukatest raamatud vähemalt poole odavamalt kätte. Nii, et ost jäi tegemata, aga põnev oli vaadata ikka. London Eye läheduses avatud jõuluturust läksime juba ringiga mööda. Rahvamassides tunglemine pole ikka meie meelistegevus. Lausa naljakas on mõelda, et hiinlaste meelest pidi London olema nii mõnusalt inimtühi :)

Nädala pärast mekime juba maitsvaid jõuluroogasid ja üks õige Eesti jõulupidugi on selleks ajaks juba peetud! Ilm tundub tulevat lendamiseks soodne ja Eestis on lumi, lumi, lumi!!! Ei jõua ära oodata!

Rõõmsate tervitustega!

Jõululine

Somerset House uisukas Axi fotosilma läbi

Täna on erakordselt kaunis talveilm. Lund muidugi pole, aga päike särab, tuult ei ole ja külma oli hommikul üks kraad. Üks mu siinne tuttav ütles, et talle meeldivad sellised ilmad, sest need tuletavad meelde, et oled elus. Mulle see mõte meeldis! Mulle meeldib, et mu põsed külmast õhetavad, et mul tuleb kiiremini käia, sest muidu hakkavad varbad endast liiga kõvasti märku andma ja et ma külma õhku nina kaudu sisse hingates tunnen ninas kerget külma kipitust. Selline talv on luksus!

Eelmisel nädalal said meie jõulutoimetused õige hoo sisse. Algust tegime neljapäeval, kui käisime Agnese ja Robertiga vaatamas etendust nimega Lumemees (Snowman). Ma usun, et olete kindlasti näinud samanimelist multikat, mida igal aastal jõulude ajal telekas näidatakse. Etendust mängitakse samuti juba viimased viisteist aastat, nii et sellest on saanud jõulude lahutamatu osa. Lugu on ühest poisist, kes hommikul ärgates märkab, et lumi on maha sadanud. Ta ehitab endale lumemehe, kes järgmisel ööl ellu ärkab ja kellega poiss seiklema läheb. Tegemist ei olnud sõnalavastuse vaid hoopis tantsuetendusega. Päris ballet ma selle kohta ei ütleks, sest mõned tantsud olid balletist ikka väga kaugel, aga muusika oli tore ja lavastus vahva, nii et isegi Robertil ei tekkinud hetkeksi igavust. Enamuse ajast istus ta tooli serval ja jälgis mängu suure huvi ja põnevusega. Loo lõpp oli natuke nukker, sest vaene lumemees sulas ära ja tänu kaunile muusikale kippus isegi pisar silma tulema. Õnneks andis sadama hakanud lumi lootust, et poiss saab endale uue sõbra ehitada :) Etenduse päris viimased tantsud olid aga väga rõõmsad, nii et teatrist lahkudes ängi hinge ei jäänud. Peale etenduse lõppu läksime veel natuke jalutama, et jõulutuledesäras linna imetleda. Kahjuks oli vahepeal vihma sadama hakanud, aga me ei lasknud tujul langeda. Kõigepealt sattusime Somerset House'i uisukale. Sattusime sellepärast, et meil polnud tegelikult üldse plaani sinna minna, aga tänu minu olematutele orienteerumisoskustele kaldusime lihtsalt õigelt kursilt veidi kõrvale :) Uisuväljakud on Londonis väga suur mood juba ammustest aegadest peale ja neid asub üle linna väga paljudes kohtades. Need on väga popid ja selleks, et löögile pääseda, tuleb pilet juba varakult valmis osta. Meil muidugi piletit polnud, nii et piirdusime pealtvaataja rolliga. See oli aga vaat, et sama lõbus tegevus, kui uisutamine ise. Eriti, et mulle väga uisutada ei meeldigi :) Mul hakkavad jalad millegipärast alati juba peale väga lühikest uisusõitu valutama. Olen proovinud paljusid erinevaid uiske, aga mugav pole olnud kunagi. Ju see lihtsalt pole minu ala. Somerseti Maja uisukas oli aga väga kutsuv. Tuled särasid, DJ mängis muusikat ja rahvas liugles või siis püüdis väljaku äärest kinni hoides mingit liuglemise sarnast liigutust teha. Meil oli igatahes tohutu lõbus ja tekkis idee, et peaks ka ikka ükskord ühel Londoni uisuväljakul saapa valgeks saama. Edasi jaluatasime Trafalgar Square'le, et üle vaadata seal asuv kuulus kuusk. Kuulus on see kuusk sellepoolest, et juba alates 1947 aastast peale annetab kuuse igal talvel Londoni linnale Oslo linn. Annetus tehakse tänutäheks brittide poolt Teises Maailmasõjas norrakatele osutatud abi eest. Tegemist on alati Norra kuusega (mitte nuluga), puu on 50-60 aastat vana ja vähemalt 20 meetrit kõrge. Kuusk pannakse püsti 12 päeva enne jõule ja kaunistatakse 500 tulukesega. Meie jaoks jättis kuulus kuusk natuke niru mulje. Pikkust sellel oli, aga oli teine nagu vähe hõredavõitu. Oleme vist Eesti uhkete raekojaplatsi-kuuskedega vist ära hellitatud­? Võib olla muutis muljet ka aina tugevamaks muutunud vihm, tänu millele me juba üsna vettinud olime.

