Tuesday 6 March 2012

Õige inglane

Ilus ja (minu jaoks) tundmatu kollaste õitega puu meie tänavas!
Me ei käi kuigi tihti kinos ja eelistame filme pigem kodus vaadata. See eeldab muidugi teatavat kannatlikust, sest enamasti tuleb filmide DVD-le jõudmiseks tükk aega oodata. Kinopileti hind on siin üsna krõbe, makstes täiskasvanule £10.50 ja lastele £7.50. Kui sinna juurde arvestada veel kohustuslik popcorn ja jook, siis tuleb kokku vägagi arvestatav summa. Selle raha eest saad kodus filmi nautida, sinna kõrvale veini juua, juustu juurde näksida ja ikkagi oled veel võrreldes kinos käiguga plussis. Mõnda filmi aga lausa peab minu arvates kinos vaatama ja just sellepärast me läksimegi Kallega laupäeval kinno, et vaadata ära paljude Oscaritega pärjatud film „The Artist“. Kõnekäänd, et iga uus on hästi unustatud vana, sobib seda filmi kirjeldama ülihästi. Tegemist on nimelt tummfilmiga. Ma ei ole elu seeski ühtegi tummfilmi kinos vaatamas käinud ja ma usun, et ega seda ole vist enamus praegu elus olevatest inimestest. Kogemus oli võrratu! Vahepeal oli saalis nii vaikne, et ma ei julgenud isegi jalga üle põlve tõsta kuna kartsin, et tekitan sellega liiga suurt lärmi :) Šokolaadipaberiga krõbistamine ei tulnud kõne allagi. Enamasti saatis filmi muidugi muusika, nii et kogu aeg hiirvaikselt istuda õnneks ikka ei tulnud. Lugu ise rääkis tummfilmi-staarist, kes heliga filmide saabudes ajaga kaasa ei läinud ja leidis ennast äkitselt karjääri allakäiguteed minemas. Näitlejad olid ilusad, filmist ei puudunud kena noorik, armastus ja õnnelik lõpp! Kõik oli täpselt nagu päris, justkui ajalend 90 aastat tagasi! Huvitav oli vaadata, kui palju rohkem peavad näitlejad tummfilmis vaeva nägema ja näitlema selleks, et emotsiooni edasi anda. Tänapäeval ju filmides väga enam näitlema ei peagi. 3D prillid on kõigil filmisõpradel peas, emotsioon lendab sulle iga natukese aja tagant näkku, ehmatades sind poolsurnuks ja heli on nii kõva, et tekst lausa röögitakse sulle kõrva. Ma muidugi ei usu, et filmikunst tagasi tummfilmi-maailma laskub, aga vahelduseks oli selline eriprojekt väga mõnus ja värskendav vaatamine. Kes seda filmi veel näinud ei ole, siis tasub kindlasti vaatama minna. Hea emotsioon on garanteeritud!