Foto fotost - meie heategevuslik naljapilt

Reedel toimus meie külas jõulutulukeste süütamise pidu. Oleme seal varem ka käinud, aga sellel aastal tundus pidu olevat kuidagi eriti tore. Rahvast oli palju, müüdi hõõgveini ja burgereid ja hot dog'e. Olid müügiletid erinevate vidinatega, millest enamiku müügitulu läks mingi õilsa eesmärgi täitmiseks. Toimusid loteriid ja loomulikult oli kohal ka siinsete (küla)pidude lahutamatu osa - karusell. Jõuluvana võttis huvilisi oma majakeses vastu ja lapsed laulsid laval heledal häälel jõululaulukesi. Mõnus oli! Juuksurisalong, kus ma juuksuris käin, oli kohale sõidutanud kaunistatud auto, kus sai parukatega tobedaid pilte teha. Ikka heategevuse eesmärgil. Me polnud ka kadedad ja panime parukad pähe ja saime elu kõige jaburamate fotode omanikeks. Siiamaani ajab naerma :) Tore, et selliseid üritusi korraldatakse. Ühest küljest ühendab see kohalikku elanikkonda ja teisest küljest tõuseb sellest paljudele hädalistele tulu. 

Laupäeval toimus Kalle tööjuures järjekordne lastele mõeldud jõulupidu. Need peod on alati väga toredad ja pingevabad. Seekordseks teemaks oli merealune elu, mis oli Robi jaoks nagu rusikas silma auku. Ta on meil jätkuvalt suur loodusemees ja armastab kõike, mis sellega seotud. Pidu kestis alates kella 14-st kuni 17.30ni. Kohale võis minna millal tahtsid, mis on minu meelest väga tore, sest puudub täpsel kellaajal kohale jõudmise pinge. Robert oli peol väga hoos.  Kõigepealt kaunistas ta vahtkummist kala-ja mereelukate kujuliste kleepsudega kaardi ja hiljem ka pildiraami ja siis disainis endale veel T-särgi. Proovis kätt täpsusviskes ja uudistas niisama ringi. Toimus ka disko, kus ainult parimaid hitte mängiti ja kohal oli muidugi ka jõuluvana, kellega sai soovi korral pilti teha. Süüa anti hästi ja kingitus oli vahva - kaks motikat, mida sai ise kleepsude ja värvidega disainida. Robert jäi peoga igal juhul väga rahule.

Kalle oli eelmise nädala lõpus tegelikult hoopis Eestis ja tõi meile sealt piparkoogitainast külakostiks. Eile sai terve kodu head lõhna täis! Jõulud (ja puhkus Eestis) pole enam kaugel!

Kallistan teid kõiki!

Edinburgh'i Hertsogi Auhind

Ehtisime pühapäeval jõulupuud! Siin on kombeks jõulupuu juba õige varakult majja tuua, et selle ilu võimalikult kaua nautida saaks. Meie puu on sel aastal aga hoopis iseäralik ja võib lausa öelda, et ise tehtud.  Lõikasin meie aia raagus sirelilt mõned oksad ja lasin neil nädala jagu kuivada. Siis ostsin aerosoolpudelis hõbedase värvi ja  värvisin oksad ära. Ehtisime puu paberist lõigatud lumehelvestega ja säravate munakestega ja meie jõulupuu oligi valmis. Selle pilt kaunistab ka meie tänast lugu. Tööl tuli sellest juttu ja  tuli välja, et sellel aastal pididki sellised okstest jõulupuud suur mood olema. Ma ei teadnudki, et ma nii trendikas olen! Lahe! Põhimõtteliselt võiks ju need oksad peale jõule kuuri panna, et need järgmisel aastal uuesti kasutusele võtta. See oleks ikka väga loodussõbralik tegevus. Millegipärast olen ma aga kindel, et järgmisel aastal Eestis olles tassin ma tuppa suure laanehiiglase ja naudin selle lõhna ja ei porise üldse, et okkad maha pudenevad.

Eelmise nädala blogiloos oli mul nii palju muljetamist, et Agnese arenguvestlusest jäi üldse rääkimata. Niigi sai lugu pikk nagu lohe.  

Just nii nagu ma lootsingi, sain ma taaskord arenguvestlusel kaifi osaliseks, sest õpetaja oli Axiga väga rahul. Hinnetelehel ilutsesid vaid ühed ja kahed, nii et mis sa hing veel oskad tahta. Selle aasta tunnistuse juures on uus see, et sinna on märgitud ka hinded, mis Agnes on eksamite tegemisel saanud. Seni olid märgitud vaid hinnangud tema tunnitööle, kodustele töödele ja pingutusele aine omandamisel. Need kolm viimast lahtrit olid ka sel korral tunnistusel esindatud, aga lisaks nendele siis veel ka eksami hinne. Eksamite tulemused on ka Axil puha A-d ja B-d. Super! Hinnetest aga hoopis ägedam oli see, et õpetaja uuris Agneselt, et kas ta oleks nõus kandideerima kooli õpilaskogu esindaja kohale. Õpetaja meelest sobiks Ax sellele kohale suurepäraselt. Ax oli väga meelitatud ja arvas, et miks mitte proovida. Teise ettepanekuna pakkus õpetaja, et kuna Agnes on nii tubli ja hakkaja, et siis ta võiks alustada programmi, mida kutsutakse The Duke of Edinburgh’s Award. See on väga kõrgelt hinnatud auhind, mida võivad taotleda noored vanuses 14.-24.a. Programmis on kolm taset. Iga taseme lõpus antakse programmi edukalt läbinud noorele auhind – pronks esimese taseme läbinule, hõbe teise tasemega hakkama saanule ja kuldne sellele, kes on juba kõige kõrgema taseme edukalt läbinud. Programmi läbimine nõuab pühendumust ja järjekindlust ja see ongi tegelikult põhiline, mida nende auhindade jagamisel silmas peetakse. Midagi kaelamurdvat selles ettevõtmises tegelikult pole. Selleks, et pronks auhinda saada, tuleb noorel läbida neli katsumust. Ta peab kolm kuud tegelema vabatahtliku tööga, kolm kuud tegelema mingisuguse spordialaga ja kolme kuuga õppima ära mingi uue oskuse.  Tuleb osaleda ka kaks päeva (üks öö) kestval matkal. Lisaks sellele tuleb noorel tegeleda veel ekstra kolm kuud enda valikul kas spordiga, vabatahtliku tööga või uue oskuse omandamisega. Tavaliselt võtab pronks auhinna saamine aega vähemalt kuus kuud. Peale seda, kui pronks auhind on saadud, võib noor asuda jahtima hõbedast auhinda. Süsteem on täpselt sama, aga kolme kuu asemel tuleb kõigega tegeleda 6 kuud, pluss siis veel ühega neist kolmest (vabatahtlik töö, sport ja uus oskus) ekstra 3 kuud. Hõbedase auhinna matk kestab kolm päeva ja kaks ööd. Hõbedast auhinda saab taotleda ka ilma, et sul oleks pronks auhind olemas, aga sel juhul pikeneb ekstra tegevuse tegemise aeg kuue kuuni. Kuldset auhinda saab hakata taotlema mitte varem, kui 16.aastaselt. Auhinna saamise osad on taaskord samad. Erinev on vaid see, et kui vabatahtliku tööle tuleb kindlasti pühendada 12 kuud, siis spordi ja uue oskuse omandamise vahel saab valida, kumba neist teha 6 kuud ja kumba 12 kuud. Matk kestab kuldse auhinna puhul neli päeva ja kolm ööd ja peab aset leidma „metsikul maal“. Kahjuks ma ei saanud aru, mida see metsik maa endast kujutab ;)  Pidi olema nii, et siinsetes ülikoolides hinnatakse sisse astumisel väga kõrgelt nende auhindadega pärjatud noori, sest see näitab, et inimese elus on ka muud peale õppimise, et ta suudab olla pühendunud ja kohusetundlik ja ta suudab kord alustatu lõpule viia. Mul on igal juhul väga hea meel, kui Agnes selle programmiga algust teeb. Huvitav, kas seda Eestis olles ka jätkata saaks? Peaks uurima.