Pühapäeval sadas meil hommikust õhtuni vihma. Ma olin sellisest koledast ilmast lausa üllatunud. Kujutan ette, et just selline jube, hall ja vihmane ilm ongi tavaline ettekujutus Inglise ilmast. Tegelikult pole asi üldse nii hull nagu ma juba ka korduvalt olen öelnud. Tõsi on see, et viimase paari aasta jooksul on siin tavapärasest palju vähem sadanud, mis on kaasa toonud vee alanemise jõgedes, nii et räägitakse juba isegi põuast. Inimestel soovitatakse vee tarbimist vähendada. Üheks mooduseks on vanni asemel dušši all ennast pesta. Duššitamine pole aga inglastele meelepärane. Ostsin hiljuti ühe lõbusa raamatu inglaste kohta, kus läbi huumori tutvustatakse inglaste kombeid. Raamat kannab pealkirja „The How to be British collection“ ja kokku on selle pannud Martyn Ford ja Peter Legon. See on väga lõbus lugemine. Mitmed asjad tulid tuttavad ette nagu näiteks see, et inglased käivad olenemata ilmast ringi poolalasti (eriti, kui tegu on diskole minekuga) ja et nad kasutavad võhivõõra poole pöördumiseks väljendeid nagu „kullake“, „armas“, „südameke“, „ingel“ jne. Sellist asja oli alguses päris naljakas kuulata. Kujutage ette, et te olete suures supermarketis ja ostate süüa. Kassas olev meesterahvas ulatab teile tšeki ja ütleb: „Ilusat päeva, kallis“ ja seda nii siira naeratuse saatel, et sul ei tekki hetkeks ka mõtet, et tema sõnade taga võiks olla midagi rohkemat, kui lihtalt mõte sulle head päeva soovida. Lapsevanematel on komme oma lapsi hüüda hellitavalt jänkuks, ahviks või lambaks, mis eesti keeles ei kõla just väga hästi ;) Sellest, et keegi oma last kaisukaruks hüüab, saad veel kuidagi aru, aga kui nad oma lapsukesele armastust täis pilgul otsa vaatavad ja teda vorstikeseks kutsuvad, siis see ajab ikka naerma küll. Kui mõni laps teeb väikest koerust, siis hüütakse talle „Oh, you silly sausage!“, mis tõlkes tähendab „Oh, sa rumal vorstike!“  Olen tähele pannud, et lapsevanemad ei kutsu üldse oma lapsi nende nimedega vaid alati kas kallis, kullake, inglike, vorstike, ahvike vms. Raamatust sain teada, et inglaste jaoks on nende koduloomad (eelkõige siis koerad ja kassid) kohutavalt tähtsad ja vaat, et olulisemadki, kui lapsed. Lugesin sealt väikest naljalugu, kus üks naine räägib oma uuele tuttavale: “Nii me siis elame. Mina, minu abikaasa ja meie kaks kassi.“ Tuttav uurib, et kas lapsi ei olegi, mille peale naine vastab, et oh, meil olid küll lapsed, aga neil oli kassiallergia ja me pidime nad ära andma. :) Koerad on siin üldjuhul tõesti väga väärikad ja ilmselt istuvad pererahvaga õhtuti laua taga ja söövad noa ja kahvliga (või siis toidetakse neid noa ja kahvliga) otse taldrikult. Kahjuks ei saa seda öelda meie naabrite uue koera kohta, kes on nii kohutavalt tüütu ja vastik väike punn ja kes klähvib hommikust õhtuni, hüppab meie aeda, kraabib peenraid ja jätab sinna oma junne. Noh, aga samas pole meie naabrid inglased ka. Sellest on muidugi kahju, aga mis sa teed. Tänu sellele inglasi tutvustavale raamatule sain ma lõpuks teada, miks neil ikkagi kaks kraani on/oli. Asi oli selles, et ühest kraanist tuli puhas joogivesi ja teisest mitte nii puhas vesi, millega said nõusid ja iseennast pesta. Lihtne ja loogiline, kui mõtlema hakata. Mul on siiski hea meel, et meie majas on piirdutud ühe kraaniga kraanikausi kohta. Loomulikult sai raamatust teada palju muudki põnevat. Kõige tähtsam oli muidugi see, et inglased on tohutult viisakad, vabandades ette ja taha iga oma (või teie) valesti astutud sammu pärast, nad ei nurise avalikult mitte kunagi, mitte millegi üle (küll aga teevad seda tagaselja), nad ei saa elada ilma praekala ja friikartuliteta, millele tuleb ilmtingimata peale valada äädikat ja nad armastavad üle kõige seista järjekordades – ilma trügimata, rahulikult ja (avalikult) nurisemata.


Mõnusat märtsi!

9 comments:

indrek 'Ott' said...

Pumpkin! Olen ka kuulnud. Aga võib-olla on see rohkem ameeriklaste rida...

Eva ja CO said...

indrek 'Ott' - ma olen ka kuulnud, et armsaid inimesi kõrvitsaks kutsutakse, aga huvitaval kombel mitte siin. Ju see vist jah rohkem ameeriklaste (Halloweeni-hullude) hellitusnimi :)

Juc said...

No tere kallis vortike :)! Kõlab ikka koomiliselt tõesti. Väga lahe lugemine ja eriti rõõmsameelse energiaga! Tore ja aitäh! Aga algusest... et Artist on vist siis film, mida peaks kinos vaatama! Sest mina vaatasin kodus ja oli väga tore, aga mitte nii tore, et ma oleksin aru saanud, miks ta kõik need Oscarid endale sai! Aga kinno uuesti ikka ei lähe seda vaatama. Puu peaks olema mimoos (mimosa ingl k). Tervitused Sulle, my dear!

Anonymous said...

Tere kullake! Teisipäevane kodus töötamine mõjub sulle(jutu jooksmisele) tõesti hästi. Tuju läheb kohe rõõmsaks.Hea, et sa tummfilmi kõige tähtsama fakti,õnnelik lõpp, ära mainisid. Siis võib isegi vaatama minna.Mingil ajal olid õnnetud lõpud väga moes ja mina küll ei tahaks kurva filmi eest raha maksta.
Õiged inglased on tore seltskond.Väga meeldiv, kui sinuga armastusväärselt käitutakse. Las klatsivad seljataga,kui tahavad.Ise oled hea emotsiooni kätte saanud ja õitsed rõõmsalt edasi.
Parimad tervitused Päike-Eva sõbralt

Eva ja CO said...