Meil siin nüüd muud uudist polegi, kui kuningliku beebi saabumine järgmisel suvel. Kõik on suures elevuses! Raadio hommikuprogrammis pakuti juba maimukesele nimesid. Hetkel on küll asi alles väga alguses, nii et tuleb vist nimede mõtlemise asemel pigem Kate’le pöialt hoida ja soovida, et kõik läheks hästi.

Kallistades!

Vangis

Eilne uudis sellest, et Robbie Williams 20.augustil Tallinna Lauluväljakul esineb, tegi mind äärmiselt rõõmsaks! Robbie on minu suur lemmik juba ammu ja tema kontsert on olnud üks neist, kuhu ma olen kindlasti minna tahtnud. Ja nüüd tuleb ta Tallinnasse! Aga mina ei lähegi sinna kontserdile! Ja teate miks? Sest ma juba reedel käisin sellel kontserdil!!! Siin samas, Londonis, O2 Arenal! Kontsert oli lihtsalt võrratu! Oh, tahaks siia kõiki jeesid ja juhuusid nüüd ritta panna, aga katsun ennast veidi ohjeldada. No aga kontsert oli tõesti äge. Kalle tuli minuga kaasa ja isegi temal tuli tunnistada, et Williams on väga hea laulja (loomulikult mitte nii hea, kui Bono ;). Peale selle on ta veel osav meelelahutaja ja naljamees. Saal oli puupüsti rahvast täis ja kõik möirgasid laule kaasa laulda. Robbie laulis nii oma vanu hitte, kui ka lugusid oma uuelt plaadilt Take The Crown, mille esikaane fotoga ma ka tänast lugu kaunistan. Ostsin kontserdipileti koos plaadiga, mis mulle juba mõned päevad enne ametlikku müüki paiskamist koju toimetati. Tundsin ennast sellise erikohtlemise tõttu väga tähtsana ja olin meelitatud. Tema uus plaat on minu meelest väga hea. Kellel seda veel pole, siis tasuks äkki jõuluvanale kirjutada või kui tema peale lootma jääda ei taha, siis ise see osta. Siis oskate kontserdil ikka kaasa möirata ;) Aega sõnade õppimiseks ju veel on!

O2 Arena, kus kontsert toimus, on samuti väga lahe koht. Seal on meeletult palju restorane, suur kino ja ma ei tea, mis kõik veel. Sinna võiks täitsa ka niisama päeva veetma minna. Mõtlesime Kallega, et võtame enne kontserdi algust väikse eine. Sattusime täiesti puhtjuhuslikult Brasiilia restorani nimega Rodizio Rico ja kes Brasiilia köögist midagi teab, see võib arvata, et väikseks meie eine küll ei kujunenud. Maksime kumbki  23 naela ja võisime süüa nii palju, kui süda lustis. Ja oi, seda lusti ikka jagus! Rootsi laud oli rikkalik, aga see polnud üldse põhiline. Põhiline oli hoopis liha! Ettekandjad tulid aina uute särisevate lihavarrastega laua juurde ja uurisid, kas me sooviksime tükikest. No ja kuidas sa siis ei soovi!? Kõike tahaks ju maitsta! Ma ei ole elu seeski nii head veiseliha saanud kui seal. See oli suus sulav, sest veel roosa ja nii maitsev, et ma juba kahetsesin, et ma üldse rootsilauas olin midagi taldrikule pannud. Limpsisime juurde head Brassilia punast veini (polnud seda enne kunagi joonud) ja tundsime elust mõnu. Tundsime ka kurbust, kui pidime endale tunnistama, et tõesti enam mitte üks killukegi enam sisse ei mahu. Buliimikute mõttemaailm tundus sel hetkel kuidagi väga selge ja arusaadav ;) Tellisime seedimise kiirendamiseks kahekordsed espressod ja läksime kontserdile. Õnneks kargasin kontserdil vähemalt pooled kogutud kalorid maha ;) Sinna restorani aga tuleb kindlasti kogu  kambaga veel tagasi minna. Minu brasiilastest töökaaslased, kellele ma sellest restoranist rääkisin, kiitsid ka sealse toidu autentsust. See lisas asjale justkui kvaliteedipitseri!

Avastasin hämmastusega, et juba sellel pühapäeval on esimene advent. Kuhu küll aeg kaob? Tegelikult ei tohiks ma jõulude saabumise üle imestada, sest pühapäeval sai jõulupeomöllude avapauk juba tehtud. See oli küll kõige veidram jõulupidu, kus ma ealeski käinud olen, aga et iga kogemus elus on kulda väärt, siis olen siiski rõõmus, et ma sellest jandist osa võtsin. Kuigi, ma pean juba ette ütlema, et ma seda siiski 100% ei nautinud.

Meie armas ülemus oli kuulnud oma sõbrannalt, et aeg-ajalt korraldatakse Londonis sellist huvitavat üritust nagu seda on Sala Kino. See asi on väga sala ja ma ei tohiks sellest vist siin väga peensusteni kirjutada, sellepärast ma ei kasutagi inglise keelset väljendit. Sest ma lihtsalt pean seda kogemust jagama.

See Sala Kino on nii sala, et me ei teadnud õieti ise ka, millesse me ennast mässime. Me teadsime, et meil tuleb riietuda meesteks, meiki ei tohi kanda, riiete all peab olema kas pikk aluspesu või retuusid ja särk. Ära tuli õppida hümn nimega „Dear Lord and Father of Mankind“ . Meile kõigile oli antud valeidentiteet. Oli nimi, sünnikoht, tähtkuju, suhtestaatus ja amet. Teadsime ka seda, et meil tuli täpsel kellaajal ilmuda „kohtumajja“. Ja see oli kõik!

Meie veider „meeste“ kamp kohtus metroo perroonil, kust me kõik koos kohtusse marsissime. Metroopeatusest väljudes kohtusime ka paljude teiste „meestega“. Mõned olid ka päris mehed, aga kõik olid väga ontlikult ülikonnastatud ja kuidagi elevil. Kohtumajas, mis tegelikult oli raamatukogu, võttis meid vastu 1940ndate aastate stiili riietunud proua, kes uuriti meie „dokumente“ ja palus istet võtta. Kõik nägi välja nagu lõik mõnest filmist. Enamus rahvast olid meiesugused ullikesed, väiksem osa olid osasse väga sisse elanud näitlejad, kes seda janti juhtisid. Kui me olime veidi aega istunud, juhatati meid saali, kus üks väga ropu suuga kohtunik inimestele kohtuotsuseid ette luges. Võtsime ka järjekorda, et kuulda, milles meid süüdistatakse ja palju aastaid antakse. Tuli välja, et ma olen palju röövimisi korda saatnud ja mind saadeti 20 aastaks türmi! Kena lugu küll! Otsused näpus, jalutasime edasi. Meil paluti 20 naela eest osta endile raamatukogupilet, mis pidi olema kõige olulisem asi üldse vangla elu juures. Pärast tuli välja, et oli tõesti! Edasi kamandati meid õue seina äärde seisma ja üks väga kuri ja pidevalt röökiv vangivalvur käsutas meid haneritta. Kõndisime läbi pimeda Londoni õhtu vanaaegse bussi peale, mille aknad olid tumedate kiledega kaetud, et me ei näeks, kuhu meid viiakse. Sihtkoht oli muidugi vangla. Tegelikult mitte päris vangla vaid äsja tühjaks jäänud kool, mis oli aga muudetud täiesti vangla sarnaseks. Seda ma pean küll ütlema, et kogu asi nägi välja väga ehe ja korraldajad olid kõvati pingutanud ja peensusteni asjad läbi mõelnud. Oma osasid mängisid nad ka väga veenvalt. Mis oli vahepeal üsna ebameeldiv, kui aus olla ;) Vanglasse jõudes viidi meid spordisaali. Seal anti 10 sekundit, et oma riided kotti toppida ja vangla hõlstid (jälle täiesti ehedad filmides nähtud 40ndate stiilis hõlstid) ja oma kingad kätte võtta ja taaskord hanereas minna, kuhu kästud. Kõndisime paljajalu läbi õue. Vange oli vanglas palju. Enamus jälle muidugi meie moodi huvilised. Kokku võis seal olla oma 400 inimest. Õues õnneks väga kaua olla ei tulnud. Edasi viidi meid läbi dušširuumi, kus ühte täiesti alasti vangi „peksti“. No tegelikult ei pekstud vaid lihtsalt näideldi, aga seda oli siiski piisavalt vastik vaadata. Siis läksime kongi. Kongis oli umbes kuus nari, trellid kongi ukse ees. Seal saime lõpuks oma vanglakostüümid selga panna. Muidugi käis kõik ikka karjumise taktis, meie osaks oli karjuda iga asja peale „Yes, Sir!“ Siis kustutati tuled ja tuli välja, et meie kongis on üks lahe sell, kes on madratsi alla ohtralt napsu peitnud. Saime sellest osa! Siis tuli hommikusöök. Läksime sööklasse, kus kõigile anti metallist kandik, kuhu virutati mõned tomatikastmes hautatud oad. Istusime ja jõllitasime oma einet, kui äkitselt vangivalvur sööklast ära kutsuti. Niikui valvur oli läinud, saabusid sööklasse vangid (tegelikult näitlejad) hot dogide ja õllega. Siis saigi selgeks, miks seda raamatukogukaarti vaja oli. Tänu sellele said „osta“ õlut, hot dogi ja muud head ja paremat. Õlu näpus, tundus kogu jabur olukord kohe palju talutavam ;) Järgneva tunni jooksul tuiasime niisama ringi. Tegevusi oli seal igasuguseid, aga otseselt keegi meid kuhugi ei kamandanud. Ühel hetkel aeti kogu kamp õue, kus äkitselt läks „kakluseks“ ja üks üle käte läinud vang „lasti maha“. Kõigil tuli käed kuklal sisse minna ja meid aeti ühte koridori, kus kõik hakkasid äkitselt seda kohustuslikus korras õpitud hümni laulma. Ma olin üllatunud kui hästi see kõlas. Youtubest kuulates oli see lihtsalt piin, nii et õppisin sõnu nagu luuletust. Seal koridoris lauldes kõlas see aga ilusti. Peale seda käsutati meid ühte saali. Seal sai endale raamatukogukaardiga popcorni ja õlut osta ja siis hakkasime vaatama filmi nimega „The Shawshank Redemption“. See film on ühest mehest, kes mõistetakse oma naise ja tema armukese tapmise eest eluks ajak vangi, kuigi ta väidab, et ta pole seda kuritegu korda saatnud. Ma olin seda filmi näinud ja see on tõesti hästi tehtud. Filmi vaadates said paljud enne õhtu jooksul toimunud asjad selgemaks. Nad olid mõned stseenid sealt filmist vaat, et üks ühele etendanud. Peale filmi anti meile meie riided tagasi, löödi dokumendile pitser, et oleme vanglast vabastatud, pisteti väike napsupudel teemoonaks kaasa ja läinud me olimegi.