Juc - tervitused Sullegi, kallis vorstike! Kõlab tõesti naljakalt :) Mul on nii hea meel, et lugu mõnus tundus.
Huvitav tõesti, et mõnda filmi lausa tuleb kinos vaadata, et õiget tunnet saada ja tuleb välja, et minu aimdus, et Artisti tuleb kinos vaadata, osutus õigeks.
Suured tänud puu tuvastamise eest! Paistab, et see on tõepoolest mimoos! Olen seda nime palju kuulnud, aga ei oleks osanud ise küll kollast puud mimoosluses kahtlustada ;) See on kuidagi väga armas ja isegi romantiline nimi. Eks puu ise on ka selline, nii et sobib :)
Tervitan Sindki, my love!

Päike-Eva sõber - tere mu armas! Nii vahva, et oma looga Sul tuju heaks tegin.
Mine kindlasti seda filmi vaatama. Mulle ka meeldis, et lõpp hea oli. Mulle meeldivad filmid, mille vaatamise järel jääb hea tunne sisse. Halva lõpuga filmidest sellist tunnet ei jää.
Olen Sinuga täitsa nõus, et on tore, kui üksteisega meeldivalt käitutakse ja need väljendid armas, kallis, kullake jne, teevad ju ütlejal endal ka tuju heaks. Mäletad, kui tore mäng oli Juta ja Henri pulmas, kus kogu õhtu pöörduti üksteise poole öeldes nime ette "kallis". Nii väike asi, aga mõjus nii positiivselt :)
Palju tervitusi!

Anonymous said...

Vaieldamatult parim raamat, mis inglaste karakteri kohta on kirjutatud, on ungarlase George Mikes "How to be an Alien" (1946, Penguin).

Eva ja CO said...

Anonymous - tänud soovituse eest! Seda raamatut ma tahan! :)

JB said...

Küll mul on hea meel, et mul uni ära läks ja sattusin su blogiuudiseid lugema. Mul oli jäänud häbiväärselt suur auk sisse. Nüüd oli hea järjest lugeda kui raamatut. Ja rõõmustasin - sa ei usu mille üle:) Selle üle, et ma nägin esimest korda sinu jutus kus sa millegi peale oled tõeliselt kuri:) Pole su ellusuhtumises seda enne täheldanud. See on teie naabri koer :)
Hea tähelepanek on sul see, et tegemise rõõm on suurem kui vatamise/kuulamise rõõm. Mul on ka kohati uut muusikat või kunsti vaadates sama tunne :)
Robi on tõeline romantik - ..ainult sina ja mina :) Lahe sell.
Teil on seal mõnusalt kevadine ja soe. Ma vaatan meie linna musta lume ja jää ja veega tänavaid ning mõtlen, üritades leida positiivset, et ka see möödub ja järgmisest nädalast peaks ka meile ametlikult kevad saabuma.
Axile mõnusat eksamivalikut ja -tegu. Hoiame talle pöialt.
Lehva-lehva,
Julia

Eva ja CO said...

Julia - rõõm Sind üle hulga aja blogiveergudel kohata!
Lõbus, et mu viha naabri koera vastu Sulle rõõmu pakkus :) Aga no ta on tõesti nõme kuju ja käib mulle närvidele. Õnneks on naabrid nüüd aiaaugud kinni pannud, nii et ta enam meie aeda junnama ei pääse. Ma vihastan üldiselt tõesti harva ja kui, siis ainult hetkeks, aga no mõni asi kohe ajab kurjaks (nagu Sa tähelepaneliku lugejana ära märkisid)
Kunsti ja muusika osas oleme siis ühel nõul. Eriti kehtib see reegel minu meelest moodsa kunsti ja muusika puhul.
Robi on meil vahel väga romantiline mees. Eile, kui ma Kallele sõnumit saatsin, siis Robi käskis kirja lõppu kirjutada "kiss, kiss, kiss! I love you!" :)
Kevade ootamine on ka omamoodi mõnus. Siin on kogu aeg enam-vähem mõnus ilm, nii et sellist suurt pääsemise tunnet nagu Eestis peale talve, siin nagu polegi. Samas ei saa salata, et veebruarikuised nartsissid teevad tuju igal juhul heaks :)
Tänud pöidlahoidmise eest!
Palju päikest Sinu päevadesse!