Korraldajate pühendumus ja asjade peensusteni lavastamise ees võtaksin küll mütsi maha. Idee on ju iseenesest maru äge! Minu viga, et see vangla teema mulle ei istu. Ma ei saa sinna midagi parata, et mulle lihtsalt üldse ei meeldi, kui minu peale karjutakse, alandatakse ja mõnitatakse. See on lihtsalt vastik! Vaatasin seda kampa, kes sellest möllus osales ja avastasin enda üllatuseks, et seal ei olnud peaaegu mitte ühtegi tumedanahalist. Silmasin vaid ühte! Ja rahvast oli seal ju palju! Huvitav, kas valgetele lihtsalt meeldib vangla teema rohkem või on nad lihtsalt selliseks eksperimendiks avatumad? Samas, ega seda, et tegemist on vanglasse minekuga, võis ju vaid aimata, sest eelinfost peale kohtusse pöördumise midagi välja lugeda ei saanud.

Õnneks ei korralda Sala Kino ainult vanglateemalisi etendusi. Nad vahetavad oma teemasid vist paar korda aastas ja alati väga edukalt. Kunagi olid nad teinud filmi Grease ainetel lugu. Usun, et ma oleksin seda palju rohkem nautinud.

Olge ontlikud! Päkapikud on juba liikvel!

Keeruline keel

Täna on jälle selline teisipäev, kus ma sõidan tööle ja kirjutan oma lugu rongis. Täna kahjuks ühtegi põnevat seminari FOCUSes toimumas pole. Vahetasin oma tööpäevad ära hoopis sellepärast, et neljapäeva päeval toimub Axi koolis arenguvestlus, millest ma ei taha mingi hinna eest loobuda. Agnese õpetajaga kohtumised mõjuvad mulle alati väga tujutõstvalt :) Samuti nagu ka Roberti õpetajaga kohtumised. Küll ma olen ikka õnnelik, et mul sellised lahedad lapsed on! 

Robertile antakse viimasel ajal aina enam õppida. Tundub, et koolis lulli löömine hakkab üha enam õppimise vastu vahetatud saama. Igal nädalal peab Robi kodus lugema ära kaks raamatut. Raamatud on muidugi suurte piltidega ja teksti pole lehel väga palju, aga et kummaski raamatus on lehti üle 20, siis võtab nende läbi lugemine ikka parajalt aega. Robi loeb küll juba aina paremini. Kirjutamisega on aga nii, et kui ta hoogu satub, siis ei ole õigekirjast enam ei sooja ega külma, nii et aeg-ajalt on tema tekste lugeda umbes sama hea kui salakirja deshifreerida. Kui Robil aga aega on ja mõte parajasti liiga kiiresti ei torma, siis tulevad sõnad päris õigesti välja. Ma olen nüüd Robiga inglise keelt lugedes/õppides tähele hakanud panema, kui palju eri mooduseid tähtede hääldamisel on ja kui palju need lapses segadust võivad tekitada. Võtke või näiteks sõnad "like" (hääldus LAIK) ja "night" (hääldus NAIT). AI hääldub täpselt ühtemoodi, aga kirjapilt on täiesti erinev. Ma ei ole ausalt öeldes kunagi nii pingsalt inglise keele häälduse peale mõelnud. Mina lihtsalt õppisin koolis, et like kirjutatakse nii ja night kirjutatakse naa ja hääldus on selline ja oligi kogu lugu. Vaene Robi aga räägib ju iga päev seda keelt ja kui siis tuleb hakata seda kirja panema, siis tekkib suur segadus.  Selle nädala koduseks tööks oli Robil peale lugemise veel kahe A4 lehe jagu kellaaegade õige kirja panek (see oli lihtne) ja siis veel 28 sõna, mis tuli mineviku vormis kirja panna (mitte nii lihtne). Lugesin tööülesannet ja sain jälle targemaks! Võiks isegi öelda, et ma sain ühe reegli võrra targemaks. Tavaliselt kehtib ju reegel, et kui sõna on minevikus, siis liidad sellele lihtsalt tähed -ed (või -d). See on loogiline, arusaadav ja kõigile teada. Reegel, mis minule uudiseks oli, oli selline: kui eeviimane täht sõnas on täishäälik ja viimane kaashäälik, siis tuleb see viimane kaashäälik kirjutada mineviku vormis topelt, millele tuleb liita -ed.  Ma pole elu sees sellisest reeglist midagi kuulnud! Ma muidugi tean, et sõna "shop" on minevikuvormis "shopped" ja sõna "hop" on "hopped" jne, aga ma ei teadnud, et see mingisugune reegel on. See lihtsalt oli nii! Võib muidugi olla, et ma puudusin sel päeval koolist kui seda reeglit selgitati või ma lihtsalt ei mäleta, aga mulle tundub küll, et meile sellist reeglit ei õpetatud. Enamus sõnu, mida Robil minevikku panna tuli, olid reeglipärased, aga osad olid muidugi ka ebareeglipärased. Minu suureks rõõmuks teadis Robi õigeid vastuseid  neist  enamike puhul. Kirjapildi kallal tuli meil veidi küll pusida. 

Robile meeldib koolis eriti matemaatika. Eelmise nädala ülesandeks tuli tal kokku arvutada rahasummasid. Kaks A4 lehte oli täis erinvaid müntide ridu ja iga rea lõppu tuli summa kokku arvutada. Robi tundis sellisest asjast suurt mõnu. Raha lugeda on muidugi palju huvitavam ka, kui lihtsalt arve kokku liita. Lisaks sellele tegelevad nad praegu korrutustabeliga. Selgeks tuleb saada korrutised 2, 5 ja 10-ga. Neid me teeme ajaviiteks, kui hommikul kooli jalutame. Seda kõike tundub olevat väga palju ühe 6-aastase inimese jaoks. Õnneks käib kogu õpetamine aga kuidagi nii kavalalt, et mingit väga suurt pinget Robert küll ei tunne ja võtab kõike pigem põnevuse, kui tüütu kohustusena. Lisaks kõigele eelnevale õpivad nad praegu koolis, kuidas elekter toimib. Eile oligi Robi  koolist tulles suures elevuses, sest nad olid teinud koolis katseid ja Robil oli õnnestunud juhtmeid ühendades, lampe kohale kruttides ja nupule vajutades süsteem tööle panna. Oh seda õnne, kui koolis käimine nii põnev on!

Tuhat tervitust!

Kuldne sügis ja halli varjundid

Loodan, et isadepäev möödus kõigile isadele ja lastele rõõmsalt. Meie peame siin isadepäeva mitu korda aastas. Üks kord juunis, kui siinse kombe kohaselt isasid meeles peetakse ja teine kord Eesti moodi novembris. Tegelikult võiks veel palju rohkem päevi aastas isale/mehele pühendada. Naised löövad rusikaga rinnale ja nõuavad võrdõiguslikkust ja võrdset kohtlemist, aga seda, et ise mehele vahel lilli tuua, seda ei ole. Ikka ootad, et mees kimbuga koju tuleks ja sind rõõmustaks. Samas ega mehed ilmselt lillede üle ei rõõmustaks ka. Nad on ju kole praktilise meelega.  Midagi kinkida? Minu meelest on mehele kingitust teha hirmus keeruline. Ma olen päris mitmel korral Kallele kingitust ostes puusse pannud. Seekord olin kavalam ja palusin Roberti appi isadepäevakingitust valima. Robil ideedest puudust polnud. Ta luges ette pika rivi asju, mis tema meelest issit võiks rõõmustada ja kuigi me päris kõiki nimekirjas olnud asju ära ei ostnud, siis sai kingikott ikkagi päris uhke - Top Gear’i ajakiri, duššigeel, Kalle lemmik kommid, tume šokolaad ja puldiga juhitav masin, mis sõidab nii kiiresti, et on võimeline isegi ämbri seina mööda sõites ringe tegema. Ma pean ütlema, et see on vist esimene kord, kus kingitused nii täppi on läinud. Rõõm oli suur ja lõbu oli laialt. Hakkan ka edaspidi Robertit kingikonsultandina kasutama ;) Kuigi meil oli plaan isadepäeva puhul minna vaatama uut Bondi filmi, siis seoses eriti ilusa ilmaga, jätsime me kinokülastuse ära. Kahju oli kaunist päeva pimedas saalis istumisega raisata. Poisid veetsid päeva jalkat mängides ja meie Axiga rabasime fotoka kaasa ja jalutasime mööda Richmondit ja pildistasime sügist. Küll oli ilus! Meie isadepäev tipnes Itaalia restoranis, kus me ikka vahel käime, sest seal on lihtsalt nii mõnus. Teenindus on esmaklassiline ja toidud viivad lausa keele alla.

Ma pean suure rõõmuga ja kolm korda ptui-ptui-ptui üle õla sülitades teatama, et Agnese nahk on nüüd nii ilus, et ma ei mäletagi enam, millal see viimati nii kaunis oli. Ta on lausa siidine! Sõbrannad olid Agnest koolis nähes lausa rabatud olnud ja öelnud, et pagan küll, Axi nahk on nüüd nende omast palju ilusam. Ma ei julgegi kõva häälega hõisata, aga vaikselt hõiskan küll! Hoian pöialt ja loen mõttes nagu mantrat „jäägu see nii!“

Täna on nii uimane ilm, et muud ei teekski, kui lösutaks diivanil, jooks teed ja loeks mõnda head raamatut. Õnneks on mul võimalus seda kõike teha ja ma arvan, et nii ma just teengi, kui ma sellele loole punkti panen. Ma loen praegu maailmas suuri laineid löönud inglannast kirjaniku E.L James’i raamatut „Fifty Shades of Grey“. Tegevus toimub USAs, Seattle’s. See on lugu ühest äsja ülikooli lõpetanud neiust, kes tutvub ühe noore ja päratu rikka ärimehega, kellega neil kohe suur säde tekkib. Mees on aga väga komplitseeritud iseloomuga ja tal on omad veidrused. Tegu on erootilise raamatuga ja ma pean ütlema, et minu meelest on see väga hästi kirja pandud (pean ka tunnistama, et ma pole varem erootilise sisuga raamatuid lugenud). Osad minu kolleegid väitsid, et see on grammatiliselt nii halvasti kirjutatud, et nemad ei suutvat seda lugeda, aga ma pean ütlema, et mulle küll suuri vigu silma pole jäänud (ju on viga minus) ja minu  meelest on see hästi kirjutatud. Tegemist pole muidugi mingi kirjandusliku suurteosega, aga „film“ jookseb kogu aeg silmade ees ja lugu on huvitav lugeda. Erootilised kohad on kirjeldatud nii, et sul pole neid piinlik lugeda, kuigi aeg-ajalt tegelevad nad asjadega, mis mind ennast üles ei kütaks ;) Ma ei loe tavaliselt armastusest nõretavaid naistekaid ja seda raamatut päris sinna kategooriasse ei paigutaks ka.  „Fifty Shades of Grey“ peaks olema eesti keeles ka ilmunud, nii et kes tahab tavapärasest veidi erinevamat lugemiskogemust, siis ma küll soovitaks. Tõlke osas ma muidugi ei tea, vahel võib midagi tõlkes kaduma minna.

Olge terved!